Jonathan Littell. EUMENIIDID

 SISSEKANNE # 188

Jõudsin ühele poole Jonathan Littelli „Eumeniididega“. Tõeline tour de force – mul kulus 900 lehekülje läbilugemiseks kõigest nädal aega. See raamat oli muidugi täielik absorbent kah, ta imes kogu täiega endasse. Mul on selline tunne, et minus on toimunud mingi paradigmaatiline nihe, mis puudutab nii suhtumist natsidesse kui bürokraatiasse üleüldse. Littellil on õnnestunud tungida ühe Reichsbürger’i ajukurdudesse ja hingesoppidesse, kes on justkui ideoloogiast läbiimbunud, truu-alamliku ja efektiivse riigiteenistuja koondkuju. Temas kehastuvad ühtaegu sinisilmne idealist, mässaja, intellektuaal, masinlik bürokraat, karjerist, perfektsionist, boheem, külmalt kalkuleeriv sotsiopaat; ta on ühtaegu nii kaasajooksik, perpetraator, kohaneja kui kannataja; ta on süsteemi-inimene, kes tegutseb talle etteantud raamides ning leiab oma tegudele sellest aspektist õigustust, samas püüab ta mõelda kastist välja, olla ettenägelik, toetuda puhtale ratio’le. Ühesõnaga, minu meelest on peategelases Maximilien Aue’s kehastunud saksa rahvale omane sadomasohhistlik ja dogmaatiline vaim, mis tõhusalt tegutseb, tapab, kannatab. Ma ei teagi kas dr Aue on selle raamatu protagonist või antagonist, aga kuna ta on nii-öelda fiktiivne koondkuju, siis küllap ta on võrdsel määral mõlemat. Poolehoidu või sümpaatiat ta minus ei tekita – selleks on temasse liiga palju külge poogitud inimloomuse eri tahke, suisa vastandlikke, mis omavahelises relatsioonis – kord tõmbudes, siis tõukudes – ei pääse kunagi päriselt üksteise üle domineerima. Aues on kehastunud kogu see värdjalik ja operetlik režiim kõigi selle pahede ja ka voorustega ning kui ma peaksin Aue’ga sõbrunema, siis ma tegelikult aktsepteerin ka riiki, Kolmandat Reichi kõigi tema institutsioonidega. Seda ma teha ei saa. Aga teda võib vaadelda kui sotsiokultuurilist subjekti, ekstraheeritud karakterit, mõistmaks tema kaudu kogu saksa rahva psüühet. Tema tegelaskuju selgitab, seostab, põhjendab ning hoiatab. Fiktiivse kirjandusliku karakterina saab ta sõnumit edastada tegelikult hoopis vabamalt kui akadeemilised ajalooraamatud, mida kammitsevad allikate autentsus ja relevantsus ning valmidus seista vastu kriitikale. Max Aue’t kaitseb ilukirjanduse plastiline kest.

Kohe raamatu alguses avab Max Aue kõik kaardid ning paneb lugejad alasti faktide ette, ühtlasi võtab võimaluse jääda erapoolikuks ja distantseeruda:

Vennad, ligimesed, las ma jutustan teile, kuidas see juhtus. Me pole teie vennad, ütlete teie vastu, me ei taha teada. Tõepoolest, see lugu on sünge, aga ka õpetlik, see on tõeline moralitee, uskuge mind. Mu jutt võib üsna pikale minna, juhtus ju lõppude lõpuks nii palju asju, aga ehk pole teil väga kiire; ehk on meil õnne ja te leiate kuulamiseks aega. Ja pealegi puudutab see ka teid: küll te näete, et see puudutab ka teid. Ärge kartke, et ma teid milleski veenda üritan; teil on õigus oma seisukohtade juurde jääda (lk 7).

Aue karakter manas mulle silme ette juba teada-tuntud fiktiivsed ja päriselust võetud šabloonid. Mulle tulid meelde sadistlik laagrikomandant Amon Göth filmist „Schindleri nimekiri“, briljantse loogikaga juudikütt Hans Landa filmist „Vääritud tõprad“, otsekohene ja ausalt natside ideoloogiast juhindunud SS Viking väejuht, valloon Leon Degrelle ning tehnokraat Albert Speer, nii nagu ta enda memuaarides välja joonistus. Väga suurt sarnasust võib näha ka teise fiktiivse SS-massimõrvariga, isegi kraad küünilisema Max Schultziga Edgar Hilsenrathi raamatust „Nats ja juuksur“. Kõiki neid ühendab teatud sarnane joon – nad on neetult tõhusad. Kõigis neis võib leida ka positiivseid omadusi, näiteks Hans Landa oma intellektuaalsete võimete poolest võinuks väljapool sõda teha karjääri mistahes riigi kohtuinstantsides, Schultz on lihtsalt survivalist par excellance, Speeri-sugust ministrit unistaks end juhtima iga ministeerium. Siin peitub aga ka selle raamatu peamine sõnum: inimesed on olemuslikult sarnased ning tema saatuse ja rollid ühiskonnas määratakse ära paljude tegurite koosmõjul. Näiteks Endlösungi ristiisa Adolf Eichmann võinuks teistsuguse asjade käigu korral, st. kui poleks juhtunud sõda, olla kohusetundlik ja punktuaalne arveametnik, raamatupidaja, analüütik; sõja etteantud raamides neeed ülesanded lihtsalt teisenesid. Logistikas on ju iseenesest probleemid ühetaolised, rahu ajal veeti punktist A punkti B tarbekaupu, sõja ajal deporteeriti juute – efektiivsus ja kord on oluline igal ajal. Seesugune näiliselt lihtne vahe ongi kõige kohutavam; arusaam, et Babi Jari massi-hukkamised ja Auschwitzi gaasitamised on antud asjaoludel vajalikud meetmed ning ainus põhjus neid kritiseerida seisneb teostamise viisis – et kas need viiakse läbi „inimlikult“, korra järgi, või esineb raiskamist, mitteratsionaalset käitumist vms, mis loomulikult on taunitav. Kohutav on arusaam, et kui need riiklikud ülesanded saavad täidetud, siis pöördutakse tagasi rahuaja normatiivide juurde, mille järgi toosama mõtteviisilt üsna piiratud ja keskpärane kontoriametnik Adolf Eichmann oleks hakanud koostama kaubaronge, et turgutada rahvamajandust. Ja Ordnungspolizei kohusetundlik päästikule-vajutaja Babi Jari jääraku serval oleks pärast sõda siirdunud jälle trammijuhiks, kondiitriks või kooliõpetajaks, igati lugupeetud kodanikuks. Toon näiteks SS-Brigadeführeri Heinz Reinefarthi (1903-1979), kelle hingel lasub käsuandjana ca 40-50 000 poolaka massihukkamine Wolas pärast Varssavi ülestõussu mahasurumist augustis 1944. Vaevalt, et tal oli poolakate suhtes isiklik vaen; ta oli lihtsalt positsioonil, mis eeldas probleemi lahendamist efektiivsel moel – tuhandete poolakate tapmine konveieril loetud  päevade jooksul võiski olla see ratio, mille eesmärgiks oli Reichi jätku-suutlikkuse tagamine. Max Aue juurdleb oma mõttekaaslastega nendesamade küsimuste üle, tema mõttekäigud on veelgi rafineeritumad kui minul siin. Reinefarth naases pärast sõda tsiviilellu, hakkas tubliks pürjeliks, sai Sylti saare Westerlandi kuurortlinnakese meeriks ning valiti Schlesswig-Holsteini Landtagi. Ta suri lugupeetud kodanikuna ning olgugi et poolakad nõudsid korduvalt Reinefarthi väljaandmist, lükkasid Saksa FV võimud kõik palved tagasi.

Raamat on oma mahust hoolimata väga tihe ja intensiivne, selle lehekülgi täidavad tuhatkond rohkem või vähem episoodilist tegelast, kellega Max Aue nii otseselt kui kaudselt, unes ja ilmsi, kokku puutub. Ulatuslik on ka geograafiline haare: Lõuna-Prantsusmaa, Berliin, Kaukaasia, Stalingrad, Poola. Kirjaniku ilmne taotlus on olnud see tekstikorpus kokku pressida (dialoogide esitamise viis) ja ülimalt vähe liigendada, nii et see mõjub massiivselt nagu betoon, mis lämmatab ja domineerib. Piirid reaalsuse ja ulmade vahel hägustuvad - ehkki need eksisteerivad, on neid mõneti raske aduda. Raamat lehkab laibamürkide, vere, okse, higi, mäda, sperma ja uriini järele, millele aegajalt sekundeerib kölni vesi; seda on kõikjal ja palju ning kui esialgu see tekitabki tülgastust, siis lõpuks lugeja harjub (nüristub), see muutub taustaks, milles pole midagi imelikku – see ongi sõja lõhn.   Kirjanik kasutab õnnestunud instrumendina saksakeelseid väljendeid ja terminoloogiat ning on keelanud tõlkijatel neid oma keeltesse ümber panna, kuna need lisavad teosele bürokraatlikku, metalset kõla. Tõepoolest, mõnda terminit ei saagi tõlkida, ilma et tõlkes midagi kaotsi ei läheks. Näiteks: Entdeutschung, Einsatzkommando, Vernichtungsbefehl, Exekutionstourismus, Rassenschande, judenrein. Ja iseenesest on juba sõnal „der Krieg“ metalselt krigisev kõla (vrd. „war“ / „voina“), mis meenutab edasirühkivat tankiroomikut.

Raamat on kokku pandud muusikateosena, millele viitavad vahepeakirjad (Toccata, Allemandes, Courante, Sarabande, Menuet (en rondeaux), Air, Gigue). Seda võib vaadelda ka antiiktragöödiana, leidub viiteid nii Odüsseuse eksirännakutele (pikk eneseotsing) kui Orestese ematapmise loole (Maxi kasuisa ja ema salapärane mõrv). Peategelase kannul käivad pidevalt kaks järeleandmatut ja isepäist kriminaalpolitsei uurijat – Weser ja Clemens -, kelles võib ära tunda antiikmütoloogia erinnüseid. Nad ilmuvad ootamatult, ebamugaval ajal ja olukorras ega lase peategelasel uinuda enesepettuse ulmadesse, nad tegutsevad justkui väljaspool seda süsteemi, milles peategelane opereerib. Muide, antiikmütoloogias ongi eumeniidid kättemaksujumalannadest õnnistusetoojateks muutunud erünnused. Nende tähendus selgineb raamatu kulgemise käigus.

Raamatust on eestikeelses meedias kirjutatud juba paar väga head arvustust. Jan Kaus arvustab Sirbis tabava pealkirja all „Sõda ja sisikond“. Ta kirjutab, et Max Aue on üks neid, kes hoiab elus kuritegelikku, hävitavat ja ennasthävitavat süsteemi, ent ei tee seda tundetult, vaid jälgib ja uurib süsteemi, mõnikord ka imestab selle üle. Aue ambivalentsus pole staatiline, vaid omandab lausest lausesse liikudes eri värvinguid, vastandlikke toone, mis hägustab nii tema enda kui ka lugejate vaatevälja. Tõsi, Aue imestus võib ka küündida süütundeni, jälestuseni, enesevihkamiseni, mõnikord kutsub see temas esile reaalse vastupanu, mida ta püüab teenitava režiimi raames ratsionaliseerida. Üldjoontes saab Aue ambivalentsuse võtta kokku märksõnaga „leigus“. Ta osaleb SS-i tegevuses, ent püüab vältida liigset, täieliku irratsionaalsuseni ulatuvat vägivalda. Aue on intelligentne, tähelepanelik, kohati isegi tundlik, ent inertne. Ometi pole tema inertsus totaalne, ta on võimeline tegutsema inimelu säästmise nimel (Kaus, 4.11.2022).

Lõpetuseks, Andrei Hvostov resümeerib Eesti Ekspressi arvustuses, et „Littelli „Eumeniididel“ on ilmselged musta huumori tunnusmärgid. Süsimusta. Süsi on võetud otse põrgukatelde alt.“ (EE, 27.08.2022).

Jan Kausi arvustuse leiab siit.

Andrei Hvostovi arvustuse leiab siit.