SISSEKANNE # 189
Kõigepealt, sissejuhatuseks, tõdegem, et populism on populaarne termin ja olemuslikult ääretult vastuoluline. Paradoksaalsel moel on populism väga palju kõlapinda leidev diskursus, samas on see suuresti negatiivselt laetud mõiste, millest püütakse distantseeruda. Poliitilises populismis leitakse harva midagi positiivset ja kui üldse selles kasu näha, siis poliitilise võitluse instrumendina, mille abil oma konkurenti sildistada. Nii populism kui populaarsus pärinevad ühest ladinakeelsest neutraalsest terminist „populus“ ehk rahvas, kuid esimesel juhul kehtib printsiip „püüa vältida“, teisel „püüa saavutada“ (avoid/achieve). Diskussioonideks pakub populism ometi väga tänuväärset ainest, pealegi on kõigil meil, olenemata haridusest, soost ja ühiskondlikust positsioonist oma isiklik ettekujutus populismist. Sest vaadake – populismist arusaamine ei eelda suuri mõttekonstruktsioone, see töötab paljuski tajudel, empiirilisel tasandil.
Mõistmaks, et populism on trendikas diskursus, piisab kõige lihtsamast guugeldamisest; see on universaalne termin ja päring toob hetkega 68,5 miljonit vastust (Google, 06.02.2023, kell 15:01). Teaduskirjandusele keskendunud Ühendkuningriigi rakendus Perlego leidis 354 (!) raamatut, mille pealkirjas või alapealkirjas leidub kõnealune mõiste (www.perlego.com, 06.02.2023, kell 15:05). Seega ei tasu ka imeks panna, et 2017. aastal kuulutas Cambridge Dictionary termini aasta sõnaks kui „nähtuse, mis on ühtaegu tõeliselt lokaalne ja tõeliselt globaalne ajal, mil rahvad ja nende juhid üle kogu maailma maadlevad immigratsiooni ja kaubanduse, peadtõstva natsionalismi ja majandusliku rahulolematusega“ (Moffitt 2020). Siit koorub ka esimene mõte: populism on kõikihõlmav ja kõnetav mõiste, mida iseloomustab suur ambivalentsus.
Populismil on palju erinevaid tahke, teisti öeldes – erinevaid palgeid. Kes on populist? Esmalt tulevad meelde karismaatilised liidrid ja persoonid: Donald Trump ja tema slogan „Make America Great Again!“, Lõuna-Ameerika liidrid Hugo Chavez ja Nicolas Maduro Venezuelas, Jair Bolsonaro Brasiilias, Evo Morales Boliivias, Rodrigo Duterte Filipiinidel, Silvio Berlusconi ja „Forza Italia“, kreeklaste Syriza ja hispaanlaste Podemos, sakslaste AfD, ungarlaste Fidesz. Suured mängumuutjad, Benito Mussolini ja Adolf Hitler, kasutasid populismi ühe ratsuna oma poliitikavankri vedamiseks. Altpoolt genereeritud populismi võib näha liikumises Occupy Wall Street, populismist on välja kasvanud Prantsuse vürtspoodnike puźadism. Veel kaugemal ajaloost kerkib esile narodnikute liikumine Tsaari-Venermaal. Seega, teine oluline tähelepanek populismi asjus oleks selle lai spekter ja ruum: populismiga on ühtviisi seotud nii ühiskonna ülemised kui alumised kihid ning vasak- ja parempoolsed, tsentristidest rääkimata.
Kolmandaks, populismile saab läheneda nii ideeliselt ja strateegiliselt kui ka diskursiiv-performatiivselt. Ideeline lähenemine on vaieldamatult kõige levinum lähenemine populismile kaasaegses akadeemilises kirjanduses, käsitledes populismi kui ideoloogiat, ideede kogumit või maailmavaadet. Sellisel lähenemisel on kindlasti ka intuitiivsed põhjused: tundub loogilisena, et populism kui poliitiline nähtus, nn „ism“, tuleks kõrvutada teiste kesksete poliitiliste „ismidega”, milleks on sageli ideoloogiad – nagu näiteks liberalism, sotsialism, anarhism jne. (Moffitt 2020).
Erinevalt ideelisest lähenemisest ei käsitle strateegilise lähenemise pooldajad populismi kui mõne poliitilise tegutseja loomupärast omadust, vaid pigem on see miski, mida tehakse; Moffitt viitab siin Jansenile (2011, cit Moffitt 2020), kelle hinnangul ei ole populism "asi" ega "objekt", mida uurida, vaid „poliitilise praktika viis”.
Diskursiivne-performatiivne lähenemine on enim levinud poliitikateoreetikute seas, vastukaaluks empiirilistele teadlastele, ja selle juured peituvad 20. sajandi ühe mõjukaima teoreetiku Ernesto Laclau töödes (Moffitt 2020). Ta leiab, et populismi analüüsimisel ja kirjeldamisel ei tohi jääda pelgalt ontilisele tasandile, vaid mõistma selle ontoloogiaid, st stuktuurseid tingivaid tegureid. Populism ja poliitika on teineteise suhtes suuresti sünonüümsed ning see on muutust nõudev, käivitav jõud. Laclau’l on populism seega pigem positiivne nähtus (Jakobson 2023).
Viimase lähenemisviisi alla liigitab Moffitt ka sotsiokultuurilise aspekti. Pierre Ostiguy defineerib populismi poliitikas kui „madalaga uhkeldamist“ (flaunting of the low), nentides, et kõrge ja madala määrab inimestega suhtlemise viisid, mis lähevad sõnadena kaugemale kui "diskursused". Need hõlmavad kindlasti aktsendi, keeletaseme, kehakeele, žestide ja riietumisviiside küsimusi. Inimestega suhtlemise viisina hõlmavad need ka otsuste langetamise viisi poliitikas (Ostiguy 2017, cit Moffitt 2020).
Kokkuvõtteks võib tõdeda, et populism on olemuselt omnipotentne ja ambivalentne mitmeti vaadeldav ning tõlgendatav nähtus.
* * *
Allikad
· Jakobson, M-L. (2023). Riigiteaduste erikursus „Populism“. Loengumaterjalid. Loetud https://moodle.edu.ee/course/view.php?id=25805.
· Moffitt, B. (2020). Populism (1st ed.). Wiley. https://www.perlego.com/book/1536763/populism-pdf.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar