SISSEKANNE # 190
Alljärgnevalt toon esile – mõistagi subjektiivselt - kolm olulist mõistet, mida võib seostada populismiga. Mõisted on välja nopitud M-L. Jakobsoni loengust ning seminari artiklitest ega ole esitatud tähtsuse järjekorras, vaid kõnetavuse aspektist lähtuvalt – mis taaskord on isiklik.
*
„Üleilmastumise kaotajad“ (globalization losers) on esimene mõiste, millel tahaksin peatuda. Selle teesi üks eestkõnelejaid on Hanspeter Kriesi, kes on mitmes teadustöös käsitlenud globaliseerumise sotsioloogilisi aspekte. Kriesi jt. (2008, cit. Spruyt et al, 2016) väidavad, et üleilmastumisega kaasnevad uued ühiskondlikud konfliktid, mis tekitavad sügava lõhe ühiskonnas. Nende teoreetilises vaates on üleilmastumine suureneva majandusliku konkurentsi põhjustaja ning sellega omakorda kaasneb terav kultuuriline konkurents. De-reguleerimisega survestav piirideta globaalmajandus avaldab mõju tööjõu liikumisele, tekib kultuuriline mitmekesisus, mida võidakse tajuda ohuna põliselanike kollektiivsele identideedile ja elustiilile; samuti tunnetatakse immigratsioonis konkurentsi nappidele ressurssidele (nt töökohad). Konkurents tingib kodanike polariseerumise nn võitjate ja kaotajate rühmaks, kus esimesed näevad üleilmastumises ühiskondlik-majanduslikku kasu (majanduse elavdamine, kultuuriline mitmekesisus), teised aga tajuvad ohtu sotsiaalsele staatusele, turvalisusele, senistele normidele. Võitjad lähtuvad universaalsetest arusaamadest, kus piiride ava(rda)mine tekitab uusi võimalusi, kaotajad aga senikogetud, harjumuspärastest normidest, mis võivad uues olukorras kaduda. Nõnda vastandades on teema aldis ka politiseerimisele.
Veebiblogis economicshelp.org reastab Tejvan Pettinger (2018), et üleilmasumise kaotajad on muuhulgas:
· madala kvalifikatsiooniga tööjõud, kelle töövõimalused on majanduse struktuurimuutuse tõttu vähenenud;
· keskmised maksumaksjad, kes kaotavad ülemaailmsete rahvusvaheliste ettevõtete maksudest kõrvalehoidmise skeemidest;
· globaalse soojenemise mõjude all kannatav ja loodusvarasid kaotav keskkond;
· tootmissektor kõrge tööjõukuluga riikides, näiteks Ühendkuningriigi ja USA tootmis-ettevõtteil on järjest keerulisem konkureerida madalamate tööjõukuludega riikide ettevõtetega;
· noori oskustöölisi kaotavad riigid (kolitakse kõrgema sissetulekuga riikidesse, probleem Ida-Euroopa majanduste jaoks), ajude väljavoolu (brain drain) efekt.
Kolm märksõna, mis iseloomustavad „kaotajaid“, on laias laastus haavatavus, ebakindlus ja hirm saada häbimärgistatud, kuna neil puudub haridus ja sotsiaalsed oskused – tekib kõrvalejäetuse tunne (Spruyt et al, 2016). Selle juurde võiks tuua termini „diplomidemokraatia“ (Bovens ja Wille, 2010), mis kõneleb just otsesõnu hariduse olulisusest (valikuvõimalustest?) ligipääsul kõrgematesse ühiskondlikesse sfääridesse (tasustatud töökohad, prestiiźssed positsioonid).
Spruyt jt (2016) viitavad Taggartile (2002), kes leiab: “populism emerges when ‘he’ becomes ‘them.’” In a parallel fashion, “‘I’ becomes ‘we’ as the people are envisioned as a generalized entity subject to the same conditions and frustrations as the individual”.
Kuid iseenest huvitav on Spruyti jt (2016) tõdemus – mida autorid peavad oluliseks -, et kuigi identiteedielement on üleilmastumise kaotajate teesis selgelt olemas, ei ole nad teadlikud ühestki otsesest empiirilisest testist, mille kohaselt inimesed, kes teavad, et nad kuuluvad stigmatiseeritud gruppi, toetavad suurema tõenäosusega populismi.
* *
Teine mõiste, millel lühidalt peatuda, oleks transnatsionalism (ja transnatsionaliseerumine kui sellest johtuv protsess), mis minu jaoks sellisel kujul on täiesti uus mõiste, kuid sisuliselt loogikaga hõlmatav. Seda mõistet käsitlevad Jakobson jt (2018) oma uurimisartiklis, mis analüüsib kolme erineva tausta ja asukohaga partei näitel populistlikke sõnumeid, mida edastatatakse sihtgrupile väljaspool etnilise kodumaa piire. Transnatsionalism on teisisõnu hargmaisus, mida seletas juba aastate eest rahvusringhäälingus professor Raul Eamets: „20-30 aasta pärast ongi see suhteliselt normaalne, et inimesed elavad paar aastat Hollandis, aasta Soomes, mõne aja Eestis. Nad liiguvad kogu aeg, ega ole ühes kohas kinni. Käiaksegi teistes riikides tööl, elatakse teistes riikides. Õpitakse uusi kultuure, keeli, laiendatakse oma silmaringi. Maailm muutub väiksemaks. See on paratamatu. See ei ole nii, et inimesed lähevad meilt minema, vaid seda tuleb vaadata nii, et inimesed liiguvad ja keegi tuleb jälle siia. Monoetnilise rahvusriigi ideoloogia, mis on paljuski praegune Eesti ametlik ideoloogia, ei ole tulevikus realistlik. See ei tähenda alati segunemist, segaabielusid või mingeid selliseid asju. See tähendab, et inimesed lihtsalt liiguvad.“ (Himma, 2014).
Protsess on rahvusvahelistumine, mis sellisena, maakeeli ümberpanduna, kõlab märksa pehmema ja asjakohasemana kui ülalmainit võõrkeelne termin. Kuid võõrkeelsena kõlab see loogilisemana populistlike parteide arsenalis. Protsess kujutab endast võrgustike, ideede ja identiteetide edendamist üle riigipiiride (Vertovec, 2009, cit. Jakobson et al., 2018). Poliitikas ei ole see midagi uut, 1930ndail aastail rakendas transnatsionalismi kõige ehedamal kujul Adolf Hitler – sudeedisakslastele Tśehho-slovakkias ning austerlastele enne Anschlussi.
Kõnealune artikkel vaatleb muuhulgas Eesti rahvuskonservatiivide sõnumit soome-eestlastele ning leiab hulgi populistlikke võtteid, millega nad elektoraadiks pööratakse – üheks näiteks on staatuse pealesunnitusele rõhumine, rahvuskonservatiivsete väärtuste olulisuse ja identiteedi rõhutamine (mida poliitilised oponendid targu põlastavalt rahvussümboolika kaaperdamiseks nimetavad).
Seega, väljendil „transnatsionalism“ on märksa metalsem kõla võõrkeelsena ning sobitub kontekstuaalselt populistlike parteide agendaga.
* * *
Kolmas mõiste oleks sanitaarkordon (le cordon sanitaire), mis populismidiskursuse kontekstis tähendab välistamispoliitikat, ehk teisiti öeldes on see põhivooluerakondade ja ka ajakirjanduse (vaikiv) kokkulepe jätta äärmuslased kõrvale, a) lõigates nad ära parlamentaarsest koostööst, b) jätta kõrvale valitsuskoalitsioonidest ning c) mitte anda kõlapinda nende väljaütlemistele. Debati aines on olemas: küsimus seisab demokraatliku esindatuse ideaalides, tolerantsuses ebatolerantsuse suhtes versus arusaam, et ebatolerantsus õõnestab vähemuste õigusi, seega ebatolerantse vähemuse ignoree-rimine oleks sel juhul justkui õigustatud (Jakobson, 2023).
Eesti eurosaadik, EP liige Yana Toom on sanitaarkordoni mõtte üle ülaltoodud tähenduses juurelnud ühes oma videopäevikus („Brüsseli päevikud“ Facebookis, 18.11.2020), kes leiab, et sanitaarkordon tegelikkuses EP-s ei toimi (vt https://www.facebook.com/yanatoom.ee/videos/283074406455254/) .
*
Allikad ja viited:
· Himma, M. (2014, 02. apr.). Raul Eamets: doktoriõpet ootavad ees põhimõttelised muutused. ERR. Loetud https://www.err.ee/510425/raul-eamets-doktoriopet-ootavad-ees-pohimottelised-muutused
· Jakobson, M-L. (2023). Riigiteaduste erikursus „Populism“. Loengumaterjalid. Loetud https://moodle.edu.ee/course/view.php?id=25805.
· Jakobson, M-L., Umpierrez de Reguero, S. & Öykü Yener- Roderburg, I. (2022). When migrants become ‘the people’: unpacking homeland populism. Contemporary Politics, DOI: 10.1080/13569775.2022.2140791.
· Pettinger, T. (2018, Oct. 5). Winners and losers from globalisation. EconomicsHelp blog. Retrieved from https://www.economicshelp.org/blog/142760/economics/winners-and-losers-from-globalisation/
· Spruyt, B., Keppens, G. & Van Droogenbroeck, F. (2016). Who Supports Populism and What Attracts People to It? Political Research Quarterly 2016, Vol. 69(2) 335–346. University of Utah.
· Toom, Y. (2020, 18. nov). “Yana Toomi Brüsseli päevik”: sanitaarkordon radikaalide vastu? Facebook. Vaadatud https://www.facebook.com/yanatoom.ee/videos/283074406455254/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar