SISSEKANNE # 186
Sissejuhatus
Käesolev diskursusanalüüs on tehtud ühele osale suuremast tekstist, milleks on Vene Föderatsiooni presidendi Vladimir Putini kõne (pöördumine) Venemaa elanike poole seoses vägede sisseviimisega Ukraina territooriumile 24. veebruaril 2022. Teksti tõlge täies mahus avaldati Eesti internetimeedias samal päeval loetud tundide järel Siinne analüüs põhineb Postimehe veebis avaldatud tõlkel. Kuna terviklik tekst on mahukas (2570 sõna eesti keeles), siis valisin analüüsimiseks kõne lõpuosa – 8-minutilise lõigu -, mis esitab nn sõjalise eri-operatsiooni motiivi lähtuvalt kõne alguse ja keskosas toodud argumentatsioonist.
Teksti valik lähtub siinkirjutaja isiklikust huvist antud teema suhtes. Lähiajaloolase pilguga vaadates pean seda üheks kaasaja tüvitekstiks, mida ei saa eirata tänasel päeval, mõistmaks hetkel asetleidvaid sündmusi, ja mida hakatakse tulevikus ajaloolaste, politoloogide, sotsioloogide jm teadlaste poolt analüüsima.
Ma ei taha siinkohal tekstile anda hinnanguid kategoorias „hea/halb“, pean seda lihtsalt märgiliseks tekstiks, millega saab seletada asetleidnud sündmusi ja üldse mõtteviisi kitsamalt nii diktaatori peas kui laievalt terves ühiskonnas. Märksõnadeks on ühelt poolt imperialism, Vene maailm, katehhontiline mõtteviis, teiselt poolt ratsionaalne „Realpolitik“, mis väljendub konkeetsetes sõjalisdiplomaatilistes sammudes.
Mind ajendas seda teksti valima ka ilmne paralleel ajaloost: 1. septembril 1939, kohe pärast Saksamaa rünnakut Poola vastu, pidas kantsler Adolf Hitler kõne Riigipäevale, mille sisulised paradigmad kattuvad Putini pöördumisega. Kõnealune Adolf Hitleri tekst on vabalt kättesaadav internetist (vt: Avalon Project at the Yale Law School). Neid kaht teksti on vajalik uurida paralleelselt – sobiv mõneks tulevaseks põhjalikumaks tekstianalüüsiks -, aga antud juhul keskendun ainult Putini kõnele, s.t. valitud tekstilõigule (749 sõna, 8 minutit). Täismahuline video pöördumisest on kätte-saadav (allalaetav, ingliskeelsed subtiitrid) Kremli ametlikul veebilehel.
Kasutan ajaloolis-diskursiivset meetodit (DHA) ning lähtun analüüsi koostamisel kvalitatiivsete uurimismeetodite aines soovitatud juhendist (pidepunktidest).
Analüüsitav tekstilõik on lisatud diskursusanalüüsi lõppu (lisa 1).
Teksti parameetrid:
· Ametlik nimetus: Vene Föderatsiooni presidendi pöördumine.
· Avaldamise aeg: 24. veebruaril 2022, kell 6.00
· Koht: Venemaa riiklikud telekanalid
· Video: 28,03 minutit.
· Teksti pikkus eestikeelsel tõlkel: 2570 sõna
· Analüüsitava teksti ja videolõigu pikkus: 749 sõna, 8 minutit.
Diskursusanalüüsi uurimiseesmärk ja uurimisküsimused:
Eesmärk on selgitada, kuidas toimub sõjategevuse alustamise kommunikatsioon siseriiklikule auditooriumile, st Venemaa elanikele.
Sellest lähtuvalt saab küsida, millistele eelduslikele arusaamadele pöördumises toetutakse ja mis eesmärki see kannab. Milline on kontekst? Millist rolli kannab esitaja?
Kontekst:
Ukraina-Venemaa konflikt. Sellel on kaugeleulatuvad ajaloolispoliitilised juured, kuid lähimate aastate perspektiivis on need väljendunud 2014. aasta sündmustes, mil Venemaa sekkus akuutselt Ukraina sisepoliitikasse, annekteerides Krimmi ja asudes toetama nn rahvavabariike Donetski ja Luhanski oblasti territooriumil. Antud juhul on tegemist kaheksa aastat väldanud, Minski lepingutega külmutatud konflikti eskalatsiooniga sõjalisse faasi.
Asjaolud, mille tõttu Ukraina sattus olukorda, kus Ida-Ukrainas algas kuum konflikt, on mitmesugused. Esiteks, riik on noor, st loodi alles 1991. aastal pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, varasem riigikogemus puudus, sest läänepoolne osa Ukrainast kuulus läbi ajaloo kuni II maailmasõja alguseni Kesk-Euroopa riikide (algul Poola, hiljem Austria-Ungari ja pärast I maailmasõda uuesti Poola) alla ning idapool oli juba pärast tatari aegade lõppu kuulunud Moskva alla. Seega on ukrainlastel olnud omariikluse kogemust vähem kui veerandsada aastat. Teise asjaoluna saab välja tuua Ukraina lõhestumise kaheks eripalgeliseks ja erinevalt funktsioneerivaks osaks: lääne- ja keskosa on ukrainakeelne ning rohkem läänemeelne, ida- ja lõunaosa venekeelne ja -meelne. Põhjusi tuleb otsida ajaloost: pärast Kiievi-Vene vürstiriigi lagunemist jagunes Ukraina kahe maailma vahel, ühel pool Euroopa ja katoliku kiriku ning teisel pool Venemaa ja ortodokse kiriku vahel. Kolmandaks etendavad olulist rolli välismõjud: Venemaa on pidevalt sekkunud Ukraina riigi siseasjadesse ja pidanud seda mitte välisriigiks, vaid osaks Venemaast (osaks Vene maailmast). Seda narratiivi on toetanud arusaam, et ukraina rahvust kui tuntavat etnilist kooslust pole ajaloos eksisteerinud ja kujunenud alles pärast 1991. aastat, geopoliitiliselt on Ida-Ukraina kuulunud Venemaa mõjusfääri ja Lääne-Ukraina on olnud ajalooliselt hoopis Austria-Ungari keisririigi ja Poola osa. (Männik, 2015: 7,8).
Ajaloolise tausta teadmine on kriitlilise tähtsusega element, et hakata analüüsima Vladimir Putini kõnet, kes kasutab ajalugu plastiliinina omaenda narratiivi edastamiseks. See on poliitiline instrument. Esitatakse kontollitavad ajalooliste sündmuste faktid, aga nende ümber konstrueeritakse vajalik (kasulik, eesmärgile viiv) narratiiv, mida hakatakse võimendama.
Tuleb silmas pidada, et vaadeldavale kõnele eelnes veel üks oluline Vladimir Putini kõne, mille ta pidas vahetult enne Donetski ja Luhanski nn rahvavabariikide ühinemislepingu allkirjastamist 21. veebruaril 2022. Tunniajane kõne keskendus Ukraina ajaloole ja selle eesmärgiks oli tõestada, kuivõrd vähe õigustust on Ukraina riiklikule iseseisvusele. Ka selle kõne tekst on täismahus Eesti internetimeedias kättesaadav. Õigupoolest peab neid kõnesid vaatama paralleelselt, kuna kahtlustuse kohaselt salvestati need ühel päeval (vt Delfi uudisvoog: Laugen 2022). Antud ülesande raames piisab teadmisest, et see kõne eksisteerib ning mõlemad tekstid moodustavad ühe terviku, mille eesmärgiks on põhjendada Venemaa välispoliitikat.
Esitaja roll: president kui institutsioon
Kõne kannab Vladimir Putin ette Vene Föderatsiooni presidendina. Et selle tähendust lähemalt mõista, tuleb esiteks silmas pidada, et Venemaal valitseb sügavalt tsentraliseeritud ja hierarhiline süsteem, kus võimuvertikaal lõpeb tugeva presideni insitutsiooniga. Tegemist on õigeusklik-bütsantsliku valitsemiskultuuriga, mida iseloomustab muuhulgas sügav võimusuhete isikustamine, autoriteedikultus ja väga suur võimudistants, inimese alamlik positsioon kõrgeima võimu suhtes (hirm, austus, leppimus), tugev usk heasse juhti versus ametnike väike autoriteet (hea tsaar ja kurjad bojaarid) (PVA, 2011). Teiseks, autoritaarsus on Venemaa valitsemiskultuuri norm, elementaarne vajadus, eeltingimus toimivaks valitsemiseks (Giles, 2018). Autoritaarsust põhjendatakse nii geopoliitiliste oludega – hoomamatu suurusega, eri kultuuri- ja ajavööndeid hõlmav riik - kui geneetilise soodumusega (arhailine talupojarahvas, kes tegelikult ei vaja riiki, vaid ainult tugevat tsaari) (Giles, 2018)
Nendele eelduslikele arusaamadele ongi presidendi kõne üles ehitatud. Autoritaarne juht edastab rahvale (alamatele) poliitilise sõnumi, ülevalt alla, millele vastureaktsioonina eeldatakse kuulekust, alistumist, leppimist – see on ühesuunaline kommunikatsioon. Otsused ja edasised arengud ei sõltu rahva tahtest, vaid presidendi kui institutsiooni kehtestatud doktriinist.
Pöördumise struktuur: teemad, seosed
Pöördumises kasutatav retoorika on jõuline, kehtestav, dikteeriv ja õigustav – see võimendub selles ajamomendis, kus ta ette kantakse. Esmalt tuuakse välja seaduslik ja legitiimne alus:
Kooskõlas ÜRO artikli 7. jao artikliga 51, lähtudes Vene Föderatsiooninõukogu heakskiidust vastavalt 22. veebruaril föderatsiooninõukogus heakskiidetud koostöö- ja sõpruslepetele Donetski rahvavabariigi ja Luganski rahvavabariigiga olen otsustanud…
Viidatud koht ÜRO põhikirjas ütleb järgmist: „Relvastatud kallaletungi puhul organisatsiooni liikmele ei piira käesolev põhikiri mingil määral võõrandamatut õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, kuni Julgeolekunõukogu ei võta rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks vajalikke meetmeid.“ (RT II 1996, 24, 95) Legitiimsus tuleneb aga föderaalnõukogu heakskiidust sõpruslepetele Ukraina separatistlike vabariikidega, kes on hädas ning esitanud abipalve. Sõnumi adressaat on Venemaa rahvas, seega pole oluline, kuidas tõlgendab seda rahvusvaheline üldsus.
Kogu kõne üks keskne teema on nn erioperatsiooni õigustamine ja selle näitamine paratama-tusena, st. et oldi sunnitud astuma ultimatiivne samm, et „kaitsta inimesi, kes on kannatanud kaheksa aastat Kiievi režiimi tagakiusamise ja genotsiidi all“. Ümberpöördult tehakse Ukraina pool vastutavaks ja süüdlaseks, kes on provotseerinud ning lõpuks ollakse justkui sunnitud, vastumeelselt, provokatsioonile vastama – sarnast võtet kasutas ka Hitler oma kõnes Poola sissetungi õigustamiseks ( Teemasse on põimitud Teise maailmasõja tulemused, sealhulgas suur ohverdus „natsismivastase võitluse altarile“, mis on „pühad“. Tõepoolest, Nõukogude Liit oli Teises maailmasõjas enim kannatanud riik ning ainuüksi Vene NSFV territooriumi piirides hinnatakse ohvrite koguarvu ca 14 miljonile (World Population Review, 2022) – see on fakt, mis istub eelkõige vene tavakodaniku sügaval alateadvuses (vrd. juudi rahva teadvus ja holokaust, eestlane ja 800-aastane orjaaeg, sakslane ja kollektiivne süü maailmasõja pärast). Seega on Teine maailmasõda see diskursus, mille ümber saab konstrueerida mida iganes – soovitavalt katehhontilises võtmes. Katehhon on nimelt piibellik kontseptsioon, mis on hiljem arenenud poliitilise filosoofia mõisteks ja mis avaldub eriti vene õigeusklikus arusaamas: Moskva on kui Kolmas Rooma, kõlbeliselt puhas ja teistsugune ning on seetõttu ka tõrjutud ja määratud kannatama ning ohverdama (vt lähemalt Vene sakraalpoliitilise filosoofia platvormi katehon.com). Sellele mõtteviisile on vajalik siinkohal eriliselt osundada, et aru saada Putini kõne nüanssidest, mis on mõeldud eeskätt siseriiklikule auditooriumile, kellelt eeldatakse a priori eelpool kirjeldatud mõttemustrit.
Siit edasi on juba arusaadav maskuliinse, jõule orienteeritud sõnavara kasutamine. Jõu demonstratsioon on teine teema, mis paneb paika tonaalsuse, rõhud. Sest:
Jõudu on alati vaja, alati. Aga jõud võib olla erinevat sorti. Kõne alguses mainitud “valede impeeriumi” poliitika keskmes on peamiselt jõhker, otsene jõukasutus. Sellistel puhkudel on meil kombeks öelda: “Jõudu on, mõistust pole tarvis.”
Jõud on õigustatud, kui:
tugineb õigusel ja tõel ja see on meie poolel [tõeline jõud]. Ning sellisel juhul on raske mitte nõustuda faktiga, et iseseisvus ja suveräänsus põhineb jõul ja valmisolekul võidelda. See on hädavajalik vundament, milleta ei ole mõeldav ehitada oma tulevikku, kodu, perekonda, kodumaad.
Kuid loomulikult on teemaks ka suuremeelsus – küll tingimuslik, ent siiski -, mis lubab austada ukraina rahva huvisid, kui võideldakse ühiselt vaenuliku režiimi ja neonatsidega, „kes võtsid Ukraina pantvangi ja üritavad kasutada seda meie riigi ja rahva vastu“. Narratiiv kõneleb minekust režiimi vastu, pärast mida toimub rahva vabastamine, „denatsifitseerimine“ , aga enne tuleb kogeda kannatusi mõlemal poolel:
Ükskõik kui raske see ka poleks, palun teil seda mõista ja kutsun üles koostööle, et see traagiline lehekülg võimalikult ruttu mööduks ja saaksime koos edasi liikuda, lubamata kellelgi meie asjadesse, meie suhetesse sekkuda, vaid ehitades neid ise üles – nii et loodaks vajalikud tingimused kõigi probleemide lahendamiseks ja vaatamata riigipiiride olemasolule oleks võimalik meid tervikuna seesmiselt tugevdada.
Läbiv teema on mõistagi manitsused ja süüdistused vastaspoole adressaadil:
Teie isad, vanaisad, vaarisad ei võidelnud selleks natsidega ja ei kaitsnud meie ühist kodumaad selleks, et tänapäeva neonatsid saaksid Ukrainas võimu haarata. Olete andnud truudusvande Ukraina rahvale, mitte rahvavaenulikule huntale, kes Ukraina varandus röövib ja omaenda rahvast mõnitab.
Ärge täitke nende kuritegelikke käske
Rõhutan taas kord: kogu vastutus võimaliku verevalamise eest lasub Ukraina territooriumit valitseval režiimil.
On ilmne, et ehkki need laused on adresseeritud Ukraina poolele, kannavad nad tegelikult ikkagi siseriiklikku sõnumit, mis lähtub kesksest sõnumist, et Venemaa on võtnud endale üle-elu-suuruse missiooni „puhastada Augeiase tallid“ (allegooriliselt: neonatsism kui sõnnik), ta ei pea seda tegema, aga on sunnitud nii- ja niisugustel asjaoludel. Siingi kumab läbi katehhontiline mõtteviis, õigemini sõnumi edastamine sihiteadlikult läbi selle prisma.
Kokkuvõttes prevaleerib kõnes üks teema: sissetung Ukrainasse ja selle õigustamine. Selle eesmärk on saavutada legitimatsioon Venemaa elanikelt vähemalt näiliselt, kuna de facto neil mingit sõnaõigust ei ole.
Teksti lähianalüüs:
Teksti mikrotasandil analüüsimiseks koostasin sõnapilve 749 sõna põhjal, millest analüüsitav lõik koosneb. See visualiseerib lõigu tonaalsuse ja toob esile peamised sõnad, mis salvestuvad, jäävad meelde. Paradoksaalsel moel joonistub välja soovitav narratiiv kolmes sõnas: Ukraina, meie, oma.
www.wordclouds.com
Teiseks grupeerisin lõigus sisalduvad olulised märksõnad – subjektiivse tunnetuse põhjal – kolme kategooriasse: negatiivne, positiivne, neutraalne. Lähtusin kontekstist ja sihtgrupist, seega ei peegelda jaotus isiklikku vaadet, vaid eelkõige seda, mil moel minu arvates on tahetud neid sõnu projitseerida. Rõhutada tuleb veekord kontekstuaalsust – jaotus toimib vaid teksti sees ja selles aegruumis, kus seda teksti esitatakse.
Positiivsena kõlavad sõnad, mis toetavad pöördumise eesmärki, s.o. õigustust sissetungile Ukrainasse. Positiivne on Venemaa ehk Vene Föderatsiooni roll, kes viib läbi „sõjalist erioperatsiooni“ (NB! mitte sõda), täidab „kohustust“, kannab „vastutust“, austab „inimõigusi“, „enesemääramisõigust“, „vabadusi“, „väärtusi“. Selleks on vaja „denatsi-fitseerida“ ja „demilitariseerida“ (mis siinkohal kõlavad kirurgilise abinõuna ja on probleemi lahendava tähendusega) ning alles siis terendab lootusrikas „tulevik“, ootuste/doktriini kohaselt – ühine.
Negatiivsena kõlavad sõnad, mis märgistavad asju, mille vastu minnakse. Näiteks sõnal „reźiim“ on väga negatiivne varjund: „Kiievi reźiim“ kõlab siinses kontekstis eriti halvustavalt, nagu ka „natsism“ (ähvardus minevikust) ja „neonatsism“ (ähvardus reaalajas), „hunta“ (viide lõuna-ameerikalikule militaarvõimu mudelile, mis teenib võõramaiseid huve, a la kindral Pinochet Tśiilis). Ka sõnadel „mõnitamine“ ja „röövimine“, „verevalamine“ ja „tagakiusamine“ on iseenesest juba negatiivne tähendus, sõltumata kontekstist. Termini „genotsiid“ kasutamine on aga taas teadlik hüperbool, mis mõjub kurjakuulutavalt ja śokeerivalt, eriti kui see kaasleb väljenditega „natsism“ ja „totalitaarne reźiim“.
Mõned sõnad evisid minu arvates ka neutraalset tähendust, tooksin esile sõnad „Ukraina“ ja „ukrainlased“. Sellel on üks loogiline põhjendus. Ukraina on siinses kontekstis rõhutatult territoorium, kus elavad loomuldasa ukrainlased – nii on ka sellel neutraalne tähendus, nagu ka sõnadel „kodanik“ ja „rahvas“. Territoorium on ruumiline, samas kui riik on poliitiline mõiste; „rahvas“ on ka neutraalne tähistaja ühele inimhulgale, samas kui „rahvus“ on juba poliitiliselt laetud mõiste.
Mitteverbaalne sõnumi edastamise viis: video / televisioon
Pöördumise edastamine televisiooni kaudu omab võimestavat tähendust – see toimib ühtviisi kõigis ühiskondades ja mistahes valitsemisvormi juures. Erakorralised sõnumid nõuavad erakorralist eetrit igas riigis. Küll aga tuleb silmas pidada, et autoritaarsetes riikides on televisioonil üldjuhul suurem roll, kuna alternatiivid (mitmekesisem, demokraatlik meedia) on tasalülitatud või puuduvad sootuks. Venemaa eripäraks on televisiooni suur roll, eriti väljaspool suurlinnu Moskvat ja Peterburi – selle on tinginud riigi geograafiline ulatus.
Eetris olnud video (vt kuvatõmmist) tähtsus on kahtlemata oluline. Kõnelejaks on president – absoluutse võimu kehastus de facto (tõsi, mitte de jure). Sestap on videopilt lakooniline ja veidralt staatiline: president źestikuleerib vähe, miimika on praktiliselt muutumatu, vaid hääletoon varieerub vastavalt teksti sisule. Tegemist on justkui kõneleva ikooniga – ta peab mõjuma väärikalt, enesekindlalt ja rangelt. Emotsioonid on alla surutud, need on selle pöördumise kontekstis ka absoluutselt mittevajalikud, segavad faktorid, kuna peegeldavad nõrkust. Jällegi toon võrdluse ikooniga, kelle roll on olla „püha“, „vankumatu“ ja „võimestav“ selles nn „pealesurutud, aga põhimõttelises konfrontatsioonis Kiievi vaenuliku reźiimiga“ – seda ütleb alltekst kogu selle pöördumise vältel. Putin peab ekraanil mõjuma enesekindla ja eesmärgile orienteeritud juhina, kes ei lase end emotsioonidel juhtida ja kel siiski jagub ka empaatiat varjatud, diskreetsel moel. Ajaloolisi paralleele tuues, Putini kuvand on disainitud pigem Stalini (enesekontroll, aukartus) kui Hitleri järgi (räuskav, źestikuleeriv, banaalne egotsentrist), ehkki pöördumise sisu oleks viimaselt justkui üks ühele, nagu eespool mainitud, maha kirjutatud.
 | |
| kuvatõmmis ekraanilt: kremlin.ru |
Kokkuvõte
Käesoleva diskursusanalüüsi uurimisobjektiks oli Vene Fõderatsiooni presidendi Vladimir Putini pöördumine Venemaa elanike poole seoses vägede sisseviimisega Ukraina territooriumile. Täpsemalt oli vaatluse all pöördumise lõpuosa, mis esitab tegutsemise motiivid.
Kasutasin ajaloolis-diskursiivset meetodit ja jõudsin järeldustele, et pöördumine kannab sõnumit siseriiklikule auditooriumile ja sellepärast on talle iseloomulikud teatud jooned ja märgusõnad, mis kõnetavad eeskätt just seda spetsiifilist publikut. See kannab teadlikult katehhontilist mõtteviisi, mille eestkõnelejaks on vene õigeusu kirik ja mida soodustab Kreml – mõlemad saavad selle juurutamisest kasu. Sellest lähtuvalt on üles ehitatud ka vertikaalne, subordinatiivne kommunikatsioon ülalt alla. Pöördumine õigustab ja vastandab, seades publiku paratamatu fakti ette, millega tuleb leppida. Rahvalt oodatakse usaldust, koondumist liidri kui ikooni, isakuju taha; vastukaaluks pakutakse imperialistlike unistuste realiseerimist. See on pöördumise keskne mõte.
Tegemist on vastuolulise pöördumisega, mis kannab maailmavaatest ja geopoliitilisest asukohast olenevalt erinevat tähendust. Sellest hoolimata kujutab see endast üht 21. sajandi tüvitekstidest, mida hakatakse lähemalt analüüsima nii poliitilises kui sotsiokultuurilises võtmes. – olen selles veendunud.
* * *
Allikad ja viited:
· Address by the President of the Russian Federation (2022, 24.02). Retrieved from: http://en.kremlin.ru/events/president/news/67843
· Address by Adolf Hitler – September 1, 1939. Avalon Project at the Yale Law School. Loetud: https://fcit.usf.edu/holocaust/resource/document/HITLER1.htm
· Delfi portaal (2022, 24.02). TÄISMAHUS. Putin: sõja eesmärk on Ukraina demilitariseerimine ja režiimivahetus. Kes sekkub, see kahetseb. Loetud: https://www.delfi.ee/artikkel/95997997/taismahus-putin-soja-eesmark-on-ukraina-demilitariseerimine-ja-reziimivahetus-kes-sekkub-see-kahetseb
· Giles, K. (2018) Moscow Rules. [edition unavailable]. Brookings Institution Press. Available at: https://www.perlego.com/book/742362/moscow-rules-pdf
· Laugen, L. (2022, 23.02). Novaja Gazeta: Putin salvestas kõne sõja väljakuulutamise kohta kolm päeva ette. Loetud: https://www.delfi.ee/artikkel/95998629/novaja-gazeta-putin-salvestas-kone-soja-valjakuulutamise-kohta-kolm-paeva-ette
· Männik, K (2015). Ukraina-Venemaa sõjalise konflikti tagamaadest ja tulevikust: 2014-2015 aastate sündmuste analüüs. Tallinna Tehnikaülikool: rahvusvaheliste suhete instituut. Loetud: https://digikogu.taltech.ee/et/Item/aea3b9da-fa40-4489-babc-36f0bc7dfe4c
· World Population Review (2022). Loetud: https://worldpopulationreview.com/country-rankings/world-war-two-casualties-by-country
· Poliitika ja valitsemise alused (2011). Toimetajate kolleegium. Tallinna Ülikool: riigiteaduste instituut.
LISA I
Vladimir Putini pöördumine Venemaa elanike poole (24.02.2022, katkend)
Kooskõlas ÜRO artikli 7. jao artikliga 51, lähtudes Vene Föderatsiooninõukogu heakskiidust ja vastavalt 22. veebruaril föderatsiooninõukogus heakskiidetud koostöö- ja sõpruslepetele Donetski rahvavabariigi ja Luganski rahvavabariigiga olen otsustanud läbi viia sõjalise erioperatsiooni.
Selle eesmärk on kaitsta inimesi, kes on kannatanud kaheksa aastat Kiievi režiimi tagakiusamise ja genotsiidi all. Selleks taotleme Ukraina demilitariseerimist ja denatsifitseerimist, samuti kõigi inimeste kohtu alla andmist, kes on sooritanud arvukaid veriseid kuritegusid tsiviilisikute, sealhulgas Vene Föderatsiooni kodanike vastu.
Samal ajal ei hõlma meie plaan Ukraina alade okupeerimist. Me ei hakka kellelegi midagi peale sundima. Samal ajal kuuleme läänest üha sagedamini, et Nõukogude totalitaarse režiimi allkirjastatud dokumendid, mis kinnistasid Teise Maailmasõja tulemused, ei peaks enam kehtima. Noh, mida sellele vastata?
Teise maailmasõja tulemused, samuti meie rahva poolt natsismivastase võidu altarile toodud ohvrid on pühad. Ent see ei lähe vastuollu inimõiguste ja põhivabaduste kõrgete väärtustega, mis põhinevad sõjajärgsetel aastakümnetel arenenud reaalsusel. See ei tühista ka riikide õigust enesemääramisele, mis on määratletud ÜRO harta artiklis 1.
Tuletan teile meelde, et ei NSVL-i loomise ajal ega pärast Teist maailmasõda ei küsinud keegi tänapäeva Ukraina teatud aladel elavatelt inimestelt, kuidas nad ise tahaksid oma elu korraldada. Meie poliitika põhineb vabadusel, igaühe vabadusel omaenda tuleviku ja oma laste tuleviku üle otsustada. Ja peame oluliseks, et seda õigust – õigust valida – saaks kasutada kõik praeguse Ukraina aladel elavad rahvad, igaüks, kes seda tahab.
Selles osas pöördun Ukraina kodanike poole. 2014. aastal oli Venemaa kohustatud kaitsma Krimmi ja Sevastoopoli elanikke nende eest, keda te ise nimetate natsideks. Krimmi ja Sevastoopoli inimesed langetasid valiku liituda oma ajaloolise kodumaaga, Venemaaga, ja me toetasime seda. Kordan, me lihtsalt ei saanud teisiti.
Tänased sündmused ei ole seotud sooviga kahjustada Ukraina ja ukraina rahva huvisid. Need on seotud vajadusega kaitsta Venemaad nende eest, kes võtsid Ukraina pantvangi ja üritavad kasutada seda meie riigi ja rahva vastu.
Kordan, meie tegevus on enesekaitse meie vastu suunatud ohtude ja praegusest veelgi suurema katastroofi tõrjumiseks. Ükskõik kui raske see ka poleks, palun teil seda mõista ja kutsun üles koostööle, et see traagiline lehekülg võimalikult ruttu mööduks ja saaksime koos edasi liikuda, lubamata kellelgi meie asjadesse, meie suhetesse sekkuda, vaid ehitades neid ise üles – nii et loodaks vajalikud tingimused kõigi probleemide lahendamiseks ja vaatamata riigipiiride olemasolule oleks võimalik meid tervikuna seesmiselt tugevdada. Usun sellesse, see on meie tulevik.
Pöördun ka Ukraina relvajõudude sõjaväelaste poole. Kallid seltsimehed! Teie isad, vanaisad, vaarisad ei võidelnud selleks natsidega ja ei kaitsnud meie ühist kodumaad selleks, et tänapäeva neonatsid saaksid Ukrainas võimu haarata. Olete andnud truudusvande Ukraina rahvale, mitte rahvavaenulikule huntale, kes Ukraina varandus röövib ja omaenda rahvast mõnitab.
Ärge täitke nende kuritegelikke käske. Kutsun teid üles relvi kohe maha panema ja koju minema. Laske mul selgitada: kõik Ukraina armee teenistujad, kes seda nõuet täidavad, saavad vabalt lahingupiirkonnast lahkuda ja perede juurde naasta.
Rõhutan taas kord: kogu vastutus võimaliku verevalamise eest lasub Ukraina territooriumit valitseval režiimil.
Nüüd mõned olulised, väga olulised sõnad neile, kellel võib tekkida kiusatus käimasolevatesse sündmustesse sekkuda. Kes iganes proovib meid takistada või veel enam, tekitada ohtu meie riigi ja rahva vastu, peab teadma, et Venemaa vastus on kohene ja viib tagajärgedeni, mida te oma ajaloos varem kogenud ei ole. Oleme valmis kõigiks arenguteks. Kõik vajalikud otsused on selleks tehtud. Loodan, et mind kuulatakse.
Kallid Venemaa kodanikud!
Riikide ja rahvaste heaolu ja kogu eksistents, nende edu ja elujõud tuleneb alati nende kultuuri ja väärtuste võimsast juurestikust, esivanemate kogemustest ja traditsioonidest ning mõistagi otseselt ka võimest pidevalt muutuva eluga kohaneda, ühiskonna sidususest ja valmisolekust konsolideeruda, koondada kõik jõud edasiliikumiseks.
Jõudu on alati vaja, alati. Aga jõud võib olla erinevat sorti. Kõne alguses mainitud “valede impeeriumi” poliitika keskmes on peamiselt jõhker, otsene jõukasutus. Sellistel puhkudel on meil kombeks öelda: “Jõudu on, mõistust pole tarvis.”
Ning teie ja mina teate, et tõeline jõud tugineb õigusel ja tõel ja see on meie poolel. Ning sellisel juhul on raske mitte nõustuda faktiga, et iseseisvus ja suveräänsus põhineb jõul ja valmisolekul võidelda. See on hädavajalik vundament, milleta ei ole mõeldav ehitada oma tulevikku, kodu, perekonda, kodumaad.
Kallid kaasmaalased!
Olen kindel, et oma riigile pühendunud Vene relvajõudude sõdurid ja ohvitserid täidavad oma kohust professionaalselt ja vapralt. Mul pole kahtlust, et kõik valitsustasandid, spetsialistid, kes vastutavad meie majanduse, finantssüsteemi ja sotsiaalsfääri eest, meie firmade ja kogu Vene ettevõtluse juhid tegutsevad koordineeritult ja tõhusalt. Arvestan kõigi parlamendiparteide ja ühiskondlike jüudude ühtse, patriootliku seisukohaga.
Nagu see on ajaloos alati olnud, on Venemaa saatus meie paljurahvuselise riigi rahva usaldus-väärsetes kätes. See tähendab, et tehtud otsused viiakse ellu, seatud eesmärgid saavutatakse ja meie isamaa julgeolek saab usaldusväärselt tagatud.
Usun teie toetusse ja sellesse nähtamatusse jõudu, mida isamaa-armastus meile annab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar