SISSEKANNE # 187
Käesolev essee on kirjutatud TLÜ Ühiskonnateaduste Instituudi riigiteaduste õppesuuna loengu "Postmodernistlik heaoluriik" (juhendaja: prof. Anu Toots) eksamitööna, originaalpealkirja all "Ebavõrdsuse valitsemine kaasaegses heaoluriigis: klassikalised instrumendid ja uued väljakutsed". Keskendusin võimaluste ebavõrdsuse analüüsile.
The poor stay poor,
the rich get rich
That's how it goes
Everybody knows
Leonard Cohen, 1988
Sissejuhatus
Käes on 21. sajandi teine kümnend ja inimkond teeb suuri plaane. Tehnoloogia ülikiire areng on võimaldanud meile mitmesuguseid hüvesid ja lahendusi, millest varasemad põlvkonnad ei oleks osanud unistada, kuid täna tunduvad need iseenesestmõistetavana. Öeldakse isegi, et kiire internet on inimõigus. Miljardäridest visionärid Elon Musk ja Jeff Bezos võistlevad omavahel, kumb koloniseerib esimesena Marsi, rääkimata maalähedasest orbiidist ja Kuust. Tehnoloogiline progress toidab optimismi, kuid ainult näiliselt, sest n-ö. maised asjad on korrast ära, probleemid siinsamas Maa peal on lahendamata. Üheks selliseks on ebavõrdsus, mis on endiselt suur ja oluline jututeema. Mitte ilmaasjata ei valinud ma siinse essee sissejuhatavaks motiiviks Kanada poeedi ja laulja Leonard Coheni read, millest kumab elutarka, küll pisut väsinud tõdemust, kuidas asjad maailmas käivad, kõik saavad sellest aru – ja nii lihtsalt on. Ebavõrdsus on suur paratamatus.
Majandusteadlane Ahmad Seyf nendib Piketty, Chanceli jt. analüüsile (2017) viidates, et sügava ja püsiva ebavõrdsuse kooseksisteerimine koos kasvava heaoluga on kaasaja paradoks, milline seab kahtluse alla maailmamajanduse juhtimise meetodid (Seyf, 2018). On tõsi, et peamiselt Hiina ja India paranenud näitajate tõttu on üleilmne majanduslik ebavõrdsus küll vähenenud, kuid ebavõrdsus riikide sees, muuhulgas Hiinas ja Indias, on kasvanud viimase nelja aastakümne jooksul ning on isegi kiirenenud pärast 2008. aasta ülemaailmset finantskriisi ja sellele järgnenud suurt majanduslangust. Andrew Gamble’i (2016) hinnangul põhjustas kriisi neoliberalistliku-keinsiaanliku majanduspoliitika ekstensiivne viljelemine ja sellest taastumine on olnud seni aeglasem protsess alates 1945. aastast. Võib isegi öelda, et viimase aastakümne jooksul on maailm sammunud ühest kriisist teise, jõudmata täielikult taastuda, vaid üksnes kohaneda – mistap brittide 2022. aasta sõnaks valitud permakriis (permacrisis) ehk alaline kriisiseisund ühiskonnas on olukorra kirjeldamiseks igati tabav (BBC News). Gamble juurdleb oma teoses (2016), kuivõrd jätkusuutlik on heaoluühiskond pideva kriisi seisundis, millele ma tahaksin sekundeerida tõdemusega, et see oleks justkui elu kroonilise haigusseisundiga, mis võib-olla kohe ei tapa, kuid kurnab organismi kindlasti.
Selle permakriisi taustal taastoodetakse pidevalt ebavõrdsust, mis on olemuselt multi-dimensionaalne nähtus: lisaks majanduslikule ebavõrdsusele, mida peegeldavad erinevused varades ja sissetulekutes, seisneb ebavõrdsus ka juurdepääsus tervishoiu- ja hoolekande-teenustele ning haridusele. Ameerika sotsiaalteadlased Prudence L. Carter ja Sean F. Reardon (2014) tõdevad, et ebavõrdsus just sotsiaalses mõõtmes, vaadeldes selliseid aspekte nagu rass, sugu, klass, seksuaalne sättumus ja sisserändaja staatus, on olnud protestide, arutelude, seadusandluse ja kohtutegevuse objektiks läbivalt terve 20. sajandi jooksul ning see jätkub ka sel sajandil. Ebavõrdsus selle erinevates vormides – ja küsimus, mida sellega teha, kui üldse – on paljude kaasaja poliitiliste debattide ja ühiskondlike liikumiste käivitav jõud. Tõdetakse ka – jällegi Ameerika ühiskonna näitel -, et kuigi rassilise võrdõiguslikkuse alal, mis puudutab juurdepääsu haridusele, tervishoiuteenustele, seaduslikele õigustele üldises plaanis ja eluasemele, on saavutatud mitmeid edusamme, siis ometigi toimus 1970-80. aastail seisak, mille mõjud kestavad siiani. Samal ajal on majanduslik ebavõrdsus Ameerika Ühendriikides pidevalt kasvanud peaaegu 40 aastat, mis seab kahtluse alla levinud kliśee, et Ameerika on majanduslike võimaluste maa. Traditsioonilised soolise ebavõrdsuse mustrid on mõnes hariduse ja tervishoiu aspektis kõrvaldatud või isegi ümber pööratud, kuid näiteks killustunud tööturul, palgastruktuurides ja poliitikas püsivad need kangekaelselt. Lesbide, geide, biseksuaalide ja transseksuaalide (LGBT) kogukonnad on mõnes valdkonnas saavutanud võrdse kaitse, kuid paljudes teistes valdkondades on nad endiselt silmitsi tohutu eelarvamusega ja nähtamatusega (Carter & Reardon 2014).
Varasemalt on väidetud, et ebavõrdsus on ühiskonda sisse kodeeritud – tõepoolest, inimesed pole juba füüsilistelt parameetritelt võrdsed, rääkimata vaimsetest võimetest. Kuivõrd see on loomulik nähe, siis sellest johtuvalt on peetud mõnda ebavõrdsuse aspekti ka majanduskasvu turgutava ja soodustava faktorina, aga uuemad akadeemilised uuringud OECD egiidi all näitavad, et sügav sotsiaalne ebavõrdsus ei ohusta mitte ainult sotsiaalset ühtekuuluvust, vaid kahjustab ka jätkusuutlikku majanduskasvu (Seyf 2018; Keeley 2015).
Minu essee tõukub empiirilisest hinnangust, et just sotsiaalse ebavõrdsuse süvenemine ei ole ainult pelgalt ühe või teise heaoluühiskonna mure, vaid see on globaalne küsimus. Nõustun siinkohal Seyfi (2018), Carteri ja Reardoni (2014) hüpoteesidega, et teadusuuringud on liiga vähe kajastanud võimaluste ebavõrdsuse nüansse võrreldes sellega, mis on teada tulemuste ebavõrdsuse kohta. Teiseks on viimaste aastakümnete uuringud olnud palju edukamad sotsiaalse ebavõrdsuse mustrite, suundumuste ja (teatud määral) põhjuste dokumenteerimisel kui tagajärgede uurimisel või tõhusate strateegiate väljaselgitamisel selle vähendamiseks. Kolmandaks on ebavõrdsuse probleem nii uuringutes kui ka avalikes debattides raamistatud vaesuse probleemina. Teisisõnu küsitakse uuringutes sageli, miks vaesed on vaesed ja millised on vaesuse tagajärjed, selmet küsida, miks on hariduse ja tervishoiu kättesaadavus ning poliitilise võimu jaotus nii ebavõrdne, ja millised on ebavõrdsuse tagajärjed ühiskonnale (Carter & Reardon 2014; Seyf, 2018).
Mõistagi saan nõustuda vaid subjektiivselt, tunnetuslikult, kuna väidete paikapidavust ma objektiivsetel põhjustel kontrollida ei saa. Kuid lohutan end teadmisega, et ebavõrdsuse tunnetamine, eriti sotsiaalses võtmes, ongi tegelikult subjektiivne. Kuuludes teatud mõttes isegi – nii otseses kui kaudses, olenevalt kriteeriumidest – n-ö. sotsiaalsesse riskigruppi, olen end sageli tabanud mõtisklemast ebavõrdsuse aspektide üle. Rõhuasetus on eeskätt võimaluste ebavõrdsusel, mille vähest uurimist eelpool viidatud allikad ette heitsid. Et siinse esseega edasi minna, peab aga esmalt selgeks saama, mida üldse mõista ebavõrdsuse all. Järgnevalt püüangi seda analüüsida.
Ebavõrdsuse mitu tahku
Carteri ja Reardoni (2014) arvates tuleks sotsiaalse ebavõrdsuse üle arutledes vahet teha kahel asjaolul: esiteks erinevusel soovitud elutulemuste (nagu tervis, õnn, haridus või materiaalne vara) ebavõrdses jaotuses ning võimaluste ebavõrdses jaotuses (juurdepääs võimule ja eluvõimalused, mis hõlbustavad soovitud tulemuste saavutamist); teiseks tuleks eristada võimaluste ja tulemuste ebavõrdset jaotumist üksikisikute ja rühmade vahel. Tulemuste ja võimaluste võrdsuse idee näib olevat lihtne, kuid praktikas võib olla seda keeruline kindlaks teha. Osaliselt on põhjuseks see, et võimalus on oma olemuselt ujuv mõiste, mistõttu on võimaluste võrdsuse täpse mõõtmise väga raske. Võimalus võib olla ka indiviidi ja tema konteksti vahelise interaktsiooni tunnuseks – Carter ja Reardon viitavad siin Jencksile (1988), kes arutles võimaluste võrdsuse määratlemise keerukuse üle hariduses: inimestel on erinevad taustad, ressursid ja tingimused, mistõttu ei ei pruugi sama keskkond pakkuda igaühele „võrdseid võimalusi“.
Sama järeldus on minu meelest laiendatav ka sisenemisel tööturule, kus näiteks erivajadusega inimene, kellel on hariduslik pagas ja haritus, ei ole sellegipoolest tööturule integreeritud, kuna neil jääb avatud konkurentsitingimustes vajaka mõnedest sotsiaalsetest oskustest – näiteks oskus end müüa, turundada. Tõdegem, et erivajadusega inimene on alati mõnevõrra ebasoodsamas stardipositsioonis, isegi kui kirjutamata reeglite alusel püütakse luua edemust. Olukorda võiks iseloomustada näiteks valikuga rahvastepalli meeskonda, kus kapten võtab oma tiimi loomulikult esmalt sõbra, seejärel ilusama tüdruku, tugevama poisi… kuni jääb see, kes jääb.
Ehk siis: riik võimaldab hariduse kõigile oma kodanikele olenemata tema soost, religioonist, rahvusest – mis on väga õilis, kaasaja heaoluühiskonna normatiividega kooskõlas. Kui see kodanik väga pingutab, saab ta diplomeeritud ja kõik teed on avatud. Teoorias vähemalt. Reaalselt tuleb siis see „pick-up“ situatsioon: väljapakkumine ja valik. Konkurents. Sisenemine tööturule, saada ühiskonna täiemõõduliseks liikmeks, auväärseks maksu-maksjaks, koos kõigi hüvedega – pean silmas mõistagi väärilist palka, mitte sotsiaaltoetuste peal laveerimist for the rest of your life. See tähendab, piltlikult öeldes, seda tunnet, et me kõik oleme tunnistatud justkui automobiilideks, ent sealsamas on üks tehasest välja veerenud Lada’na ja teine Mercedes-Benz’ina – arvake, milline skoorib esimesena? Ometi on mõlemal neli ratast ja rool ning sõidavad, kuhu vaja. Kuid see prestiiž, maine…
Eelnevad näited tõin ma selleks, et rõhutada konkurentsiühiskonna ja kaasamisühiskonna erisusi veidi grotesksel moel. Võib tekkida olukord, kus kõrghariduse omandanud erivajadusega kodanik tahab panustada, saada abisaajast ise abiandjaks, kuid ta seisab silmitsi konkurentsibarjääriga. Ja see peegeldabki tegelikult seda võimaluste ebavõrdsust, millest Jencks, Carter ja Reardon räägivad, ja mida on teaduslikult väga keeruline mõõta – pigem jääb see sügavalt tunnetuslikuks ja isiklikuks sfääriks.
Kuid üksnes tulemuste ebavõrdne jaotus (nt tervislik seisund) ei tähenda tingimata võimaluste ebavõrdsust. Näiteks ühiskonnas, kus kõigil on võrdne juurdepääs kvaliteetsele tervishoiule, võivad mõned inimesed olla õnne, geneetiliste tegurite või isiklike valikute tõttu teistest tervemad. Sellegipoolest võivad sellised ebavõrdsed tulemused panna meid kahtlustama, et tervisliku elu elamise võimalused varieeruvad indiviidide lõikes märkimisväärselt, kuid mitte kõik ei tulene juhusest. Asjaolu, et üks protsent tipp-palgateenijatest teenib USA-s 22 protsenti kogu sissetulekust (Piketty & Saez 2013, cit. Carter & Reardon 2014), näitab sissetulekute ebavõrdsust. Tähendab, seesugune ebavõrdne jaotus on tekkinud tänu ebaproportsionaalsele juurdepääsule võimalusteaknale, seda mitmesuguste materiaalsete, sotsiaalsete, ajalooliste ja poliitiliste tingimuste tõttu.
Teine eristus – indiviididevaheline ebavõrdsus ja rühmadevaheline ebavõrdsus – on kasulik ebavõrdsuse mustrite ja põhjuste mõistmiseks. Ebavõrdsus indiviidide vahel ei pea tähendama rühmadevahelist ebavõrdsust, mis ilmneb sel juhul, kui rass, etniline kuuluvus, sugu, seksuaalne sättumus, religioon ja sisserändaja staatus on tugevas korrelatsioonis ebavõrdse juurdepääsuga võimule, ressurssidele ja võimalustele. Rühmadevaheline eba-võrdsus hõlmab rassilisi või soolisi sissetulekute erinevusi, sisserändajate rühmade erinevusi juurdepääsus poliitilisele võimule, usuliste rühmade erinevusi sotsiaalsetes või poliitilistes õigustes ning sotsiaalmajanduslikke erinevusi juurdepääsus kvaliteetsele haridusele ja tervishoiule (Carter & Reardon 2014).
Kuigi mainitud järeldus on tehtud Ameerika ühiskonnamudelit silmas pidades, on see hõlpsalt laiendatav kogu maailmale, sealhulgas Eestile, kus räägitakse soolisest palgalõhest ja segregatsioonist rahvuslikul pinnal ning sellega seoses võimaluste klaaslaest, mida elluviidavate sotsiaalpoliitikate järgi üldse olla ei tohiks. Näiteks tõdeb vandeadvokaat Imbi Jürgen (2021), et naisi ja mehi on Eesti advokaatide seas võrdselt, ent naiste osakaal advokaadibüroode juhtimises ja kasumi jaotamises on aga võrdsusest kaugel. Ta leiab, et naiste karjääri pärssivad põhjused võib väga laias laastus jagada kaheks: esiteks naiste tööväliste kohustuste suur osakaal võrreldes meestega ning teiseks kultuurilised hoiakud. Palgalõhest kui sotsiaalse ebavõrdsuse väljendusest on põhjalikult kirjutanud ka Barbi Pilvre (2020). Postimehe kolumnist Andrei Kuzitśkin (2018) nendib statistikale toetudes, et vene kogukonda eristab eestlastest aeglasem edasiliikumine karjääriredelil, kõrgharidusega isikute osakaal on venelaste seas väiksem ning madalam on ka nende keskmine palk. Kuna sama tendentsi saab tähendada ka muude rahvuste puhul, siis summeerib autor, et rahvuslik kuuluvus seab võimalustele ette klaaslae. Kristiina Kallas (Sommer-Kalda, 2021) sedastab otsesõnu, et klaaslae põhjusi tuleb otsida koolisüsteemist, mis hoiab eestlased ja venelased lahus; viidatakse 2020. aasta integratsiooni monitooringule, millest ilmneb tõsiasi, et ametialane segregatsioon ei ole viimase 20 aastaga vähenenud: tööturul toimib endiselt klaaslae efekt, mis piirab mitte-eestlaste ligipääsu kõrgematele ametikohtadele. Isegi siis, kui neil on kõrgharidus, hea eesti keele oskus ja Eesti kodakondsus, on nende võimalused saada juhiks või tippspetsialistiks väiksemad kui eestlastel. Taaskord rõhutan, et klaaslagi kui võimaluste piiraja ja ebavõrdsuse generaator, on eeskätt tajutav, tunnetatav üksus, mille füüsilisi parameetreid on ülimalt keeruline konkreetselt mõõta, kuid paradoksaalsel moel ülimalt lihtne tajuda.
Kirjeldatud klaaslae probleem kuulub nn sotsiaalmajandusliku ebavõrdsuse valdkonda, mida Carter ja Reardon (2014) peavad ebavõrdsuse peamiseks ja kõige olulisemaks tugisambaks, mis juhib või tugevdab ebavõrdsust teistes valdkondades. Ülejäänud kolm ebavõrdsuse kategooriat peidavad end tervishoius, poliitikas ja kultuuris. Need kõik toimivad vastastikku mõjutavas seoses.
Sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus viitab majanduslike ressursside (rahalised, mõõdetavad sissetuleku, jõukuse ja krediidivõimekuses), inimkapitali loomise võimalustele (üldhariduse, tehnoloogia ja täiendkoolituse kaudu) ning sotsiaalsete ressursside ebavõrdsele jaotusele (nt juurdepääs sotsiaalsele kapitalile ja teabele). Tänu Pikettyle ja Saezile teame, et USA-s on sissetulekute ja jõukuse ebavõrdsus suurem kui peaaegu kõigis teistes arenenud riikides, ja Wolff (2013, cit Carter & Reardon 2014) sekundeerib, et USA jõukaimatele 20 protsendile leibkondadest kuulub 89 protsenti riigi rikkusest. Erinevates ühiskonnarühmades avaldub sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus eriti tugevalt, nt jäävad mustanahalised ja latiinod põlvkonniti vaesuslõksu slummidesse, sest neil puudub üks või teine ressurss sealt väljumiseks. Ka Eestis pole see võõras temaatika: nagu märgivad Plüschke-Altof, Loewen ja Leetmaa 2020. a. Inimarengu raportis, on piirkondlik ebavõrdsus viimastel aastakümnetel aina kasvanud, tekitades ääremaastumise – protsessi, mille käigus majanduslikud, ühis-kondlikud, poliitilised ja kuvandiga seotud tegurid mõjutavad ebavõrdselt sotsiaal-ruumilist arengut. Seda on nimetatud ka ruumiliseks ebavõrdsuseks (Lang & Görmar, cit. Plüschke-Altof, Loewen & Leetmaa 2020).
Ebavõrdsus tervishoiu- ja hoolekandeteenustele tuleneb samuti sotsiaalmajanduslikest põhjustest. USAs on tervisekindlustuseta elanike arv 2021. a. andmetel 30 miljoni ümber ehk 9,2 % elanikkonnast ja see arv on jälle kasvamas. Peamine põhjus, miks see puudub, on suutmatus seda endale majanduslikult lubada (NHIS, 2022). Eestis puudutab ravikindlustuse puudumine näiteks loovsektorit, kus sissetulekud on kõikuvad ja jäävad sageli, pärast maksude maksmist, alla riigi poolt kehtestatud miinimumi, nii et ravikindlustus katkeb – tekib olukord, kus ollakse maksumaksja, kuid samas ebavõrdselt koheldud (Rudi, 2022). Kui õigustatud ootusi nii ilmselt petetakse, siis on sotsiaalsed pinged ühiskonnas juba eos sisse kodeeritud.
Poliitine ebavõrdsus ilmneb kodanikuaktiivsuses ning juurdepääsul poliitilisele võimule ja õigustele. USA näitel määrab poliitilist osalust tugevalt hariduse ja sissetulekuga mõõdetav sotsiaalmajanduslik staatus; poliitilised kampaaniad on hakanud rohkem toetuma rahalistele panustele kui teenustele ja ajale ning kasvanud on nende professionaalselt juhitud poliitiliste organisatsioonide arv, mille liikmeks olemine ei nõua muud kui oskust kirjutada tšekk. Seega, kuna poliitiline osalus – ja tõenäoline mõju – on hakanud rohkem sõltuma rahalisest osalusest, oleme jõudnud ajastusse, kus poliitiline ja sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus on üha enam põimunud (Carter & Reardon 2014). Poliitilist ebavõrdsust USAs on põhjalikult käsitlenud Martin Gilens (2012), eriti sellest aspektist, kuidas rahastatakse poliitilisi kampaaniaid ja millisel moel rahavood annavad huvigruppidele hääle sealsel poliitmaastikul, leides üldiselt, et madalama ja keskmise sissetulekuga kodanike vaated ei ole poliitilistes otsustes nii hästi esindatud kui rikkamate ühiskonnakihtide seisukohad; sama võib öelda ka vähemharitute ja kõrgharitute kohta tugevalt viimase kasuks. Ehk siis: money talks! Enamgi veel, kitsas juurdepääs poliitilisele võimule mõjutab neidki rühmitusi, kellel on isegi märkimisväärsed materiaalsed ressursid, kuid põrkuvad vastu sotsiokultuurilist barjääri. Carter ja Reardon (2014) märgivad, et üks silmatorkavamaid näiteid poliitilisest ja sotsio-kultuurilisest ebavõrdsusest 21. sajandil on LGBT-inimestele piiratud kodanikuõiguste saavutamine. Sotsiaalkultuurilised rühmad determineerivad end sotsiaalse positsiooni ja tausta põhjal läbi selle, mida peetakse „sobivaks” või „austusväärseks”, seatakse paika „hea“ ja „halva“ skaala ning rikutakse seetõttu väljaspool seisvate kogukondade kultuurilisi ja poliitilisi õigusi. Nendest jäikadest normidest ja reeglitest tekivad uued ühiskondlikud pinged, mida ilmekalt näitasid protestiaktsioonid 2022. aastal üle kogu USA naiste õiguste kaitseks seoses tagurliku abordikeelustamise poliitikaga.
Ka Eestis võib pidada poliitilise ja kultuurilise ebavõrdsuse diskursust, ehkki see ei avaldu võib-olla nii suure hüperboolina kui Ameerikas, vaid kumab läbi alltekstina. Nüüd, lähenevate Riigikogu valimiste eel, on põhjust jälle küsida, kes võtab esindada rahvusvähemuste hääled, kes kaitseb LGBT kogukonna õigusi, kes räägib selgelt erivajadustega inimeste eest. Kui näiteks üks erakond teeb kampaania madalapalgaliste ja vähemharitute häälte lootuses ning teda tabab etteheide, et ta korjab „rumalate“ või „saamatute“ hääli, siis kas ei olda niiviisi hoopis kõigi nelja ebavõrdsuse tahu varjatud apologeedid? Võrdne kohtlemine peaks olema tagatud kõigile, sõltumata soost, rassist, veendumustest, usutunnistusest, sissetulekutest, elukohast, haridusest ja haritusest.
Mida siis teha ebavõrdsusega?
Kui lähtuda fatalistlikust vaatepunktist, et ebavõrdsus on inimkonna paratamatu kaasleja, ühtaegu nii pahe kui arenguid käivitav nähtus, siis võib öelda, et polegi vaja midagi teha ning lasta asjadel minna eneseregulatsiooni teed. Pealegi ei ole ebavõrdsuse täielik väljajuurimine mitte ühestki aspektist võimalik. Samas, kui ebavõrdsuse probleemiga ei tegelda, pärast selle teadvustamist, siis tekivad ühiskonnas pinged, millest kasvavad välja suured ja ressursimahukad kriisid, milles nii ehk naa jagatakse ümber ressursid (või muudetakse väärtushinnanguid) ning tekivad uued võitjad ja kaotajad – st ebavõrdsus ei kao, vaid jaotub lihtsalt ümber. Ent just seepärast, et need ebavõrdsuse erinevaist tahkudest võrsunud pingeid vaos hoida, on tarvis tegeleda ebavõrdsuse vähendamisega per se, nagu ütlevad sotsioloogid (Carter & Reardon, 2014) ja majandusteadlased (Seyf 2018; Atkinson 2015). Atkinson tõdeb, et kui vähendada majanduslike tulemuste ebavõrdsust, aitab see kaasa võimaluste võrdsuse (minu allakriipsutus – R.R.) tagamisele, mida peetakse kaasaegse demokraatliku ühiskonna põhijooneks. Sotsiaalsed pahed, nagu kuritegevus ja halb tervis, on tingitud tänapäeva ühiskondade väga ebavõrdsest olemusest ning on olemuslikult vastuolus hea ühiskonna kontseptsiooniga (Atkinson 2015).
Kui kultuurilise ja poliitilise ebavõrdsusega saab võidelda tõenäoliselt mõttemustrite muutmisega, mille aluseks on mõistagi üldine haridustaseme kasv ühiskonnas (ehkki, nagu Gilens (2012) üldjoontes sedastab, on poliitikas järjest määravam mitte niivõrd ideede kvaliteet, kuivõrd raha kvantiteet), siis sotsiaalmajanduslik ja ka tervisealane ebavõrdsus nõuavad nimelt rahalisi ressursse. Mängu tuleb majanduspoliitika ja maksustamine, ehk küsimus, kuidas ühiskond toimiks õiglasemana ning triiviks vastuvoolu Leonard Coheni laulusõnadest.
Seyf (2018) märgib, et üsna viimase ajani oli levinud mõtteviis majanduskasvu ja sissetulekute vaheliste seoste kohta, mis põhines nn Kuznetsi hüpoteesil, et majanduskasv toob kõigepealt kaasa sissetulekute ebavõrdsuse suurenemise ja seejärel vähenemise. Selle mõtte edasiarendusest johtus omakorda 20. sajandi keskpaigas populaarne arusaam, et tõusulaine veab liikuma kõik paadid: see tähendab, et majanduskasv tooks kõigile suureneva jõukuse ja kõrgema elatustaseme. Heaoluühiskonna toimimise eripärasid ja ametiühingute rolli eirates jagatakse mõnedes ringkondades endiselt veendumust, et 1950. ja 1960. aastate tootlikkuse kasvust sündinud heaolu oli vabaturu nähtus, mis võib korduda. Seyf lükkab selle väite ümber, leides, et see heaolu sündis ikkagi reguleeritud turutingimustes, mida insti-tutsionaalsed tegurid tugevalt pidurdasid. Ta väidab, arvestades institutsioonide rolli majanduse arengus, et institutsioonid ja normid mõjutavad nii loodud väärtuste jaotust kui ka nende kogumahtu. Ebavõrdsus sissetulekutes on seletatav oskuspõhise tehnoloogia leviku ja üleilmastumise protsessiga selles institutsionaalses raamistikus, mille sees toimivad ka viimase 40 aasta jooksul kehtestatud ametiühingutevastased meetmed. Majanduspoliitiliste mõjurite toimel lagunesid 1970-80. aastateks sõjajärgsed institutsioonid ning muutus poliitiline keskkond, pärast mida arenes „tõusulaine hüpotees“ spetsiifilisemaks ideeks, et rikkamaid klasse soodustav poliitika on kasulik kõigile. Teisisõnu kasutataks rikastele eraldatud ressursse nii, et kasu tilguks paratamatult ka ülejäänutele (trickle-down majandus). Isegi kümme aastat pärast finantskriisi toetuvad arutelud, mis soosivad rikaste täiendavaid maksukärpeid, suuresti sellele eeldusele (Seyf 2018).
Ühesõnaga, Seyfi sõnum seisab minu arusaamise järgi selles, et ebavõrdsust ei saa kaotada, lastes majandusel areneda isevoolu teed, ilma riigi institutsionaalse sekkumiseta. Riigil on olemas poliitilised ja administratiivsed hoovad maksustamise reguleerimiseks ning kommunikatsioonivahendid, et viia võimalikud muutused ka ühiskondlikku teadvusesse. Muidugi on lisaressursside leidmine igikestev väljakutse, eriti kriisist kriisi kulgevas keskkonnas, kuid Seyfi hinnangul tuleb seda heaoluühiskonna kestlikkuse huvides teha. Ta pakub 24 riigi fiskaalmeetmete andmestikku analüüsides (kaasatud on erineva majandus-taseme ja poliitilise reźiimiga riigid üle kogu maailma) välja ka mitmesuguseid maksustamise lahendusi, mis ei ole universaalsed kõigile, vaid kujutavad endast võimalikke valikuid erinevate ühiskonnamudelite jaoks. Nende ühine märksõna on tulude ümberjaotus. Majanduskauge inimesena on mul raske hinnata ühe või teise meetme eeliseid või puudusi, mul puuduvad selleks pädevused, kuid ma saan ühemõtteliselt aru ja nõustun Atkinsoni väitega (2015), et kõige keskmes on jaotusküsimused, leevendamaks ebavõrdsust (NB! mitte likvideerimaks – see on „võimatu missioon“) ja ehitamaks üles õiglasemat ühiskonda. Peamine on, Atkinsoni seisukohalt, mitte aktsepteerida ebavõrdsuse suurenemise vältimatust, mis ei ole ainult meie kontrolli alt olevate jõudude tulemus.
Kõige lõpuks teeb Atkinson (2015) rida ettepanekuid ebavõrdsuse leevendamiseks, mis võib-olla tunduvad deklaratiivsed, ent see-eest on arusaadavalt ja konkreetselt esitatud. Toon paar neist enda essee lõpetuseks välja, sest tõdegem: ridade vahele ja numbrite rägastikku peidetud lahendused ajavad keskmisel kodanikul pea valutama ning paneb teda tundma end asetatuna ebavõrdsesse positsiooni, sest ta ei saa aru, ei ole pädev – ebavõrdsuse taastootmine ju seegi.
Niisiis teeb Atkinson (2015) ettepaneku, et poliitikud vaatleksid tehnoloogilisi muutusi reservatsiooniga, julgustades innovatsiooni kujul, mis suurendab töötajate tööalast konkurentsivõimet, rõhutades teenuste osutamise inimlikku mõõdet. See tähendab minu arvates, et tehnoloogia areng on tervitatav, ent seda tuleb suunata, nii et inimestelt mitte ei võeta tehnoloogia arvelt töökohti, vaid neile antakse selle abil lisaväärtust.
Avaliku korra eesmärk peaks olema sidusrühmade vaheline jõudude õige tasakaal ning selleks peaks Atkinsoni ettepanekul (a) lisama konkurentsipoliitikasse selgesõnalise jaotusmõõtme, (b) tagama õigusraamistiku, mis võimaldab ametiühingutel esindada töötajaid võrdsetel tingimustel, ja c) asutama sotsiaal- ja majandusnõukogu, kuhu kaasatakse sotsiaalpartnerid ja muud valitsusvälised organid, kui seda veel ei ole. Minu hinnangul peitub selles ettepanekus nõue uue avaliku halduse (new public management, NPM) ja valitsetuse (governance) järele, mis riigiteaduslikus võtmes evivad väga progressiivset tähendust.
Muuhulgas puudutavad Atkinsoni ettepanekud veel riikliku palgapoliitika kehtestamist (miinimumpalk), tööhõivepoliitikat (töökohtade loomine), investeeringute tõhusamat juhtimist (riikliku investeerimisameti loomine) jne. Minu arvates muutuvad asjad paremuse poole juba siis, kui ühiskondlikult teadvustatakse ja tunnustatakse seesuguste tegevusplaanide vajalikkust, hoolimata nende deklaratiivsusest ja naivismist. Nagu tõdeb Praxise vanemanalüütik Alari Paulus (2018), asuvad mitmed tänased olulised väljakutsed maksusüsteemile, eelkõige vildakad ühiskondlikud hoiakud riigikorralduse osas ja ebaselged poliitilised sihid, väljaspool maksusüsteemi ennast. Maksusüsteemi kujundamine vajab avatud ja sisulisi debatte, mis seisavad kõrgemal poliitilistest dogmadest, ning seejuures peaks olema esmalt selge, mis on probleem, miks see on probleem ja kas see on maksu-süsteemi probleem. See annab aluse välja pakkuda ja süstemaatiliselt kaaluda võimalikke lahendusi ja alternatiive, kusjuures sellest johtuvalt on omakorda oluline teada, mis on eri lahendustega kaasnevad otsesed ja kaudsed mõjud ning veenduda, et need ei tekita mujal uusi probleeme. Otsustades parima lahenduse üle, tuleb silmas pidada nii majanduslikku tõhusust, sotsiaalset õiglust kui ka administreerimise praktilisust ning leida nende vahel sobiv tasakaal – mis ei ole lihtne ülesanne. Eksperdid saavad küll otsustusprotsessi toetada, kuid mitte alati pakkuda üheseid vastuseid, sest väärtushinnangutel on siin keskne roll ning lõplik valik tuleb teha poliitikutel. Maksustamise kuldreegel on võimalikult laiad maksubaasid ja vähesed hoolikalt kaalutud erisused – nii toimides hajutatakse maksukoormust majanduses ning raskendatakse maksude vältimist legaalsete ja illegaalsete vahenditega (Paulus, 2018). Sapienti sat!
Kokkuvõte
Käesoleva essee mõte oli arutleda ebavõrdsuse üle heaoluühiskonnas, analüüsides selle erinevaid tahke. Neid on üldjoontes neli – sotsiaalmajanduslik, tervisealane, poliitiline ja kultuuriline – ning need toimivad vastastikku üksteist mõjutades. Ilmnes ka, et paljud uurimused on keskendunud ebavõrdsuse käsitlusel tulemuste analüüsile, selmet vaadelda võimaluste ebavõrdsust. Tõsi, seda on märksa keerulisem uurida, kuivõrd see ei allu matemaatilistele seaduspäradele ja ega ole tõendatav pelgalt numbriliste näitajatega, mida teaduslik mõtteviis eeldab, vaid jääb tunnetuslikuks ja isiklikuks, seega mitmeti tõlgendatavaks sfääriks.
Teiseks arutlesin, mida ebavõrdsusega ette võtta. Kuigi ebavõrdsusega võitlemisel võib kasutada mitmeid metafoorseid väljendeid, mis illustreerivad probleemi mastaapsust – alates „Augeiase tallide puhastamisest“ kuni „mitmepealise hüdrani“ -, siis järeldus on ometigi üks: ebavõrdsusega peab tegelema, sest 21. sajandile kohane demokraatlik mõtteviis ja õiglase ühiskonna ootus kohustavad selleks.
Kokkuvõtteks – mulle meeldivad piltlikud näited – peaks kaasaegne heaoluühiskond olema võrreldav saiaga, millele pasteedikiht on kantud ühtlase kihina, mitte aga suvaliselt sinna lajatatud pasteedihunnikuna. Näiliselt ju vahet pole, kogus on sama – kuid maitseefekt, rääkimata esteetikast, on täiesti teine. Kuid see ühtlane kiht ei laotu iseenesest, ehk siis vajalik on sekkumine ja instrument, milleks antud näite kontekstis võib pidada nuga. Kõlagu see nii banaalsena kui tahes, ka ebavõrdsuse leevendamisel on kõik teoreetiliselt tehtav, tuleb vaid üles leida sobivad instrumendid.
* * *
Viited ja allikad.
· Atkinson, A. (2015). Inequality: What Can Be Done? ([edition unavailable]). Harvard University Press. https://www.perlego.com/book/1132917/inequality-what-can-be-done-what-can-be-done-pdf
· BBC News (2022, 1. November). Permacrisis declared Collins Dictionary word of the year. https://www.bbc.com/news/entertainment-arts-63458467
· Carter, P. L., & Reardon, S. F. (2014). Inequality Matters. William T. Grant Foundation. https://ed.stanford.edu/sites/default/files/inequalitymatters.pdf
· Gamble, A. (2016). Can the Welfare State Survive? (1st ed.). Wiley. https://www.perlego.com/book/1536159/can-the-welfare-state-survive-pdf
· Gilens, M. (2012). Affluence and Influence. Economic Inequality and Political Power in America. ([edition unavailable]). Princeton University Press. https://www.perlego.com/book/735591/affluence-and-influence-economic-inequality-and-political-power-in-america-pdf
· Jürgen, I. (2021, 1. juuni). Klaaslagi ahistab naisadvokaate rohkem kui paistab. Eesti Advokatuuri blogi. Loetud: https://advokatuur.ee/est/meedia/blogi.n/klaaslagi-ahistab-naisadvokaate-rohkem--kui-paistab
· Keeley, B. (2015). Income Inequality ([edition unavailable]). OECD. https://www.perlego.com/book/865861/income-inequality-pdf
· Kuzitśkin, A. (2018, 21. märts). Andrei Kuzitškin: venelane saab Eestis edukas olla, kui ta ise tahab seda. Postimees (veeb). https://arvamus.postimees.ee/4445099/andrei-kuzitskin-venelane-saab-eestis-edukas-olla-kui-ta-ise-tahab-seda
· NHIS (2022). Health Insurance Coverage: Early Release of Estimates From the National Health Interview Survey (Robin A. Cohen, Amy E. Cha, Emily P. Terlezzi, Michael E. Martinez). Division of Health Interview Statistics, National Center for Health Statistics. https://www.cdc.gov
· Paulus, Alari (2018). Maksusüsteemi kujundamise üldine raamistik, lähtekohad ja väljakutsed. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis. h
· Pilvre, B (2020, 27. märts). Klaaslae all. Sirp (veeb). https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/klaaslae-all/
· Plüschke-Altof, B., Loewen, B. & Leetmaa, K. (2020). Keskuse ja ääremaa lõhe Eestis. Eesti Inimarengu aruanne 2019/2020. https://inimareng.ee/keskuse-ja-%C3%A4%C3%A4remaa-l%C3%B5he-eestis.html
· Rudi, H. (2022, 21. august). Minister Peterson: ravikindlustussüsteemi on vaja muuta. ERR (veeb). https://www.err.ee/1608691276/minister-peterson-ravikindlustussusteemi-on-vaja-muuta.
· Seyf, A. (2018). Can Tax Reforms Reduce Inequality? Inequality (Philip Arestis and Malcolm Sawyer, eds). Springer International Publishing. https://www.perlego.com/book/3491054/inequality-trends-causes-consequences-relevant-policies-pdf
· Sommer-Kalda, S. (2021, 6. oktoober). Klaaslae põhjusi tasub otsida koolisüsteemist, mis eestlased ja venelased lahus hoiab. Põhjarannik. https://pohjarannik.postimees.ee/7346316/klaaslae-pohjusi-tasub-otsida-koolisusteemist-mis-eestlased-ja-venelased-lahus-hoiab
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar