SISSEKANNE # 176
Alljärgneva mõttearenduse on PVA õpiku valitsuskultuuride võrdluse tabel, õieti selle laiendus, mis kaasab õigeusklik-bütsantsliku valitsemiskultuuri kui neljanda võimaluse, mille viljelejaks on nt Balkani riigid, Ungari (tendentsid Orbani võimuloleku ajal), endised Nõukogude Liidu slaavi riigid ja kõige ilmsemal kujul Venemaa. Püüan analüüsida Venemaa agressiivse-ekspansiivse sõja põhjusi ja geopoliitilisi mustreid sõja ümber sellest lähtuvalt.
 | |
| PVA, 2011 |
Õigeusklik-bütsantslik valitsemiskultuur on sügavalt hierarhiline ja tugevalt tsentraliseeritud süsteem, kus keskpunktis (või tipus) asub tugev liider, kes juhib (ideaalis) kindla käega riiki. Kehtib struktuurne võim – vastuoksa distributiivsele -, milles võimu mõistetakse kui süsteemi ja inimest kui üha suurema tegevusruumiga toimijat selles rüsteemis. Max Weberi järgi kaasneb struktuurne võim ametikohaga. Venemaa president Putin on weberliku bürokraatiaaparaadi täiuslik toode: pole vaja karismat ega erakordseid andeid, kuid nn õukondliku intriigi valdamine on hädavajalik. Ametikohtade täitmine toimub fraktsioonide tasakaalu tagamiseks ja poliitika kujundatakse vastavalt haldussüsteemi vajadustele. Putini aja institutsionaalsed uuendused tugevdasid näiliselt valgustatud valitsemise tehnokraatlikku ratsionaalsust ja seetõttu kohtasid nad nii vähe olemasoleva eliidi vastupanu (Sakwa, 2020).
Poliitika on seega pigem võimuvõitlus juhile lähemale pääsemiseks, pigem õukonnaintriigid kui konkurents maailmavaateliste programmide realiseerimiseks. Juht saavutab oma liidrirolli neid surveid tasakaalustades (PVA, 2011). Seepärast on mõistetavad ka tugevalt isikustatud võimusuhted selle valitsemiskultuuri raames. Iseloomulik on autoriteedi kultus, inimese alamlik positsioon kõrgema võimu suhtes, millega suhestutakse läbi hirmu, austuse ja leppimuse, kuid paradoksaalselt madalamatesse võimustruktuuridesse, mida esindavad nt kohalikud ametnikud, suhtutakse põlguse ja ükskõiksusega (siloviki vs tśinovniki). Siin saab rääkida ka pika ajalooga sotsiaalpoliitilisest diskursusest „hea tsaar ja tema kurjad bojaarid“.
Venemaa on presidentaalne, tsentraliseeritud ja etatistlik riik. Valitseb nõrk mitmeparteiline poliitiline süsteem, kus on kahekojaline seadusandlik kogu (Fõderaalassamblee), mis jaguneb alamkojaks (Riigiduuma) ja ülemkojaks (Föderatsiooninõukogu). D Kelley (2016) leiab, et Vene presidentaalset riiki ei saa mõista täidesaatva võimu ajaloolis-kultuurilise tausta uurimiseta, kuna see on mõjutatud paljudest teguritest alates tsaarivõimust läbi kommunistliku reźiimi kuni 21. sajandi autokraatiani välja. D. Giles (2018) sedastab, et autoritaarsus on Venemaa valitsemiskultuuri norm, elementaarne vajadus, eeltingimus toimivaks valitsemiseks. Autoritaarsust põhjendatakse nii geopoliitiliste oludega – hoomamatu suurusega, eri kultuuri- ja ajavööndeid hõlmav riik - kui geneetilise soodumusega (arhailine talupojarahvas, kes tegelikult ei vaja riiki, vaid ainult tugevat tsaari). Siin võiks parafraseerida välisminister Lavrovi, kelle sõnul on „venelased kindlasti konservatiivid, ainult et me peame enne aru saama, mida see sõna täpselt tähendab.“ (Giles, 2018).
D. Lewise järgi (cit. Giles, 2018) on Venemaa poliitilise süsteemi raamid üldjoones järgmised: esiteks, hobbesiaanlik poliitiline kord, kus tugev riik ja hierarhiline poliiteliit on käsitletavad kui kaitsevall kaose vastu, kõik toimijad alluvad reźiimile; teiseks, sügav kahtlus lääne mõjude suhtes koos pideva rahvusvahelise austuse, staatuse ja aktsepteerimise otsimisega; kolmandaks, machiavellilik nägemus rahvast kui "tänamatust, heitlikust, valelikust, argpükslikust, ahnest“ massist“, kes on altid lääne luureagentuuride või hoolimatute opositsioonijuhtide manipuleerimisele; neljandaks, pühendumine majanduskasvu ja struktuurireformi mantratele ning täielikule lõimumisele globaalsesse finantseliiti, pärssides samas tõelist turumajanduslikku arengut. Viimasel juhul näeme näiteks Venemaa lakkamatut pürgimist suurte majandusklubide sekka (G8, G20).
Siit edasi tuleb vaadelda Venemaa ideoloogilisi raame. Miks? Need selgitavad olukorda, kus me oleme täna, septembris 2022. Venemaal on läbi ajaloo olnud läänlaste ja slavofiilide diskussioon, millele 21. sajandil on lisandunud nn eurasianism, kus Venemaad vaadeldakse kui Aasia ja Euroopa hiigelsulamit.
Großraumi teooria (Carl Schmitt) ja selle eurasianistlik modifikatsioon Aleksander Duginilt pakub raamistiku, milles Venemaa vastandub domineerivale rahvusvahelisele liberaalsele korrale. Großraumi mõtteviisid viitavad neljale peamisele väitele Venemaa välispoliitika kohta: 1) Venemaad ei saa piirata kaasaegse rahvusriigi piiridega, vaid ta saab oma identiteeti kinnitada vaid suurema ruumi liigendamise kaudu, mis ei lange kokku tema formaalsete riigipiiridega; 2) Venemaa toimib selles ruumis „poliitiliselt ärganud“ rahvana, kelle suveräänsus on tagatud, kuid kelle mõju ulatub ruumi, mille on hõivanud teised riigid, kes seetõttu naudivad vaid osalist suveräänsust; 3) Venemaa on selles ruumis „poliitilise idee” kandja, väärtuste ja ideede kogum, mis ühendab rahvaid kogu regioonis rahvust ületavatel viisidel; 4) Venemaa domineeritud Großraum püüab välistada võõrvõimude ideoloogilist, poliitilist ja sõjalist kohalolekut (Giles, 2018)
Siit tuletub loogiliselt Vene maailma (Russki mir) kontseptsioon koos geopoliitilise üksindusega, mille kohaselt Venemaa oma dualistliku riikluse[1], hübriidmentaliteedi, mandriülese territooriumi ja bipolaarse ajalooga saab olla vaid iseenda liitlane (Surkov, 2018). Sellele sekundeerib idee Venemaast kui saarest (Tsõmburski, 2007).
Lõpuks võib välja tuua katehhontilise mõtteviisi, mille kandjaks on eeskätt Vene õigeusu kirik: Venemaa kui kaasaja katehhon. Selle sügavalt tunnetusliku ja hämara mõiste taga on idee Kolmanda Rooma taastamises selle ajalooliselt õiglastes (mõju)piirides, mis ühtlasi tähendab kaasmaalaste hõlmamist nn kaotatud aladel. Kõige kõrgemal võimutasandil on normiks kuulutatud kannatus selle eshatoloogilises mõttes – nagu Nikolai Berdjajev tõdes, et venelased on enim kannatav rahvas, peale juutide (Lewis, 2020).
Kui arvesse võtta kõiki eelpool mainitud asjaolusid, siis asetub Venemaa agressioon Ukraina suhtes, mis algas 2014 ja eskaleerus veebruaris 2022, loogilisse konteksti. Putini kaks kõnet 21.02.2022 ja 24.02.2022 illusteerivad õpetlike tüvitekstidena õigeusklik-bütsantslikku konstrueeritud loogikat. Kus sobivat ajalugu ei eksisteeri, siis mõeldakse see välja. Müüdid ja pooltõed rakendatakse reźiimi teenistusse, kus need täidavad legitimiseerivat rolli. Venemaal on tõe kohta kaks mõistet - pravda ja istina -, milles esimene on taktikaline ja teine tegelik tõde. Pravda võib olla kooskõlas eetiliste, moraalsete või juriidiliste korrektsuse standarditega. Kuid istina viitab metafüüsilistele, muutumatutele tõdedele elu, olemasolu ja universumi kohta. See eksisteerib sõltumatult maistest arusaamadest, nagu õiglus, eetika ja moraal, ning seda võib pidada kõrgemaks. Võib esineda pravda astmeid, näiteks polupravda (pooltõde) või nepravda (ebatõde). Selle üle, mis on pravda, võib arutleda. Kuid istina astmeid ei saa kvantifitseerida (Giles).
Allikad:
· Poliitika ja valitsemise alused (2011). Toimetajate kolleegium. Tallinna Ülikool: riigiteaduste instituut.
· Giles, K. (2018) Moscow Rules. [edition unavailable]. Brookings Institution Press. Available at: https://www.perlego.com/book/742362/moscow-rules-pdf
· Kelley, D. (2016). Russian Politics and Presidential Power (1st ed.). SAGE Publications. https://www.perlego.com/book/2800774/russian-politics-and-presidential-power-pdf
· Lewis, D. (2020). Russia’s New Authoritarianism : Putin and the Politics of Order ([edition unavailable]). Edinburgh University Press. https://www.perlego.com/book/2326969/russias-new-authoritarianism-putin-and-the-politics-of-order-pdf
· Sakwa, R. (2020). The Putin Paradox (1st ed.). Bloomsbury Publishing. https://www.perlego.com/book/1378309/the-putin-paradox-pdf
[1] Vrd Ernst Fraenkeli dualistlik riik: natsireźiim koosnes kahest sfäärist: normatiivne – legaal-administratiivne bürokraatia valitses kehtivate seaduste raames, prerogatiivne – NSDAP+Gestapo tegutsesid väljaspool seadust, kõrgemate eesmärkide nimel, ja kontrollisid/võimustasid normatiivset sfääri.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar