SISSEKANNE # 173
Poliitika on tegevus, mille abil üksikisikud ja ühiskonna eri rühmad püüavad pääseda võimule ja seda teostada. Võim võib olla eesmärk iseendas, soov suruda peale enda tahet – seda enam, et võimuga kaasnevad nii aupaiste kui eesõigused. Tihti käsitletaksegi võimu just sellises varjatult negatiivses tähenduses.
Samas võib võim olla ärksamate inimeste käes vahendiks ühiskonna parendamisel, lähtudes nende arusaamadest, mis on ühiskonnale ja selle liikmetele vajalik. Viisist, kuidas me mõistame võimu, sõltub see, kuidas me mõistame valitsemist.
Kaks arusaama võimust
Võimu termin on ladinakeelse algupäraga (potere – olla võimeline, suuteline), seega tähendab võim suutlikkust midagi saavutada. Praeguse ühiskonnateooria järgi on võim mehhanism, mille abil suudetakse saavutada püstitatud eesmärke ning tagada sotsiaalne integratsioon ühiskonnas. Võim kui suutlikkus annab inimeste tegevusele sihipürase ja struktureeritud iseloomu.
Laias laastus eristatakse kaht olulist erineva lähtekohaga arusaama võimust. Esimeses, varasemas käsituses nähakse võimus vahendit ja mehhanismi, mille abil ületada isiklike huvide ja arusaamade vastuolu ühiskonnas, nii et tulemuseks oleks sotsiaalne kord. Lahendust nähakse selles, et ühed huvid, arusaamad ja tegevused saavad eelisseisundi teiste huvide, arusaamade ja tegevuste ees. Selline võimalus avaneb, kui osa ühiskonnaliikmete tahe hakkab domineerima teiste tahte üle – sõltumata sellest, kas teised seda tahavad või mitte. Täpsemalt tähendab võim mingi püsiva ressursi (tahte, ainelise ressursi või lihtsalt jõu) ümberjaotamist ühelt ühiskonnaosalt teisele. See võimaldab suunata võimukandjale soovitud sihis nende tegevust, kellele ressurssi jääb vähem. Võimu mõtestamise põhiküsimu seks on antud lähenemises see, kas võimu kellegi käes (suveräänne võimu kandja) olemine on õiglane või õiguspärane. Võim kuulub ühele osale ja teistel seda ei ole või on tunduvalt vähem. Seda võimu nimetatakse ka distributiivseks ehk ümber jaotatud või transitiivseks ehk üle kandunud võimuks või „võimuks kellegi üle” (power over)
Teine võimu käsitus lähtub eeldusest, et võim tekib ja tugevneb niivõrd, kuivõrd suudetakse inimeste tegevuses leida ühisosa.
Võim on selles tähenduses suutlikkus saavutada koordineeritud tegevuse kaudu eesmärke, mida inimene üksikult toimides ei suudaks.
See käsitus võimaldab mõista võimuressurssi muutuvana ning analüüsida selle suurendamise võimalusi ja mehhanisme. Võim tekib ühistegevuse sünergiast ning kasvab vastavalt sellele, kuidas täiustub ühistegevuse keskkond – õigusnormid, organisatsioonid, tehnoloogiad, turg, kommunikatsioonivahendid jm. Näiteks siseturu ja rahvusliku kirjakeelega tekkis kollektiivne ressurss, mis pani aluse ühiskonna moderniseerimisele, haridustaseme tõusule ning demokraatiale, seega inimeste vabaduste laienemisele. Nimetagem seda struktuurseks võimuks, mittetransitiivseks võimuks (mitteülekantavaks võimuks) või „võimuks millekski” (power to). Võimu mõtestamise põhiküsimuseks siin on, kuidas suudetakse suurendada sünergiat nii võimutehnoloogiate mõttes (Mann, Foucault) kui ka ladusama kommunikatsiooni (Haugaard, Luhmann) kaudu.
Distributiivne võim
Võimu kõige ilmsemaks allikaks ja lihtsamaks seletuseks on võimekuse ümberjaotumine ühe või mitme toimija kasuks kas jõu, veenmise, tegevuseks vajaliku ressursi omandamise või muul teel.
Selle tulemusena on ühel toimi jal A võimalus kehtestada oma tahet, huve ja arusaamu teiste toimijate (B) suhtes, sõltumata sellest, kas viimased A tahet aktsepteerivad. Võim läheb ühtede kätte, samas kui teistel see väheneb. Võimu ülesanne on piirata nen de valikuid, kel endal võimu pole ja kes on seega allutatud võimule. Kui alluv (B) ei aktsepteeri võimukandja (A) tahet, peab A rakendama sundust. Sundust ja vägivalda mõisteti kaua aega kui võimukandja peamist vahendit saavutada allumine. Selline arusaam pärineb Thomas Hobbesilt, kes arvas, et inimesed ise ei suuda oma suhteid klaarida ja tekib „kõikide sõda kõikide vastu”. Selle vältimiseks peavad inimesed delegeerima ühe osa oma õigusi, sealhulgas õiguse rakendada sundust (vägivalla mõttes), riigile ehk suveräänile, kelle käes on õiglane võim. Ka Max Weber seostab võimu sundusega ning määratleb riiki kui sunduse legitiimse monopoli kandjat.
Selline arusaam kätkes algselt paradoksi. Mida enam A domineerib ja eirab B tahet, seda enam peab ta kulutama oma ressursse selleks, et sundi- da B-d käituma kooskõlas A tahtega. Kui alluvatelt õigus oma tahtele üldse ära võtta ning muuta nad kuulekateks käsutäitjateks, peab A suurema osa oma ajast ja ressursist kulutama B ohjeldamisele või tema vastupanu mahasurumisele. Eks tea iga juht, kes pole söandanud võimu alluvatele delegeerida, kui palju jõudu tuleb tal kulutada selleks, et vaid käsu korras tegutsevad inimesed oma töö ära teeksid.
Selline võim tekitab negatiivse summa mängu, kus A kasuks võimekuse ümberjaotamise tulemusena hakkab A reaalne võimekus oma eesmärke saavutada hoopiski kahanema. Selline oli kaua aega maailma ajaloo loogi- ka: riigid ja valitsejad tõusid jõuga võimule, suutsid mõni aeg sunduse abil valitseda, seejärel puhkes vastuhakk, valati palju verd ja hävitati ressursse ning kõik algas taas otsast peale, ükskõik kumb pool võitis.
Sundus ega jõud ei ole tõhusad viisid oma tahet kehtestada ega võimu teostada. Sundust saab pikemalt rakendada vaid ühiskonna vähemusele, kes ei aktsepteeri üldiseid mängureegleid. Samuti saab sunduse abil piira- ta inimtegevuse teatud tahke. Peavad leiduma teised viisid domineerimist saavutada, vastasel juhul poleks ühiskonna areng võimalik.
Max Weber lahendab selle dilemma „legitiimse võimu” mõiste abil. Legitiimne võim ehk domineerimine (Herrschaft, authority) saab võimalikuks alluvate heakskiidul või vähemalt leppimisel. Muistsetel aegadel pälvis sellise õiguse kõige tugevam, ent ka siis ei piisanud valitseja isiklikust jõust selleks, et võimu tulemuslikult rakendada. Võimu legitiimsuse allikaks on teiste poolt tunnustatud õigus võimule. Mis annab sellise õiguse?
Weber eristas legitiimse võimu kolme allikat: karismat, traditsiooni ja legaal-ratsionaalset võimu. Karisma legitiimsuse allikana tähendab, et mõnele isikule peetakse omaseks erandlikke jooni, tänu millele ta suudab innustada teisi endaga kaasa tulema – tihti koguni ebareaalseid ja destruktiivseid eesmärke saavutama. Isiksus ise võib olla päris tavaline, kuid kriitilistes olukordades hakatakse temas nägema erilist juhti ning isegi päästjat.
Karisma saab mobiliseerivaks jõuks olla suhteliselt lühikest aega. Niipea kui kriis möödub või karismaatiline juht näitab oma nõrku külgi (näiteks kaotab sõja), haihtub selle võimu mõju. Seetõttu püüavad karismaatilised juhid hakata tuginema mõnele institutsioonile ja kindlustada oma võimu teiste vahenditega, tihtipeale vägivallaga. Kristuse ja tema apostlite karisma arenes välja tohutuks institutsiooniks, kirikuks. Napoleon I lasi end keisriks kroonida ning lõi seejärel Euroopa esimese toimiva bürokraatia ja õiguskorra. Weber nimetas seda karisma argistumiseks, kui karismaatiline juht võtab oma võimu kindlustamiseks kasutusele eelkirjeldatud teist tüüpi vahendid.
Weberi kõrval on teisedki autorid seletanud suurte liidrite esilekerkimist nende eriliste omadustega. Platoni sõnul usaldatakse legitiimne võim nendele, kes suudavad kehastada õiglust – kohut mõista ja õiglasi otsuseid langetada. Aristotelese arvates usaldatakse võim võimekamaile, kes tänu oma voorustele suudavad tõusta kõrgemale igapäevaloogikast ja näha teistest kaugemale, mõistes asju sügavamalt. Hegeli filosoofias tuleneb isanda võim tavainimese üle sellest, et esimene on tunnustuse võitmiseks võtnud riske, näiteks pannud kaalule oma elu, samas kui tavalised inime- sed pole julgenud alalhoiuinstinkti tõttu selliseid riske võtta. Kaua aega ongi inimühiskonnas võim olnud militaareliidil, sõjaväejuhtidel, kes oma eluga riskimise eest said maid ja õiguse valitseda.
Kõige vanem ja traditsioonilisem on arusaam, et Loojal on võim tema loodu üle. Ühest küljest tuleneb siit arusaam võimu jumalikust päritolust ning valitsejast kui isikust, keda jumal on seadnud teisi juhtima. Teisalt peitub siin arusaam, et isal on legitiimne võim poja üle, vanematel laste üle ja, üldisemalt, kogukond peab alluma oma vanematele liikmetele. See arusaam peegeldab Weberi legitiimsuse teist allikat: traditsioonilist legitiimsust. Patriarhaalse (isa, vanema) võimu idee toob kaasa erilise austuse vanemate kogukonna liikmete vastu ja neile allumise ning legitimeerib või- mu pärimise veresuguluse alusel.
Tänapäeval on traditsiooniline legitiimsus paljude selliste ühiskondade aluseks, kus riiki ja rahvast käsitatakse kui ühest eelkäijast (isa, prohvet) pärinevat perekonda. Niisuguseid patrimonaalseid režiime kohtab enne- kõike islamimaades ja hõimlusel põhinevates riikides Aafrikas. Samas on rahva isa kuvandit võimu tugevdamiseks kasutanud ka autoritaarsed riigid, sealhulgas Eesti 1930ndatel. Ainuüksi nimetus „riigivanem” viitab sellele.
Kolmandaks legitiimsuse allikaks Weberi järgi on legaal-ratsionaalne võim. Võimu allikaks pole selle käsituse järgi enam isik ega rühm, vaid printsiip (ratsionaalsus) ja seda elluviiv asutus (bürokraatia). Siit tuleneb ka „õigusriigi” (Rechtstaat) mõiste: inimesed aktsepteerivad võimu seetõttu, et see tugineb mõistuspärastele riigi kehtestatud ja selle asutuste ellu viidavatele reeglitele.
Võimu mõtestamine domineerimise kaudu ei osutunud aga piisavaks, seletamaks demokraatliku võimu tekkimist ning toimimist. Demokraatia on algupäraselt rahva võim, kuid moderniseeruvas ühiskonnas tuleb see võim delegeerida teatud hulgale isikutele, kes rahva nimel peaksid suurendama kodanike vabadusi ja heaolu. Algselt püüti leida sellist demokraatia mudelit, mille korral avalik võim (riik) oleks vahetult kodanike kontrolli all ega oleks võimalik avaliku võimu kuritarvitamine nende poolt, kelle kätte rahvas võimu on usaldanud. Demokraatia teooria rajajad ei suutnud kaua aega leida töökindlat vormelit, mis välistaks niisuguse vertikaalselt kontrol- litava rahva võimu, mis ei pöörduks rahva enda vastu.
Sellest tupikseisust leiti kaks väljapääsu, käsitledes võimu hoopis teise nurga alt. Charles Louis de Montesquieu nägi – tegelikult sarnaselt Rooma vabariigi aegsele võimukäsitusele - ainsat võimalust korraldada võimu demokraatlikult nii, et eri võimuinstitutsioonid tasakaalustaksid üksteist. Selleks pakkus ta välja võimude lahususe põhimõtte: võimu eristamine kolmeks põhiharuks (seadusandlik, täidesaatev ja kohtulik) tasakaalustab võimuinstitutsioonide ambitsioone ning nad ohjeldavad üksteist. Praeguseks ongi kasutusel võimude tasakaalu ja ohjeldamise põhimõte (checks and balances, tõkked ja tasakaalud), mis on välja aren datud laiemalt kui kolm klassikalist võimuharu.
Teise lahenduse pakkus välja USA põhiseaduse autoreid James Madison. Riigi-institutsioonide kõrval peaksid võimude tasakaalu hoidma ka ühiskonna eri huvirühmad. Montesquieu ega ka Madison ei käsitanud võimu mitte kui subjekti-objekti suhet, vaid kui süsteemi ja nägid horisontaalses tasakaalus ning vastastikuses kontrollis lahendust selleks, et vertikaalses (ümberjaotavas) võimusuhtes ei tekiks ebaõiglast domineerimist. Võim oli nende mõttekäikudes pigem negatiivne nähtus, mida tuli piirata ja ohjeldada.
Nüüdisaja demokraatiateooria klassik Robert Dahl arendab demokraatliku võimu teooriat demokraatliku otsustusprotsessi ja eriti esinduskogude rolli analüüsides. Tema arvates tagab võimu legitiimsuse see, et esinduskogud valitakse perioodiliselt ja nende liikmed väljendavad otsustes valijate enamiku tahet. Dahl ei tõestanud sellega niivõrd midagi uut, kuivõrd püüdis võimu demokraatlikku ümberjaotamist empiiriliselt demonstreerida.
Dahli väide, et võim on (demokraatlikult legitiimse) esinduskogu käes, leidis aga teravat kriitikat. Näiteks tõestasid uusmarksistliku suunitlusega teadlased empiiriliselt, et võim on majanduseliidi käes, parempoolse suu- nitlusega teadlased aga näitasid, et otsustuspäevakorra kujunemisel on võrratult suurem roll esindusvõimuvälistel toimijatel, kes mitteformaalseid kanaleid kasutades sõeluvad välja poliitikutele ohtlikud teemad ja seavad esiplaanile endale kasulikud või ohutud teemad. Seda nimetati mitteot- sustamise teooriaks.
Väitlusele pani korraks punkti arusaam, mis tugines Antonio Gramsci ideoloogilise hegemoonia käsitusele. Sellest lähtudes näitab Steven Lukes, kuidas otsustusvõimu ja poliitikapäevakorra kontrolli võimu kõrval kujundavad inimeste eelistusi ja suunavad tegevusi ideoloogiad kui või- mustruktuurid. Ideoloogia suudab kujundada inimeste hoiakuid nii, et nad võivad võimu ja poliitikaid toetada isegi juhul, kui need kahjustavad nende endi huve. Ühest küljest tekib arusaam, et võim ei ole kellegi käes ega omandatud, vaid kujuneb universaalse struktuurina oma loogika järgi. Teisalt aga mõistetakse hegemoonilisi ideoloogiaid kui väärteadvust, mille abil ühed kasutavad teisi oma eesmärkides ära.
Distributiivse võimu piiratus
Domineerimine on olnud ajaloos iseendastmõistetavaid võimu teostamise viise. Sellest hoolimata ei suuda see seletada paljusid ühiskonna integreerumise ja sihipärase arengu probleeme praegu, mil sundusest ega formaalsetest reeglitest (seadustest) ei piisa aktiivsete kodanike sidumiseks.
Nagu juba nägime, ei pea võim alati olema kellegi käes. Tänapäeval on suurem osa võimust, mis meie tegevusi suunab, umbisikuline, impersonaalne. Räägitakse turu ja meedia võimust, ideede võimust, mis pole taandatavad kindlale isikule ega positsioonile. Kui keegi on saavutanud võimupositsiooni, peab ta rohkem või vähem juhinduma kindlatest reeglitest ja tagama endale pideva toetuse. Võim tuleneb paljudel juhtudel inimeste loodud struktuuridest ja institutsioonidest. Demokraatlikus ühiskonnas võib peami- nistril, parlamendiliikmel või erakonnal olla võim, kuid see on delegeeritud võim, seotud kindla organisatsiooni, ametikoha või sotsiaalse rühmaga. Samamoodi on bürokraatia süsteem, milles ametnikul puudub isiklik võim; tal on vaid ametivõim, mida rakendada bürokraatia nimel.
Ümberjaotava võimu teooria käsitab võimu kui muutumatut suurust, mis vaid jaotub ümber. Ometi on selge, et valitsejate võimuressurss kasvab. Inglismaa kuninga „piiramatu” võim aastal 1600, mil ta käsutas umbes ühte protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT), oli tühine võrreldes Ühendkuningriigi praeguse peaministri võimuga, kes käsutab ligikaudu 40 protsenti riigi SKT-st. Kuidas aga võim tekib ja kasvab? Üks mehhanism on võimu legitiimsus, teine võimule vastanduvate huvide väljalülitamine – ideoloogia. Ikkagi ei suuda distributiivne lähenemine võimule seletada, kuidas ja miks domineerimine suudab võimuressurssi kasvatada (nagu on juhtunud Inglismaal ülaltoodud näites).
Traditsiooniline käsitus näeb võimu ennekõike poliitilises korralduses. Juba Gramsci osutas, et poliitilise võimu eelduseks on ideoloogiline võim. Klassikaline marksism püüab näidata (ja enamik teadlasi nõustub sellega põhijoontes), et poliitilise võimu eelduseks on majanduslik võim. Enamgi veel, kapitali võim ei seisne võimu koondumises kapitalistide kätte (distri- butiivse võimu eeldus), vaid selles, et kapital ja kasum on turuühiskonna toimimise ning arengu allikaks. Seetõttu peab riik kujundama reeglid, mis soosivad kapitali kasvu ning taastoodavad tööandja ja töövõtja suhteid. Teisalt tuleb välistada reeglid, mis võiksid kapitali kasvu pärssida. Niisiis on poliitiline võim vaid üks võimusuhete valdkond, olemata sugugi alati peamine.
Michel Foucault arendas edasi Weberi (ja ka Antonio Gramsci) ideed, et teatud mõtteviisid ja teadmised võivad olla võimu allikad. Üldiselt aktsepteeritud teadmised (tõed) või mõtteviisid kujunevad ühiskondlike diskursuste raames ning sellised diskursused ongi võimu kujunemise üheks mehhanismiks. Võim tähendab teatud uskumuste või lähenemiste süsteemide omaksvõttu, mis legitimeerib teatud rolle ja käitumisi inimeste silmis. Selle tulemusena hakkavad inimesed ise käituma kooskõlas nende rollidega (nt käivad kirikus) ja ootustega (nt ei tüki tänavale mässama). Ka üksiktoimijal on palju lihtsam oma eesmärkide saavutamises orienteeruda.
Lõpuks eeldati distributiivse võimu teoorias kaua aega võimusuhte ühesuunalisust. Kuna ühtedel on võim ja teistel pole või on vähem, nähakse teisi pigem passiivse objektina võimulolija eesmärkide saavutamiseks. Tavaliselt kujuneb võimusuhe siiski vastastikuseks. Juba legitiimse võimu mõiste eeldab seda. Kui näiteks ülemus palub alluvat oma kabinetist lahkuda ja alluv seda teeb, on ülemus näidanud oma võimu. Kui ta on aga sunnitud alluva kabinetist välja tõstma, näitab see hoopis, kui vähe võimu tal tegelikult on. Võimu kui domineerimist peab võimule allutatu tunnustama või siis sellele vastu hakkama. Paljud võimu uurijad hakkasid mõistma, et võimu ei saavutata mitte üksnes sunni (või selle ähvarduse) teel ja võim mitte üksnes ei piira alluvate valikuid, vaid võim on ka produktiivne, positiivse summaga mäng, kus võimu tugevnemine suurendab ka nende võimekust ning vabadusi, kelle suhtes võimu rakendatakse.
Struktuurne võim
Eeltoodud küsimustele on püüdnud lahendust leida terve plejaad mõtlejaid. Nad käsitavad võimu kui võimekust lahendada inimeste strukturee- ritud koostöös üha keerukamaid probleeme ja saavutada üha suuremaid eesmärke. Võimu mõistetakse kui süsteemi ja inimest kui üha suurema tegevusruumiga toimijat selles süsteemis. Võim ei ole pelgalt domineeri- mine ega valitsemine, vaid ühiskonna eri tahkude sidumise mehhanism. Sellise nurga alt püütakse leida seletus kahele kesksele küsimusele. Esiteks, võimuressursi määratu suurenemine ühiskonnas ja selle muutumine avalike huvide ning hüvede edendamise vahendiks. Teiseks küsimus, kuidas võimu haarde ja sügavuse suurenemisest hoolimata kasvab oluliselt üksikisiku kui kodaniku mõjukus. Kui distributiivse võimu lähenemine käsitab indiviide pigem objektidena, on inimesed nüüdsel ajal hakanud ise taastootma oma valikuid piiravaid võimumehhanisme, näiteks maksma vabatahtlikult väga kõrgeid makse.
Struktuurse võimu lähenemine jaguneb kaheks suunaks. Esimese, konsensuse alasuuna esindajad (Parsons, Giddens, Luhmann, Haugaard) eeldavad, et võimuressurss suureneb eri mehhanismide mõjul inimeste ees- märkide ühisosa (mitte ühiste eesmärkide) või arusaamade ühisosa (ühise tähenduste välja) kujunemise kaudu. Nad püüavad kirjeldada võimu kui arengut võimaldavat, produktiivset ja konstitueerivat mehhanismi ning võimu stabiilsuse eeldusi demokraatlikus ühiskonnas.
Teise suuna esindajad (ennekõike Foucault, Mann, Bourdieu) lähenevad kriitiliselt võimule kapitalistlikus ühiskonnas ning tuginevad ulatuslikule ajaloolisele materjalile. Võim on nende jaoks ennekõike teatud struktuuride domineerimine, kuid oma kriitilise analüüsi tulemusena jõuavad nad samuti järeldusele, et koos tõhusama ja kõikehõlmavama dominantsiga suureneb võimusuhetesse haaratud inimeste võimuressurss.
Konsensus võimu allikana
Konsensuse suuna esindajad ei välista, et võim võib teatud juhtudel rea- liseeruda kui domineerimine ja sundus, kuid käsitavad seda võimu nõrku- se tunnusena, pinnapealse võimuna. Nad eeldavad, et võim on efektiivne sotsiaalse korra ja sidususe kujunemise, taastootmise ning tugevdamise kaudu. Võimukord küll piirab inimeste käitumist ja suunab valikuid, ent samas, kui indiviidid osalevad selle korra taastootmises ning edendamises –võimumehhanismid aga tagavad selle efektiivselt –, siis suurendavad nad sellega ka oma võimekust teha ja saavutada seda, mida nad ilma võimukorrata ei suudaks.
Teisisõnu − sotsiaalne kord tekitab sünergiat, mille tulemusena suureneb võimuressurss. Suurenemine tuleneb sellest, et inimeste käitumises tekib tänu koostöömehhanismide olemasolule korrapärasus ja ennustatavus − inimesed hakkavad asjadest üha enam ühtemoodi aru saama (mitte ühtemoodi mõtlema), mis võimaldab efektiivset kommunikatsiooni. Tänu sellele suudavad nad oma eesmärke palju tulemuslikumalt realiseerida. Üksiti suurendavad nad endale nende struktuuride avaldatavat mõju, mille raames nad toimivad.
Juba Weber laiendas oma legaal-ratsionaalse domineerimise mõistega traditsioonilist arusaama distributiivsest võimust. Weberi jaoks on ratsionaalsus mõtte-, tõlgendus- ja toimimisviis, millele pani aluse valgustusajastu ning mis imbus kõikidesse eluvaldkondadesse, kujundades ümber majanduse ja luues valitsemise universaalstruktuurid bürokraatia kujul. Õigus ja bürokraatia on vaid üks näide, kuidas umbisikuline struktuur suunab suure hulga inimeste käitumist, s.t kuidas võimu allikaks pole isik või rühm, vaid struktuur. Just seda kõige kauem kasutanud maailma osa on praeguseks kujundanud efektiivseima, kuid ka kõige suuremate isikuvabadustega valitsemissüsteemi. Weberi jaoks pole seadus mitte üksnes sunni, vaid inimeste vabaduse ning turvalisuse suurendamise allikas – nagu eeldasid ka John Locke ja Adam Smith. Selliste võimusuhete raames suureneb nii kollektiivne kui ka igaühe võimekus.
Talcott Parsons on esimene, kes struktuurfunktsionalistliku tegevusteooria raames püüab mõtestada võimuressursi suurenemise mehhanisme, mis tema arvates rajanevad ühiskonna liikmete konsensusel süsteemi põhieesmärkide küsimuses. Näiteks majanduses on tema arvates kapitali kasvu vahendiks raha. Raha võime kajastada väärtust põhineb ühiskondlikul kokkuleppel seda aktsepteerida ja usaldusel väärtuse vastu. Raha pole Parsonsi jaoks mitte niivõrd rikkus, mida saaks taskusse panna ja omastada, vaid süsteem, mis elavdab ja lihtsustab inimestevahelist suhtlemist ja konsensuse saavutamist süsteemi eesmärkides: suurendada ühiskondlikku rikkust, kuna sellest sõltub enamiku inimeste isikliku heaolu tase. Kui usaldus rahasüsteemi vastu kaob, hakkab vähenema ka raha hulk taskus, nagu paljud võisid kogeda 2008.−2010. aasta majanduskriisi ajal.
Parsonsi arvates on avalikus poliitikas selliseks ressurssi tootvaks va- hendiks võim, mille abil saab suurendada ühiskonna sidusust ja võimekust viia ellu üha ambitsioonikamaid eesmärke. Võim on üldiselt tunnustatud õiguste ja kohustuste süsteem, mis teeb inimeste käitumise ennustatavaks ning võimaldab seda suunata teatud eesmärkidele. Võim on omapärane usalduskrediidi süsteem: rahvas usaldab enda (kollektiivse) tegutsemist suunama ja koordineerima teatud isikud: poliitikud, kohtunikud, ametnikud. Kui usaldusisikud täidavad oma kohustusi ja kasutavad oma koordineerija õigusi ootuspäraselt, siis usaldus nende vastu süveneb. See omakorda suurendab võimekust toimida nii üksikisikute (suurendada jõukust) kui ka rühmadena (luua tõhusaid organisatsioone).
Vastastikuste õiguste ja kohustuste süsteem laieneb kõikidele. Mida rohkem inimesed usaldavad ja aktsepteerivad oma igapäevategevustes avalikke poliitikaid (maksavad makse, osalevad ettevõtluses või tervise- edendamises), seda suurem reaalne võim on valitsustel ja seda suurem on ühiskonna võimekus. Sama oluline on kommunikatsioon – mida tõhusam see on, seda lihtsam on kollektiivne tegevus ja vastastikuse usalduse süvenemine. Seega ei teki võim üksnes vastuolude ületamiseks, vaid, vastupidi, see võimaldab kujundada ning laiendada ühisosa inimeste käitumises. Ühisosa ja usalduse süvenemine suurendavad omakorda inimeste isiklikku võimuressurssi. Siiski, Parsons näeb oma teoreetilisest vaatetornist – mis püüab seletada ennekõike ühiskonnasüsteemi terviklikkust ja stabiilsust –võimumehhanisme üksnes konsensuse ja harmoonia värvides, mis tekitab probleeme inimeste erisuste ja vabaduste rolli mõistmisel võimusuhete taastootmise puhul.
Konstruktivismi esindajad näevad võimu suurenemise ja toimimise allikana ennekõike tähenduste süsteemi taastootmist ehk nähtuste ja tegevuste tõlgendamise konteksti (või horisondi) kujunemist. Ühelt poolt võimaldab see ühtemoodi – nagu eeldas Parsons – tõlgendada süsteemi põhimõtteid, kuid samas ei välista indiviidide vahel vastuolu teatud ees- märkide asjus. Sotsiaalse korra aluseks on struktuurid kui inimeste tegevuste ja suhete kristalliseerunud vormid. Erinevalt traditsioonilistest vaadetest struktuuridele kui jäikadele raamidele eeldab konstruktivistlik visioon seda, et struktuurid toimivad vaid siis, kui inimesed neid pidevalt, kordu- vate tegevuste käigus taastoodavad, s.t justkui kinnitavad oma arusaamu ja vajadust nende struktuuride järele. Selleks et struktuurid säiliksid, peab valdav osa inimesi neid oma tegevusega taastootma.
Struktuurid, mis raamistavad ja suunavad meie käitumist (olgu reeglid, organisatsiooni tavad või tegevused, nagu näiteks raha väljavõtmine pangaautomaadist), loovad isiklikule tegevusele piiranguid. Kui me ikka ja jälle neid tegevusi kordame, on suunamine tulemuslik. Samas moodustavad korrapärased tegevusmallid kindla aluse minu ja teiste efektiivsele koostoimimisele. Võim on siin selgelt võimekuse kahepoolse suurenemise protsess.
Struktuurid kujunevad ja neid taastoodetakse siis, kui toimitakse üheselt mõistetavate tähenduste ruumis: me saame ühtemoodi aru sellest, mida me teeme, ja meie jaoks on oluline sellistes tegevustes osaleda. Seega eeldab struktuuride taastootmine ka tähenduste taastootmist, minu tegude legitiimsuse kinnitamist teiste poolt, kes osalevad samades tegevustes. Näiteks läheme valimistel jaoskonda ja paneme risti oma lemmikpoliitiku nime taha. Täpselt sama teevad teised kodanikud, kuid nad ei pruugi panna risti sama poliitiku nime taha. Igapäevaelus võib ristide tõmbamine olla lihtsalt tegevusetusest tulenev kritseldamine. Kuid meie valimistegevus on struktuuride taastootmine ehk strukturatsioon, sest risti tõmbamisega osaleme valimisel kui süsteemi kujundaval ja taastootval tegevusel. Meil on kokkulepe meie selle tegevuse tähenduses, kuid me valime eri isikuid ja erakondi. Me mitte üksnes ei vali isikuid, vaid kinnitame oma toetust valimistele ja demokraatiale üldiselt – selleks, et meie üle valitsetaks!
Valimiste näidet saab edasi arendada. Kui üks erakond valimised võidab, avaneb tal võimalus valitseda ning teostada võimu ühiskonna ja ka teiste erakondade üle (power over). Valimiste palju tähtsam tulem on aga see, et kaotajad tunnistavad valimiste tulemusi ja lähevad opositsiooni. Viimases rollis tegutsevad ja tugevdavad nad kogu demokraatliku süsteemi toimimist. On aga võimalik, et valimistulemusi ei aktsepteerita (mida ebademokraatlikes süsteemides sageli juhtub) või kaotaja ja võitja ei leia üksmeelt valimiste tulemusena tekkinud rollide küsimuses (nt koalitsioon ei taha teha koostööd opositsiooniga või opositsioon valib obstruktsiooni ehk terava vastandumise ning töö takistamise). Selline valimise tulemusel kujunenud rollide mittekonsensuslik tõlgendus toob aga kaasa demokraatia struktuuride (ja institutsioonide) nõrgenemise ning võimuerakonna valitsemisvõimaluste vähenemise.
Ajaloolis-kriitiline struktuurse võimu vähenemine
Struktuurse võimu käsituse teine suund lähtub võimu suhtes kriitilisest hoiakust. Tänu ajaloolisele lähenemisele suudavad nad tihti võimu mehhanisme ja nende muutusi täpsemalt mõtestada. Vaatleme kahte väga eri- nevat autorit: Michael Mann ja Michel Foucault. Manni peetakse eeskätt distributiivse võimu teoreetikuks, sest ta on oma põhiteostes käsitlenud neid ajastuid, mil võim väljendus ennekõike domineerimise ja sundusena. Samas näitas Mann struktuurse võimu tekkimist ning distributiivse ja struktuurse võimu vastastikust toimet ning selgitas seeläbi eri teoreetiliste vaatenurkade vajadust võimude käsitluses.
Idamaade despootiates aitas võimu keskendamine valitseja kätte tsentraliseerida ressursse ja tegevusi (võimu distributiivne mehhanism). See võimaldas koondada suuri inimhulki, et midagi luua (niisutussüsteem, pü- ramiidid) või purustada (sõjapidamine). Selleks et suured inimhulgad tõhusalt toimiksid, tuli neid organiseerida ühtsete eesmärkide nimel. Tekkis vajadus organiseerijate järele, kes pole enam valitsejad-despoodid, vaid pigem koordinaatorid. Organiseeritud kollektiivne tegevus ei suurendanud lõpptulemusena mitte üksnes valitseja rikkust ega võimu, vaid ka üldist tootlikkust ja üksikisiku võimalusi.
Mann käsitleb ühiskondade arengut nelja põhilise võimustruktuuri – majandusliku, sõjalise, ideoloogilise ja poliitilise võimu – arengu ja nende koostoime kaudu. Võimuressurss tekib eri võimuvõrgustike vastastikusest mõjust ja läbipõimumisest. Mann eristab kontsentreeritud ja hajutatud võimu ning intensiivset ja ekstensiivset võimu. Kõige efektiivsem on hajutatud intensiivne võim, mis kujuneb ennekõike ideoloogilise ja majandusliku võimuna (turg). Poliitiline võim on Manni meelest kõige nõrgem ja ebaefektiivsem inimeste suunamise ning mobiliseerimise mehhanism. Ajalooliselt on just tsentraliseeritud riik ja võim olnud ühiskonna võimu koguressursi (ennekõike majandusliku) ning inimeste vabaduste suurenda- mise piduriks.
Murrang poliitilise võimu arengus toimub siis, kui hakkab kujunema rahvusriik. Siis hakkavad vertikaalseid võimusuhteid efektiivselt tasakaalustama horisontaalsed kollektiivse tegevuse võrgustikud (kommunikatsioon, turg, rahvuskeel ja -kirjandus). Võimu ning ressursi koondumine ühiskonna madalamatele tasanditele (kohalik võim) ja hiljem kodanikele tekitab alguses sisepingeid ja sõdu. Hiljem aga, kui mõlemad pooled veenduvad, et riigi ja kodanike rollid võivad vastastikku üksteist täiendada ning võimendada, istutakse läbirääkimiste laua taha, et saavutada konsensust. Siis hakkavad kehtima stabiilsed seadused, makstakse vabatahtlikult makse jne. Sellega antakse ühiskonna kogusuutlikkuse suurendamisele tohutu impulss, mis toob endaga kaasa turumajanduse ja detsentraliseeritud demokraatliku riigi kujunemise.
Võimu kui kollektiivse toimimise suutlikkuse kontseptsioon täiendas olu- liselt klassikalist arusaama võimust kui domineerimisest. Samas on seda kritiseeritud, kuna inimesele jäi antud lähenemises süsteemi taastootmise passiivne roll, samas kui üksikisiku autonoomiat hakati üha enam väärtus- tama. Enamgi veel, 20. sajandi lõpus kujunenud uued arusaamad riigiva- litsemisest (uus avalik haldus ja valitsetus) eeldasid riigivõimu ja inimese suhete otsustavat muutust.
Nõudlust uue arusaama järele väljendab Foucault’ võimuteooria, mis on justkui sild võimule eri lähenemiste vahel. Foucault on väga radikaalne võimusuhete kriitik ja käsitab võimu isegi kui sõja jätkamist teiste vahenditega, milleks on kaasaegsed võimutehnoloogiad. Tema ajaloolis-kriitiline lähenemine lubas võimu dünaamikat väga sügavalt mõista ja luua eeldu- sed võimu mõistmiseks postmodernses kontekstis.
Võimu allikana modernses ühiskonnas käsitab Foucault tõesüsteemi, mis ajaloos vaheldub. Kui üks tõesüsteem või kord hakkab domineerima, kujunevad selle alusel kindlat tüüpi sotsiaalsed suhted ja tegelikkuse tõlgendamise viisid. Foucault seabki eesmärgiks mõtestada, kuidas toimib tõe monopol kui võimu allikas modernses ühiskonnas. Ta näitab, et modernne ühiskond muudab teisejärguliseks suveräänse (distributiivse) võimu mehha- nismid kui ebaefektiivsed. Nende asemel kujunevad distsiplineerivad võimutehnoloogiad ning neid kajastav argiteadvuse süsteem, mis tagab regu- laarse kontrolli ja järelevalve, piltlikult öeldes inimese maksimaalse pideva „juhitavuse” (kapitalistliku) süsteemi loogika alusel ja efektiivsuse nimel.
Argiteadvus ehk Foucault’ keeles „diskursus” (Giddensil „praktiline teadvus”, Bourdieul habitus) erineb Lukesi väärteadvuse mõistest. Argiteadvus on vahend, mis võimaldab inimesel mõista olemasoleva süsteemi ja tegevuskonteksti loogikat ning süsteemi raames adekvaatselt orienteeruda, oma eesmärke realiseerida ja samas seda süsteemi (korda, struktuuri) taastoota.
Foucault’ jaoks ei realiseeru võim mitte niivõrd formaalsete institutsioonide kaudu (mille ülesanne on tagada olemasoleva diskursuse säilimine), kuivõrd toimib inimese igapäevaelu kõikides tahkudes. Konkreetseid võimutehnoloogiad on palju, kuid need taanduvad inimese mõjusa „juhtimise” võtetele, nagu tööjaotus, nähtavus, teadmised, liigitamine.
Foucault’ teooriat selgitatakse sageli modernse vangla näite kaudu (Benthami panoptikum), milles keha karistamise asemel püütakse inimest uute võimutehnoloogiate abil võimalikult täielikult ja pidevalt allutada süsteemi taastootvatele käitumisviisidele. Selline vangla ei ole Foucault’ jaoks isegi niivõrd hälbivate isiksuste ümberkasvatamise koht (kuna enamik satub sinna tagasi), kuivõrd võimutehnoloogiate ja -mehhanismide katsetamise koht, saavutamaks inimeste maksimaalset „juhtimist” ka teistes eluvaldkondades (ennekõike tootmises, kuid ka koolis). Foucault ei püüa ühe võimusüsteemi äärmiselt terava ja kohati šokeeriva kriitika asemel pakkuda välja teist tõe monopoli (diskursust), vaid suudab kriitilise analüüsiga tungida võimu süvamehhanismidesse.
Süvamehhanismid ilmnevad, kui Foucault hakkab mõtestama heaolurii- gi olemust pastoraalse võimu metafooriga, mis tugineb paljuski jumala ja inimese vahekorra mõtestamisele, nagu näiteks ka lähimuse põhimõte. Ta leiab, et võimu vahetud ja otseselt piiravad vahendid (nagu sekkumine, domineerimine, reeglite jõustamine) ei suuda tagada efektiivset võimu, sest need pärsivad inimeste valmidust osaleda võimumängudes.
Efektiivne võim peab allutama inimest nii, et see suurima võimaliku efektiivsusega toimides oma eesmärkide nimel tegelikult realiseeriks üldiseid eesmärke, mida võim peab otstarbekaks. Seda nimetas Foucault inimese toimimise juhtimiseks (conduct of the conduct). Toimimise juhtimiseks tuleb koguda võimalikult palju teavet teiste käitumismotiivide kohta ja neid ära kasutada nii, et need ühilduksid võimu eesmärkidega või vähemalt ei töötaks nendele vastu. Näiteks saab püüda kasvatada vastutustunnet, soovi hakata kalkuleerima kasu eesmärgil (lülitumaks ettevõtlusse) või toimida altruistlikult, et inimene hakkaks tegutsema avalikes huvides. Siit tuleneb esmapilgul paradoksaalne arusaam koolitusest, nõustamisest ja isikuarendusest kui võimutehnikatest.
Foucault soovitab ka, et enne kui hakata teisi valitsema, tuleb õppida iseennast valitsema. Argielust võetud näiteks võiks olla poestseen, kus kärsitu ema püüab oma näppe kõikjale toppivat ja kõike osta tahtvat last piirata käsuga „Ei tohi!”. Mõju on tavaliselt lühiajaline, mis näitab, et piiramine ega käskimine pole võimuinstrumentidena mõjusad. Palju arukamalt käitub ema, kes suudab lapse mängu (näppida ilusaid asju) sobitada oma suurde mängu (on vaja teha sisseoste). Ta annab lapsele ülesande leida ostukeskuses üles pakk jahu ja moosi, et ema saaks talle magustoitu valmistada. Laps läheb rõõmuga neid otsima, sest tema jaoks on see mängu jätkamine ja ta saab suures mängus olla sarnane emaga, ema saab aga kaks probleemi korraga lahendatud. Selles näites oskas ema oma võimu mõjusalt rakendada.
Toimimise juhtimist oskuslikult rakendades saavutab võim palju suure- ma ja pikaajalisema valmiduse soovitud käitumiseks, kui mis tahes vahetu surve või piirava seadusega, millest saab mööda hiilida. Foucault’ jaoks on võim ikkagi kellegi käes, kuid see pole mitte traditsiooniline legitiimne domineerimine, vaid pigem sarnane džässorkestri dirigeerimisega, kus iga mängija võib küll improviseerida, ent orkester peab siiski kokku kõlama. Seejuures on orkestrijuhi rollis eri olukordades erinevad inimesed.
Foucault’ jaoks on õigus, diskursus ja organisatsioon suveräänse ehk distributiivse võimu tagamise vahendiks, samas kui distsiplinaarse ja nor- maliseeriva ning lõpuks ka võimustava võimu rakendamise vahenditeks on hoopis teised võimutehnoloogiad, isegi koolitus ja nõustamine. Nii loob Foucault eeldused praegusele arusaamale, et võimustamine (empowerment) võib olla üks võimutehnoloogiaid.
Valitsus ei suurenda oma võimu mitte domineerimise ega sunduse, isegi mitte kollektiivse toimimise efektiivse koordineerimise kaudu. Ta suurendab oma võimu sellega, et aitab kujundada ühiskonna liikmete sellised oskused ja mõtteviisid, mis võimaldavad neil ise lahendada suure osa probleemidest, mida varem püüdis lahendada riik. Valitsuse ülesanne heaoluriigis ei ole abivajajatel mitte lihtsalt kõhud täis sööta, vaid suurendada inimese võimekust ennast ühiskonnas mõista ja selle abil iseseisvalt või kollektiivselt oma probleemidega toime tulla.
Võimustamisega haakuvad uut tüüpi arusaamad legitiimsusest, mis lisanduvad Weberi klassikalisele kolmikjaotusele. Legitiimsuse allikaks võib olla ka inimeste kaasalöömine, osalus.
Võimustamine ei tähenda, et valitsus või mõni teine subjekt sellega võimust loobuks, pigem on see oma võimu tugevdamise vahend. Oma näilist (tihti ka distributiivset) võimu delegeerides ning oma koordineerija-tuumikrollidele keskendudes võib valitsus või mõni teine toimija saa- vutada näiteks veebikeskkonna abil sellise sotsiaalse sidususe ja sellise intensiivsusega kontrolli suure hulga inimeste üle, millest mitte üksnes kuningad, vaid ka veel eilsed võimulolijad võisid üksnes unistada. Selline arusaam võimust aitab mõista ka viimaste kümnendite muutusi poliitikas ning valitsemises.
Kokkuvõtteks
→ Klassikaline arusaam seob võimu sunduse ja vägivallaga, mis veel 20. sajandi alguses oli paljudes riikides keskne. Legitiimseks muudavad võimu traditsioon, juhi isikuomadused ehk karisma ja ratsionaalne õigus- ning valitsemiskord.
→ Distributiivse võimu teooria võimaldab seletada, kuidas võim piirab ja suunab alluvate käitumist ja saavutab allumise seadustele. Samas ei seleta see võimu tekkimise ja võimuressursi suurene- mise mehhanisme ega keerukamaid võimutehnoloogiaid.
→ Võim areneb põhiliselt ideoloogilise, majandusliku, sõjalise ja poliitilise ehk riigivõimu võrgustikes, mis üksteist mõjutavad. Võimuressurss suureneb ühiskonnas ennekõike tänu sellele, et inimeste interaktsioon on üha struktureeritum, koordineeritum ja võimaldab igaühel ise aktiivselt panustada; sellega suureneb ka inimeste kollektiivse toimimise võime.
→ Võim pole seega ühepoolne suhe. Võimu rakendades suureneb ka nende võimekus, kelle suhtes võimu rakendatakse. Ka on võim praeguses ühiskonnas ajutine ja suhteline. Inimene võib omada võimu teatud lõigus või valdkonnas, teises olla aga või- must mõjustatud.
→ Võimustamine tähendab niisugust võimutehnoloogiat, mille pu- hul inimeste tegevust isiklike eesmärkide saavutamisel püütakse ühitada laiemate eesmärkidega, mis võimaldab avalikku võimu nii legitiimsemalt kui ka tulemuslikumalt teostada.
Tekst raamatust:
· Poliitika ja valitsemise alused. Kõrgkooliõpik (2011). Autorite kollektiiv. Tallinna Ülikooli riigiteaduste intituut, lk. 43-61.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar