SISSEKANNE # 170
Tänapäeval koosneb maailma ühiskond poliitiliselt rahvusriikidest. Prantsuse ja Ameerika revolutsioonidest tekkinud ajalooline riigitüüp on saavutanud ülemaailmse domineerimise.
Klassikalised rahvusriigid Põhja- ja Lääne-Euroopas arenesid olemasolevate territoriaalriikide piirides, olles osa Euroopa riigisüsteemist, mis sai äratuntava kuju juba Vestfaali rahuga 1648. Seevastu "hilinenud" riigid – alates Itaaliast ja Saksamaast – järgisid teistsugust kurssi, mis oli omane ka rahvusriikide kujunemisele Kesk- ja Ida-Euroopas; selle mudeli järgi järgnes riigi teke rahvusliku propaganda poolt ülespiitsutatud rahvusteadvuse vundamendile.
Erinevus nende kahe tee vahel (riigist rahvusele vs. rahvusest riigini) peegeldub rahvuse ja riigiehitajate avangardi moodustanud osalejate taustas. Esimesel juhul olid need juristid, diplomaadid ja sõjaväeohvitserid, kes kuulusid kuninga administratiivstaapi ja konstrueerisid üheskoos "ratsionaalse riigibürokraatia" (Max Weberi mõistes); teisel juhul olid nad kirjanikud ja ajaloolased ning haritlaskond üldiselt, kes pani aluse hiljem Cavouri ja Bismarcki läbiviidud diplomaatilisele ja sõjalisele riigi ühendamisele, propageerides nn "kultuurirahva" enam-vähem kujuteldavat ühtsust.
Pärast Teist maailmasõda toimunud dekoloniseerimisprotsessi tulemusel tekkis kolmas põlvkond väga erinevaid rahvusriike, peamiselt Aafrikas ja Aasias. Sageli omandasid need endiste koloniaalrežiimide kehtestatud piiridesse rajatud riigid suveräänsuse enne, kui imporditud riigikorraldusvormid said juurduda rahvuslikus identiteedis, mis ületas hõimude erinevused. Nendel juhtudel „täitsid“ tehisriigid esmalt rahvused, mis ühinesid alles hiljem.
Lõpuks, koos Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemisega on iseseisvate rahvusriikide kujunemise suund Ida- ja Lõuna-Euroopas läinud rohkem või vähem vägivaldsete lahkulöömiste teed; sotsiaalselt ja majanduslikult ebakindlas olukorras, kus need riigid end leidsid, oli vanadel rahvuslikel loosungitel võim mobiliseerida häiritud elanikkonda iseisvumise saavutamise suunas.
Tänapäeval on rahvusriik seega lõplikult tõrjunud vanemad poliitilised moodustised. Kindlasti oli klassikalistel linnriikidel järeltulijaid ka tänapäevases Euroopas - teatud aja jooksul näiteks Põhja-Itaalia linnade vööndis ja vanas Lorraine’i (Lotringi) piirkonnas, millest kasvasid välja Šveits ja Madalmaad. Ka vanade impeeriumide struktuurid kerkisid uuesti esile, algul Püha Rooma impeeriumi kujul ja hiljem väljendusid need Vene, Osmanite ja Austria-Ungari impeeriumide mitmerahvuselistes riikides. Kuid vahepeal on rahvusriik need eelmodernsete riikide jäänused välja tõrjunud. Oleme praegu tunnistajaks Hiina, viimase vana impeeriumi põhjalikule muutumisele.
Hegel oli seisukohal, et iga ajalooline moodustis on määratud allakäigule, kui ta on jõudnud küpsuseni. Ei pea aktsepteerima Hegeli ajaloofilosoofiat, mõistmaks, et rahvusriigi võidukäigul on ka irooniline aspekt. Rahvusriik oli omal ajal veenev vastus ajaloolisele väljakutsele leida funktsionaalne vaste varauusaegsele ühiskonna integratsiooni vormile, mis oli murenemas. Täna seisame silmitsi analoogse väljakutsega. Kaubanduse ja kommunikatsiooni, majandusliku tootmise ja rahanduse, tehnoloogia ja relvade leviku ning eelkõige ökoloogiliste ja sõjaliste riskide globaliseerumine tekitab probleeme, mille lahendamine ei mahu enam kitsalt rahvusriikide raamidesse ega ole hallatavad traditsioonilise meetodiga, s.o. suveräänsete riikide pelgalt omavaheliste lepingutega. Praeguste suundumuste jätkumisel muutub riiklik suveräänsus järk-järgult vähem kaalukaks ühiselt ellu kutsutavate riigiüleste poliitiliste institutsioonide ees, mis ühel päeval võivad pakkuda toetavat funktsiooni ka hetkel üsna ebatõhusale ÜROle.
Pretsedenditu abstraktsuse kasv on vaid jätkuks protsessile, mille esimene suurem näide on rahvusriigi saavutatud integratsioon. Seetõttu me saame orienteeruda ebakindlal teel postnatsionaalsete ühiskondade poole just selle ajaloolise mudeli kaasabil, mida oleme asendamas. Alljärgnevalt teeb Habermas ülevaate rahvusriigi saavutustest, selgitades mõisteid "riik" ja "rahvus" (I) ning analüüsides kahte probleemi, millele rahvusriik lahenduse pakkus (II). Seejärel uurib autor sellesse rahvusriigi vormi sisseehitatud konfliktipotentsiaali, nimelt pinget vabariikluse ja natsionalismi vahel (III) , ja lõpetuseks käsitleb kahte praegust väljakutset, mis koormavad rahvusriigi tegutsemisvõimet: ühiskonna diferentseerumine multikultuuriliselt (IV) ja globaliseerumisprotsessid, mis õõnestavad nii sisemiselt (V) kui ka väliselt (Vl) olemasolevate rahvusriikide suveräänsust.
I „RIIK JA „RAHVUS“
"Riik" on tänapäeva mõistes õiguslikult määratletud mõiste, mis sisulisel tasandil viitab riigivõimule, mis evib nii sisemist kui välist suveräänsust ruumilisel tasandil selgelt piiritletud maastikul (s.o. riigi territooriumil) ning sotsiaalne tasandil kõigi liikmete üle (kodanikud või rahvas).
Riigivõim kehtestab end positiivse õiguse vormides ja rahvas on õiguskorra kandja, kelle jurisdiktsioon on piiratud riigi territooriumiga. Poliitilises kasutuses on mõistetel "rahvus" ja "rahvas" sama laiend. Kuid lisaks õiguslikule määratlusele on mõistel "rahvus" ka konnotatsioon poliitilise kogukonna tähenduses, mille on kujundanud ühine põlvnemine või vähemalt ühine keel, kultuur ja ajalugu. Rahvast saab "rahvus" selles ajaloolises mõttes ainult konkreetse eluvormi konkreetses vormis. Need kaks komponenti, mis on ühendatud sellistes mõistetes nagu "rahvusriik" ja "kodanike rahvus" (nation of citizens), on taandatavad kahele kaugeltki mitteparalleelsele ajaloolise arengu protsessile – ühelt poolt riikide (1) ja teisalt rahvuste kujunemisele (2).
(1) Rahvusriigi ajalooline edu on suuresti tingitud kaasaegse riigiaparaadi kui sellise eelistest. Ilmselt suutis territoriaalriik oma legitiimse vägivalla kasutamise monopoli ja maksudest rahastatava diferentseeritud haldusaparaadiga paremini toime tulla nii sotsiaalse, kultuurilise ja eelkõige majandusliku moderniseerimise funktsionaalsete imperatiividega kui seda suutsid vanemad poliitilised formatsioonid. Meie jaoks piisab, kui meenutada Marxi ja Weberi välja töötatud ideaali tüüpilist mudelit.
(a) Kuninglikust majapidamisest eraldatud täidesaatev võim, mis koosnes funktsionaalselt spetsialiseerunud bürokraatlikust organisatsioonist seaduslike, pädevate ametnike juhtimise all, võis kasutada jõustavaid institutsioone (alaline armee, politsei ja karistusasutused). Nn "Kodanikurahu" (Landfrieden) jõustamine oli nende legitiimse vägivallamonopoli kehtestamise vajalik eeltingimus. Riik on suveräänne vaid siis, kui ta suudab end nii sisemiselt korras hoida kui ka kaitsta oma piire välisohtude eest. Ta peab suutma oma piirides valitseda kõigi konkureerivate jõudude üle ja end rahvusvahelisel areenil võrdse positsiooniga konkurendina kehtestada. Rahvusvahelise õiguse subjekti staatus sõltub rahvusvahelise tunnustamise saavutamisest riigisüsteemi "võrdse" ja "sõltumatu" liikmena. Sisemine suveräänsus eeldab võimet säilitada seadust ja korda, väline suveräänsus võimet end kehtestada riikidevahelises "anarhistlikus" võimukonkurentsis.
(b) Veelgi olulisem moderniseerimisprotsessi jaoks on riigi eraldamine "kodaniku-ühiskonnast" (Hegeli mõistes "bürgerliche Gesellschaft"); siit ka riigiaparaadi funktsionaalne spetsifikatsioon. Kaasaegne riik on nii haldus- kui ka maksupõhine riik, mis tähendab, et ta piirdub sisuliselt administratiivsete ülesannetega. See jätab varem poliitilise võimu raames täidetud tootlikud ülesanded riigist eristuva turumajanduse õlule. Sel määral tagab see "üldised tootmistingimused"; siit tuleneb õiguslik raamistik ja infrastruktuur, mis on vajalikud kapitalistliku kaubavahetuse ja tööjõu vastava korralduse jaoks. Riigi rahalised vajadused kaetakse eraviisiliselt teenitavast maksutulust. Hind, mida haldussüsteem selle funktsionaalse spetsialiseerumise eeliste eest maksab, on selle sõltuvus turgude poolt reguleeritud majanduse toimimisest. Kuigi turge saab luua ja reguleerida poliitiliste vahenditega, järgivad nad oma loogikat, mis üle kontroll ei ole riigi pädevuses.
Riigi eristumine majandusest kajastub avaliku ja eraõiguse eristamises. Kuivõrd kaasaegne riik kasutab positiivset õigust korraldamise ja rakendamise vahendina, seob ta end meediumiga, mis instantseerib õiguse mõiste ning subjektiivse õiguse ja juriidilise isiku (kui õiguste kandja) tuletatud mõistete kaudu, mille loojaks on Hobbes: kaasaegse õiguse korral, mis on vaba vahetutest moraalsetest ootustest (kuigi ainult teatud aspektides), on kodanikel lubatud teha kõike, mis pole keelatud. Olenemata sellest, kas riigivõim on juba õigusriigi poolt kodustatud ja kroon on muutunud "seadusele alluvaks", ei saa riik kasutada õiguse vahendit, korraldamata ühiskondlikku suhtlust eraldiseisvas kodanikuühiskonna sfääris nii, et eraisikud naudivad algul ebavõrdselt jagatud vabadusi. Eraõiguse eraldamisega avalikust omandab üksikkodanik "subjekti" tähenduse (Kanti terminoloogias "Untertan").
(2) Tänapäeval elame me kõik rahvuslikes ühiskondades, mis võlgnevad oma ühtsuse seda tüüpi organisatsioonile. Muidugi eksisteerisid sellised riigid ammu enne seda, kui olid olemas "rahvad" tänapäeva mõistes. Riik ja rahvus on rahvusriigiks sulanud alles alates 18. sajandi lõpu revolutsioonidest. Enne selle seose spetsiifilise olemuse uurimist teeb autor lühidalt ülevaate moodsa teadvuse tekkeloost, mis on aluseks kodaniku rahvuskeha tõlgendusele laiemalt pelgalt juriidilises mõttes.
Klassikalises Rooma tähenduses toimib "natio" nagu ka "gens" mõiste "civitas" vastandina. Rahvad olid algselt ühise päritoluga kogukonnad, mis olid integreeritud geograafiliselt läbi asulate ja linnaosade ning kultuuriliselt nende ühise keele, tavade ja traditsioonide kaudu, kuid nad ei olnud veel poliitiliselt integreeritud riigi organisatsioonilise vormi kaudu. See algne tähendus läbi keskaja kuni varauusajani, mil "natio" ja "lingua" käsitati samaväärsete mõistetena. Nii jagati näiteks keskaegsete ülikoolide üliõpilased päritolumaa järgi "rahvusteks". Suureneva geograafilise mobiilsuse ajastul oli see kontseptsioon peamiselt rüütliordude, ülikoolide, kloostrite, kirikunõukogude, kaupmeeste asunduste jne sisemise eristamise vahend. Nii juhtus, et teiste poolt omistatud rahvuslik päritolu seostus silmatorkavalt välismaalaste negatiivse piiritlemisega, s.o. eraldamisega oma rahvast.
Umbes sel ajal omandas mõiste "rahvus" tähenduse, mis oli vastupidine mittepoliitilisele kasutamisele teises kontekstis. Vana Saksa impeeriumi feodaalsüsteemi asendasid korporatiivsed riigid (Ständestaaten), mis põhinesid lepingutel, mille kohaselt kuningas või keiser, kelle võim sõltus maksudest ja sõjalisest toetusest, andis aadlile, kirikule ja linnadele teatud privileegid ja seega piiras enda osalust poliitilise võimu teostamisel. Need valitsevad seisused (estates), mis kogunesid "parlamentides", esindasid riiki või "rahvust" kohtu ees. "Rahvusena" omandas aristokraatia poliitilise eksistentsi, ent "rahvast" kui subjektide massi endiselt eirati. See seletab loosungi "Kuningas parlamendis" revolutsioonilisi tagajärgi Inglismaal ja eriti "kolmanda seisuse" samastamist "rahvaga" Prantsusmaal.
Kõrgest seisusest aadlirahva (Adelsnation) demokraatlik ümberkujundamine rahvalikuks rahvuseks (Volksnation), mis on kestnud 18. sajandi lõpust saadik, eeldab eeldab sügavat teadvuse muutumist, mis on inspireeritud intellektuaalidest, transformatsiooni, mille esimesena saavutasid linna- ja eelkõige formaalselt haritud keskklass, enne kui see leidis vastukaja laiemas elanikkonnas ja tõi järk-järgult kaasa masside poliitilise mobilisatsiooni. Populaarne rahvusteadvus kristalliseerus rahvuslikes ajalookäsitlustes levitatud "kujuteldavateks kogukondadeks" (Benedict Anderson), millest said kollektiivse eneseidentifitseerimise uue vormi katalüsaatorid: "Seega tekkisid rahvused 18. sajandi lõpukümnenditel ja 19. sajandi jooksul, olles välja mõeldud väikese hulga teadlaste, õpetlaste ja poeetide poolt , kontseptsioonilt Volksnation’ina, olles tegelikkusest siiski väga kaugel.
Aga kuivõrd see idee juurdus, ilmnes tõsiasi, et uus poliitiline kontseptsioon (st. aristokraatsest rahvusest rahvuslikuks rahvuseks) päris vanemalt stereotüüpide loomise kunsti, mis ammutas jõudu eelpoliitilisest rahvuse käsitusest (põlvnemine ja päritoluindeks). Oma rahvuse positiivne enesetunnetus muutus nüüd tõhusaks mehhanismiks kõige võõrapärase hülgamisel, teiste rahvaste devalveerimisel ning rahvus-, etniliste ja usuvähemuste tõrjumisel. Euroopas sulandus natsionalism antisemitismiga, millel olid katastroofilised tagajärjed.
II SOTSIAALSE INTEGRATSIOONI UUS VORM
"Rahvuse leiutamise" (Schulze) keerulised ja pikaajalised protsessid, mida tõlgendatakse nende tulemuste valguses, mängisid varauusaegse riigi muutumisel demokraatlikuks vabariigiks katalüsaatori rolli. Populaarne rahvuslik eneseteadvus andis kultuurilise tausta, mille taustal "subjektid" võisid saada poliitiliselt aktiivseteks "kodanikeks". "Rahvusesse" kuulumine tegi esmakordselt võimalikuks omalaadse solidaarsussuhte inimeste vahel, kes olid varem üksteisele täiesti võõrad.
Seega seisnes rahvusriigi saavutus kahe probleemi korraga lahendamises: see tegi võimalikuks uue legitimeerimise viisi, mis põhines uuel abstraktsemal sotsiaalse integratsiooni vormil.
Lühidalt öeldes tulenes legitimatsiooniprobleem tõsiasjast, et religioossete konfessioonide lõhenemisele järgnenud maailmavaadete pluralism kaotas järk-järgult poliitiliselt autoriteedilt selle religioosse aluse "jumalikul õigusel". Sekulariseeritud riik pidi nüüd oma legitimatsiooni ammutama erinevatest allikatest. Teine probleem, sotsiaalne integratsioon, oli taaskord lihtsustunud linnastumise ja majanduse moderniseerumisega, inimeste, kaupade ja uudiste leviku laienemise ja kiirenemisega. Rahvastik vabanes varauusaegsete ühiskondade korporatiivsetest sotsiaalsetest sidemetest , muutudes ühtaegu geograafiliselt mobiliseerituks kui ka isoleerituks. Rahvusriik vastas mõlemale väljakutsele oma kodanikke poliitiliselt mobiliseerides. Tekkiv rahvuslik identiteet võimaldas ühendada sotsiaalse integratsiooni abstraktsema vormi uute poliitiliste otsuste tegemise struktuuridega. Aeglaselt väljakujunenud demokraatlik osalus tekitas kodakondsuse staatuse kaudu seaduslikult vahendatud solidaarsuse uue taseme, pakkudes samal ajal riigile ilmaliku legitiimsuse allika. Loomulikult ei olnud moodsat riiki, mis poleks kodanikuõigustega määratlenud oma sotsiaalseid piire. Kuid teatud riiki kuulumine ei tähendanud algul muud kui allumist riigivõimule. Alles demokraatlikule riigile üleminekuga muutus see kohustuslik organisatsiooniline liikmesus omandatud liikmelisuseks, mis põhines kodanike (vähemalt kaudsel) nõusolekul, kellelt eeldati aktiivset osalemist poliitilise võimu teostamisel.
However, we must distinguish between the legal-political and the properly cultural aspects of the new meaning that membership acquired with the shift from the status of a subject to that of a citizen.
Nagu nägime, olid tänapäeva riigi kaks defineerivat tunnust vürstis kehastunud riigivõimu suveräänsus ja riigi eristumine ühiskonnast, mille kaudu anti (paternalistlikul viisil) erakodanikele üksikisiku vabaduste tuum. Seoses üleminekuga kuninglikult suveräänselt rahvasuveräänsusele muutusid subjektide õigused inimõigusteks ja kodanikuõigusteks, see tähendab kodanike põhilisteks liberaalseteks ja poliitilisteks õigusteks. Ideaaltüüpidena vaadatuna tagasid nad nii poliitilise kui ka eraautonoomia ja põhimõtteliselt isegi võrdse poliitilise autonoomia kõigile. Demokraatlik põhiseadusriik on ideaaljuhul vabatahtlik poliitiline kord, mille on kehtestanud inimesed ise ja seadustatud nende vaba tahte kujunemisega. Rousseau ja Kanti arvates peaksid seaduse adressaadid suutma end ette kujutada samaaegselt selle autoritega.
Kuid sellisel õiguslik-poliitilisel transformatsioonil oleks puudunud liikumapanev jõud ja formaalselt asutatud vabariikidel püsiv jõud, kui riigivõimule allutatud rahva hulgast poleks tekkinud enam-vähem iseteadlike kodanikega rahvas. See poliitiline mobilisatsioon nõudis ideed, mis oleks piisavalt ergas ja võimas, et ümber kujundada inimeste veendumusi ning mõjuda südamelähedasemalt, st. olla rohkem hoomatavad nii südame kui mõistusega kui kuivad ideed rahva suveräänsusest ja inimõigustest. Selle tühimiku täitis kaasaegne rahvuse idee, mis sisendas riigi territooriumide elanikes esmalt teadlikkust uuest, juriidiliselt ja poliitiliselt vahendatud kogukonnavormist: ainult rahvuslik teadvus, mis on kristalliseerunud ühise esivanema, keele ja ajaloo mõiste ümber, vaid teadmine kuulumisest "samade" inimeste hulka, muudab subjektid ühe poliitilise kogukonna kodanikeks - liikmeteks, kes võivad tunda end üksteise ees vastutavana.
Rahvas sai nn Volksgeisti, ainulaadse rahva vaim u kandjaks – see tähendas esimest tõeliselt kaasaegset kollektiivse identiteedi vormi – ühtlasi andis see põhiseaduslikule riigile kultuurilise aluse. Nagu ajaloolased sedastavad, seisnes see vanemate lojaalsusprintsiipide põhjalikus ja kunstlikus sulandamises uueks rahvusteadvuseks, mis sündis bürokraatlike imperatiivide toel ning kujutas endast pikka ja venivat protsessi.
Sellega kaasnes kodakondsuse topeltkodeerimine, mille tulemusel kodanikuõiguste mõistes määratletud õiguslik staatus eeldab ka liikmelisust kultuuriliselt määratletud kogukonnas. Ilma selleta, st. poliitiliste liikmeõiguste kultuurilise tõlgenduseta, oleks rahvusriigil kujunemisfaasis vaevalt olnud piisavalt jõudu, et luua demokraatliku kodakondsuse seadusliku rakendamise kaudu uus, abstraktsem ühiskonna integratsiooni tase. USA vastunäide näitab küll, et rahvusriik võib omandada ja säilitada vabariikliku vormi ka ilma sellise kultuuriliselt homogeense elanikkonna toetuseta, kuid sel juhul astus natsionalismi asemele enamuskultuuris juurdunud kodanlik religioon.
Siiani keskendusime eranditult rahvusriigi saavutustele. Kuid seos vabariikluse ja rahvusluse vahel tekitab ka ohtlikke ambivalentse. Nagu nägime, muutub rahvusriigi tekkimisega ka riigi suveräänsuse tähendus. See ei mõjuta mitte ainult üleminekut kuninglikult suveräänselt rahvale; see muudab ka arusaama välisest suveräänsusest. Rahvusidee on lahutamatult seotud machiavelliliku enesekehtestamise tahtega, millest suveräänsete riikide käitumine "suurriikide" areenil on algusest peale juhindunud. Nüüd on moodsa riigi strateegiline enesekehtestamine välisvaenlaste vastu muundunud "rahva" eksistentsiaalseks enesekehtestamiseks. Sellega võetakse kasutusele kolmas mõiste "vabadus". Rahvusliku vabaduse kollektiivne kontseptsioon konkureerib kahe individualistliku vabaduse kontseptsiooniga, kodanikuühiskonna liikmete eravabaduste ja kodanike poliitilise autonoomiaga. Olulisem on küsimus, kuidas rahva vabadust tõlgendada: kas analoogiliselt eraisikute vabadusega, kes eristuvad üksteisest ja konkureerivad üksteisega, või ühistulise eneseseadusandluse eeskujul autonoomsete kodanikena.
Avaliku autonoomia mudel on ülimuslik, kui rahvust käsitletakse eeskätt õiguslikult moodustatud üksusena, see tähendab kodanike rahvusena. Need kodanikud võivad tõepoolest olla patrioodid, kes mõistavad ja järgivad oma põhiseadust kui saavutust oma riigi ajaloo kontekstis.
Kuid vabadust tõlgendavad nad, Kanti järgi, kosmopoliitse terminites, nimelt volitusena ja kohustusena sõlmida koostöölepinguid või luua rahumeelse föderatsiooni (Volkerbund) raames teiste rahvastega huvide tasakaal.
Naturalistlik käsitlus rahvusest kui eelpoliitilisest üksusest viitab seevastu teistsugusele tõlgendusele, mille kohaselt rahvuse vabadus seisneb sisuliselt tema võimes vajadusel sõjaliste vahenditega oma iseseisvust kinnitada. Nagu ka eraisikud turul, järgivad inimesed oma huve rahvusvahelises jõupoliitikas, mis on kõigile vaba. Traditsiooniline välise suveräänsuse kuvand on riietatud rahvusvärvidesse ja äratab selles varjus uusi energiaid.
III PINGE RAHVUSLUSE JA VABARIIKLUSE VAHEL
Vastupidiselt vabariiklikele indiviidivabadustele tähistab oma rahvuse iseseisvus, mida tuleb vajadusel kaitsta "oma poegade verega", seda kohta, kus sekulariseerunud riik säilitab mittesekulaarse transtsendentsi jäägi.
Sõja ajal paneb rahvusriik oma kodanikele kohustuse riskida oma eluga kollektiivi nimel. Alates Prantsuse revolutsioonist on üldine ajateenistus käinud käsikäes kodanikuõigustega; valmidus oma riigi eest võidelda ja surra (pro patria mori) peab väljendama nii rahvuslikku teadvust kui ka vabariiklikku voorust. Seega peegeldavad Prantsuse rahvusliku ajaloo kirjad kahekordset mälujälge: vabariikliku vabaduse võitluse poliitilised verstapostid on ühendatud lahingus hukkunud sõdurite mälestusmärkide surmasümboolikaga.
Rahvus on kahepalgelise Januse näoga. Kui kodanike vabatahtlik rahvas on demokraatliku legitimatsiooni allikas, siis sotsiaalse integratsiooni tagab pärandatud või etnilise kuuluvuse alusel loodud rahvus (die geborene Nation der Volksgenossen). Staatsbürgerid või kodanikud moodustavad end vabade ja võrdsete isikute poliitilise ühendusena omal algatusel; Volksgenossen ehk rahvuslased satuvad juba kogukonda, mille on kujundanud ühine keel ja ajalugu. Pinge egalitaarse õigusühenduse universalismi ja ajaloolise saatusega ühendatud kogukonna partikularismi vahel on sisse ehitatud rahvusriigi kontseptsiooni.
See ambivalentsus jääb kahjutuks seni, kuni kodanike rahvusest kosmopoliitne arusaam on esikohal rahvuse etnotsentrilise tõlgendamise ees püsivas sõjaseisukorras. Demokraatliku põhiseadusliku riigi universalistliku enesemõistmisega saab sujuvalt ühendada ainult mittenaturalistlik rahvuskontseptsioon. Siis saab vabariiklik idee võtta juhtrolli sotsiaalselt integreerivate eluvormide tungimisel ja nende struktureerimisel vastavalt universalistlikele mustritele.
Rahvusriik võlgneb oma ajaloolise edu tänu sellele, et ta asendas varauusaegse ühiskonna lagunevad korporatiivsed sidemed kodanikevaheliste solidaarsussuhetega. Kuid see vabariiklik saavutus on ohus, kui vastupidiselt kodanikurahvuse integreeriv jõud taandub kvaasiloodusliku rahva eelpoliitilisele faktile, st millelegi, mis on sõltumatu ja eelneb poliitilisest arvamusest ja tahte kujunemisest. kodanikest endist. Muidugi võib natsionalismi sumbumise põhjuseid tuua palju. Habermas mainib vaid kahte, üks on kontseptuaalne ja teine empiiriline põhjus.
Konstitutsioonilise riigi õiguslikus ülesehituses on mõisteline lünk, mida on ahvatlev täita naturalistliku rahvakäsitusega. Ei saa puhtnormatiivselt seletada, kuidas peaks koosnema nende universum, kes tulevad kokku, et oma ühist elu positiivse õiguse abil reguleerida. Normatiivsest vaatenurgast on vabade ja võrdsete kaaslaste ühenduse sotsiaalsed piirid seaduse alusel täiesti juhuslikud. Kuna seadusandliku praktikaga liitumise otsuse vabatahtlikkus on kontraktualistliku traditsiooni väljamõeldis, siis reaalses maailmas otsustab see, kes saab võimu määrata poliitilise kogukonna piire, ajalooline juhus ja sündmuste tegelik kulg (tavaliselt sõdade või kodusõdade meelevaldsete tagajärgede tõttu). On tõsiste praktiliste tagajärgedega teoreetiline viga, mis pärineb 19. sajandist, eeldada, et sellele küsimusele saab vastata ka normatiivselt, viidates "rahvusliku enesemääramise õigusele".
Rahvuslus on leidnud piiride probleemile oma lahenduse. Kuigi rahvusteadvus ise võib vägagi olla artefakt, projitseerib see rahvuse kujuteldavat reaalsust orgaanilise arenguna, mis erinevalt seaduste kunstlikust korrast ja konstitutsioonilise riigi ülesehitusest ei vaja muud õigustust peale oma puhta olemasolu. . Sel põhjusel võib "orgaanilise" rahvuse poole pöördumine varjata poliitilise kogukonna ajalooliselt enam-vähem meelevaldsete piiride juhuslikkust ja anda neile jäljendatud sisu ja "päritud" legitiimsuse oreooli.
Teine põhjus, miks natsionalismi sulgutakse, on triviaalsem. Just rahvusmüütide kunstlikkus, nii nende õpitud päritolu kui ka propaganda kaudu levik, muudab natsionalismi olemuslikult vastuvõtlikuks poliitilise eliidi väärkasutusele. See, et riigisiseseid konflikte saab neutraliseerida välismaiste sõjaliste edusammudega, põhineb sotsiaalpsühholoogilisel mehhanismil, mida valitsused on korduvalt ära kasutanud. Kuid see, kuidas saab kiirendatud kapitalistliku industrialiseerimise tekitatud klassikonflikte ümber pöörata, oli ettekujutatud sõjakale rahvusriigile, mis püüdleb maailmas esileplaanile tõusta: rahvuse kollektiivset vabadust võib tõlgendada kui imperiaalset võimu laienemist. Euroopa imperialismi ajalugu aastatel 1871–1914 ja 20. sajandi terviklik natsionalism (rääkimata natside rassistlikust poliitikast) illustreerivad kurba tõsiasja, et rahvuse idee ei tugevdanud niivõrd rahvuse lojaalsust. rahvastikust põhiseaduslikule riigile, vaid see oli sageli vahend masside mobiliseerimiseks poliitiliste eesmärkide saavutamiseks, mida on vaevu võimalik ühitada vabariiklike põhimõtetega.
Õppetund, mida kurvast ajaloost õppida, on ilmne. Rahvusriik peab loobuma ambivalentsest potentsiaalist, mis teda kunagi ajendas. Oma hiilgeaegadel rajas rahvusriik poliitilise kommunikatsiooni valdkonna, mis võimaldas absorbeerida ühiskondliku moderniseerumise abstraktsiooni edusamme ja integreerida traditsioonilistest eluvormidest välja juuritud elanikkond uuesti laiendatud ja ratsionaliseeritud elumaailma. rahvuslik teadvus. Ta võiks seda integreerivat rolli täita seda paremini, et demokraatlik kodakondsus oli seotud kultuurilise kuulumisega rahvusesse. Tänapäeval, mil rahvusriigile seab väljakutse multikultuursuse plahvatuslik potentsiaal ja väljastpoolt globaliseerumissurve, tekib küsimus, kas kodanike rahvuse ja etnilise rahvuse sulandumiseks on olemas funktsionaalne vaste.
IV POLIITILISE KULTUURI ÜHTSUS SUBKULTUURIDE PALJUSUSES
Algselt võis enam-vähem homogeense rahvuse sugestiivne ühtsus tagada juriidiliselt määratletud kodakondsusstaatuse kultuurilise kinnistumise. Selles kontekstis võiks demokraatlik kodakondsus moodustada vastastikuse vastutuse sotsiaalsete sidemete keskpunkti.
Tänapäeval elame aga pluralistlikes ühiskondades, mis kaugenevad üha enam kultuuriliselt homogeensel rahvastikul põhinevast rahvusriigi mudelist. Kultuuriliste eluvormide, etniliste rühmade, religioonide ja maailmavaadete mitmekesisus kasvab pidevalt. Sellele arengule ei ole alternatiivi, välja arvatud etnilise puhastuse normatiivselt talumatu hinnaga. Järelikult peab vabariiklus õppima oma jalgadel seisma. Vabariikluse keskne idee seisneb selles, et demokraatlik protsess võib olla samal ajal ka üha enam diferentseeruva ühiskonna sotsiaalse lõimumise tagatis. Ühiskonnas, mida iseloomustab kultuuriline ja religioosne pluralism, ei saa seda ülesannet poliitilise tahte kujundamise ja avaliku suhtluse tasandilt nihutada väidetavalt homogeense rahvuse näiliselt loomulikule substraadile. Viimane oleks vaid hegemoonilise enamuskultuuri fassaad.
Ajaloolistel põhjustel on paljudes riikides enamuskultuur ühte sulanud üldise poliitilise kultuuriga, mida tunnustavad kõik kodanikud, olenemata nende kultuurilisest taustast. See sulandumine tuleb lahustada, kui soovitakse, et erinevad kultuurilised, etnilised ja religioossed eluvormid saaksid ühes poliitilises kogukonnas eksisteerida ja suhelda võrdsetel tingimustel. Ühise poliitilise kultuuri tasand tuleb lahutada subkultuuride ja nende eelpoliitiliste identiteetide tasemest. Loomulikult kehtib nõue eksisteerida koos võrdsete õigustega tingimusel, et kaitstud usundid ja tavad ei tohi olla vastuolus valitsevate põhiseaduslike põhimõtetega (nagu neid poliitiline kultuur tõlgendab).
Riigi poliitiline kultuur kristalliseerub selle põhiseaduse ümber. Iga rahvuskultuur arendab oma rahvuslikku ajalugu silmas pidades välja oma rahvusliku ajaloo valguses nende põhiseaduslike põhimõtete omapärase tõlgenduse, mis on võrdselt kehastatud ka teistes vabariiklikes põhiseadustes, nagu rahvasuveräänsus ja inimõigused. Nendel tõlgendustel põhinev "põhiseaduslik patriotism" võib võtta koha, mille algselt hõivas rahvuslus. See põhiseadusliku patriotismi mõiste näib paljudele vaatlejatele olevat liiga nõrk side keerukate ühiskondade kooshoidmiseks. Siis muutub veelgi pakilisemaks küsimus: millistel tingimustel saab liberaalne poliitiline kultuur pakkuda piisavat polstrit, et takistada kodanikurahvusel, kes ei saa enam toetuda rahvuslikele ühendustele, lagunemast kildudeks?
Tänapäeval on see probleem esile kerkinud isegi sellistes klassikalistes immigrantriikides nagu Ameerika Ühendriigid. USA poliitiline kultuur annab teistest riikidest rohkem ruumi väga erineva kultuuritaustaga kodanike rahumeelseks kooseksisteerimiseks, võimaldades igaühel säilitada samaaegselt kahte identiteeti, olla nii täieõiguslik ühiskonna liige kui ka võõras omal maal. Kuid fundamentalismi ja terrorismi tõusulaine, mida tunnistas Oklahoma pommiplahvatus 1995, on hoiatussignaaliks, et isegi siin võib tsiviilreligiooni turvavõrk, mis tõlgendab muljetavaldavalt katkematut enam kui kahe sajandi pikkust põhiseaduslikku ajalugu, puruneda.
Habermasi arusaam siinkohal on, et poliitiline kultuur suudab multikultuurseid ühiskondi koos hoida, olgugi kui palju see varasemalt end tõestanud on, ainult siis, kui demokraatlik kodakondsus tasub end kodanikule ära mitte ainult liberaalsete individuaalsete õiguste pärast ja pakkudes talle poliitilise osaluse õigusi, vaid ka kodanikuvabaduse nautimise kaudu, garanteerides talle sotsiaalsed ja kultuurilised õigused. Kodanik peab saama kogeda oma õiguste õiglast väärtust ka sotsiaalkindlustuse ja erinevate kultuuriliste eluvormide vastastikuse tunnustamise näol. Demokraatlik kodakondsus saab realiseerida oma integreerivat potentsiaali, mis tähendab, et ta suudab leida solidaarsust võõraste vahel – ainult siis, kui see osutub mehhanismiks, mis tegelikult realiseerib eelistatud eluvormide materiaalseid tingimusi.
Sellele perspektiivile viitab igal juhul heaoluriigi tüüp, mis kujunes Euroopas välja sõjajärgse perioodi soodsates, kuid loomulikult enam mitte saavutatavates tingimustes. Teise maailmasõja vaheajal oli ülekuumenenud rahvuslus oma energiavarud ammendanud. Suurriikide vahelise tuumatasakaalu vihmavarju all ei saanud Euroopa riigid – ja mitte ainult lõhenenud Saksamaa – oma välispoliitikat läbi viia. Territoriaalsed vaidlused lakkasid olemast probleem. Sisemisi sotsiaalseid konflikte ei saanud suunata väljapoole, vaid nendega tuli tegeleda sisepoliitika ülimuslikkusega. Nendel tingimustel sai võimalikuks lahutada universaalne arusaam demokraatlikust põhiseadusriigist suures osas rahvuslikest huvidest juhinduva ja geopoliitilistele eesmärkidele orienteeritud jõupoliitika imperatiividest. Vaatamata tollal valitsenud globaalse kodusõja meeleolule ja antikommunistlikule propagandale lõdvenes konstitutsioonilise riigi traditsiooniline seos rahvusliku enesekehtestamise ambitsioonidega ka laiemas elanikkonnas.
Suundumus poliitilise kogukonna "postrahvuslikuks" enesemõistmiseks võis olla endises Saksamaa Liitvabariigis rohkem väljendunud kui teistes Euroopa riikides, arvestades selle riigi erilist olukorda ja asjaolu, et seal oli lõppude lõpuks ilma jäädud põhilistest suveräänsusõigustest. Kuid enamikus Lääne- ja Põhja-Euroopa riikides oli heaoluühiskonna klassivaenulikkuse rahustamine tekitanud uue olukorra. Aja jooksul loodi ja laiendati sotsiaalkindlustussüsteeme, viidi ellu reforme sellistes valdkondades nagu kooliharidus, perekond, kriminaalõigus ja karistussüsteem, andmekaitse jne ning algatati vähemalt naiste võrdsete võimaluste poliitika. Ühe põlvkonna jooksul paranes kodanike staatus, olgu see nii ebatäiuslik kui tahes, oma juriidilise ja materiaalse sisu poolest märkimisväärselt. Praeguses kontekstis on oluline, et see teadvustas kodanikele endile teravamalt põhiõiguste teostamise küsimuse prioriteetsust – prioriteeti, mida tegelik kodanikurahvas peab hoidma kujuteldava etnilis-kultuurilise rahvuse ees.
Õiguste süsteemi laiendati suhteliselt pika majanduskasvu perioodi majanduslikult soodsatel tingimustel. Igaüks võiks hakata tunnustama ja hindama kodakondsuse staatust kui seda, mis seob teda teiste poliitilise kogukonna liikmetega ning muudab ta samal ajal neist sõltuvaks ja kaasvastutajaks. Kõigile sai selgeks, et privaatne ja avalik autonoomia eeldavad teineteist eelistatud eluviiside taastootmise ja tingimuste parandamise ringis. Igatahes mõistsid kodanikud intuitiivselt, et neil õnnestub oma privaatautonoomiat õiglaselt reguleerida vaid kodanikuautonoomiat asjakohaselt kasutades ning et puutumatu privaatsfäär on omakorda sellise poliitilise osaluse vajalik eeltingimus. Põhiseadus kinnitas end institutsionaalse raamistikuna õigusliku ja faktilise võrdõiguslikkuse dialektikale, mis tugevdab samaaegselt kodanike era- ja kodanikuautonoomiat.
Ent see dialektika on vahepeal kohalikest põhjustest sõltumatult peatunud. Kui tahame seda tõsiasja selgitada, peame pöörama oma tähelepanu suundumustele, mida mõistetakse "globaliseerumise" all.
V RAHVUSRIIGI PIIRID: SISEMISE SUVERÄÄNSUSE PIIRANGUD
Rahvusriik valvas kunagi oma territoriaalseid ja sotsiaalseid piire neurootilise innuga. Tänapäeval on need kaitsed juba ammu läbinud vääramatu rahvusvahelise arengu.
Anthony Giddens defineerib "globaliseerumist" kui ülemaailmsete suhete tihenemist, mille tulemuseks on vastastikused seosed kohalike sündmuste ja kaugete sündmuste vahel. Globaalne suhtlus toimub kas loomulikes keeltes (tavaliselt elektroonilise meedia kaudu) või spetsiaalsetes koodide kaudu (peamiselt raha ja seadus). Kuna "suhtlemisel" on siin kahekordne tähendus, tingivad need protsessid kaks vastandlikku tendentsi. Ühelt poolt soodustavad nad osalejate teadvuse avardumist, teisalt süsteemide, võrkude (nt turud) või organisatsiooni eristumist, laiendamist ja omavahelist ühendamist. Kuigi süsteemide ja võrkude kasv mitmekordistab võimalikke kontakte ja teabevahetust, ei too see iseenesest kaasa intersubjektiivselt jagatud maailma laienemist ega asjakohasuse, teemade ja panuste diskursiivset põimumist, millest tulenevad poliitilised avalikud sfäärid. Planeerimine, suhtlemine ja tegutsemine subjektide teadvuses näib olevat üheaegselt avardunud ja fragmenteeritud.
Interneti loodud avalikkus jääb isoleerituks, üksteisest suletuks nagu globaalsed külad. Praeguseks jääb ebaselgeks, kas laienev avalik teadvus, ehkki selle keskmes on elumaailm, suudab siiski hõlmata süsteemselt diferentseeritud kontekste või on süsteemsed protsessid, olles iseseisvaks saanud, juba ammu katkestanud sidemed kõigi poliitiliste kontekstidega.
Rahvusriik andis omal ajal raamistiku, milles vabariiklik ettekujutus end teadlikult kujundavast ühiskonnast sõnastati ja teatud määral isegi institutsionaliseeriti. Nagu nägime, oli rahvusriigile tüüpiline üksteist täiendav suhe riigi ja majanduse ning teiselt poolt sisepoliitika ja riikidevahelise võimuvõitluse vahel. Muidugi kehtis see skeem ainult tingimustes, kus rahvuspoliitika sai veel tõhusalt mõjutada vastavat "rahvamajandust" (Volkswirtschaft). Näiteks Keynesi majanduspoliitika ajastul sõltus kasv teguritest, mis ei olnud sugugi mitte ainult kapitaliinvesteeringutele soodsad, vaid tõid ka elanikkonnale kasu tervikuna, nagu massitarbimise stimuleerimine (sõltumatute ametiühingute survel) ja tootmistehnika täiustused (sõltumatute uuringute põhjal), mis tõid kaasa ka tööpäeva lühendamise, või näiteks töötajate koolitamise laieneva haridussüsteemi raames (mis parandas elanikkonda tervikuna ) jne. Igal juhul pakkusid riikide majandused ümberjaotamiseks mitmeid võimalusi, mida sai palgapoliitika ning riigi heaolu- ja sotsiaalpoliitika abil ära kasutada nõudliku ja intelligentse elanikkonna püüdluste rahuldamiseks.
Kuigi kapitalism oli algusest peale ülemaailmne areng, soodustas majandusdünaamikat kaasaegne riigisüsteem ja see omakorda tugevdas rahvusriiki. Kuid täna need kaks arengut enam üksteist ei tugevda. Kindlasti ei vastanud kapitali territoriaalne piiratus kunagi selle struktuursele mobiilsusele. Pigem oli see tingitud Euroopa kodanikuühiskonna omapärastest ajaloolistest tingimustest. Kuid need tingimused on majandusliku tootmise denatsionaliseerimisega läbi teinud põhjaliku muutuse. Tänapäeval mõjutab kõiki tööstusriike üha enamate ettevõtete investeerimisstrateegiate orienteeritus globaalselt omavahel seotud finants- ja tööturgudele.
Praegused arutelud majanduse konkurentsivõime üle toovad esile üha suureneva lõhe rahvusriikide piiratud manööverdamisruumi ja globaalsete majandusvajaduste vahel, mis on üha vähem vastuvõtlikud poliitilisele mõjule. Olulisemad muutujad on esiteks uute tootlikkust tõstvate tehnoloogiate kiirenenud areng ja levik ning teiseks suhteliselt odava tööjõu varude järsk kasv. Dramaatilised tööhõiveprobleemid endises Esimeses maailmas ei tulene mitte klassikalistest rahvusvahelistest kaubandussuhetest, vaid globaalsetest omavahel seotud tootmissuhetest. Suveräänsed riigid saavad oma majandussüsteemidest kasu ainult seni, kuni eksisteerivad "rahvamajandused", millele nende sekkumispoliitika on kohandatud. Kuid hiljutise majanduse denatsionaliseerimise suundumusega kaotab riiklik poliitika järk-järgult oma mõju tootmistingimustele, mille alusel saadakse maksustatavat tulu ja kasumit. Valitsustel on üha vähem mõju ettevõtetele, kes suunavad oma investeerimisotsuseid globaalsesse horisonti. Nad on sattunud dilemmasse, et nad peavad vältima kahte võrdselt ebamõistlikku reaktsiooni. Protektsionistliku isolatsionismi poliitika ja kaitsekartellide moodustamine on lootusetu; kuid eelarve tasakaalustamine kärbete kaudu sotsiaalpoliitika valdkonnas ei ole vähem ohtlik selle tõenäolisi sotsiaalseid tagajärgi silmas pidades.
Poliitikast loobumise sotsiaalsed tagajärjed, mis aktsepteerivad vaikimisi krooniliselt kõrget tööpuudust ja heaoluühiskonna lagunemist kui hinda, mida tuleb rahvusvahelise konkurentsivõime eest maksta, on OECD riikides juba märgatavad. Sotsiaalse solidaarsuse allikad on kokku kuivamas, mille tulemusel on endise Kolmanda Maailma sotsiaalsed tingimused Esimese Maailma linnakeskustes muutumas igapäevaseks. Need suundumused kristalliseeruvad uue "alamklassi" fenomenis. Selle eksitava ainsuse mõiste alla ühendavad sotsioloogid marginaliseeritud rühmade hajusad variatsioonid, mis on suures osas ülejäänud ühiskonnast eraldatud. Alamklass hõlmab neid vaesunud rühmitusi, kes on jäetud omapäi, kuigi neil pole enam võimalust oma sotsiaalset olukorda omaalgatuslikult parandada. Neil ei ole enam vetoõigust, nagu ka vaesunud piirkondadel maailma arenenud piirkondade üle. Selline killustatus ei tähenda aga, et killustunud ühiskonnad võiksid poliitiliste tagajärgedeta osa oma elanikkonnast lihtsalt saatuse hooleks jätta. Pikemas perspektiivis on vältimatud vähemalt kolm tagajärge. Alamklass tekitab sotsiaalseid pingeid, mis vallanduvad sihitutes ennasthävitavates mässudes ja mida saab kontrollida ainult repressiivsete vahenditega, mille tulemusel saab vanglate ehitamisest ja üldiselt sisejulgeoleku korraldamisest kasvav tööstus (streikiv Lääne-Euroopa? – RR). Lisaks ei saa sotsiaalset vaesust ja füüsilist vaesust lokaalselt ohjeldada; getode mürk nakatab siselinnade, isegi tervete piirkondade infrastruktuuri ja tungib kogu ühiskonna pooridesse. See viib lõpuks ühiskonna moraalse erosioonini, mis paratamatult õõnestab mis tahes vabariikliku poliitika universalistlikku tuuma. Vormiliselt korrektsed enamuse otsused, mis peegeldavad üksnes sotsiaalse allakäigu väljavaadet ohustava keskklassi staatuse ärevust ja enesekehtestavaid reflekse, õõnestavad demokraatliku põhiseadusriigi protseduuride ja institutsioonide legitiimsust. Nii raisatakse rahvusriigi saavutusi ühiskonna integreerimisel oma kodanike poliitilise osaluse kaudu.
Kuigi see stsenaarium pole sugugi ebareaalne, illustreerib see vaid ühte mitmest võimalikust edasisest arengust. Ajaloo seadused ranges mõttes puuduvad ja inimesed, isegi terved ühiskonnad, on õppimisvõimelised. Alternatiiv poliitikast loobumisele oleks see, kui poliitika järgiks turgude eeskuju, luues riigiüleseid poliitilisi agentuure.
Euroopa üleminekul Euroopa Liidu suunas on sobiv näide. Kahjuks saab sellest rohkem kui ühe õppetunni. Praegu püsivad Euroopa riigid rahaliidu lävel, mis nõuaks riikide valitsustelt loobumist oma suveräänsusest valuutaküsimustes. Raha ja rahapoliitika dennatsionaliseerimine eeldaks ühist finants-, majandus- ja sotsiaalpoliitikat. Alates Maastrichti lepingust on liikmesriikides kasvanud vastuseis Euroopa Liidu vertikaalsele laienemisele, mis annaks liidule riigile olulised tunnused, relativiseerides sellega liikmesriikide suveräänsust. Rahvusriik, olles teadlik oma ajaloolistest saavutustest, kinnitab kangekaelselt oma identiteeti just sel hetkel, kui globaliseerumisprotsessid teda üle koormavad ja oma jõudu kahandavad. Praegu veel rahvusriigi raames tegutsev poliitika piirdub oma ühiskonna kõige odavamalt kohandamisega globaalse majandusdünaamika süsteemsete imperatiivide ja kõrvalmõjudega, mis toimib suuresti poliitiliste piiranguteta. Kuid selle asemel peaks ta tegema kangelaslikke jõupingutusi, et ületada oma piirangud ja luua poliitilisi institutsioone, mis on võimelised tegutsema riigiülesel tasandil. Veelgi enam, viimane peaks olema seotud demokraatliku tahte kujunemise protsessidega, kui demokraatliku konstitutsioonilise riigi normatiivpärand peaks toimima katkestusena globaliseerunud kapitalistliku tootmise praeguses piiramatus dünaamikas.
VI RAHVUSRIIGIST „ÜLESAAMINE“: ABOLITSIOON VÕI TRANSFORMATSIOON?
Jutt rahvusriigist „ülesaamisest“ on kahemõtteline. Ühel lugemisel - nimetagem seda postmodernseks – tähistab rahvusriigi lõpp ühtlasi ka kodanikuautonoomia projekti lõppu which, on this view, has in any case hopelessly overdrawn its credit. Teise, mittedefeatistliku lugemuse kohaselt on õppimisvõimelise ja end oma poliitilise tahte kaudu teadlikult kujundava ühiskonna projekt elujõuline ka pärast rahvusriikide maailma hääbumist. Vaidlus puudutab demokraatliku põhiseadusriigi normatiivset enesemõistmist. Kas me saame sellega globaliseerumise ajastul endiselt samastuda või peame sellest lahti ütlema kui vana Euroopa kallilt hinnatud, kuigi iganenud jäänukist?
Kui mitte ainult rahvusriik on läbinud oma ettenähtud tee, vaid koos sellega ka kõik poliitilise integratsiooni vormid, siis jäetakse üksikud kodanikud anonüümselt omavahel seotud võrgustike maailma, kus nad peavad valima süsteemselt genereeritud võimaluste vahel vastavalt oma eelistustele. Selles postpoliitilises maailmas saab rahvusvahelisest korporatsioonist kogu käitumise eeskuju. Normaalselt juhitud poliitika jõuetus üha iseseisvamaks muutuva globaalse majandussüsteemi ees paistab süsteemiteoreetilisest vaatenurgast igal juhul vaid üldisema arengu erijuhuna. Selle kaduvuspunkt on täielikult detsentreeritud maailmaühiskond, mis jaguneb isetaastuvate ja isejuhtivate funktsionaalsete süsteemide korratuteks massiks. Sarnaselt Hobbesi indiviididele loodusseisundis moodustavad need süsteemid üksteisele keskkonna. Nad ei räägi enam ühist keelt. Kuna neil puudub intersubjektiivselt jagatud tähenduste universum, nad lihtsalt jälgivad üksteist ja käituvad üksteise suhtes vastavalt enesesäilitamise nõudmistele.
M. Guehenno kujutab seda anonüümset maailma üksikute kodanike vaatenurgast, kes on eraldunud demokraatlike kogukondade iganenud solidaarsusest ja peavad nüüd orienteeruma vastastikku kohanevate funktsionaalsete süsteemide kaootilises saginas. Need "uued" inimesed on kaotanud modernsuse illusoorse enesemõistmise. Selle hellenistliku nägemuse neoliberaalne inspiratsioon on liiga selge. Kodaniku autonoomia eemaldatakse tseremooniata demokraatliku enesemääramise moraalsetest komponentidest ja taandatakse privaatautonoomiaks:
„Nagu Caracalla aegne Rooma kodanik, määratleb võrgustike keiserliku ajastu kodanik end üha vähem tema osalemine suveräänsuse teostamises ja üha enam selle kaudu, et ta peab tegutsema raamistikus, milles protseduurid järgivad selgeid ja etteaimatavaid reegleid... See ei ole enam suveräänsuse väljendus, vaid lihtsalt miski, mis vähendab ebakindlust, on vahend tehingute kulude alandamiseks või läbipaistvuse suurendamiseks.“
Perversse mängu kaudu Hegeli poleemikale haldusriigi vastu (Not- und Verstandesstaat) asendub demokraatlik riik "õigusriigiga, millel puudub igasugune filosoofiline viide loomuõigusele ja mis on taandatud reeglite kogumiks, millel pole muud alust kui iga päev manustatud tõend selle sujuva toimimise kohta. Normid, mis on ühtaegu tõhusad ja vastavad rahva suveräänsuse ja inimõiguste ootustele, asendatakse "võrgustike loogika" varjus ülemaailmse majanduse väidetavalt spontaanselt reguleeritud protsesside nähtamatu käega. Kuid need mehhanismid, mis ei ole väliskulude suhtes tundlikud, ei ärata täpselt usaldust. See kehtib igal juhul kahe tuntuima ülemaailmse iseregulatsiooni näite puhul.
"Jõudude tasakaal", millel rahvusvaheline süsteem põhines kolmsada aastat, varises põrmu millalgi Esimese ja Teise maailmasõja vahel, kui mitte varem. Ilma rahvusvahelise kohtu ja riigiülese sanktsioonijõuta ei saaks rahvusvahelist õigust teostada-jõustada nagu riigiõigust. „Konventsionaalne" moraal ja dünastiliste suhete "eetika" tagasid siiski teatud normatiivse reguleerimise sõjapidamiseks. Kahekümnendal sajandil on totaalne sõda hävitanud isegi selle nõrga normatiivse raamistiku. Relvatehnoloogiate areng ja massihävitusrelvade levik on selgelt toonud esile selle nähtamatu käega reguleerimata võimuanarhia omased riskid. Rahvasteliidu asutamine oli esimene katse vähemalt kodustada võimusuhete ettearvamatut dünaamikat kollektiivse julgeolekusüsteemi raamides. ÜRO asutamisega tehti teine katse luua riigiülesed poliitilised agentuurid, mis vastutavad rahu tagamise eest ülemaailmsel tasandil. Kahepooluselise jõudude tasakaalu lõppedes tekkis väljavaade " globaalseks sisepoliitikaks" (C.F. von Weizsäcker), hoolimata kõigist tagasilöökidest rahvusvahelise inimõiguste ja julgeolekupoliitika vallas. The failure of the anarchistic balance of power has at least made evident the desirability of political interventions and arrangements.
Sarnased tähelepanekud kehtivad ka teise spontaanse eneseregulatsiooni parima näite puhul. Obviously even the global market cannot be managed exclusively by the World Bank and the International Monetary Fund if the asymmetrical interdependence between the OECD countries and the marginalized countries that have not yet developed self-sustaining ecoiwmies is ever to be overcome.
Kopenhaagenis toimunud ÜRO sotsiaalseid probleeme käsitleva ülemaailmse tippkohtumise (Habermasi tekst on avaldatud 1998 - RR) järeldused on rahutukstegevad: puuduvad rahvusvahelisel tasandil pädevad asutused, mis suudaksid kokku leppida vajalikes korraldustes, menetlustes ja poliitilistes raamistikes. Sellist koostööd ei nõua mitte ainult erinevused põhja ja lõuna vahel, vaid ka elatustaseme langus Põhja-Atlandi ookeani rikastes riikides, kus rahvusriigile piirnev sotsiaalpoliitika on võimetu toime tulema madalamate palkade mõjuga globaliseerunud ja kiiresti laienevad tööturud. Riigiüleste agentuuride puudus on eriti terav Rio de Janeiro Maa tippkohtumisel globaalsest vaatenurgast käsitletud ökoloogiliste probleemidega tegelemisel.
Rahumeelsem ja õiglasem poliitiline ja majanduslik maailmakord on mõeldamatu ilma algatusvõimeliste rahvusvaheliste institutsioonideta ja ennekõike ilma ühtlustamiseta praegu alles tekkivate mandrirežiimide vahel ning ilma sellise poliitikata, mida saaks ellu viia ainult mobiliseeritud globaalse kodanikuühiskonna surve.
Rahvusriiki tuleks pigem "muuta", mitte kaotada. Kuid kas selle normatiivne sisu saaks ka säilida? Optimistlikku nägemust riikideülestest agentuuridest, mis annaksid ÜRO-le ja selle piirkondlikele organisatsioonidele võimaluse kehtestada uus poliitiline ja majanduslik maailmakord, varjutab murettekitav küsimus, kas demokraatlik arvamus- ja tahtekujundamine võib kunagi saavutada siduva jõu, mis ulatub kaugemale rahvusriigi tasandist.
* * *
Tõlge (Google Translator) raamatust:
Habermas, J. (1998). The Inclusion of the Other. Studies in Political Theory. Ed.by Ciaran Cronin and Pablo De Greiff. The MIT Press, Cambridge, Massachusetts; Ch. 4. The European Nation-State: On the Past and Future of Sovereignty and Citizenship; pp. 105-127.
Rõhuasetused ja allakriipsutused, samuti lõikude paigutus – R.R.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar