KAIA KANEPI ELU REKETIGA ehk KAS ON ELU VÄLJASPOOL TENNIST

SISSEKANNE # 121

www.rahvaraamat.ee

Suvise ajaviitelektüürina lugesin läbi Kalle Muuli ja Helen Sulg’i kirja pandud Kaia Kanepi loo („Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel“, ilmunud 2017, kirjastus Kava). Mulle muidu tennis, eriti naiste tennis, eriti ei impressioneeri, ei jälgi ma tenniseturniire, ei tee nende kaalukusel vahet ega tea ka tipptennisistide asetusi. Ma isegi ei tea mängu reegleid. Aga Kaia personaalne lugu pakub mulle huvi, sest ta tundub sellise pisut kinnise inimesena, kelle fassaadi taha väga ei näe. Ta on selline eht-eestilik tüüp, kõva töörügaja. Seda teades hakkadki huvi tundma, et midagi peab ju olema veel. No et mis seal „plangu“ taga on.

Raamatust siis selgubki, et Kaia on hoopis avatum ja elavam tüdruk kui välja paistab. Tõsine pühenduja on ta küll, sest ega muuga kui raske tööga ta poleks end „Külvaja“ kolhoosi heinaküünist Wimbledoni muruväljakule välja murdnud. Parasjagu õnne on ka olnud. Kaia pere oli juba tennisepisikuga nakatunud, oldi keskmisest jõukamal järjel. Esimese võidu puhul noorteklassis kinkis  naabrimees, kes juhtumisi oli üle Haapsalu tuntud ärimees, Kaiale nunnu koerakutsika. Kui algul pidi Kaia Tallinna treeningute ajal elama oma vanatädi juures kitsukeses kahetoalises Mustamäe korteris, kus elati pead-jalad koos ning trenniriideidki ei saanud korralikult kuivatada, siis aja edenedes ostis isa talle Rocca al Maresse otse tennisehalli kõrvale omaette korteri. Raha oli alati vähe – tennis on ju kallis sport -, ent peagi tulid sponsorid koos lahedamat äraelamist võimaldavate lepingutega. Aga loomulikult tulid ka kohustused ning tüdimus, rutiin, trots, haigused, vigastused – medali teine külg.

Lapsepõlv ja tipptennisistiks sirgumine ongi selle raamatu igavam osa. Loed ja mõtled: so what. Erilist intriigi ei ole. Ilus lapsepõlv, natuke nagu vati sisse mähitud. Põnevamaks läheb asi siis, kui mängu tulevad treenerid ja sponsorid. Kaial neid jagub: on talupoeglikke rügajaid (nagu Kaia isegi), ambitsioonikaid ning egotsentrilisi tüüpe. On fanaatilisi sponsorionusid, kes tõstavad Kaia jumalanna seisusesse, kui see vaid tulemusi koju toob. Ja kui ei too, siis pikapeale hakkavad virisema ja vinguma – nende õigus muidugi. Peale selle figureerivad veel šovinismi viljelevad ja sildistavad vuntside ja prillidega ajakirjanikuonud, kes kõike teavad ja paika panevad.  Siit tekivad ka esimesed konfliktid ja intriigid, mis toidavad raamatu sisu nagu väerikas sõnnik. Selle kõige taustal tegeleb Kaia eneseotsingutega, otsib abi jumalalt ning vaevleb küsimuse küüsis, kas on elu väljaspool tennist. Aimub, et tipptennis ei ole sugugi glamuur ja tähesära, vaid argipäev on tipptennisistil ikkagi suhtkoht churchillilik veri, higi ja pisarad. Nagu Kaia ise oma päevikus tunnistab, et ei mäletagi enam, millal oleks ta saanud reisidel „turisti panna“.

Nii see elu kulgeb, justnagu pealkiri ette ütleb, „ameerika mägedel“. Siis ühel hetkel tuleb punkt panna, aga me ju teame, et Kaia elu läheb edasi – tulevad uued inspireerivad võidud ja masendavad kaotused. Jah, võib-olla kõik need ei kõneta enam sedavõrd kui karjääri algul, sest need kuuluvad töö juurde. Profisportlase värk – tennis kui igapäevane leib. Nii et ehk ongi õigem siitkohast skippida. Loodetavasti ilmub aga kunagi ka Kaia Kanepi „biography revisited“, millest me saame lugeda, mismoodi kulges siis Kaia elu „väljaspool tennist“ – mitu meest, mitu last, et cetera.

PS. Kaia elus mängivad sponsorid olulist rolli. Mõistetav nii kalli ala puhul. Aga sponsorite edevus paistab käesolevastki raamatust karjuvalt silma. Enne veel, kui lugeja sulgeb raamatu, seisab ta viimasel leheküljel silmitsi selle raamatu trükikulud kandnud Urmas Sõõrumaa endaga, kes teid altkulmu kahtlustavalt põrnitseb – olles ise kehastunud Rooma leegionäriks. Siin see on. No vägagi… maitsekas.

Sponsorionu (enda töö, ülespildistatud raamatust)