KIRJASTUSTEGEVUS EESTIS. MÄRKMEID.

SISSEKANNE # 94

Süsteemse ettekujutuse saamiseks, millised ettevõtted kirjastamisega tegelevad,  rühmitatakse need erinevatesse kategooriatesse ehk tüpiseeritakse.  Jaotust võib teha mitmeti: toodangu sisust ja iseloomust, toodangu mahust, töötajate arvust, käibe mahust, toimimise põhimõtetest jm lähtudes.

Võttes aluseks raamatutoodangu sisu ning otstarbe, sihtrühma, lugejamäärangu, võib raamatutoodangut ja seda välja andvaid firmasid liigitada:

→    trade publisher (eesti keeles võib nende kohta kasutada Holger Kaintsi poolt käibelelastud terminit üldhuvikirjastus): Varrak

→    niche publisher (nišikirjastus): Äripäeva Kirjastus

→    professional publisher (erialakirjastus): Medicina

→    textbook/educational publisher/academic publishers (õpikukirjastus, õppe-kirjanduse kirjastus): Avita, Koolibri

→    scholarly publisher (teaduskirjastus): TLÜ Kirjastus, Tartu Ülikooli Kirjastus

→    religious publisher (usukirjanduse kirjastus): Johannes Esto Ühing

→    reference publisher (teatmekirjanduse kirjastus): TEA

→    children’s publisher (lastekirjanduse kirjastaja): HÕP, Härra Tee ja Proua Kohvi.

Väikekirjastused näivad olevat sündinud pragmaatilisest mõtteviisist: kas just mugavam, aga kasumlikum kindlasti on raamatuid välja anda ise, kui teha seda suurkirjastuste alt. Indrek Koff (Härra Tee ja Proua Kohvi): „Algtõuge kuulub kurioosumi laadi. Kui kaks kirjastajat olid järgemööda küsinud kultuurkapitalilt toetust mu hüsteerilise traktaadi „Eestluse elujõust” väljaandmiseks ja saanud äraütleva vastuse, otsustasin, et ei jäta jonni ja üritan, kuni õnnestub. Viimaks õnnestuski ja sestsaadik on mul oma kirjastamisrakuke. Sisuline põhjus on see, et mulle meeldib teha koostööd illustraatorite ja kujundajatega, keda võin usaldada, ja ise kirjastaja olles on julgem endale sellist koostööd lubada. Samuti saan rahumeeli teha äriliselt (vahel ka kunstiliselt) riskantseid otsuseid. Vastutama ei pea kellegi ees peale iseenda ja lugeja.“ (Sirp, 22.09.2017). 

Sündida võib ka trotsist. Kerti Tergem (Verb): „Verb sündis 2004. aastal idealismist ja trotsist, loomuliku jätkuna kirjastuse Huma hääbumisele. Tahtsime väärt ilukirjanduse väljaandmist jätkata, teha ilusaid raamatuid, mis meile endale meeldivad ja mis on väga heal kirjanduslikul tasemel. Kogemus ja kompetents olid olemas ja nüüdseks on Verbist kujunenud tugev kaubamärk. Kui aga küsida praegu, mil olen üle 20 aasta ilukirjanduse tõlkimise ja kirjastamisega tegelenud, kas ma looksin oma kirjastuse, siis oleks vastus ilmselt eitav.“ (Sirp, sealsamas).

Mõistagi seisavad väikekirjastajad ka probleemide ees, milleks võib olla tiraaźide kättejäämine (kuhjuvad raamatupakkide virnad), ebapiisav ettekujutus raamatuturust ja kogemuste puudumine või nappus, samuti äriliste oskuste nõrkus – ei osata eriti kaubelda. Nagu märgib Vladislav Korźets (Sõnavald): „Kirjanikule võib kauplemine/tingimine olla vastukarva, ehkki äriilmas on see loomulik asi. Seepärast tuleb kirjastama hakates ikkagi eneselt küsida, kas ollakse valmis ka nii „ebaeetiliseks“ asjaks nagu äri.“ (Sirp, sealsamas). Maarja Kangro (Nähtamatu Ahv) sekundeerib: „Kõige ebameeldivam on omaenda toodete promomine. See käib mulle moraalselt vastukarva, aga ega trükist tulnud raamatut pole mõtet niisama vaikselt voodi alla lükata.“  (Sirp, sealsamas).

Isekirjastaja Kiwa (:paranoia) meelest oleks autoreid, käsikirju ja ideid, mida kirjastada,  palju, aga nendega tegelemiseks ei jätku ressursse: „Olen praeguseks tegelenud kirjastamisega 3,5 aastat sisuliselt 7/24 ja tunnen Eestis, et olen natuke endale võõras fanaatikust tsirkusedirektori rollis. Väljaspool Eestit on raamatud ja esitlused ilma kultuuritraumata läinud. Eestis on vist teksti, raamatu ja kirjanduse mõisted veidi kivinenud ka ;paranoia eksperimenteerib raamatu kui materiaalse artefakti, teksti kui materjali ja kirjastamise kui diskursiivse praktikaga.“ (Sirp, sealsamas).

Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatori (EMTAK 2008) järgi jaotuvad  kirjastamise ettevõtted kuude põhikategooriasse:

→    raamatute ja brošüüride kirjastajad;

→    õpikute, sõnaraamatute, atlaste ja maakaartide kirjastajad;

→    kataloogide ja aadressiraamatute kirjastajad;

→    ajalehtede kirjastajad;

→    ajakirjade ja muu perioodika kirjastajad;

→    kaartide, piltide, kalendrite ja muu kirjastajad.  

Raamatukirjastamisega tegeles 2015. a. kokku 189 ettevõtet (2007. a. 147 ettevõtet). Raamatukirjastajatest tegeles 2015. a. raamatute ja brošüüride kirjastamisega 138  ja 2011. a. 127 ettevõtet. 

Õpikute, sõnaraamatute jm kirjastamisega tegelevaid ettevõtteid oli 2015. ja 2011. a. 20. Kataloogide  ja  aadressiraamatute  kirjastajaid  oli 2015  aastal kaks ning 2011. a.  kolm. Ajalehtede kirjastamisega tegeles 2015. aastal 20 ettevõtet ning ajakirju jm perioodikat kirjastas 2015. aastal kokku 62 ettevõtet. Kaartide, piltide, kalendrite, reklaammaterjalide jmt kirjastajaid oli 2015. aastal 72 ettevõtet.

Eesti kirjastuste tippkümme müügitulu järgi (http://www.ki.ee/publikatsioonid/valmis/7._Eesti_loomemajanduse_olukorra_uuring_ja_kaardistus_-_Kirjastamine.pdf).

Eesti suurimad ajalehtede kirjastused (http://www.ki.ee/publikatsioonid/valmis/7._Eesti_loomemajanduse_olukorra_uuring_ja_kaardistus_-_Kirjastamine.pdf)

Eesti suurimad raamatukirjastajad müügitulu järgi (http://www.ki.ee/publikatsioonid/valmis/7._Eesti_loomemajanduse_olukorra_uuring_ja_kaardistus_-_Kirjastamine.pdf)

2015.  aastal olid kolm suurima müügituluga raamatukirjastajat AS Varrak  (3,7  mln  eurot),  AS  Bit  (Avita kirjastus, 3,7 mln eurot) ja AS Koolibri (3,4 mln eurot). Raamatukirjastused peavad varasemate aastate müügikäibe saavutamiseks välja andma üha enam teoseid, valikuid peab aga hoolega kaaluma, sest menu ei ole ennustatav. Enamasti katavad menukid (nn bestsellerid) väiksemate tiraažidega ja spetsiifilisema kirjanduse väljaandmisega seonduvad kulud. Väljaantavate raamatute tiraažid on jäänud väiksemaks ja väljaandmisega seonduvad kulud on kasvanud.

 

Rahvusraamatukogu koostab kirjastajate pingerida rahvusbibliograafia andmebaasi sisestatud raamatute ja brošüüride ilmumisaasta järgi eeldusel, et pingerea avaldamisel on enamik kõne all oleva aasta säilituseksemplare rahvusraamatukokku laekunud. 

2015.  aastal (seisuga  05.09.2016) olid  Rahvusraamatukogu  andmetel  kolm  suurimat  raamatute  ja brošüüride kirjastajat AS Varrak (213 nimetust), AS Koolibri (191 nimetust) ja Bestkaup OÜ (kirjastus Ersen, 176 nimetust). 2016. aastal (seisuga 31.08.2017) olid kolm suurimat kirjastajat AS Varrak (241 nimetust), Bestkaup OÜ (kirjastus Ersen, 173 nimetust) ja Tartu Ülikooli Kirjastus (165 nimetust).

Muude toodete (kaartide, piltide, kalendrite jne) kirjastamisega tegelevaid äriettevõtteid oli 2015. aastal 73. Kaks valdkonna juhtivat firmat OÜ Menu Media ja AS Paletti Eesti moodustasid ligi poole (48%) muude toodete kirjastajate kogumüügitulust. AS Paletti Eesti on lisaks kaartide kirjastajaleveel ka hulgimüüja, teenuse- ja teenindusepakkuja (näiteks toodete väljapanekud kauplustes) ning teeb tihedalt koostööd Eesti autoritega.

Kataloogide ja aadressiraamatute kirjastamisega tegeles  2015.  aastal Äriregistri   andmetel   vaid 2 ettevõtet: OÜ Elite Service Group ja  Vapimark.  Lisaks  tegeles  2015.  aastal  veel  aadressiraamatute kirjastamisega AS FCR  Media  Eesti, kuid väikeses mahus, ning põhiliselt pakub ettevõte erinevaid turundus- ja reklaamialaseid  digitaal- ja  infomeediatooteid. Käesoleval  ajal  on  suurem  osa  infost internetist kättesaadav ning seega vajadus traditsiooniliste aadressiraamatute järele on vähenenud.

Mõni rida olukorrast Eesti kirjastusturul. Eesti kirjastuste liitu kuulub 31 kirjastust. Samas tekib ja kaob Eestis igal aastal umbes 150 pisikirjastust, paljud neist luuaksegi ainult ühe raamatu väljaandmiseks (ERR, 23.01.2019). Eesti ühel suuremal raamatupoeketil Rahva Raamat on umbes 1000 koostööpartnerit, neist 15-16% moodustavad nn ühemehekirjastused. Rahva Raamatu kirjastaja Rain Siemer selgitas, et Eestis on tihti nii, et tehakse ettevõte ühe raamatu jaoks ja kirjastatakse. "Kogu turgu arvestades kirjastavad põhiliselt 40-50 kirjastust, kes moodustavad 80% turu käibest." (ERR, sealsamas).

Teadusajakirjadest

Teadusajakirja (refereed/scholarly journal) iseloomulikud tunnused:

→    ajakirja sisu on kitsa teadusvaldkonna põhine; 

→    ajakirjal   on   ISSN   ehk   ajakirja   identifitseerimist   võimaldav   rahvusvaheline   standardnumber;

→    ajakiri on eelretsenseeritav (peer-reviewed, ka refereed);

→    ajakirjal on rahvusvaheline levik ja rahvusvaheline toimetuskolleegium;

→    ajakirja kirjastatakse rahvusvaheliselt tuntud kirjastuste, akadeemiliste institutsioonide, uurimisasutuste jne poolt;

→    ajakirja indekseeritakse/refereeritakse/avatakse täistekstidena rahvusvahelise levikuga andmebaasides (ScienceDirect, Web of Science jt);  

→    teadusajakirjas ei avaldata reeglina kommertsreklaami.

Teadusartikkel:

→    annab  ülevaate,  mida  ja  kuidas  uuriti  ning  milliste  järelduste  ja  tulemusteni  töö  käigus jõuti;

→    sisaldab  referaati  (abstract),  sisukokkuvõtet  ja  bibliograafiat  (kasutatud  allikate  loetelu).

Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastus  (http://www.kirj.ee/) on teaduskirjastus, mille kirjastatavad ajakirjad on eelretsenseeritavad; Eesti Teadusfond ja Eesti Teaduskompetentsi Nõukogu tunnustavad neid kui rahvusvahelisele tasemele vastavaid teadusväljaandeid.

KASUTATUD ALLIKAD

           ·          Eesti Konjunktuuri Instituut (2018). Eesti loomemajanduse olukorra uuring ja kaardistus. Kirjastamine. Loetud http://www.ki.ee/publikatsioonid/valmis/7._Eesti_loomemajanduse_olukorra_uuring_ja_kaardistus_-_Kirjastamine.pdf.

           ·          Larm, P-R. (22.09.2017). Isekirjastaja happy end. Sirp. Loetud http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/isekirjastaja-happy-end/.

           ·          Weidebaum, R. (23.01.2019). Eestis tekib ja kaob igal aastal 150 pisikirjastust. ERR. Loetud https://kultuur.err.ee/903115/eestis-tekib-ja-kaob-igal-aastal-150-pisikirjastust.

MINIVERSUM "SÜDAMERINGIS"

SISSEKANNE # 93

Käisin kinos Eesti dokki vaatamas. Harva juhtub, aga asi oli seda väärt. „Südamering“, autor Margit Lillak. Film sellest, kuidas ökoidealismist pimestatud inimesed ostavad vana mõisakompleksi ja kolivad kokku, et eemalduda üheskoos neurootilisest linnasebimisest. Algul on suur vaimustus, pärast ilge pettumus. Kaamera jälgib kogukonda viie aasta jooksul, mis on piisavalt pikk aeg, et kaevuda pindmistest virvendustest intiimsetesse hämaravõitu süvakihtidesse. Mõte on ju hea: arendame permakultuuri, kõik tööd teeme talgukorras ning lapsed on vabapidamisel. Sundust ei ole, suhted on vabad, omand on ühine. Mõneti nagu malevasuvi, kus käib trill ja trall ning juhtumisi tehakse ka tööd. Aga pinged on kiired tekkima. Kaks tugeva egoga naist, selle filmi peakangelannad, hakkavad üksteise piire kompama ning võimalusel ületama. Ei lähegi kaua, kui mängu tuleb klassikaline kolmainsus – seks, võim ja raha. Näha on, et naiste omavaheline mõõduvõtmine käib märksa kapitaalsemalt, halastamatumalt, järjekindlamalt kui meestel. Eks sellepärast vist peetaksegi naiselikku energiat tumedaks, hävitavaks pooleks: seal, kus mehed sõidavad üksteisele rämedalt lõuga ja korras, närivad naised üksteise hinge kallal. Efekt on nagu kooreüraskil metsale – silmaga kahju kohe ei märkagi, kui ükskord kui asjast sotti saad, on laastamistöö olnud nii mastaapne, et päästa ei ole enam midagi. 

Aga film meeldis mulle. Võib-olla oligi filmi tugevus tingitud sellest, et autor oli naine. Mehed ei pane teatud asju tähelegi, keskenduksid mingile suurele üldpildile, ma arvan. Filmis olid mehed suhteliselt tagaplaanil, justkui kõrvaltegelased – ometi olid nad kogu aeg sündmuste epitsentris. Naised algatasid, otsustasid, lõpetasid. Meeste peamine mure näis olevat see, et äkki nad peavad hakkama midagi otsustama. Poole filmi peal, kui suhted olid juba nihu, tuli  üks võõramaa meesguru kogukonda lappima. Ajas sügavamõttelist juttu ja patroneeris, aga hiljaks jäi - võim oli juba lootusetult naiste käes. Mul tekib siin alati küsimus, kumb siis on see tugevam sugupool. Noh, mehed on – aga üksnes siis, kui naised lubavad olla.

Omaette taustsüsteemi moodustasid lapsed. Kohati tundus, et nad on oma issidest-emmedest tasakaalukamad ja ratsionaalsemad. Klassikaline common sense. Võtame kasvõi koolihariduse. Mille järgi laps puudust tundis? Disitsipliinist ja rutiinist. (Eks ta ole! Selle olulisust selgitas lemleitnant Makovec oma sõduritele „Svejkis“ ju eriti armastusväärsel moel: „Distsipliin, te igavesed lollid, peab olema, muidu roniksite nagu ahvid puu otsa!“)  Või trotslik tõdemus: aru ma ei saa, miks meil nii palju külalisi käib! – kui siin nii tore on, siis tehku endale ise oma kogukond.   Nii et kui suured inimesed vaevlesid kirgede tormi küüsis, pidid väikesed inimesed sageli ise hakkama saama.

Soovitan seda filmi vaadata kui väga heade näitlejatöödega psühholoogilist actiondraamat. Kaamera-töö on vahel nii intiimne, et silmal hakkab valus ja tekib tunne, nagu sa upuks täistuubitud ühistranspordis kellegi kaenlaauku – tahaks sammukese tagasi tõmbuda, kuid pole kuhugi astuda. Tuleb lihtsalt kannatada. Aga emotsioon on garanteeritud. Tsiteerides vana Vooremäed Kiviräha romaanist: saab nutta ja naerda.

 https://youtu.be/5lvXm_mq_jA

KULTUURIPÄRANDI DIGITEERIMINE 2018-2023. MÄLUASUTUSTE DIGIPÖÖRE.

SISSEKANNE # 92

Kultuuripärandi digiteerimise tegevuskava peamine eesmärk on kriitilise massi kultuuripärandi ressursisäästlik digiteerimine, ühtselt säilitamine ja avalikult kättesaadavaks tegemine. Selleks tuleb

1)      teha digitaalselt kättesaadavaks kuni kolmandik Eesti mäluasutuste kultuuripärandist.

2)      arendada välja digitaalse kultuuripärandi arhiveerimise, pikaajalise säilitamise ja varundamise konsolideeritud arhitektuur ning teenus.

3)      teha vähemalt kolmanda astme avaandmetena kättesaadavaks info 1,2 miljoni kultuuripärandi objekti kohta.

Eesmärgi saavutamiseks kujundatakse ümber juhtimisstruktuur, mis toetab kultuuripärandi digiteerimise protsessi, ühtlasi luuakse eeldused elanike digipädevuse tõstmiseks, digiteeritud kultuuripärandi kasutamiseks äriteenustes, mäluasutuste teenuste tõhustamiseks ja avalike teenuste kvaliteediga rahulolu tõstmiseks. Seega tuleb

4)      tõsta digiteerimise ja digitaalse kultuuripärandi alast teadmist mäluasutustes, partner-organisatsioonides ja noorte seas.

5)      luua koostöös partneritega juurde kultuuripärandi aktiivse taaskasutuse ja töötlemise võimalusi eri sektorites.

6)      suurendada elanike teadlikkust ja rahulolu kultuurivaldkonna e-teenustega.

HETKESEIS: PROBLEEMID JA PROJEKTI VAJALIKKUS

Hetkel on riigi hallatavates mäluasutustes kokku üle 900 miljoni Eesti kultuuri jaoks olulise pärandi objekti, mis väärivad digiteerimist, ent praeguseks on nendest digiteeritud vaid ca 10%.

Samas on digiteeritud pärandi osakaal liikide kaupa erinev, näiteks on helikollektsioonid ligi kolmandiku ulatuses juba digitaalsed, kuid dokumendipärandist on digiteeritud vaid alla 1,5%. Kultuuripärandi liikide erineva digiteerituse osakaalu on tinginud olukord, kus digiteerimisel lähtutakse iga asutuse eraldiseisvast ressursist ja konkreetse asutuse kollektsioonide vastu üles näidatud huvist ega lähtuta riigi üldistest prioriteetidest ega kasutusstatistikast tervikuna. Probleem: killustatus eri haldusalade kompetentsis, ressursside nappus ühisprojektideks. Seetõttu puudub Eestis kriitiline mass kultuuripärandi digisisu, mis haaraks kasutajasõbralikku ja terviklikku digiteeritud materjali üle kõikide kultuuripärandi liikide ning oleks seeläbi eelduseks, et tekiks rohkem äriteenuseid, milles digiteeritud kultuuripärandit saaks kasutada.

Kriitilise massi saavutamiseks adresseerib kultuuripärandi digiteerimise tegevuskava mäluasutuste juures säilitatud kultuuripärandit võimalikult sarnasest ajaperioodist, nii et digiteeritav pärand katab kõikide pärandiliikidena perioodi 1900–1940 ning olenevalt pärandiliigist ka varasemat (dokumendi- ja kunstipärandi puhul) ning hilisemat (filmi- ja trükipärandi puhul) perioodi, et oleks võimalik korraldada kultuuripärandi eri liikide vahelist digiteeritud materjali ühist kasutamist. Arvutuste järgi oleks massdigiteerimise kokkuhoid võrreldes tellimuspõhise digiteerimisega vähemalt 37%. Kõikide pärandiliikide arvestuses tekib massdigiteerimise ressursisääst (nn tasuvuspunkt) juba ühe ühiku digiteerimisel.

Lisaks digisisule puudub võimalus mäluasutuste väliselt juba digiteeritud sisu koondamiseks ning digiteeritud sisu kohta sihtgruppide tagasiside kogumiseks, et seeläbi kaasata suuremat hulka infovajajaid, suurendada rahulolevate kasutajate arvu, vähendada asutuse füüsilisel kandjal pärandi rutiinse teenindusega seotud tegevusi ja parandada mäluasutuste ning eri sektoritega koostööd pärandi taaskasutusel. Vajaka jääb ka koordineerimisest ja ühisest taristust. Nii näiteks pakub ERR varundusteenust lindirobotite abil, MuIS aga tegutseb avatud andmete platvormil.

Eelneva tõttu on Eesti kultuuripärandi digiteerimise areng jäänud toppama, praegu ei suudeta täita Eesti Infoühiskonna arengukava ambitsioonikat plaani, mille kohaselt Eesti kultuuripärand  peaks olema tarbimiseks kogu maailmas hõlpsalt kättesaadav ja aktiivselt leviv, sealhulgas taaskasutuses (nt mash-up), ning väärtuslikum osa kultuuripärandist on digiteeritud ja pikaajaline säilimine tagatud.

PROJEKTI ULATUS

Kokkuvõtvalt jaguneb tegevuskava realiseerimine järgmisteks tegevusteks:

           ·          juriidika – analüüs autoriõiguste ja litsentside olukorrast digikogudes, parimate praktikate juhendi koostamine;

           ·          standardimine – koosvõime tagavate kokkulepete sõlmimine, dokumenteerimine ja avaldamine;

           ·          kaasamine – vahendid ja keskkonnad (juhtimisstruktuur) projekti teostamiseks;

           ·          digiteerimine – kõik digiteerimise eel- ja järeltegevused, projekti peamine fookus;

           ·          arendus – digipärandi kättesaadavaks tegemine avaandmetena ja lõpptarbijale mugaval viisil;

           ·          taristu – digipärandi säilitamiseks loodud keskkond;

           ·          teavitamine – huvigruppide informeerimine olemasolevast digipärandist, avaandmetest.

Projekti otsesed kasusaajad on kõik mäluasutused (arhiivid, muuseumid, raamatukogud – kokku ca 1000 asutust) ja nende kogude tundjad, hariduslike ja kultuuri e-teenuste arendajad, Eesti avaandmete kogukond, Eesti kultuurihuviline arvutivõimeline täiskasvanud elanikkond ja Eesti meediaettevõtted ning laiemalt ka kultuuripärandit kasutavad huvirühmad välismaal ning välismaal elavad eestlased või Eestiga seotud inimesed.

PROJEKTI TULEMUS

Üksikute asutuste digihoidlates pikaajalise säilitamise väljaarendamise asemel on mindud üle kesksete säilitamisteenuste kasutamise ja varundamise mudelile (RR DIGAR, RA arhiiv, ERR arhiiv, MuIS).

Digiteeritud sisu haldamist toetavad tegevuskava skoobis arendatud Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivi tarkvara, Rahvusarhiivi ja ERR lindirobotil paikneva arhiivi lahendus (peegel teises geograafilises asukohas või pilveteenus) ja MuIS digitaalarhiivi tarkvara.

Informatsioon loodud digitaalsete pärandiobjektide kohta on tehtud kättesaadavaks avaandmetena, eeldatavalt linkandmete formaadis ja publitseeritud ka riigi avaandmete portaalis. Digiteeritud sisu kasutavaid e-teenuseid on tõhustatud nii valdkonna asutuste poolt kui ka koostöös konkreetseid sihtrühmi teenindavate partneritega, näiteks:

1)      kooli õppekava toetavad lahendused (nt e-Koolikott, TaskuTark, eKool, Filmiandmebaasi keskkond „Film koolis“, digiõpikud jt);

2)      kõrgharidust ja teadustegevust toetavad lahendused (nt E-varamu portaal, DIGAR, MuIS, AIS, FOTIS jt);

3)      teaduskoostöö (nt TLÜ Meediainnovatsiooni ja digikultuuri tippkeskus MEDIT ristmeedia-alase õppe- ja teadustegevuse toetamiseks; TÜ kultuuriajaloo uurimine uute digitaalsete meetoditega ning keeletehnoloogia teksti- ja andmekaeve projektid jt);

4)      loomemajanduse valdkonna teenused (nt mängusektoris veebimäng „Ennemuistne“, E- Aabits, Disainimaja pood, Kingitrükk jt);

5)      perioodiliste väljaannete kasutusvõimalus artiklite tasandil (nt DIGAR Eesti Ajalehed);

6)      turismi toetavad teenused (nt turismi- ja objektiinfo kogumist ning vahendamist toetavate teenuste arendajad – nt liitreaalsuse rakendused, e-Estonia, Ajapaik, visitestonia.com/ puhkaeestis.ee, kohalike omavalitsuste portaalid jt);

7)      meediaprojektid (nt Eesti Filmi Andmebaas, ERR arhiiv, FIS jt);

8)      riigi registrite e-teenused (nt Ehitisregister, Kultuurimälestiste riiklik register, Geoportaal (nt ajaloolised kaardid) jt).

Projekti tulemusel peab kasvama digipärandi taas- ja ristkasutus nii ärilistel kui mitteärilistel eesmärkidel, valdkonna küpsustase ja asutuste koostöö on tõusnud. Digitaalse pärandi arhiveerimine, pikaajaline säilitamine ja varundamine toimub konsolideeritult valdkonnakeskse teenusena.

PROJEKTI MÕJU

Projekti tulemusel,  n-ö. otsese mõjuna, kombineerituna  varem  mäluasutuste  digiteeritud  materjaliga,  on  2023. aastaks digiteeritud mäluasutuste dokumendipärandist 3%, esemepärandist 32%, filmipärandist 60%, fotopärandist 60%, kunstipärandist 55% ja trükipärandist 28%, mis tagab pärandi kasutamiseks ja mäluasutuste e-teenuste tõhusaks toimimiseks vajaliku digiteeritud sisu.

Kaudne  mõju, peale kulude kokkuhoidmise, seisneb järgmistes aspektides:

1)      Välditud on üksikute asutuste digihoidlates pikaajalise säilitamise väljaarendamist ja sellega kaasnevaid kulusid.

2)      Suurema hulga digitaalse sisu e-teenustesse kaasamise abil on võimalik pärandi majanduslikku mõju mitmesuguste olemasolevate teenuste väärtusahelates märkimisväärselt suurendada. Projekti elluviimisel on positiivne sotsiaalne mõju nii ettevõtetele kui ka kodanikele, nt 24/7 teenus samaaegselt paljudele kasutajatele.

3)      Mäluasutuste teenindusprotsessi tõhustumise eeldus: nt asendub raamatukogu hoidlast ettetellimise aeg 10–30 minutit e-kataloogis ja digitaalarhiivis otsinguks kuluva ajaga 10–30 sekundit. Samuti väheneb töötajate koormus füüsilisel kandjal pärandi vahendamisel uurijatele, kes saavad esmase või ka kogu teabe digiteeritud pärandi kasutamise kaudu. Kasutajal väheneb koopiate ja väljatrüki kulu, näiteks RR hinnangul RR lugejatel aastas ca 1400 eurot ja kokku viies teadusraamatukogus ca 7000 eurot aastas. Lisaks annab digiteerimine võimaluse vähendada õrnade ja füüsilist käitlemist halvasti taluvate analoog-originaalide kasutamist ning seeläbi kokku hoida säilitus- ja ennistuskulusid, näiteks on RR-l võimalik vähendada ennistamist 1/4 võrra ehk ca 5000 lehekülge aastas.

4)      Mäluasutuste kogud muutuvad populaarseks ja kasvab mäluasutuste e-teenuste regulaarne kasutamine. Tõhusad e-teenused kasvatavad rahulolu kultuurivaldkonna e-teenustega. Kogude populaarsuse näitajaid ja rahulolu e-teenustega monitooritakse.

5)      Tegevuskava realiseerimisega suurendatakse mäluasutuste omavahelist koostööd digiteerimistegevuse plaanimisel, misläbi väheneb dubleeriva töö tegemise risk.

PROJEKTI JUHTIMINE, OSALEJAD JA MAKSUMUS

Tegevuskava viiakse ellu Kultuuriministeeriumi egiidi all (vastutav tellija), alamprojektidesse on kaasatud Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kunstimuuseum SA, Eesti Rahva Muuseum, Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Rahvusringhääling, Rahvusarhiiv, Tartu Ülikool ning Kultuuri-ministeerium. Selle tegevuskava raames elluviidav projekt koostati valdkonna spetsialistide töörühma poolt – kokku 6 -, millest igaüks keskendus konkreetsele pärandiliigile. Töörühmad arutasid läbi pärandi digiteerimise tegevused ja esitasid valdkondlikud prioriteedid, eesmärgid ja elluviijad.

Projekti tegevuste ja raha kasutamise kontrollimiseks moodustab Kultuuriministeerium kolmeliikmelise projekti järelevalve nõukogu, mida juhib projekti vastutava tellija esindaja (kantsleri tasand), struktuuritoetuse rakendusasutuse (MKM) või Riigi Infosüsteemi Ameti (RIA) esindaja ning valdkonna esindaja.

Tegevuskava realiseerimise kogumaksumus on 9,13 miljonit eurot 5,5 aasta jooksul. Projektil on 25 alamtegevust ehk alamprojekti.

DIGITAALSEST PÖÖRDEST

Marin Laaki (Eesti Kultuuriloolise Arhiivi kultuuriloo allikate ja kirjandusuurimise töörühma vanemteaduri ja kirjandusteadlane) mõtteid 2015. aastast (kiriintervjuu ilmus võrguväljaandes jaanuaris 2016) :

·         Mõte kogu kultuuripärandi digiteerimisest meenutab mulle natuke Lenini plaani kogu Venemaa elektrifitseerimisest proletariaadi diktatuuri algaastatel. Idee on lennukas, aga mastaap on hoomamatu.

·         Kultuuripärandi digiteerimine pole mäluasutuste ringkonnas sugugi uus teema, see on aktiivselt päevakorras olnud juba viimased kümme aastat või isegi rohkem. Eesti mäluasutused on teinud ja teevad päris head koostööd, on üksteise tegevustega enam-vähem kursis. Samas olen üllatunud, et näiteks Eesti Inimarengu Aruannetes pole digi- ega teistest e-valdkonna arengutest siiani juttu olnud, ka Eesti ajakirjanduse jaoks ei ületa digitaalse kultuuri- pärandi teemad eriti sageli uudiskünnist, kuigi mitmekülgne „digitegevus“ mäluasutustes on toimunud järjepidevalt.

·         Arengukavasid „Digitaalne kultuuripärand” on koostatud tegelikult juba aastast 2007, praegune on kolmas [2015. a. seisuga – R.R.].  /.../  Valdkonnas on aktiivsesse käibesse tulnud uus ilus eestikeelne mõiste „avaandmed“ (open data), mis tähendab elektroonilist kättesaadavust mitmel eri tasandil, alates metaandmest kuni täistekstideni.

·         [Digiteerimise] valikute üheks aluseks on kindlasti säiliku rariteetsus ja kasutatavus, mis seab ohtu selle füüsilise säilimise ja mis toob sageli kaasa ka restaureerimise vajaduse enne skaneerimist. Kui see rariteetne „objekt” on parandatud ja skaneeritud, järgneb metaandmete kirjutamise ja andmebaasidesse sisestamise etapp. Just see on kõige töömahukam ja võib võtta sama palju aega kui kõik eelnevad tegevused kokku, kuid samas on see ka kõige olulisem töölõik, millest sõltub digiteeritud säiliku edasine elu. Kui me ei tea, et see on olemas, ei saa me seda ka kasutada, ei saa kätte informatsiooni, kuigi fail võib ju kuskil „kettal” või „pulgal” olemas olla.

·         Igasugune digiteerimine on väga kallis ja pikaajaline tegevus. Kallidus sõltub kindlasti sellest, kas tegu on filmi, heli, trükise, eseme või käsikirjalise dokumendiga. Skaneerimise protsessis tehakse suuremahulised säilitusfailid ja väiksemad kasutuskoopiad, suured failid aga nõuavad ülivõimekat serverit ja/või failirepositooriumi, milles toimub digiteeritud kogumite pidev ülelindistamine turvakaalutlustel.

·         Digitaalse kultuuripärandi tulevik sõltub sellest, kui kiiresti suudetakse ühiku tasandil komplekteeritud andmelaod muuta semantiliselt seostatud teabevõrgustikeks – selle poole maailma praegu ka liigub.

·         Digiteerimisel tehakse originaalile vastav säilituskoopia, mida hoitakse turvaliselt digihoidlates ja mida uute formaatide ilmumisel vajadusel konverteeritakse. Me praegu ei tea veel, kuidas, sest see on globaalne probleem. Võimaluste ja lahenduste otsimisega tegeletakse intensiivselt üle maailma.
 

·         Iga uue meedia reegel on lähtumine varasemast ja selle väljaarendamine, näiteks uute vinüülimängijatega saab tõenäoliselt peagi arvuti kaudu suhelda [<= probleem: tehnika aegumine, s.o. 10-aasta tagused fotod pole arvutis enam kättesaadavad, kuna tehnoloogia areneb].
 

·         On oluline kogu aeg teadvustada, et praegune digipööre pole mitte ainult nii-öelda praktiline, vaid kultuuriline. Muutunud on meie kultuuripraktikad, igapäevaharjumused, õppimismeetodid, üksteisega suhtlemine. Oluline on selliseid muutusi arvestada igasuguses haridus- ja pedagoogilises tegevuses. Siin on suur hulk probleeme ja siin toimivad asjad palju aeglasemalt, protsessid on pikad. Oluline on luua sellised õppevahendid, mis vastaks nüüdisaegsetele, ent paraku ülikiiresti arenevatele tehnilistele võimalustele, aga teha seda nii, et ka noortel säiliks oskus lugeda-kasutada-vaadata vanemat kultuuri.

·         Üks digimaailma lahendamata probleeme on aga autoriõigused ja delikaatsed isikuandmed. Uuele meediakultuurile sügavalt omane „jagamine” põrkub 19. sajandist pärit seadustele, mille muutmine on riigiti erinev, aga igal pool vaevaline. Ajalookirjutamise vaatepunktist on praegu narratiivide paljususe aluseks uue kultuuriloo (new cultural history) teooria, mille aluseks on üksikisiku elu puudutavad isiklikud ja elamuslikud lood. Näiteks need eestlaste elulood, mida kogutakse nüüd juba paljudes kohtades. Kuid kui paljusid neist tohiks teha avalikult kättesaadavaks? Iga kirjutatud lugu, ka siis, kui see on „lugu ajaloost“ või „ajaloolugu” on ikkagi interpretatsioon. Oluline on kätte saadavaks teha allikad, millele need toetuvad.

·         Meil on uus meediakultuur, meil on uus meediakunst, meil on küberkirjandus. Uue meedia keskkonnas on meil võimalik näidata semantilisi seoseid, mis tekivad eri ühikute ja sõlmekeste vahel, kuid need sõlmekesed ei pruugi olla kõik ühes arvutis, vaid laiali maailmas, näiteks saame uute tähenduste loomi seks linkida omavahel erinevate mäluasutuste arhiivide materjale. Semiootik Ziva Ben-Porat on nimetanud selliseid tähendustega seotud „tekstide” kobaraid uuteks kultuurilisteks ühikuteks, mis risti-rästi, võrgustikuna meid kõikjal ümbritsevad.

·         Kui varasemad ajad on analoogkandjate vahendusel kogutud, hoitud ja säilitatud, nii mäluasutustes kui perearhiivides, siis need digitaalsed kultuurikanalid, sms-id, e-posti kirjad, häälsõnumid, seosed, lingid, postitused, kommentaarid, foorumid, Facebook, Twitteri säitsud jne – haihtuvad, jäävad hetkesse, mil vajutati nupule „Saada/Send”. Kultuuriloolisest vaatepunktist kultuur justnagu katkeks ja lõppeks… Tahan kõiki kutsuda üles olevikku, mis ju niikuinii toimub, koguma, talletama, salvestama, välja printima!

*          *          *

KASUTATUD ALLIKAD

Kultuuriministeerium (2018). „Kultuuripärandi digiteerimine 2018-2023“ tegevuskava. Loetud 12.02.2020 aadressilt https://www.kul.ee/et/eesmargid-tegevused/kultuuriparandi-digiteerimise-tegevuskava.

Eesti urbanistide väljaanne (09.01.2016). Mäluasutused ja digitaalne pööre. Nr. 18, lk 18-24. Loetud 12.02.2020 aadressilt https://www.urban.ee/pdf/18/UU18-5-ee.pdf.