Üks digihumanitaaria loeng
ärgitas mind mõtlema. Nimelt tutvustas Marek Tamm digiajaloo arengu etappe ja
jutuks tuli, et seoses arvutite kasutuselevõtuga 1960. aastail toimus n-ö. esimene läbimurre, milles
sündisid uued suunad: kliomeetria, statistiline ajalugu, kvantitatiivne ajalugu.
1968. aastal, ajastu vaimust kantuna, kuulutas tuntud Prantsuse ajaloolane
Emanuel Le Roy Ladurie: „Tuleviku ajaloolane on kas programmeerija või
mittekeegi!“
See tuletas mulle meelde aastatetagust vaidlust ühe
statistikatudengiga, kes tõsimeeli väitis, et lähimas tulevikus ei ole enam
ajaloolasi vaja, sest kõik andmed sisestatakse superarvutitesse, mis
analüüsivad ja töötlevad sisendit ning esitavad väljundina kokkuvõtte soovitud
teemal. Arvuti ei eksi, kui andmed on õiged, ja on sooneutraalne, erapooletu,
eelarvamusteta.
„Aga ajaloo tõlgendamine, kontekstuaalne lähenemine, mängu ilu
– kuidas sellega jääb!“ karjatasin ma ja sain vastuseks statistikuhakatise
jääkülma nendingu: „Ajaloolastele jäävad emotsioonid, aga meil on
argumendid.“ Edasi arvas ta, et
ajaloolased tegelevad müütide loomisega ja nende dekodeerimisega, samas kui
statistikute roll on demüstifitseerimine.
Nüüd, aastaid hiljem mõtlen, et ega ta midagi valesti ei öelnudki.
Digihumanitaaria flirdib kõvasti statistikaga. Võtame Voltaire’i korrespondentsi,
sisestame arvutisse adressaadid ja saame valgustusajastu tippharitlase
suhtevõrgustiku, mis räägib meile ainuüksi visuaalis juba nii mõndagi.
Üks
pilt räägib rohkem kui tuhat sõna – vana käibetõde. Kas ajaloolane ilma
arvutita suutnuks jõuda samaväärse tulemuseni? Muidugi, aga ainult suure töö ja
vaevaga ning tohutu ajaga. Nii ei jää ajaloolasel viimaks tõesti muud üle kui statistikuga kampa lüüa või mySQL ära õppida.
 |
| Voltaire kirjavahetuse võrgustik, 1775-1776 (Electronic Enlightenment Project, University of Oxford / Marek Tamm, TLÜ) |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar