Georges Duby. GUILLAUME le MARÉCHAL ehk MAAILMA PARIM RÜÜTEL

SISSEKANNE # 70

www.apollo.ee

See on hea raamat. Paraja pikkusega, väga põnev ja algab pompöösse suremise rituaaliga, mida ülima põhjalikkusega kirjeldatakse raamatu esimesel paarikümnel leheküljel. Õigupoolest ongi see raamat rituaalide kirjeldamine ja lahtimõtestamine.

“Guillaume le Maréchal ehk Maailma parim rüütel” (1984, eesti keeles 1997) on köitev teos rüütlielust keskaegses Euroopas. Raamatu autor Georges Duby toetub põhiliselt ühele haruldasele allikale, milleks on imekombel ärakirjana säilinud post mortem lugulaul  ühest XII sajandi kuulsamast turniirivõitlejast, Prantsuse kuninga Philippe Auguste´i sõnul “maailma parimast rüütlist”, kirjapanduna elukutselise kirjutaja poolt tema vanema poja tellimusel. Sellisena on tegemist mõistagi panegüürikaga, mis - niisamuti nagu kuningate ja pühakute elulood – näitavad subjekti soodsas valguses läbi õilsa prisma, võimendades head ja varjutades halba.  Duby on ehitanud selle õrna karkassi ümber lihava, tummise ja veenva loo, mis lugeja otsekohe enda kütke haarab. Kuna tegemist on autoriteetse ajaloolasega, pealegi medievistiga,  siis  tasub lugejal usaldada  tema kaptenirolli,  kes meid niisuguse allika salakaridest mööda tüürib.

Peategelane Guillaume le Maréchal on tõesti võimas karakter. Ehkki päritolult normann, peab ta ennast inglaseks. Seal on ta tuntud William Marshalina, hilisema esimese Pembroke’i krahvina. Mitte just kõige jõukama noblemani noorima järeltulijana pole tal lootustki pärida maad ega muud vara, mistõttu ta suundub rändava rüütlina laia ilma. Tõeline self made man viie kuninga – Henry II, tema poegade „noore kuninga“ Henry ja Richard I Lõvisüdame, John Maata ja tema poja Henry III - teenistuses. Ta teenis kõiki oma isandaid truult ning lõpuks sai ka tema isandaks, naitudes kõrgest soost Isabel de Clare’iga ning pärides kaasavarana maavaldusi siin ja seal. Abielu oli hea tehing juba viiekümnendaid käima hakkavale „poissmehele“, kelle sünnidaatum jääb liig madala päritolu tõttu küll häguseks (ca 1145-47), ent surma saabudes 20. maiks 1219 on ta senjöör, auväärne isand, kelle toimetamisi järgivad hoolsa pieteeditundega palgalised kirjutajad tema oma kojas.

Saame teada, et tähtsaim rüütli kapital on au. Võim on oluline, kuid raha omab vaid praktilist tähtsust kuivõrd selle eest saab osta asju, soetada varustust või hea hobuse. Suhtumist rahasse illustreerib juhtum, kus Guillaume le Maréchal kohtab teel rändavat paari – kodust ära jooksud neiut  ja võrgutajast munka. Le Maréchal keelitab neiut koju tagasi pöörduma, sest on mõeldamatu et heast perekonnast pärit neiu nagu hoor mööda teid ringi sõidab; ainukesed vastuvõetavad ringihulkujad on rüütlid). „Lõpetage see hullus. Ma viin teid venna juurde tagasi: ma tunnen teda.“ Daam vastu: „Mitte iialgi ei lähe ma tagasi maale, kus mind tuntakse.“ Le Maréchal ei käi peale, rüütlimoraal nõuab hädaohtu märgates kõrgestisündinud daamidele otsekohe appitõttamist, ent keelab samas naise sundimise. Kui tegemist on armastusega, tuleb järgida naise tahet. Täiusliku rüütlina jätab le Maréchal suhted rahule – ehkki naise võrgutanud munk  tekitab temas põlastust. Ta tunneb hoopis muret, kas neil on piisavalt raha teekonna jätkamiseks, mispeale näitab munk uhkelt rahatükkidest pungil vööd: selles olevat vähemalt kaheksakümmend liivrit, mille ta esimesse kaubalinna jõudes intressi peale paneb – sellest rendisest nad siis elavat. Le Maréchali vihastab säherdune asi hirmsasti ja ta laseb oma teenril raha ära võtta „Issanda õiglase mõõga nimel“.  Liiakasuvõtmine on suur patt ja õiglus seatakse jalule moraalitu munga röövimisega – mille viib läbi, panete tähele, teener oma isanda korraldusel, sest rahaasjadega jantimine ei ole õilsale rüütlile kohane. Paarikesel lastakse oma teed minna. „Et nad kahetsusest keelduvad, et nende pahelisus neid endaga kaasa kisub,“ saadab le Maréchal nad kuradile. Raha  lüüakse aga vähimagi südametunnistuse piinadeta esimeses tavernis letile ja pannakse pidu püsti. Rüütlimoraal kohustab oma kaaslasi ja  sõpru  heldelt kostitama: raha tähendus siin on praktiline, võimaldades head äraolemist, kuid mitte pahelises intresside teenimises ja hõlptulu saamises (lk 48-49).

Soovitan seda raamatut lugeda juba seepärast, et Duby vahendab meile seda lugu elavas mina-vormis, mida akadeemiline ajalookirjutus üldiselt ei tee, ning kasutab pealegi head ilukirjanduslikku keelt (mida akadeemiline ajalookirjutus jällegi üldjuhul ei tee). Boonuseks on ka hea tõlge (Lore Listra) ja Marek Tamme kommentaar raamatu lõpus.

Georges Duby (1919-1996) oli aga üks XX sajandi teise poole nimekaimaid ajaloolasi, kuuludes  Prantsuse ajalooteaduse lipulaeva, nn. Annales´i koolkonda. Saanud 1960. aastatel tuntuks majandus- ja sotsiaalajaloolasena, kujunes Dubyst, kes on erialalt medievist, samuti üks mentaliteediajaloo aluspanijaid. Selles raamatus käsitleb ta peategelase biograafia kaudu kõiki tähtsamaid keskaja ajaloo aspekte: küla- ja rüütlielu; abielu ja perekond; naine ja eraelu; kunst, ideoloogia ja poliitika. Ta läheneb teemale lihtsalt ja paatoseta, suhtudes uuritavasse subjekti lugupidamisega. Teisisõnu, nagu Marek Tamm raamatu lõppsõnas märgib, tegeleb subjekti tagasitoomisega.