SISSEKANNE # 5
INIMESE JA ARVUTI INTERAKTSIOON
LOENGUPÄEVIK
Kirjutasin loengupäevikut inimese ja arvuti interaktsiooni teemal. Välja
tuli niimoodi:
“12.10.2018 kuulasin
Mati Mõttuse (David Lamasi materjalidele tuginevat) loengut inimese ja arvuti
interaktsiooni teemal ehk kuidas suhestuvad omavahel inimene ja tehnoloogia.
XXI sajandil oleme jõudnud kiire tempoga punkti, kus arvuti ümbritseb meid
peaaegu kõikjal: nutitelefonis, nutiteleris, tänavakaameras, ühissõidukite
validaatorites - tundub, et autogi on tänapäeval juba neljarattaline, mobiilne
arvuti kui pelgalt automobiil. Ja mõnel võibolla on kodus isegi
tehisintellektuaalne külmkapp, mis analüüsib kapis sisalduva põhjal
toitumisharjumusi, või wc-pott, mis lahendab hügieeniprobleeme ja kontrollib
ehk tervislikku seisunditki. Tehnoloogiline areng on seda hämmastavam, et alles
1950-60ndail aastail oli arvuti toasuurune elektronlampidel ja releedel põhinev
monstrum, mida teenindas mitukümmend inseneri. Ja Philadelphia
"superaju", esimese arvuti ENIACi kohta käis linnalegend, et kui see
kord täiel võimsusel tööle pannakse, jääb kogu linn pimedusse - arvuti oli nii
energiamahukas. Nüüd, kaks inimpõlve hiljem on arvuti kohalolu nii totaalne, et
me ei isegi taju seda - võtame seda kui loomulikku keskkonda: inimesed ei
teeninda enam masinat, mis vastutasuks mõned strateegilised arvutused ära teeb,
vaid masinad teenindavad inimest, kes aeg-ajalt need oma muutuvate vajaduste
järgi ümber programmeerib.
Nähtub, et inimest ja
arvutit seovad sotsiaalsed, psühholoogilised, tehnilised ja disaini puudutavad
aspektid. Briti teadlane Paul Dourish on uurinud inimese ja arvuti suhestumise
ajaloolist tausta ja välja toonud viis etappi: 1) elektriline - arvuti kui
programmeerija tööriist, tavakasutajaid ei olnud (nende jaoks oli see ilmselt
masin kusagil salalaboris, mis teenindas jumal teab kelle huve ning võis
halvemal juhul linna elektrita jätta, eks); 2) sümbolipõhine - arvuti õpetati
tundma binaarset koodi, ta kuuletus programmeerijale sümbolite kaudu; 3)
tekstipõhine - arvuti sai aru sõnadest ja tekstist, mis sisestati temasse
käsuridadena; 4) graafikapõhine - graafiliste kasutajaliidese külgepookimine
arvutile andis kasutajale tänapäevased võimalused arvutit enda heaks tööle
rakendada (1980ndad ja edasi); 5) käegakatsutav/kombitav suhestumine - arvuti
ja inimene tunnetavad üksteist füüsiliselt ning personaalselt (nutitelefon, mis
on personaalse konfiguratsiooniga; nutiteler, mis tunneb kasutaja eelistusi).
Briti arvutiteadlane ja
psühholoog Yvonne Rogers on uurinud inimese/arvuti suhestumise
psühholoogilist-sotsiaalset aspekti: millisel viisil saab inimene arvutist
kasu. Ta toob välja erinevad teooriad: 1) klassikalised - uuriti, kuidas
inimene arvutit kasutab ja millised on seejuures tema võimed-oskused; 2)
modernsed - uuriti inimese arvutikasutust ühiskonnas, nn. tegevusteooriaid,
kuidas inimesed jagavad arvutikasutust, kuidas käituvad erinevates situatsioonides,
kaasati kasutajapõhise disaini elemente; 3) kaasaegsed, tulevikku pürgivad
teooriad - arvuti/inimese suhestumist uuritakse mitte ainult
pragmaatilisest (kuidas arvuti abil
midagi ära teha), vaid ka tunnetuslikust küljest lähtuvalt (milline on inimese
kogemus, saadud emotsioon arvutiga lävides).
SA infoteadlane John M.
Carroll on inimese/arvuti suhestumise ajaloos märkinud kolme momenti: 1)
esialgu keskenduti arvuti süsteemikomponentidele, seejärel 2) ülesandele, mida
süsteemiga peale hakata, kuidas see kasutajale otstarbekaks muuta, ja lõpuks 3)
katsed siduda komponendid ja kasutajasõbralikkus materiaalsete ja sotsiaalsete
väärtustega.
Interaktsiooni võib
vaadelda kolme lainena. Esimene keskendus funktsionaalsusele (kuidas toode
toimib, kuidas inimene sellega hakkama saab), teine laine keskendus ülesehitusele
(n-ö. laborist argiellu tulek, kvalitatiivsed uuringud ning reaalsed sammud
inimese ja arvuti vajaduspõhiseks sidumiseks), kolmas laine keskendub
detailidele (inimese ja arvuti emotsionaalne suhe: kas ja kuidas on võimalik
inimese eelistusi määrata/suunata/muuta).
Loengu teine pool
käsitles interaktsiooni Tallinna Ülikooli õppekavast lähtuvalt (ülevaade
õppimis-võimalustest, laboritest, praktilise kogemuse hankimisest).
Üliõpilasele, kes soovib oma tulevikku ühel või teisel määral infotehnoloogiaga
siduda, annab ülikool nii teoreetilised teadmised kui praktilised oskused ning
võimaldab ka vahendid, et neid testida.
Minu jaoks oli see
kahtlemata kõige huvitavam ja mõtlemapanevam loeng, kuna teema ise tekitab
palju küsimusi - loengust sõltumata. Kuidas on mu enda personaalne suhe
arvutiga? Kas ma tahan, et arvuti tunneks mu iseärasusi detailideni ja mis
sellest oleneb? Et cetera, et cetera... Ma näen siin ohte: pilgujuhtimine või
inimeste kiipimine võib tuua üldist või personaalset kasu, mugavust kõigile -
aga võib-olla on interaktsioon ka instrumendiks, et kontrollida ühiskonda? Ma
ei tea. Võib-olla mõtlen ma liiga orwelliliku mõttemustri järgi. Igatahes
sellistele radadele mu mõtted ekslema läksid, kuid kahtlemata näen ma inimese
ja arvuti interaktsoonis - kui see toimub inimese hüvanguks - suurt
tulevikuperspektiivi.”
Allikad:
* Lamas, D; Mõttus, M. (2018) What is Human-Computer Interaction? https://dti6001.files.wordpress.com/2018/10/mati_mottus_hci_2018.pdf
* Mõttus, M., Põldoja, H. (2018) Inimese ja arvuti interaktsiooni akadeemilise suuna tutvustus https://www.youtube.com/watch?v=_Jm0zOntVEc
* Bellis, M. (2018) The History of the ENIAC Computer. Loetud aadressilt: https://www.thoughtco.com/history-of-the-eniac-computer-1991601 (16.10.2018)
Jah, nii ma kirjutasin.
Tegelikult ma vist ei taha, et külmkapp mu toitumisharjumusi revideerib või wc-pott
minu teiseste produktide konsistentsi põhjal mu tervislikku olukorda skaneerib.
Külmkapi ülesanne on olla täis ja vetsupoti ülesanne on asjasd allavett lasta. Mulle
meeldib vanakooli lähenemine. Nagu John McClane (Bruce Willis) sedastas: “As far as I'm concerned, progress peaked
with frozen pizza.” (Die Hard 2).
Noh, ma vaatan tiba kaugemale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar