SISSEKANNE # 4
Rubriik: Küsimused ja Vastused :)

RAAMATUKOGUNDUS  LÄÄNEMAAILMAS JA EESTIS 19. SAJANDIL

·         Milles seisnes avalike raamatukogude rajamise angloameerika ja mandri-Euroopa kontseptsiooni erinevus? 

19. sajandil hakati Suurbritannia ja Ühendriikides rajama avalikke raamatukogusid, mis olid kantud ideest, et ühiskonna jätkusuutliku arengu  saab tagada vaid kogu elanikkonna haridustaseme tõstmine, s.t. haridus ei saa olla kitsa ringi privileeg. Pärast avalike raamatukogude seaduse vastuvõtmist 1850. a. lubati üle 10 000 elanikuga linnades asutada munitsipaalraamatukogusid, mida peetakse ülal laekunud maksudest. Aegamööda kujunes välja avalike raamatukogude süsteem ühes suurema keskraamatukogu ja tema filiaalidega. Ameerikas tegutses avalik raamatukogu kindla kogukonna maksumaksja raha toel ning teenindas sedasama kogukonda. Põhimõtteline eripära angloameerika kontseptsioonis oli kirjanduse vaba kasutavus: kõik raamatukogus olevad väljaanded peavad olema avariiuleil, piiranguteta juurdepääsuga kõigile. Üldkasutatav raamatukogu pidi olema kirjanduse vahendamisel neutraalne – vastutus, valikuvabadus jääb lugejale. Vaba juurdepääs teatmekogule on angloameerika avaliku raamatukogu korralduslik põhiprintsiip.

Mandri-Euroopas, eeskätt Saksamaal ja Prantsusmaal, lähtuti avalike raamatukogude kontseptsioonile pisut teise nurga alt. Saksamaa kui olemuselt väga dogmaatiline ühiskond lähtus rahvaraamatukogude asutamisel samuti hariduslikest eesmärkidest, kuid erinevalt angloameerika neutraalsest suhtumisest lugejasse, kus ta võis lugeda vabal valikul kõike, püüti siin lugejale pakkuda ainult „head, kõlbelist, harivat“ kirjandust. Rahvapedagoogika põhimõte seisnes selles, et riik võtab rahva haridustaseme tõstmise oma vastutusalaks. Nii ei saanud ka rahvaraamatukogu olla neutraalne valgustusasutus, mis ei teeni kellegi poliitilisi ja religioosseid huve.  Ka Prantsusmaal lähtus rahvaraamatukogude teke filantroopililistest, religioossetest, humanistlikest ja sotsiaalsetest kaalutlustest. Seega: mandri-Euroopas püüdis riik suunata rahva lugemisharjumust ja –eelistusi, mis angloameerika kontseptsiooni järgi oli välistatud.

·         Kas 19. sajandi teisel poolel tegutses Eestis teadusraamatukogusid ning kui, siis millised need olid? Millised tunnused lasevad neist kõnelda kui teadus-raamatukogudest?

Teadusraamatukogu ülesanne on teadusinformatsiooni kogumine, säilitamine, töötlemine ja kättesaadavaks tegemine kõikidele oma lugejatele. Eestis tegutses sellisena Tartu ülikooli raamatukogu, mille kogusid täiendati järgmistel alustel: raamatuid tuleb hinnata nende teadusliku, mitte bibliofiilse väärtuse järgi; originaaltöid (eriti ilukirjandus) eelistada tõlgetele; mitte osta terveid raamatukogusid, vaid valida neist vajalik. Siin ilmnevadki teadus-raamatukogule omased jooned. Kogude kavakindlale täiendamisele aitas kaasa ülikooli 1803. a põhikirjaga määratud stabiilne eelarve ning püsivad sidemed kindlate raamatukauplustega. Teaduse arengu seisukohast olulisi vanemaid teoseid, maakaarte ja käsikirju lisandus ostudena oksjonitelt või annetusena saadud eraraamatukogudest (J. G. Herder,  J. I. J. v. Essen, Fr. Recke, Fr. Giese, G. Bergmann, Fr. M. Klinger, A. Neustrojev jt).  Juba 1818. aastal sai Tartu ülikooli raamatukogu Saksamaal asutatud ülikoolide väljaannete vahetusühingu Tauschverein der deutschen Universitätsschriften liikmeks. 19. sajandi lõpuks sõlmiti vahetussidemed teistegi Lääne-Euroopa, Jaapani ja USA ülikoolidega. Raamatute vahetus muutus eriti intensiivseks 1893. aastast, mil hakkasid ilmuma Tartu Ülikooli toimetised. Kasutamist hõlbustasid hästi koostatud kataloogid.

Teadusraamatukogudena saab käsitleda ka seltside kogusid (Eesti Kirjameeste Selts, Õpetatud Eesti Selts, Eesti Üliõpilaste Seltsi raamatukogu), kuna need võtsid endale ülesande koguda ja säilitada eestikeelset kirjandust – see on arhiivraamatukogu peamine ülesanne. Kogud olid killustatud ja väikesed, kuid eesmärk oli õilis. Kogude täiendamiseks vajalikku raha hangiti pidude ja näitemüükide korraldamisega, kuid kirjastajate poole pöörduti ka eraviisiliselt. Samuti kutsuti üles annetama. EÜSi raamatukogu peetakse Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu eelkäijaks.

·         Milline raamatukogu toimis tollase Vene impeeriumi koosseisu kuulunud Eesti seisukohalt rahvusraamatukoguna? Milles väljendus selle (nende) raamatu-kogu(de) rahvusraamatukogu funktsioon?

Eestikeelseid raamatuid korjas ka Tartu ülikool, kuid eesti rahvusliku kirjanduse kogumise võttis n-ö. peamise ülesandena enda kanda EÜSi raamatukogu (vt eelmine vastus).  Eesti Kirjameeste Selts oli taolise ülesande püstitanud juba varem, kuid seltsi tegevus oli 1880ndate aastate lõpus soiku jäänud. Uus lootus pandi Eesti Üliõpilaste Seltsile, kelle raamatukoguhoidjale Oskar Kallasele pani Villem Reiman juba 1889. a. südamele, et kogu peab olema täielik ja omandama kõik eesti keeles ja eesti rahva kohta kirjutatud raamatud. Ühtlasi tulevat need kataloogida. Ja kõik see - Eestis ilmunud või Eestit puudutavate trükiste  kogumine, säilitamine ja kättesaadavaks tegemine sõltumata nende ilmumiskohast, sealhulgas kataloogimine ja statistika – ongi rahvusraamatukogu põhiline funktsioon.

·         Millist tüüpi raamatukogudest võis saada lugemisvara 19. sajandi teisel poolel elanud eestlane? Kas raamatute laenutamine oli kõikjal tasuta?

Eestlane võis lugemisvara saada rahvaraamatukogust, mille asutajaks oli rahvas ise. 1860-1870ndad aastad tähendasid ühiskonnas suurt majanduslikku edasiminekut, eriti talurahva seas. Sellega kaasnes ka hariduslike ja kultuuriliste vajaduste kasv. Kui varem tuli algatus raamatukogu asutamiseks pastorilt, siis nüüd said asutajaks kooliõpetajad. Rahva-raamatukogude traditsioon sai alguse just Lõuna-Eestis ja eriti Viljandimaal, kus majan-duslikud olud olid paremad ning rahvas ärksam. Nende eesmärk oli hariv/valgustuslik – vähese tasu eest võis seda igaüks kasutada. Näiteks 1860. a. Hans Wühneri asutatud rahva-raamatukogu Tarvastus võttis lugemismaksu 1 kopikas raamatu pealt, aga kel seegi oli koormav, sai tasuta. Lugemisraha oli mõeldud uute raamatute soetamiseks, summa järgi on hea jälgida ka lugejaskonna aktiivsust.

Huvitav näide on Haljala kihelkonnas Virumaal 1872. a. ärksa Danel Pruuli asutatud nn Metsiku Õppija Selts, mille liikmed tasusid 1 rubla aastas raamatute ostmiseks. Olid ka veel nn aastalugejad, kes maksid 50 kopikat aastas. Tähenduslik on põhikirja järgi eelistused raamatute soetamisel: esimeses järjekorras populaarteaduslik kirjandus ja juturaamatud, kooliõpikud ja alles siis – kui raha jätkub – vaimulik kirjandus.

Raamatukogusid rajati ka laulu- ja mänguseltside juurde, mida juhtis tavaliselt seltsi aktiivseim liige – kooliõpetaja. Mõned raamatukogud asutati vallavalitsuse poolt. Põhja-Eestis oli koguduste raamatukogusid. Mõnel pool asutati ka ärilise eesmärgiga raamatukogusid, näiteks raamatukaupmehe poolt, aga neid oli vähe. Harva saadi toetust vallalt, sissetulek tuli siiski lugemismaksudest, mille suuruse kehtestas iga raamatukogu juhatus ise. Tema otsustas ka lektüürivaliku.

Linnades polnud raamatukogude areng nii kiire. Linnad olid saksastunud, eestikeelne linnakodanlus oli alles kujunemisjärgus, kultuurihuvid võrreldes majanduslike huvidega teise-järgulised. Siiski tegutsesid linnades raamatukaupluste juures raamatukogud, kus laenutus mõistagi oli tasu eest. Need olid siiski ajutised, sest koos äriga kadus ka raamatukogu.

Raamatukogusid asutasid ka linnaseltsid („Vanemuine“ Tartus, „Endla“ Pärnus jt) ja mitmed muud karskus- ja erialaseltsid (nt. Tartu Eesti Põllumeeste Selts) Ainult kahes väikelinnas – Paides ja Valgas – oli raamatukogu asutajaks linn; selle kogud olid aga napid ja saksakeelsed/-meelsed.

Kokkuvõttes: eestlane maal sai raamatu kätte – väikese tasu eest - rahvaraamatukogust, milliseid tekkis ärkamisaegses tuhinas palju; linnaelanik seltside juures tegutsevatest kogudest. 

Kasutatud allikad:

·         Veskimägi, Kaljo-Olev. Kahte kappi on ühhetassa majas tarvis: leiwakappi ja ramatokappi. Eesti raamatukogude ajalugu. Tallinn, 2000.

·         Volodin, Boriss. Maailma raamatukogude ajalugu. Tallinn, 2005.

·         Tartu Ülikooli raamatukogu ajaloost. Loetud aadressilt:  https://utlib.ut.ee/ajaloost (09.10.2018).