SISSEKANNE # 2
VANA-HIINA
RAAMATUKOGUD
Referaat
Rumal on raamatuid välja laenata,
sama rumal on raamatuid tagasi anda.
(hiina vanasõna)
Hiina
ühiskond ja kultuur tervikuna arenesid täiesti iseseisvalt, kulgedes sajandeid
häirimatult oma rada. Ka esimesed raamatukogud Hiinas tekkisid väljaspool
Lähis-Ida ja Vana-Kreeka mõjusid ning kujunes välja mudel, mis levis
teistessegi Kagu-Aasia maadesse – nii etendas Hiina neile seda rolli, mis oli
Kreekal lääne tsivilisatsioonide suhtes. Seetõttu võib nii Kreekat kui Hiinat
pidada tänapäevase raamatukogu sünnimaaks.
Varaseimad Hiina
territooriumilt leitud kirjamälestised pärinevad Shangi dünastia ajast u 14.
sajandist eKr ning kujutasid endast
pealiskirju loomaluudel ja kilpkonnakilpidel. Neid mälestisi uurinud
arheoloogid täheldasid, et kuigi märgisüsteem polnud allutatud kindlatele
reeglitele – märgid olid kraabitud nii paremalt vasakule kui vastupidi, suuri
ja väikseid sümboleid kasutati läbisegi, vaheldumisi püstises ja külili asendis
- , kujutasid need siiski kindlat funktsioneerivat kirja, mida kasutasid
oraakelpreestrid religioossetel eesmärkidel – et suhelda jumalatega.
Esimesele bambusele ja
siidile jäädvustatud tekstid ilmusid Zhou dünastia ehk nn Kevadsügise ajastul
(hiina k. Chunqiu, 770-476 eKr), mis sai
nime sellest perioodist kirjutatud ajalookroonika järgi. Sel ajal hakati koostama
juba tekste, oraaklist sai kirjatundja, hakkas välja kujunema kirjakeel. Vanimad
kirjapandud tekstid pärinevad u 800 e.Kr ning on üldiselt tuntud kui viis
klassikalist teost. Muutuste raamat (I
ching), mis kujutas endast tuleviku tõlgendamise käsiraamatut, on neist
kõige vanem ja tuntum. Ajaloo raamat (Shu
ching) hõlmas varasemate valitsejate ja nende nõunike suulist pärimust,
Oodide raamat (Shi ching) oli
lüürilise poeesia antoloogia ning Riituste raamat (Li ching) koondas kõik tähtsamad tseremoniaalsed tekstid. Viimane
teos, Kevadete ja sügiste annaalid, on kirja pandud arvatavasti riigimehe ja
filosoofi Kong Fuzi (551-479 eKr) enda poolt ning selle ühiskondlik tähtsus
peegeldub juba ainuüksi ajastu nimes –
veel enam, konfutsiaanlik eetika ja maailma-nägemus määrasid Hiina saatust ka järgnevad 2500
aastat.
Zhou ajastul kasutati
bambust (tso) pikemate tekstide jaoks (rohkem kui 100 sõna), lühemad tekstid
kirjutati puittahvlitele (fang). Siid
(si) ilmus 5.-3. sajandi vahel
ning jäi kasutusse peaaegu tuhandeks aastaks, ehkki ta oli väga kallis
materjal. Paberit (zhi) hakati
kirjutusmaterjalina kasutama Hani dünastia ajal 2. sajandil pKr.
Zhou ajastusse jääb ka
esimeste raamatukogude sünd. Varaseim
tüüp oli mengfu (“nõukoda” – riiklike
õukonnaraamatukogude hiina variant), mida juhatasid kroonika-kirjutajad. Üheks
neist peetakse Vana-Hiina filosoofi Lao Zid (6.-5. sajand, taoismi rajaja),
kelle hoole all tegutses Luoyangi keiserlik “Taevaarhiiv” - teda peetaksegi
esimeseks suureks raamatukoguhoidjaks.
Sealsed fondid olid algselt mõeldud kasutamiseks ainult keisrile endale
ja isikutele, kes keisri arvates vajasid raamatuid oma ülesannete paremaks
täitmiseks. Hiina keisririiki peeti “taevaliku keisririigi” sümboliks, mille
eesotsas seisis taeva antud piiramatu võimuga, kosmilist korda kehastav keiser.
Raamat kui tarkuse allikas oli keiserlik privileeg ja riigiametnikud, kes
töötasid õukonnaraamatukogudes, vastutasid keisri laitmatu reputatsiooni
eest – kõigi tulevaste põlvkondade ees. Seega oli raamatutega tegelemine
väga prestiiźne valdkond pikkadeks sajanditeks. Keiser käis ise raamatukogus
lugemas, kuid võis kasutada ka spetsiaalsete ettelugejate abi. Raamatuid vajati
pragmaatilistel põhjustel - nendest
ammutati teavet maa elanikkonna ja piiride kohta, otsiti õigustusi valitsejate
võimule -, aga ka hariduslikel eesmärkidel (ettekujutuse loomiseks valgustatud
valitsemisest ja ustavate riigiametnike koolitamiseks).
“Nõukodade” kõrval
tegutses shuyuanid (“raamatuametid” – riiklike teaduskeskuste hiina
variant), mis kaudselt meenutasid araabia “teadmiste koda” ja “tarkuste koda”
või museioni, sest nende tegevus põhines raamatukogul, neisse kutsuti tööle
teadlasi ja seal toimus õppetöö. Seejuures
ei keskendutud siin mitte niivõrd säilitamise- kui just teenindusfunktsioonile
– tagada õpetlastele juurdepääs raamatutele. Esimesed niisugused asutused tekkisid
Tangi dünastia valitsemise ajal (608-907), nende õitsenguperiood jäi Songi
dünastia valitsemise aega (960-1279).
Lisaks oli Hiinas arvukalt eraraamatukogusid,
esimeste kohta on andmeid juba Zhou dünastia aegadest. Need võisid olla väga
mahukad: näiteks ajaloolane ja riigitegelane Sima Guang (1017/19-1086) omas
“Üksildase rõõmu aia” nimelises raamatukogus ca 10 000 valdavalt ajalooalast
teost. Kuid erinevalt Euroopast olid eraraamatukogud väga kinnised asutused –
keegi peale omaniku pereliikmete ei tohtinud seal hoitavatest raamatutest
midagi teada. Mitme sajandi vältel tegelesid omanikud pelgalt
kollektsioneerimisega, raamatute müümine või kõrvaletoimetamine oli keelatud ja
vaadeldav kuriteona. Raamatute ringlust koos võimetusega ringelda iseloomustas
levinud vanasõna: “Rumal on raamatut välja laenata, sama rumal seda tagasi
anda”.
Vahemeremaade ja
Lähis-Ida raamatukogudega võrreldes jäid need sajandeiks muutumatuiks, näiteks mengfu oli peamine raamatukogutüüp
Hiinas veel 20. sajandi hakul. Või kui muutused aset leidsid, siis olid need
ajas n-ö. “venitatud” lääne mõistes hoomamatult pikale perioodile. Hiina
raamatukogude eripäraks oli peale kasutajate ringi piiratuse ka orienteerumine
eeskätt fondide loomisele ja nende täitmisele. Raamatuid koguti ja säilitati
oskuslikult, teatud ajavahemike järel toodi need välja tuulduma. Hoidlana olid kasutusel nn paviljonid, mis
kandsid poeetilisi nimesid, näiteks Jinkui
(“Kuldne korv”). Hoidlates töötasid kirjutajad, kes ümberkirjutuste kõrval
koostasid uusi raamatuid ja kogumikke valitsejate tegevuste kohta. Arvukate
ümberkirjutamiste tõttu esines koopiates sageli vigu, nende kindlakstegemiseks
hakati Lääne-Hani dünastia ajal
raamatuid võrdlema. Lisandus veel üks oluline funktsioon – tagada
raamatute autentsus. Ühtlasi valiti
võrdlemise käigus välja põhivariant, mida etalonina trükkida ja levitada.
Nagu mainitud, oli
raamatute omamine keiserlik privileeg ja keisri ilmeksimatust suvast võis
sõltuda ka raamatute saatus. Keiser Qin Shi Huangdi (valitses aastail 259-201
eKr), kes rajas ühtse keskvõimuga Qin impeeriumi ja alustas suure müüri
ehitamist kaitseks põhjapoolsete nomaadide vastu, s.o. ladus tänapäevase Hiina
vundamendi, keelustas kõigil teistel peale tema enda raamatute omamise. Veelgi
enam, 213 eKr andis ta oma suurnõuniku
Li Si kaudu teada, et kõik raamatud, mis talletavad ajaloolist mälu enne Qini
impeeriumi, tuleb põletada. Konfutsiaanlikud
tekstid, sh. Ajaloo, Oodide ja Riituste raamat, seati tabu alla – surmanuhtluse
ähvardusel keelati nende omamine, isegi nendest rääkimine. Ametnikele seati
kohustus koostada 30 päeva jooksul ettekanded
raamatute ärakorjamisest ja hävitamisest, vastasel juhul ähvardas neid
sunnitöö – päeval laduda suurt müüri ja öösel valvata müüri vahipostil. Aga ka
siin rakendus Hiinale omane pragmaatilisus: alles lubati jätta meditsiini ja
põllumajandust puudutav kirjandus, kuid koguda tuli see keiserlikku
raamatukokku. Sündmust on peetud nn “esimeseks kultuurirevolutsiooniks”, aga
mõistagi polnud see sajaprotsendiliselt edukas – paljud raamatud pääsesid tänu
arvukatele ja erakordselt kinnistele eraraamatukogudele, mille sisu oli teada
üksnes pereliikmetele. Kuna tsentraliseerimise käigus juurutati uus,
lihtsustatud kirjasüsteem, siis oli keisri arvates puhtpragmaatisel kaalutlusel
õigustatud vanade tekstide hävitamine, et need ei takistaks uue levimist. Aga
isegi kõige raamatuvaenulikum keiser Liu Bang (206-195 eKr) lähtus arusaamast,
et raamatud tähendavad võimu ja kogus neid võimu säilitamise nimel – ehkki
hävitades jälle kõik need, mis tema arusaama järgi olid kasutud.
Seevastu Hani dünastia
keiser Wu Di (140-87 eKr), kes pidas end suureks bibliofiiliks ja oli uhke oma
“mäekõrguse raamatuvirna” üle (tema kogus oli üle 30 000 kirjarulli), käskis keiserlikku
keskraamatukokku kokku koguda kõik maailma raamatud. Eraraamatukogude omanikke
julgustati kompensatsiooni eest avama oma fonde, et neis sisalduv saaks
raamatuametites ümber kirjutatud. Hoidlad on tühjaks rüüstatud, mistõttu raha
eest saadud täiendused võeti ilma suurema autentsuskontrollita vastu ja kogudesse
jõudsid pahatihti võltsingud – sageli väga kõrgel tasemel tehtud. Paremaks
ülevaateks ja autentsuse tagamiseks andis keiser Cheng Di 26 eKr palee
raamatukoguhoidjale Liu Xianile ülesandeks korrastada ja süstematiseerida
“nõukoja” raamatuvaramu (töö viis lõpule
tema poeg Liu Xin). Seda kataloogi tunti “Seitsme lühikese kommentaari” nime
all ja sisaldas keisri jaoks soovitusi lugeda raamatut tervikuna (“Võib lugeda
kõike”), osaliselt (“Võib lugeda osaliselt”) või jätta see keisri enda
otsustada (“Võib soovitada Tema Kõrgeaususele”). Raamatud jaotati seitsmesse
alaliiki (üldine; klassika; filosoofia, poeesia; sõjateadus; astronoomia ja
matemaatika; meditsiiniline, kaubanduslik ja religioosne kirjandus) ning paljud
eksemplarid varustati autori eluloo ja raamatu sisu lühikokkuvõttega, samuti
andmetega ümberkirjutamise ja toimetamise kohta. Kataloogiti 603 nimetust ja 13
219 kirjarulli.
Rahulikud Lääne-Hani (206
eKr – 9 pKr) ja Tangi (607-940) dünastia
ajastud olid soodsad ka raamatutele ja kogudele. Paberi kasutuselevõtt tegi
kirjutusmaterjali odavamaks: üks tööline suutis päeva jooksul toota 2000
paberilehte. 5.-8. sajandil hakati tegema tõmmiseid kivitahvlitele graveeritud
raidkirjadest ning 8.-9. sajandil kujunes välja puutahvlitele sisselõigatud
tekstidel põhinev trükitehnika (ksülograafia). Varaseim sel viisil trükitud
säilinud hiinakeelne raamat pärineb aastast 868. Songi (960-1279) ja Yuani
(1280-1368) dünastia ajal hakkasid trükitud raamatud domineerima
käsitsikirjutatud raamatute üle.
Kokkuvõtteks võib tõdeda,
et ehkki raamatute trükkimine puulõigete abil soodustas nende levikut Hiinas ja
väljaspool riigi piiregi, siis raamatukogu fondide kättesaadavus ning
eritüübiliste raamatukogude omavahelised suhted jäid endistviisi piiratuks. Ei
muutunud ka ühegi raamatukogutüübi ühiskondlik roll. Riiklik paleeraamatukogu
ja “raamatuametid” keskendusid fondide täiendamisele, säilitamisele ja
taastamisele. Selleks oli ka põhjust, sest rahututel aegadel kiputi fonde kriitilise pilguga “üle vaatama”.
Teenindav funktsioon, nagu me näeme Vana Maailma raamatukogudes, on Hiinas
traditsiooniliselt olnud alati teisejärguline. Aja jooksul juurdepääsu muidugi
laiendati, aga ettevaatlikult, teatava sordiini all. Aga ka siis võis raamatuid
lugeda ainult kohapeal, juhul kui
soovija oli enne palvekirja esitanud. Raamatute väljalaenutamisse suhtuti
veelgi suuremate reservatsioonidega. Et mõista Hiina raamatukogude eripära ja
arengut, tuleb see paigutada kohalikku konteksti – muutused pole võrreldavad
euroopalikul ajatunnetuse skaalal. Tormilist arengut Hiina raamatukogudes kunagi aset ei leidnud,
sisemised muudatused (ennekõike avanemise suunas) kulgesid aegamisi, näiliselt sajanditepikkuse
vaikelu taustal.
Kasutatud
allikad:
·
Burke,
P. Mis on kultuuriajalugu? TLÜ Kirjastus, Tallinn 2011, lk. 93.
·
Lerner,
F. The story of libraries. From the invention of writing to the computer age.
Second edition. Continuum: New York & London, 2009, p. 40-48.
·
Polastron,
L. X. Books on fire. The tumultuous story of the world’s great libraries. Thames
& Hudson: 2007, p. 80-105.
·
Volodin,
B. Maailma raamatukogude ajalugu.
Tallinn, 2005, lk. 57-67.
·
History
of Chinese libraries. Loetud aadressil:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar