SISSEKANNE # 371
Tallinnasse jõudis Multimedia tuuri raames legendaarne Saksa elektropopi kvartett Kraftwerk. Nad on käinud siin ka varem, aastatel 2004 ja 2018, kuid minul õnnestus neid näha alles nüüd. Ehkki ma olen nende pühendunud austaja olnud juba kaugelt üle kolmekümne aasta.
Õigupoolest puutusin Kraftwerki loominguga kokku juba varastel kaheksakümnendatel, kui väikese poisina kohalikku meediat tarbisin. Igal argipäeval kell kolm kõlas Eesti Raadio esimeses programmis tuttav signatuur, mis juhatas sisse ilge nõuka-aja progaganda saate „Piirist piirini“, mille kohta Harri Tiido on meenutanud, et selle tarbeks mõeldi eetrimaterjal koha peal, n-ö käigu pealt, välja – keegi nagunii seda tõsiselt ei võtnud, ei saate tegijad ega ammugi kuulajad. See saade lihtsalt „käis“ eetris, kuid signatuur mulle meeldis. Ega ma siis veel teadnud, et see oli varastatud Kraftwerki signatuurpalast „Trans-Europa Express“ (1977), mis rääkis hüpnootilisest rongisõidust läbi Euroopa, Viinist Düsseldorfi, kus kohtuti David Bowie’ ja Iggy Popiga. Omamoodi ridadevaheline iroonia peitub selles, et muusikajupp piirideta Euroopast juhatas sisse saate „Piirist piirini“, kuivõrd Nõukogude Liidus reis sellega tavainimese jaoks piirduski.
Aga ega sellega piirdutud. Teine Kraftwerki tunnuslugu, nende läbilöögilugu „Autobahn“ (1974) sai Eesti televaatajale tuntuks läbi ETV telesaate „Maailm täna“, mis algas pöörleva gloobuse ja „Autobahni“ esimeste helidega. Siis istusid tumedas lakoonilises stuudios teenelised väliskommentaatorid Simon Joffe, Gabriel Hazak, Vambola Põder ja Tõnu Kõrda ning rääkisid, kuidas kapitalistlik maailm pöörleb hukatuse poole ja mida kurja Washingtoni reaktsiooniline administratsioon jälle sepitseb (aga ma olen kindel, et meeste nägudelt võis tuvastada kerget muiet). See analoogsüntesaator kõlas lummavalt, aga muidugi ma siis ei teadnud, et nii algab 23-minutiline opus magnum „Autobahn“ – selle loo ajal jõudis omal ajal Tartu-Tõrva-Pärnu liinibuss igatahes Elvasse välja (testitud!).
Muidugi-muidugi, kohe tuleb meelde ka Kuldse Trio üle võlli cool paroodia 1980. aasta vana-aastaõhtu saatest, Kiftwärki nime all. Lugu „Mina olen Robert“ lendas igatahes kõrgelt, video oli kah ütlemata vaimukas. Luksepp Mati isa mul, nimeks pani tema mul... See oli loomulikult Kraftwerki legendaarne „Die Roboter“ (1978).
Kuldne Trio aka Kiftwärk - Mina olen Robert (1980)
Kraftwerki loomingut kasutasid ära ka mitmed meediakontsernid, näiteks BBC. Meelde tuleb MTV ja nende vaheklipp „Musik Non Stop“ (1986). Aga sealt teenis Kraftwerk autoriõiguste pealt korraliku kopika. Eesti raadio ja televisioon vaevalt et kopikagi andsid, kui mitte arvestada fonoteeki soetatud plaadi maksumus. Arvestades, kui tihti Kraftwerki looming eetris käis, jäi neil saamata arvestatav summa.
Aga minu esimene teadlik puutumus Kraftwerkiga oli siiski alles 1991, kui neil oli just ilmunud remiks-kogumik „The Mix“. Ma lindistasin selle Pärnus komisjonipoest soetatud AGFA kassetile, Pärnus asuvas helisalvestusstuudios Hommiku tänaval. Salvestati miskipärast ainult ühele poole, seega 60-minutilisest plaadist läks kaotsi 15 minutit. Teisel kassetipoolel oli tollal popp Chyp-Notic (mis kadus kiiremini ajaloo prügikasti kui kevadine lumi), ning see oli kohustuslik kaasaand. Nagu Breźnevi pakike. Kui julgesin protestida, siis omanik ütles, et tal on programm nii sätitud ja muuta ei saa. Väga paindlik oli tal see kliendipoliitika tõesti. Muide, teist tollast superplaati, Erasure’i „Chorus“ (1991), sai lindistada koos miski imalmagusa Saksa ślaagribändiga...
Ahjaa, mäletan, et kui Kraftwerki „The Mix“ jõudis mulle koju samal päeval, kui Moskvas algas augustiputś. Mõtlesin üle jõe koju sõites, et nüüd on kõige sellega lõpp. Muretsesin, et see võib nüüd olla viimane Lääne muusika...
Eilne kontsert oli mul esmakordne kogemus Kraftwerki n-ö laivis näha, mistap puudub mul võrdlusmoment. Küll aga saan tunnistada, et oli ikka elamus küll! Jõujaam töötab endistviisi täiel võimsusel, kuigi alles on vaid üks originaalaku – Ralf Hütter. Teine asutajaliige, Florian Schneider-Esleben, lahkus meie seast 2020. aastal (vaata ka siit). Kaks meest klassikalisest koosseisust – Karl Bartos ja Wolfgang Flür – on oma teed läinud juba väga ammu. Ent 79-aastane Hütter hoidis jõujaama oma kindlates kätes ja allahindlust ei teinud. Kui ma algul pelgasingi, et lähen vaatama tolmust puhtaks nühitud museaali, mis ei tekita suuremat emotsiooni, siis läks otse vastupidi. Nagu Postimehe ajakirjanik sedastas, ajas Kraftwerk publiku kompuutri lühisesse ja küsis retooriliselt, kas see ehk olnudkiaasta parim kontsert. Kirjutan alla.
Kontserdil kõlasid kõik tuntud Kraftwerki lood alates 1974. aastast. Minu jaoks olid kõrghetked siis, kui kõlas „Spacelab“ (1978), „Autobahn“ (1974/1991), „Das Modell“ (1978), „Man Machine“ (1978), „Radioactivity“ (1975/1991), „Trans-Europa Express“ (1977), „Tour de France“ (1983) ja „Computerwelt“ (1981). Kõiki neid lugusid toetas väga võimas visuaal.
Isiklike lemmikute hulgast jäid kõlamata „Europe Endless“ (1977), "Antenna" (1975) ja „Tanzmusik“ (1973), oleks tahtnud mõnda lugu esimeselt kolmelt plaadilt (Kraftwerk (1971), Kraftwerk 2 (1972) ja „Ralf & Florian“ (1973)), aga see-eest tegi Hütter kummarduse lahkunud Jaapani elektromuusika legendile Ryuichi Sakamotole. Kõlas melanhoolne Sakamoto-David Sylviani lugu „Forbidden Colours“ (1983). Liigutav źest: ka robotid on inimlikud.
Soovitan lugeda Janar Ala artiklit Autobahni 50-aastase juubeli puhul. Asjalik ja respekteeriv sissevaade. Lugu on loetav siin.
David Bowie ja Kraftwerki vastastikune mõju avaldub ilmselgelt 1976. a. Station To Station albumi nimiloos, mida saab vaadata siin.
Kraftwerk - Spacelab (1978). Kosmoselaev lendab üle Eesti, alates 01:30.
Kraftwerk - Autobahn (1974); tabatud on plaadiümbrise esteetikat, kus ilma tegid Volkswageni "põrnikas" ja Mercedes-Benz. Kusjuures põrnika numbrimärk D KR-70 viitab Düsseldorfi päritolule, KR on Kraftwerk ja 70 asutamisaastale 1970. Mercedese numbrimärgi arv 74 viitab Autobahni albumi väljatulekuaastale (1974)
