JÄLLE TA TULEB OMA GOMBROWICZI TSITAADIGA! (Witold Gombrowicz. PÄEVARAAMAT)

 SISSEKANNE # 349

 

(Päevaraamat/Alamy)

 

Koukisin oma raamaturiiulist välja ja n-ö.taasavastasin enda jaoks Witold Gombrowiczi „Päevaraamatu“, mis kunagi väga ammu (juba 1998)  ilmus Avatud Eesti Raamatu sarjas – Hendrik Lindepuu suurepärases tõlkes -  ja mulle toona kõvasti muljet avaldas.  Hea kirjanik päästab päeva, on kirjutanud popkultuurikriitik Janar Ala, öeldes sealsamas, et hea kirjaniku üks tunnuseid on tema tsiteeritavus (kole sõna, selle ma võtan enda hingele). Ühesõnaga – et  teda saab tsiteerida: „ Kasvõi näiteks Facebooki postitada. Paned healt kirjanikult jälle järjekordse lause Facebooki ja laigid tulevad. Alati küll mitte väga palju, aga mõni ikka.“ (Ala, Postimees, 5.06.2020)

Ja lisab juurde: „Kui võtad kätte Gombrowiczi raamatu, siis teeb see postitamissoovi mõttes isegi liigagi rahutuks. Tundub, et iga teist lauset tahaks edasi anda. Aga selline asi väsitaks ju Facebooki-sõbrad ära. Nii et Gombrowiczi lugemine on selles mõttes natuke ohtlik ka, see võib minna teistele tüütuks... ja jälle ta tuleb oma Gombrowiczi tsitaadiga.“

Witold Gombrowicz (1904-1969) on üks tuntumaid Poola kirjanikke, kes küll loominguliselt avanes eksiilis, kauges Argentiinas. Kui ta oma  (kirjanduslikku) „Päevaraamatut“ kirjutas, oli ta juba elu näinud mees ja eks siis võinuks sellest oodata ka pagulaskirjaniku melanhooliat, paatost ja kodumaa-igatsust. Mulle meenub kohe tundeõrn ja üksildane Karl Ristikivi. Aga ei midagi niisugust. Gombrowicz on läbi ja lõhki punk.  Võib-olla – kui välis-Eesti analooge otsida – meenutab ta pisut esimese otsa Voldemar Kurese päevaraamatuid ja ehk pisut ka Vaino Vahingut, kes muudkui śpiilis inimhingedega, sest ta oli väljaõppinud psühhiaater ja samas ka ennast otsiv, turbulentse hingega poeet – mis andis kokku üsna plahvatusliku segu.

Gombrowiczi päevik pole kindlasti klassikaline selle źanri formaat, vaid ennekõike on see siiski taotluslik kirjanduslik teos, millel on päevaraamatu tunnused, aga selles puudub argisus – mida näiteks Ristikivi omast evib igal leheküljel.  Gombrowiczi teos on sketśilik, teadlikult provotseeriv, mistap see ongi äärmiselt tsiteeritav – nagu ka Charles Bukowski „Vana peeru veerud“.  Ma isegi arvan, et kui Bukowski ja Gombrowicz oleksid mingi kummalise juhuse läbi kohtunud mingis suvalises kesk-lääne kiirtee-äärses dineris, siis nad oleksid kiiresti ühise keele leidnud, siis tülli keeranud, üksteisele vastu lõugu andnud ja siis uuesti ühise keele leidnud.

Noh ja nüüd tulen ma oma Gombrowiczi tsitaatidega:

*

Intellektuaalne kriis, mida me üle elame, ei tulene mitte niivõrd kahtlemisest mõistuse jõus, kui sellest et mõistuse mõju on nii piiratud. Ehmunult märkasime, et oleme ümbritsetud miljonitest hämaratest tundmustest, mis röövivad meilt meie tõed, et neid moonutada, pisendada, muuta oma kirgede tööriistaks; ja avastasime, et inimkvantiteet on määravam tõdede kvaliteedist. Siit ka meie äkiline vajadus lihtsa ja fundamentaalse keele järele, mille pinnal filosoof võiks kohtuda kirjaoskamatuga. (Gombrowicz 1998: 46-47)

*

Ma läksin moodsasse kauplusesse Ostende ja ostsin paari kollaseid kingi, mis osutusid liiga kitsaks. Läksin siis kauplusesse tagasi ja vahetasin need sama tegumoe ja suurusega ning üldse igas mõttes identse paari vastu, mis osutus sama kitsaks.

Vahel panen iseennastki imestama.

(Gombrowicz 1998: 59)

*

Halb Poola kirjandus on minu jaoks olnud huvitav ja õpetlik. Uurides igasuguste tädide jutukesi Kurier Warszawski  pühapäevalisast või Germani, Mniszkóvna, Zarzycka, Mostowiczi romaane, avastasin reaalsuse... sest need romaanuid paljastavad ja reedavad. Too mannetu literatuur on täis mõrasid ning läbi nende paistab pori autorite räpastes hingedes.

Kirjanduslugu... Hea küll, aga miks vaid hea kirjanduse lugu? Halb kunst võib rahvast palju paremini iseloomustada. Poola grafomaania ajalugu ütleks meile palju rohkem kui Mickiewiczite ja Pruside lugu. (Gombrowicz 1998: 66-67)

*

Sõitsime hämaruses mööda Parana deltat Tigre poole. Meie mootorpaat libises tasakesi saarterägastiku vahelises virvenduses. Roheline, sinine, meeldiv ja lõbus. Peatuses tuli pardale tütarlaps, kes... Kuidas nüüd öelda? Ilul on omad saladused. Palju on kauneid meloodiaid, aga vaid üksikud matavad hinge. See ilu oli nii „lummav“, et kõigil hakkas imelik ja võib-olla isegi häbi – ning keegi ei julgenud end reeta tütarlapse silmitsemisega, ehkki polnud silmi, kes tema säravat olemasolu salamisi ei piielnud.

Ning siis hakkas tütarlaps rahumeeli oma nina urgitsema. (Gombrowicz 1998: 67)

*

Tragöödia.

Kõndisin vihmas, kaabu silmil, mantlikrae üleval, käed taskus.

Seejärel naasin koju.

Läksin veel välja, et osta midagi süüa.

Ja sõin.

(Gombrowicz 1998: 68)

*

Eile Teodolina juures olid kolm meest – üks raseeritud, teine vuntsidega ja kolmas habemik – väga imestunud, et ei jõua üksmeelele Kaug-Ida poliitilise situatsiooni hindamisel. Ütlesin siis: „Ma imestan, et te üldse omavahel räägite. Igaüks teist esindab inimnäo erinevat lahendust ja kehastab erinevat inimkontseptsiooni. Kui habemik on see õige, siis silelõug ja vunts on värdjad, pajatsid, degenerandid ning üleüldse mingi absurd; aga kui silelõug on õige inimene, siis on värdjalik, räpane, nonsenss ja sigadus habemik. Noh! Mida te ootate? Andke üksteisele vastu lõugu!" (Gombrowicz 1998: 90)

*

Ma jalutasin mööda ekalüptialleed, kui ühtäkki loivas puude tagant välja lehm.

Ma jäin seisma ja me vaatasime üksteisele otsa.

Tema lehmalikkus rabas sel määral minu inimlikkust – hetk, mil meie pilgud kohtusid, oli nii pingestunud -, et ma sattusin segadusse kui inimene, see tähendab, kui inimliigi esindaja. See oli kummaline tunne ning ma tundsin seda vist esimest korda – seda inimese häbi looma ees. Ma lubasin tal ennast vaadata ja tema vaatas – see võrdsustas meid -, mistõttu muutusin samuti loomaks, ent kummaliseks, ma ütleksin, et isegi keelatud loomaks. Jätkasin oma katkestatud jalutuskäiku, aga tundsin end kuidagi ebamugavalt... igast küljest ümbritsetud loodusest, kes justkui... vaatas mind. (Gombrowicz 1998: 199)

*

Täna pärast hommikusööki toimus diskussioon /.../, mis kasvas välja minu teesist, et inimene hobuse seljas on veider ja naeruväärne, et see on esteetiliselt solvav. /.../

Seletasin, et loom ei sünni selleks, et kanda enda seljas teist looma. Inimene hobuse seljas on niisama veider kui rott kuke, kana kaameli, ahv lehma ja koer pühvli seljas. Inimene hobuse seljas – see on skandaalne loomulikkuse vägistamine, see on kunstlik ja inetu, see on dissonants. Nad viitasid skulptorite töödele, mis ülistavad ratsanikku. Ma naersin neile näkku. Monumendid! Kunst on aina püsinud konventsioonides – peaaegu nagu mood! Kõige üle otsustab harjumus. Oleme vaadanud sajandeid ratsamonumente, nagu ka ratsanikke, aga kui peseksime silmad puhtaks ja vaataksime värske pilguga, siis krimpsutaksime vastikustundest nägu, sest hobuse turi ei ole inimesele õige koht – nagu ei ole seda ka lehma turi. (Gombrowicz 1998: 199-200)

*

Täna Atilio juures teejoomisel diskuteeriti jälle maalikunstist (millest muust neil ikka diskuteerida?). Asja konks on aga selles, et maalikunstist ei saa rääkida. Need kõnelused meenutavad tummade dialoogi – liigutavad huuli, vehivad kätega, paljastavad hambaid. „Kuidas sa ei saa sellest laigust aru?“ ... „Selles on midagi... midagi sellist, noh...“ „Ilus, eee, väga ilus... kurat võtaks!“... „Geniaalne, ausõna!“

Milleks nad üldse räägivad? Muuseas, ka kõige paremate kunstiteaduslike tööde keel pole palju rikkam. Ja see tumm lobisemine aina kestab ja kestab...

Ma ei salli seda...

Austerlane, keda kohtasin Pocz Oddones. Arhitekt. Ta nõuab planeeritud linnu, ratsionaalselt esteetilisi, funktsionaalseid interjööre jne. Ma ütlesin, et inimkonnal on tähtsamaidki muresid kui esteetika. Ma ütlesin ka, et ilutunde üleliigne peenendamine võib meile hulga muresid kaela tuua. Selgitada keskpärasele kodanlasele, et tema peegliga riidekapp, kummut ja kardinad on kitś, võib tema elu ära rikkuda. Meie viletsuses kuluks pigem ära ilu avastamine kõiges, isegi kitśis. (Gombrowicz 1998: 221)

*

„Laske inimestel elada!“ ütlesin.

„Aga...“

„Kus te võtsite, et kõik peavad olema intelligentsed ja haritud?“

„Kuidas nii?!“

„Jätke matsid rahule!“

Langes sõna „mats“ (bruto) ja veel hullem – „pööbel“ (vulgo), mis muutis mind aristokraatsemaks. Justkui oleksin kuulutanud sõja. Kiskusin konventsionaalsuselt maski.

Nüüd muutusid nad ettevaatlikuks.

„Kas te siis eitate üleüldise hariduse vajadust?“

„Loomulikult.“

„Aga...“

„Põrgusse see õpetamine!“

See oli juba liig.  Cortes võttis sulepea kätte, vaatas sulge vastu valgust, puhus sellele. „Me ei mõista teineteist,“ ütles ta justkui muretsevalt. Aga noormees varjust pomises õelalt:

„Olete vist faśist, mis?“

(Gombrowicz 1998: 240-241)

*

Mis juhtuks, kui te, kommunistid, likvideeriksite kunsti? Ütlete, et mitte midagi? Inimkonna progress ei pidurduks, ei tekiks tühjust, ei valitseks vaikus, endiselt kaiguksid Teaduse, Filosoofia, Partei, võib-olla ka Religiooni kõlavad hääled, iga päev tooks uusi avastusi. Kindlasti... Aga kas te ka tegelikult olete valmis nii hirmsaks ohverduseks? Sest sellest hetkest peale ei oleks enam teada, mida mõtleb ja tunneb inimene. Üksik inimene. (Gombrowicz 1998: 297)

 

 

KAPTEN AMEERIKA JA TÜÜTU OREGON

 SISSEKANNE # 348

 

Donald Trumpil on jälle käed-jalad tööd täis. „Jälle“ on muidugimõista väga suhteline määratlus, sest Donaldil on kogu aeg suur töö käsil, mis mitte väiksema mastaabiga pole kui Heraklesel Augeiase tallide puhastamine. Või Ellen Niidu „Suur maalritöö“.  Ta sebib nagu Kapten Ameerika, kelle põhivastane oli Punakolju (Red Skull). Trumpil on neid päris mitu. Ta võitleb demokraatide, Antifa, terve California osariigiga,  Hillary Clintoni, Barack Obama, Joe Bideni, Robert De Niro ja James Comey’ga („He’s a dirty cop!“) – kui jälgida Trumpi TruthSociali postitusi. Eks see ole nagu Sisyphose töö: raiud demokraatiahüdralt pea maha, kaks kasvab asemele.

Ja nüüd siis ka veel Oregon! War-ravaged Portland!

Nagu brittide The Guardian kirjutab, käskis Trump saata Oregoni suurimasse linna Portlandi rahvuskaardi ja lubas vajadusel kasutada „täit jõudu“, ignoreerides samas kohalike võimuametnike üleskutseid, kelle sõnul on presidenti valesti informeeritud föderaalse immigratsiooniameti (ICE) ees toimunud protesti ulatuse kohta.

President ütleb, et on andnud korralduse saata kõik vajalikud väed „sõjas laastatud Portlandi“ kaitsmiseks, väites, et immigratsiooniasutused on „Antifa ja teiste kodumaiste terroristide rünnaku all“.

Oh aeg! Trump peab nüüd tegelema mässulise provintsi rahustamisega – mis võib olla üsna tüütu lisaülesanne mehele, kes on lõpetanud seitsme kuuga seitse sõda! 

 FoxNews/Tiktok

 

https://truthsocial.com/@realDonaldTrump

 

Noh tõesti, see tüütu Oregon! Nõuab ressursse ja tähelepanu! Ja seda kõike ajal, kui Trumpi ülesanne number üks on päästa TIKTOK!

https://truthsocial.com/@realDonaldTrump

 

MÜÜRILEHE PUNK - HIT & RUN!

SISSEKANNE # 347

 

Feissari infotulva kaudu sattus mulle jälle põnevat materjali, mis kohe tähelepanu köitis. Nimelt on Müürilehes Mart Niineste kirjutanud hoogsa artikli majandusanalüütikust Peeter Koppelist, mis on ühtaegu nii portreelugu kui kriitika viimase aadressil. Või siis reklaam, raju sisu-, st. isikuturundus.

Esimene reaktsioon oli muidugi jahmatus. Sest lubage, lubage!  See Müürilehe artikkel kõlas nüüd küll samas vaimus nagu lugejakiri 1950. a. märtsipleenumi järgsest Rahva Häälest või Sirbist ja Vasarast või Eesti Kommunistist, millega klassiteadlik valvas kodanik lajatas kodnatsile, sellele suurkapitalistide lakeile ja tallalakkujale, kommunistliku vasaraga otse lagipähe No lugegem (ja kirglikult, sisemise põlemisega, põlguse ja erutusega – hea oleks ka sülje pritsimine ja kui on poodium, siis ka rusikaga vastu poodiumi tagumine):

„Seltsimehed lugejad, kallid kaasvõitlejad! Me peame rääkima seltsimees Peeter Koppeli moraalsest palgest. Me peame rääkima, kuidas ühest Lasnamäe poisist sai veendunud klassivaenlane, neoliberalismi truu suuvooder, globaalse finantseliidi lömitav lakei, strukturaalse ebavõrdsuse agar eestkõneleja.

Alustagem tema kujunemisloost!

Seltsimees Koppelil oli pärast perekonna ajutiste stardiraskuste ületamist õnn sirguda sotsialistliku urbanistika tippteoses – Lasnamäe kõigi mugavustega korteris. Kuigi teda ümbritsesid Norma lelud ja õhtupoolikuti käis ta ema käekõrval avarates külluslikes selvehallides, oli tal rusikas taskus. Sellepärast et lasteaia asemel kasvatas väikest Peetrit ideoloogiliselt kodanlikul ajal kõrgkoolis kulakuprouaks õppinud vanaema. Koppelite elutoa nurgas vilkus ja üürgas teinegi ideoloogiline diversant, Soome televisioon oma seriaalide ja reklaamidega.

Nõnda hakkasid seltsimees Koppelile juba õrnas eas külge väärarusaamad rõhuvast patriarhaalsest kapitalismist. Süüdistagem tema vanemaid, kes olid ausad tööinimesed, kuid jätsid oma võsukese tundideks räige kapitalismi propaganda ja tagurliku memme meelevalda, selgitamata, et vanaema jutud, HK vorstireklaamid, „Dallas” ja „Dünastia” näitavad vaid vähestele valitutele lubatud luksust, mitte thatcherlik-reaganliku läänemaailma töörahva tegelikku elustandardit, klassivastuoludest rääkimata.

Nii hakkas seltsimees Koppel kurnajate klassi elulaadi järele ihalema. Ta ei tahtnud saada treialiks ega kosmonaudiks. Teda tõmbas spekulantide ning ebaausal teel teenitud ilusate asjade poole. Ta tahtis baltisaksa paruni kombel talupoegade ja tööliste higi peal liugu lasta. Oma teismeea märgades unenägudes ei hullanud ta tütarlastest naisteks sirguvate klassiõdedega, vaid suples orgastiliselt rahas justkui Soome TV multikatest nähtud Onu Robert.

Väikese Peetri ihad jäänuks ulmadeks, kui poleks toimunud töörahva paradiisi Nõukogude Liidu kokkukukutamist kapitalistliku maailma kiusurinde ühisel jõul. Nõnda valis seltsimees Koppel kauboikapitalismi hundiseaduste aegu teadlikult majandusõpingud ülikoolis ning sokutas end tööle panka. Jah, globaalse finantseliidi, selle inimkonna ülekullatud ühe protsendi teenistusse astumine oli tema vaba valik! Mida räägib see tõik seltsimees Koppeli moraalse palge kohta? Et ta ongi üks kärnane klähviv koer ja libeda lobaga limukas!

Nüüd vaadelgem tema töö sisu marksistlikust perspektiivist!

Iga marksisti vilunud pilk märkab, et seltsimees Koppeli puhul on tegemist valitseva kapitalistide klassi ideoloogilise funktsionääriga, kelle ülesandeks on neoliberaalse turumajanduse ebaegalitaarsuse legitimeerimine ja neoliberalismi hegemoonia põhimõtteline põlistamine, mitte selle neutraalne mõtestamine, rääkimata süsteemikriitikast.

Ainult rahvahulkade klassiteadvuse kaotsiminek siirdeühiskonna uutmistuhina tõmbetuultes seletab, miks ei nähta Koppelis valitseva ideoloogia suuvoodrit, kelle ülesanne on juudaseeklite eest veenda töölisklassi praeguse majandussüsteemi õigluses, paratamatuses ja igatises ratsionaalsuses. See seletab ka ära, miks pakutakse sellele õiglase ühiskonna ideaalide diversandile peavoolumeedias aina uusi platvorme, märkamata tema aktiivset panust töölisklassi allasurumisse süsteemse ebaõigluse ideoloogilise normaliseerimisega.

Oma kirjutistes ei käsitle Koppel tööjõudu kui kaubaartiklit, mille ekspluateerimine loob ühiskonnas väärtusi. No kuulge, seltsimees Koppel – poleks proletariaati, seisaks ka kõige kangemad kapitalistid, mütsid pihus ning nosud norus, supiköögi sabas. Keskendudes oma seletustes investeerimisele, kapitali kasvatamisele ja rahavoo juhtimisele ning taandades tööjõu kulukaks riskiks, ignoreerite sihilikult tööväärtusteooriat.

Kuid tööväärtusteooria on möödapääsmatu nii teoreetilise majandusanalüüsi tööriista kui ka kriitilise mõtlemise alusena, et mõista ja analüüsida ühiskonna majanduslikke ja sotsiaalseid suhteid! Asjaolu, et see ei kuulu teie ideoloogilisse arsenali, kuna see ei sobi töölisklassi rahulolematuse vaigistamiseks, ei tee seda veel olematuks ega vääraks! Seltsimees Koppel, maailm pole selline, nagu ta pangaseifi lukuaugust paistab!

Koppeli riukalik salakavalus seisneb tema meetodis. Erinevalt tuntud tatipritsist, lihtrahva kannatustele kõrgilt kõrge kaarega sülitavast Jürgen Ligist ei käitu ta iialgi matslikult. Tema relv on naeratus. Seltsimees Koppel suhtleb alati sõbralikult, kui ta just enesekaitseks oma toksiliselt maskuliinset huumorimeelt ei kasuta. Ta paneb meid oma seltsimeheliku veenvusega seesmiselt endaga nõustuma.

Sest ideoloogia ei pea inimesi füüsiliselt sundima ega vägivalda kasutama. Ideoloogia tõeline jõud seisneb selles, et ta suudab end esitada asjade loomuliku seisuna, nii et inimesed usuksid sellesse vabatahtlikult, isegi siis, kui see töötab nende enda huvide vastu. Ning seda seltsimees Koppel oma mahedakõlalise propagandistitööga taotlebki – et inimesed ise osaleksid oma rõhumises, uskudes, et see on loomulik, loogiline ning vältimatu.

Teenides rahatuusade huve, suunab seltsimees Koppel inimesi mõtestama ennast ning maailma mitte poliitiliselt, vaid majanduslikult, sedagi vaid kitsast neoliberaalsest vaatevinklist. Kui valitsus kärbib toetusi või surub läbi maksusoodustusi rikkamatele, siis Koppel seletab seda investeerimiskindluse hoidmiseks või rahvusvahelise konkurentsivõime tagamiseks vajaliku reformina, millest võidavad kõik.

End rahandusspetsialisti, majandusanalüütiku ja sõltumatu kolumnistina esitledes varjate aga enda ja kapitalismi alluvussuhet. Te pole sõltumatu ekspert! Ei, seltsimees Koppel, teie töö on põlistada iseseisva mõtleja maski varjus hierarhilisi rõhumissüsteeme!

Kõige selle juures on meie peen pangahärra töölisklassi valgekraeliste liigi esindaja, kuid kuna ta pole päevagi sandikopikate eest väärtusi loovat tootvat tööd teinud, ei näe ta end töölisklassi kuuluvana. Milline ideoloogiline enesepimedus! Või on see teadlik enesepettus? Vabatahtlik valeteadvus seoses oma tegeliku kuuluvusega? Lapsepõlves Soome TVst nähtud propagandistliku simulaakrumi transformeerimine päriseluks?

Luuludes lakeilimukana võite mõelda, et teie roll on majandust ja rahaturge sõltumatult analüüsida, selgitada, õpetada rahvale finantshügieeni. Tegelikult panustate kapitali kasumlikkusse ja neoliberalismi väärõpetuste ideoloogilisse õigustamisse, olles sotsiaalse ebavõrdsuse eestvõitleja!

Sest ka valgekraeline spetsialist kuulub tööjõuklassi – ta müüb oma tööjõudu ning tema töö teenib kapitali huve, isegi kui ta ise seda ei taipa või eitab. Ta osaleb töösuhetes, kus tema töö tulemused rikastavad teisi – tööandjat, investeerimisfondi, panka, kapitalisti. Kui ta ei näe seda, siis ta ei mõista oma tegelikku positsiooni tootmissuhetes. Seltsimees Koppel, teiegi teete võõrandatud tööd, mille üle te nii kangesti ilkuda armastate! Teiegi olete kulumaterjal kapitalismi masinavärgis!

Kõike eelnevat arvestades võime täie veendumusega öelda, et seltsimees Koppel on neoliberaalse võõrandumise hästi tasustatud ohver, kes arvab, et on kapitalismi varjukülgede suhtes immuunne, kuna tema töö ei haise higi ega vabrikutolmu järele. Marksismi seisukohalt ei ole siin siiski vahet: ta on süsteemi hammasratas, põhjatult ahnete rahatuusade alandlik laululind kuldpuuris. Mida teiega teha? Oodata, kuni kulute hambutuks, muutute oma isandatele kasutuks ning leiate end ärakasutatud tootmisvahendite romulast. Seni aga, seltsimees Koppel, häbi teil olgu!“

Braavo! Sain lõuatäie naerda. Eriti tervitatav oli selliste epiteetide kasutamine nagu „lömitav lakei“ ja „limukas“. Pole ammu kuulnud. Või kui, siis ehk ainult mõnest Vikerraadio Vox Populi saatest. Vox populi, vox dei – räme ja ilus.

Oh, kahjuks – või pigem õnneks - see on muidugi satiir, ja üsna stiilipuhas. Kasuks tuleb oskus lugeda ridade vahelt. Kunagi oli see praktiline oskus nii kirjutajatele kui lugejatele, et jääda selles ümbitsevas nõuka-aja groteskis ellu ja säilitada seejuures veel terve mõistus. Seda teksti tuleb vast lugeda samamoodi nagu kunagist hittraamatut Priit Pärnalt, lugu „Tagurpidi-Antslast“. See oli punk.

Ka siin on tunda punki. Ja see on viis pluss. Punk-ajakirjandus massidesse!

Ning Peeter Koppelit, seda „leebet madu“, tasub muidu tähelepanelikult lugeda. Ja ilma igasuguse naljata. Sest niisamuti nagu madu paradiisiaias, võib ta avada teie, st kõigi meie, silmad. Tahame ise aru saada, mis on hea, mis halb.    

Stiilinäide rokkivast ajakirjandusest 1950. Sirp ja Vasar, 13. mail 1950. Nüüd võib naerda. Siis ei olnud naljakas. (allikas: DIGAR)

 

*        *        * 

Link Müürilehe artiklile on siin.

VALI KOPENHAAGEN...!

 SISSEKANNE # 346

 

SDE 2025 (FB)

Kohalikud valimised on ukse ees ja nii kopib ka valimisreklaam ukse taga. See tähendab, et laiutab  tänaval, postkastis, televiisoris, feissaris ja üldse igal pool, kus ruumi on. Sattus minugi feissari infovoogu tuttav nägu, aga silm päris hästi ei seletanud. Kui prilli ninale lükkasin, siis vaatasin, et polegi Pärnu meer, vaid hoopis Kopenhaageni meer, kes soovitab tallinlastel Ossinovskit valida. Ma mõtlesin esiti, et  kas tõesti jõudis Pärnu meer ka Koppi juhtida? 

Miks ka mitte. Küllap see Kopi juhtimine käib samamoodi kui Pärnu omagi. Mõlemad ilusad linnad ka.

Aga see oli siiski Lars Weiss, Kopi meer. Sai ka selgeks, miks SDE soovitab valida Kopenhaagenit, mitte Minskit. Tõsi, Minskist tuli küll vanasti külmkappe, aga viimasel ajal sealt midagi mõistlikku pole kuulda olnud. Kopenhaagen igal juhul. Aga SDE reklaam võiks olla, arvestades eeltoodut: 

Vali Kopenhaagen, saad Pärnu kauba peale!

 Hea diil, eksole!

 

Lars Weiss/Romek Kosenkranius/SDE/ERR/internet

 

UUS REIBAS MAKSUIDEE

 SISSEKANNE # 345

 

Üks tubli sots tegi kõvasti mõttetööd, formuleeris oma mõtted kirjatükiks jaavaldas selle EPL Delfis. Nimelt leiab endine sotsist linnavolikoguliige Siim Tuisk (parteiline kuuluvus pole siin vähetähtis nüanss), et terves Tallinnas tuleb kehtestada ummikumaks – kõigilt linnapiiri ületajatelt euro!

Mitte keegi ei taha rääkida maksudest, ent just ummikumaks oleks üks viis, kuidas tegelikult Tallinna koos kuldse ringiga planeerida.

Miks see vajalik on, küsib Siim Tuisk arukalt. Ning vastab:

„Sest transpordi- ja koolisüsteem peaks kogu pealinnaregioonis olema ühtne ning koos korraldatud. Ilma selleta tekivad jaburused nagu Laagris, kus tänava ühe külje lapsed on teise külje lastest administratiivselt eraldatud ja käivad eri koolides, kuigi lähim on mõlemale ühine.

Pole mõtet ka pead liiva alla peita ses osas, et kesklinna koolide paljud õpilased tegelikult ei ole tallinlased, vaid alustavad hommikut kuldsest ringist. Transpordikorraldus peaksnii neile kui ka nende vanematele mõeldes olema ühine, et ühistransport pakuks võimalikult paljudele inimestele nii kiiret ja otsest teed, kui tänavaruum võimaldab.

Ja see on üks kohti, kus tuleb päriselt vahe sisse nende poliitikute vahel, kes ummikuid ja autoliikluse kasvu soodustavad, nagu Keskerakond ja Isamaa, ning nende, nagu sotsid, kes mõistavad, et ainus tegelik viis asju parandada on ühistranspordi, trammide ja jalgrattateede kaudu.“

Novat ja selleks siis, täpsemalt 2027. aastast „peab riigikogu võimaldama kohaliku maksuna ummikumaksu, mille Tallinn kehtestaks linnapiiril – seda linna sisse sõitvatele mitteregistreeritud elanikele. Tallinlastele võiks kehtida nii neli tasuta sissesõitu kuus, et fiktiivsed sissekirjutused ei omaks rolli ning näiteks vanavanemate või raba külastus ei tähendaks lisatasu.

Kuidas?

• Automaatsed numbrituvastuskaamerad ja igakuine email.
• Summa 1 euro iga sõiduauto sisenemise eest, rohkem kaubikutele ja veoautodele.

Kasutus koolikohtade ja linnapiiri ületava transpordi korralduseks, nii ühistranspordi kui pargi ja reisi jne parklate rajamiseks. Kristjan autojuhte-kiusatakse Järvan ja Mihhail auto-on-staatuse-sümbol Kõlvart lähevad nüüd muidugi õhku täis nagu pulmahoos konnad, ent kõik kesklinna elanikud teavad ammu, et rohkem me tänavatele autosid lihtsalt ei mahu. Punkt. Mõnel kellaajal pole mõtet akent isegi lahti teha, väljas on lihtsalt nii vali ja reostunud õhk.

Kui me ehitame kesklinna tihedamaks, kui Tallinnasse ja Tallinna lähedale kolib inimesi aina juurde, siis on võimatu tagasi pöörduda 90-ndatesse, kus autosid oli nii mitu korda vähem, et pea kõigil oli oma parkimiskoht. Asemele kiired trammid ja rattarajad

Lahendus on kiire tramm, sest see on ainus muu variant, mida seni autot kasutanud kaaluksid. Lahendus on eraldatud rattarajad, et me lapsed ei vajaks liikumiseks vanemat logistikuna. Ja lahendus on ühine planeerimine, et vajadus sunnitud liikumiseks oleks võimalikult väike.“

Lõpuks tõdeb hr Tuisk: Ummikumaks ei ole karistus, vaid võimalus – võimalus investeerida kiirematesse trammidesse, parematesse rattateedesse, „pargi ja reisi“ süsteemidesse ning lõpuks ka sellesse, et ka linnaäärsetes piirkondades oleks võimalik elada ilma sundusliku autokasutuseta.“

Noh, julge mõtlemine on alati tee tähtede poole... või siis hullumajja. Tallinnas ju käib sinna tihe ühistranspordiliiklus ka. Muide, esimene trollibussiliin tehti Tallinnas 1965. aastal just targu marsruudil Kaubamaja – Hipodroom, aga et ühes otsas asus ka Teaduste Akadeemia ja teises otsas teadagi Seewald, siis rahvasuu kutsus seda otseliiniks akadeemiast hullumajja. (Mis on muidugi out of context siin, just sayin’.)

Ummikumaks ei ole iseenesest midagi uut. Londonis kehtib see kesklinna tsoonis juba mõnda aega. Aga Londonis elab ka kümme miljonit inimest. Muidugi võib Tallinnas selle kehtestada – Järvel või Tartu maanteel tiksuda pole kuigi meeldiv tõesti. Sellega ei vaidle keegi. Küll aga vaidleks idee vastu, justkui saaks kõiki probleeme lahendada täiendava maksustamise abil. Voila, uus maks kübarast – aga kuidas te seda haldate?

Et linnapiirile numbrituvastuskaamerad? Jälle üks samm jälgimisühiskonna poole, niigi ülereguleeritud ühiskonna suunas. Pärast imestame, kuidas me taaskord  hulk vabadusi käest ära oleme andnud.

Üks euro iga sõiduauto sisenemise eest, rohkem kaubikutele ja veoautodele – neilt võiks kohe viieka kasseerida – täidab kenasti linnakassat, selge see. Iga kuu potsatab kirjakasti e-kiri maksunõudega, mille suurus oleneb su enda aktiivsusest. See pole mingi fikseeritud  automaks, see on maksusürpriis, mis annab võimaluse naabrimehega sisukaid finantsteemalisi vestlusi arendada, kui mitu korda keegi Tallinnas käis. Ütleme, et linnalähedane pendelrändaja käib 20 x 6, kui lapsed õhtul trenni või ise kinno-kluppi-teatrisse, siis 40 x 6. Nooh, kõva kopikas kukub. Jätkub linnaametnike palkade tõstmiseks, jääb ülegi.

No ja võtame Omniva kaubikud, mis muud ei teegi kui linna ja maa vahel pendeldavad. Küll neilt saab alles pappi.

Aga ega siis miskid südameta puraskid kah olda. Tallinlased saavad „nii neli tasuta sissesõitu kuus, et fiktiivsed sissekirjutused ei omaks rolli ning näiteks vanavanemate või raba külastus ei tähendaks lisatasu“. Fair enough!

Siit edasi mõeldes – just eriti regionaalpoliitilises võtmes asja kaedes – võiks tallinlastele kehtestada ka vastupidise, nii-öelda väljamurdmise maksu, soodustusega neli prii väljasõitu kuus – et saaks vanaema juurde maale, Pärnusse armukese manu, seenemetsa ja jõhvikarappa.  Kuidas see reibas hüüe kõlaski: Me oleme Tallinnast, me maksame!

Las nemad siis maksavad.

Tahaks kohe tsiteerida selle toreda ja huvitava idee peale seltsimees Kasarit ühest Eesti kultustelelavastusest (vähemalt siinkirjutaja meelest):

„On tore taibata, et ümber sünnib iga päev midagi groteskset. Imelik, et seda ise ei oska märgatagi.“

PS. Muide, Tallinnas lubati miskite kohalike valimiste eel õhutramm käima panna. Kuhu see ilmaime- idee kadus? Ilmselt haihtus õhku.

Püha Susanna ehk Meistrite Kool (ETV/ERR/Jupiter 1983)