UUS REIBAS MAKSUIDEE

 SISSEKANNE # 345

 

Üks tubli sots tegi kõvasti mõttetööd, formuleeris oma mõtted kirjatükiks jaavaldas selle EPL Delfis. Nimelt leiab endine sotsist linnavolikoguliige Siim Tuisk (parteiline kuuluvus pole siin vähetähtis nüanss), et terves Tallinnas tuleb kehtestada ummikumaks – kõigilt linnapiiri ületajatelt euro!

Mitte keegi ei taha rääkida maksudest, ent just ummikumaks oleks üks viis, kuidas tegelikult Tallinna koos kuldse ringiga planeerida.

Miks see vajalik on, küsib Siim Tuisk arukalt. Ning vastab:

„Sest transpordi- ja koolisüsteem peaks kogu pealinnaregioonis olema ühtne ning koos korraldatud. Ilma selleta tekivad jaburused nagu Laagris, kus tänava ühe külje lapsed on teise külje lastest administratiivselt eraldatud ja käivad eri koolides, kuigi lähim on mõlemale ühine.

Pole mõtet ka pead liiva alla peita ses osas, et kesklinna koolide paljud õpilased tegelikult ei ole tallinlased, vaid alustavad hommikut kuldsest ringist. Transpordikorraldus peaksnii neile kui ka nende vanematele mõeldes olema ühine, et ühistransport pakuks võimalikult paljudele inimestele nii kiiret ja otsest teed, kui tänavaruum võimaldab.

Ja see on üks kohti, kus tuleb päriselt vahe sisse nende poliitikute vahel, kes ummikuid ja autoliikluse kasvu soodustavad, nagu Keskerakond ja Isamaa, ning nende, nagu sotsid, kes mõistavad, et ainus tegelik viis asju parandada on ühistranspordi, trammide ja jalgrattateede kaudu.“

Novat ja selleks siis, täpsemalt 2027. aastast „peab riigikogu võimaldama kohaliku maksuna ummikumaksu, mille Tallinn kehtestaks linnapiiril – seda linna sisse sõitvatele mitteregistreeritud elanikele. Tallinlastele võiks kehtida nii neli tasuta sissesõitu kuus, et fiktiivsed sissekirjutused ei omaks rolli ning näiteks vanavanemate või raba külastus ei tähendaks lisatasu.

Kuidas?

• Automaatsed numbrituvastuskaamerad ja igakuine email.
• Summa 1 euro iga sõiduauto sisenemise eest, rohkem kaubikutele ja veoautodele.

Kasutus koolikohtade ja linnapiiri ületava transpordi korralduseks, nii ühistranspordi kui pargi ja reisi jne parklate rajamiseks. Kristjan autojuhte-kiusatakse Järvan ja Mihhail auto-on-staatuse-sümbol Kõlvart lähevad nüüd muidugi õhku täis nagu pulmahoos konnad, ent kõik kesklinna elanikud teavad ammu, et rohkem me tänavatele autosid lihtsalt ei mahu. Punkt. Mõnel kellaajal pole mõtet akent isegi lahti teha, väljas on lihtsalt nii vali ja reostunud õhk.

Kui me ehitame kesklinna tihedamaks, kui Tallinnasse ja Tallinna lähedale kolib inimesi aina juurde, siis on võimatu tagasi pöörduda 90-ndatesse, kus autosid oli nii mitu korda vähem, et pea kõigil oli oma parkimiskoht. Asemele kiired trammid ja rattarajad

Lahendus on kiire tramm, sest see on ainus muu variant, mida seni autot kasutanud kaaluksid. Lahendus on eraldatud rattarajad, et me lapsed ei vajaks liikumiseks vanemat logistikuna. Ja lahendus on ühine planeerimine, et vajadus sunnitud liikumiseks oleks võimalikult väike.“

Lõpuks tõdeb hr Tuisk: Ummikumaks ei ole karistus, vaid võimalus – võimalus investeerida kiirematesse trammidesse, parematesse rattateedesse, „pargi ja reisi“ süsteemidesse ning lõpuks ka sellesse, et ka linnaäärsetes piirkondades oleks võimalik elada ilma sundusliku autokasutuseta.“

Noh, julge mõtlemine on alati tee tähtede poole... või siis hullumajja. Tallinnas ju käib sinna tihe ühistranspordiliiklus ka. Muide, esimene trollibussiliin tehti Tallinnas 1965. aastal just targu marsruudil Kaubamaja – Hipodroom, aga et ühes otsas asus ka Teaduste Akadeemia ja teises otsas teadagi Seewald, siis rahvasuu kutsus seda otseliiniks akadeemiast hullumajja. (Mis on muidugi out of context siin, just sayin’.)

Ummikumaks ei ole iseenesest midagi uut. Londonis kehtib see kesklinna tsoonis juba mõnda aega. Aga Londonis elab ka kümme miljonit inimest. Muidugi võib Tallinnas selle kehtestada – Järvel või Tartu maanteel tiksuda pole kuigi meeldiv tõesti. Sellega ei vaidle keegi. Küll aga vaidleks idee vastu, justkui saaks kõiki probleeme lahendada täiendava maksustamise abil. Voila, uus maks kübarast – aga kuidas te seda haldate?

Et linnapiirile numbrituvastuskaamerad? Jälle üks samm jälgimisühiskonna poole, niigi ülereguleeritud ühiskonna suunas. Pärast imestame, kuidas me taaskord  hulk vabadusi käest ära oleme andnud.

Üks euro iga sõiduauto sisenemise eest, rohkem kaubikutele ja veoautodele – neilt võiks kohe viieka kasseerida – täidab kenasti linnakassat, selge see. Iga kuu potsatab kirjakasti e-kiri maksunõudega, mille suurus oleneb su enda aktiivsusest. See pole mingi fikseeritud  automaks, see on maksusürpriis, mis annab võimaluse naabrimehega sisukaid finantsteemalisi vestlusi arendada, kui mitu korda keegi Tallinnas käis. Ütleme, et linnalähedane pendelrändaja käib 20 x 6, kui lapsed õhtul trenni või ise kinno-kluppi-teatrisse, siis 40 x 6. Nooh, kõva kopikas kukub. Jätkub linnaametnike palkade tõstmiseks, jääb ülegi.

No ja võtame Omniva kaubikud, mis muud ei teegi kui linna ja maa vahel pendeldavad. Küll neilt saab alles pappi.

Aga ega siis miskid südameta puraskid kah olda. Tallinlased saavad „nii neli tasuta sissesõitu kuus, et fiktiivsed sissekirjutused ei omaks rolli ning näiteks vanavanemate või raba külastus ei tähendaks lisatasu“. Fair enough!

Siit edasi mõeldes – just eriti regionaalpoliitilises võtmes asja kaedes – võiks tallinlastele kehtestada ka vastupidise, nii-öelda väljamurdmise maksu, soodustusega neli prii väljasõitu kuus – et saaks vanaema juurde maale, Pärnusse armukese manu, seenemetsa ja jõhvikarappa.  Kuidas see reibas hüüe kõlaski: Me oleme Tallinnast, me maksame!

Las nemad siis maksavad.

Tahaks kohe tsiteerida selle toreda ja huvitava idee peale seltsimees Kasarit ühest Eesti kultustelelavastusest (vähemalt siinkirjutaja meelest):

„On tore taibata, et ümber sünnib iga päev midagi groteskset. Imelik, et seda ise ei oska märgatagi.“

PS. Muide, Tallinnas lubati miskite kohalike valimiste eel õhutramm käima panna. Kuhu see ilmaime- idee kadus? Ilmselt haihtus õhku.

Püha Susanna ehk Meistrite Kool (ETV/ERR/Jupiter 1983)

ARVO PÄRT - 90!

 SISSEKANNE # 344

 

Täna sai Arvo Pärt 90. aastaseks. Elav legend, tõenäoliselt  kõige tuntum Eesti helilooja läbi aegade, kelle kohta võib öelda, et seesuguse auraga loojaid sünnib üks sajandis.

Ma pean Arvo Pärdi loomingut pühaks ja puutumatuks ning ma ei oska välja tuua seda kõige olulisemat, mis oleks creme de la creme.

Aga ma siiski teen kummarduse vanameistrile ning meenutan tema passaaźi  kübermuusikasse. Nimelt on Arvo Pärt teinud muusika Eesti (noh, tegelikult vist suures osas Poola) filmile „Navigaator Pirx“ (Test pilota Pirxa, 1978) ning see on jäänud mulle mällu ketrama.

Eriti meeldejääv on stseen New Yorgi Astro baarist, kus poolpaljad neiud tantsivad koketselt Arvo Pärdi futuristlke helide saatel. Ma olen seda kohta sellest filmist vast kõige rohkem vaadanud – mitte niivõrd neidude, kui just ambiendi pärast. Oh, see dekadentlik mõnus Lääs! Arvo Pärdi muusika on siin kui kirss tordil, täpp „i“ peal. 

 Stseen filmist "Navigaator Pirx" (Test  pilota Pirxa, 1978)

 

Muidugi on võimsad ka filmi algustiitrid, õieti stseen, kus autokorteeź sõidab laborist lennujaama – muide, mööda Riia-lähedast kiirteed. Ja ikka Arvo Pärdi muusika saatel.

 

Algustiitrid filmist "Navigaator Pirx" (Test  pilota Pirxa, 1978)

ÕRN BRUTALIST

 SISSEKANNE # 343

 

Vaatasin Brady Corbet’ eepilist (fiktiivset) eluloofilmi  „Brutalist“, mis on monumentaalne nii sisu (vaim vs võim) kui kestuse (üle kolme tunni) poolest. Film räägib Ungari juudist, geniaalsest arhitektist Laszlo Toth’ist (Adrien Brody), kes holokaustist napilt pääsenuna emigreerub USA-sse venna Attila (Alessandro Nivola) juurde ning peab alustama nullist. Peagi ristuvad ta teed mõjuvõimsa ja jõuka ärimehe Harry Lee Van Bureniga (Guy Pearce), kes palkab ta ehitama suurt ambitsioonikat kogukonnakeskust – oma ema mälestuseks. Varsti põrkuvadki egod ja visioonid, kontrolliv mõjuvõim ja kompromissitu vaim.

EPLiarvustusest (13.03)  lugesin, et teemalt ja natuurilt on Brody karakter „Brutalistis“ sarnane tema rolliga „Pianistis“, kuid sõgeduse ja mõistlikkuse piiril pendeldav arhitekt on näitleja sõnul mõnevõrra isiklikum – Brody vanavanemad pagesid sõja eest USA-sse umbes samal ajal, kui tema karakter filmis. See seletab ka oskuslikku ungari keele kasutust ja aktsenti, millega näitleja varases lapsepõlves kokku puutus. Sellegipoolest põhjustas keeleteema aasta alguses suurt furoori, kui monteerija Dávid Jancsó tunnistas, et kasutas peaosatäitjate Brody ja Jonesi ungari keele parandamiseks tehisintellekti. See tekitas filmimaailmas tulise arutelu tehnoloogia rolli üle loomingus, olgugi et Corbet’ sõnul näitlejatööd see ei mõjutanud. 

„Brutalisti“ tugev külg on hästi õnnestunud visuaal ja struktuur, mis taotluslikult ja rõhutatult järgib arhitektuuri põhimõtteid. Produktsioonidisainer Judy Becker on loonud tehisliku arhitektuuri, mis peegeldab Tóthi pilku ja tunnetust ruumidest. Kõrgustesse kerkivad hooned, higised džässiklubid ja bauhauslikult autentne lihtsus – kõige selle tabamiseks oli Beckeri jaoks oluline säilitada sõja üle elanud kunstniku trauma. Eksperimentaalsed kaadrid Van Bureni Instituudist ehk suurest brutalistlikust monoliidist, mille Van Buren palub Tóthil oma varalahkunud ema mälestuseks ehitada, on kui vaikiv ood koonduslaagrite ja sõja kõhedusele, mis ilmselgelt Tóthi läbivalt filmi jooksul kummitab. Verbaalselt ta oma tundeid ei väljenda, kuid seda teeb kogu maailm tema ümber. (EPL, 13.03).

Mul on ainult sellest kahju, et ma ei taibanud seda filmi kinno vaatama minna. Mõtlesin, et üle kolme tunni filmi arhitektuurist vaadata on igav. Mida ta ei ole, võin siiralt öelda. Filmil on päris mitu süvitsi minevat kihti, kohandumise ja sulandumise teema – need ei ole üks ja seesama – on kõige nähtavamalt esil. Aga kindlasti on see suure ekraani film, nagu näiteks Nolani filmid „Interstellar“ ja „Oppenheimer“ või Kubricku „2001: kosmoseodüsseia“. Neid võib vaadata teleri ekraanilt, aga märkimisväärne osa fluidumist läheb paratamatult kaotsi. Nimelt kasutatakse selles filmis erilist vana kooli VistaVisioni tehnikat, mis on 1954. aastal loodud haruldane laiekraan-filmiformaat pakkumaks kinopublikule visuaalselt suurejoonelisemat elamust. 70 mm formaat on laiem ja detailsem, mis annab teravama pildi ja võimsama elamuse, kuid selle töötlemine ja projektsiooni seadmed on võrreldes 35 mm või digitaalsete lahendustega tunduvalt kulukamad (ibidem).

Filmi helimaastikul on samuti tähtis roll. See on massiivne ja rõhuv nagu monoliit, mida peategelane ehitab. Ent geniaalne võte oli minu meelest panna filmi lõputiitreid saatma alljärgnev lugu. See seostub mul nüüd alati „Brutalisti“ filmiga, lisades viimasele mänglevat kergust. Tõesti, geniaalne käik. :)

 

La Bionda - One For You, One For Me (1978, live BR3)

 

 

Édouard Louis. MEETOD: MUUTUDA

 SISSEKANNE # 342

Rahva Raamat

 

Mulle soovitati lugeda uuemat prantsuse kirjandust, seda „kõige moodsamat, mida Prantsusmaal on pakkuda“, nagu  kultuuriloolane Marek Tamm raamatu kaanel sedastab. Autobiograafiline jutustus räägib hingekriipiva loo lapsepõlve ahistavatest oludest ja pääsemisest, milles on suur roll kirjandusel endal. Juhuslikkusel on siin vähe ruumi – kuigi ka see on faktor -, peamine on süsteemne, metodoloogiline töö. See on eneseharimine, kultuuri sisselugemine, mis toimub teadlikult ja eesmärgistatult.

Pean tunnistama, et ma alustasin lugemist võrdlemisi suurte eelarvamustega. Autor on sündinud 1992. aastal Põhja-Prantsusmaa väikeses maakohas töölisperes üsna kehvades ja piiratud oludes: mitte ainult materiaalne olukord polnud kehv, vaid ka vaimselt oldi vähenõudlikud (et mitte öelda küündimatud) – seda iseloomustasid kõige paremini televiisor ja krõpsupakk. Minu eelarvamus oli kantud sellest, et ma arvasin ette teadvat, mida ma lugema hakkan. Ootasin vägivalda, seksuaalseid kuritarvitusi, sotsiaalpornot prantsuse kastmes. Kõike seda oli, muidugi, sest muutumiseks – millest see raamat räägib – on vaja tugevat algtõuget, mis käivitab vajalikud protsessid, pärast mida aga on vaja motivatsiooni – võib-olla veel tugevamatki algtõukest, et sel jätkuks jõudu kesta. Aga see raamat haaras mind täiesti endaga kaasa – nagu tulvavesi. Ma andestan autorile, et ta ruineeris mu stereotüüpse Prantsusmaa, mille olid minu lapsepõlves loonud Louis de Funes’ ja Pierre Richardi filimid ning Alexander Dumas’ raamatud (mille ajel ma õppisin isegi prantsuse keelt), asendades need tumemeelsemate olustikupiltidega, sest ta pakkus midagi asemele: seesama eneseharimine kui lahendus ja väljapääs, teejuhtideks Michel Foucault, Pierre Bourdieu, Frantz Fanon, Gilles Deleuze. Tegutsejad jäid tagaplaanile, mõtlejad tõusid esile.

Tundsin siin äratundmisrõõmu. Ka mina olen saanud tuttavaks nimedega, kellest mul polnud aimugi. Iga kool, iga seltskond harib. Olen samuti püüdnud end n-ö. sisse lugeda – vahel suuremal või vähemal määral õnnestunult, vahel ka läbi kukkunud. Erinevalt autorist puudub minul süsteemsus ja eesmärk on olnud hägune, ujuv. Seega pole ma suutnud ammutatud teadmisi muuta mitte alati praktiliseks väärtuseks, mistap pean end poolharitlaseks. Ent tunne on tuttav – soov muutuda, akumuleerida endas teadmisi ja need enda heaks tööle rakendada. Ma mäletan, et minul käis see esmalt muusika kaudu. Avastasin hilisteismelisena David Bowie loomingu ning see oli nii teistsugune sellest, mida ma siiani kuulanud olin. Ta sai mulle omamoodi mõõdupuuks, standardiks, instrumenduks, mille abil hindasin ümber kogu oma senise muusikaeelistuse. Hakkasin teadlikult oma maitset kujundama. Bowie’le järgnes Brian Eno, siis varajane Kraftwerk, krautrock, Canterbury skeene, USA underground jne jne. Muusikaga oli lihtsam, kirjandusega keerulisem, sest filosoofilised-teoreetilised tekstid nõudsid vahendajat, kes suunaks ja aitaks mõtestada, tekitaks vajalikku resonantsi. Meenutan hea tundega Marek Tamme ja Tõnis Kahu kultuuriloenguid ning Peeter Selja poliitilise teooria loenguid. Ma valetaksin, kui ütlen, et sain kõigest aru, ma ei valeta, kui ütlen, et need jätsid jälje.

Nagu öeldud, peab selleks, et muutuda, olema tahe, motiiv, eeskuju ja eesmärk. Autorile sai väga oluliseks tutvus heast (loe: kultuursest)  perekonnast pärit tüdrukuga, Elenaga, kes romantilise huvi kõrval oli talle teejuhiks kultuuri ja kirjanduse juurde. Autor kirjutab, pöördudes nii tüdruku poole (kelle sarnaseks ta pürgis) kui ka oma isa poole (kellest ta püüdis eristuda):

Kust ma pean alustama? Kõige rohkem erinevust ja häbi tundsin ma söögiaegadel. Kui ma koos Elenaga lõunastasin, võrdlesin ma tema toitu sellega, mida ma ise sõin, ja mulle näis, nagu sümboliseeriks see erinevus meie vahel üldse kõike, mis tema elu minu omast eristas. Mina sõin rasvaseid võileibu, soolaküpsiseid, Elena sõi salateid, puuvilju või saiu ja kooke, mis ta oli ostnud linna pealt mõnest peenest pagariärist. Mõnikord vaatas ta minu toitu vastikusega ja ütles: Sa ei tohi niisugust rämpsu süüa, sa teed sellega oma kehale halba. (Louis 2025: 38)

Tutvus Elenaga pani mind armastama üht hoopis teistsugust eluviisi, ühe hoopis teistsuguse ühiskonnaklassi koode ja üldse kõike, mis selle klassiga seostub, kunsti, kirjandust, filme, sest kõik see lubas mul kätte maksta oma lapsepõlve eest, tõstis mind kõrgemale sinust, vaesusest, Sõimusõnast [pede, lilla, gei – R.R.], ning seda elu matkides pidin ma jõudma maailma, mida sina olid alati aukartusega imetlenud ja vaikimisi paremaks pidanud (kas sa siis ei tundnuyd aukartust alevi arsti või õpetaja haritud kõnepruugi ees?) Ma ei olnud kunagi varem kohanud kedagi meist nii erinevat – kedagi sotsiaalse distantsi mõttes nii kauget - ja võib-olla nimelt seda ma /…/ Elenas tajusingi, nimelt totaalse ja absoluutse ärapääsemise võimalust. (Louis 2025: 40)

Ma tundsin, et omastades tema elu, saavutan ma võidu sinu üle. Kui ma tema poolt väljusin, näpu vahel see brośüür XX sajandi maalikunstist, ma mõtlesin, et sina ei ole iial aimanud niisuguste kunstnike olemasolu ega saagi neist kunagi midagi teada, ning seega kuulub mulle miski, mida sinul ei ole, ja et uus varandus annab mulle üleoleku sinust ja kogu mu perekonnast, lubades mul kätte maksta kõigi nende kordade eest, kui mind oli alandatud (mul  on kahju, et ma niimoodi mõtlesin, aga midagi polnud parata, minevikust vabanemine nõudis ülbust ja vägivalda). (Louis 2025: 40)

Elenast sai aja parameeter: tema juuresolek kiirendas, tema puudumine aeglustas aja kulgu – kas see ei olegi mitte armastuse ja sõpruse definitsioon? /…/ Mina kõndisin, tema rääkis, ja kõik, mis ta ütles, muutis mind. /…/ Ta väljendas vaateid ja seisukohti, milllest ma polnud undki näinud, nagu traditsioonilise abielu kahtluse alla seadmine, arutlused Palestiina konflikti üle – ma ei teadnud varem, et niisuguse nimega koht maailmas üldse olemas on -, pessimistlikud teooriad inimolust ja eksistentsist, mida ta oli ammutanud loetud raamatutest. /…/ Ma ei mäleta enam, kas see vahemaa tema ja minu vahel, vahemaa kõigi teadmiste ja minu teadmatuse vahel mulle ka haiget tegi või andis see mulle hoopis jõudu, sest just nimelt selle vahemaa pidev tajumine kinnitas mulle, et ma olen teel hoopis uude maailma. (Louis 2025: 41)

Ma tahtsin Elenad rääkimas kuulda, veel ja veel, kuulata koos plaate, Glenn Gouldi ja Keith Jarretti, tema lemmikuid, või Brahmsi, keda imetles tema ema. Kõik muu oli muutunud mulle ajaraiskamiseks. (Louis 2025: 38)

Autori teekond viis kodualevist väljamurdmisega suurde linna, Amiens’i, gümnaasiumisse (lütseumi), kavatsusega võtta sealt kõik, mis sellel linnal, koolil, sõpruskonnal anda oli. See kõik tuli raske tööga, higi ja pisaratega. Autor kirjutab:

Ma ei mäleta enam pöördepunkti, seda hetke, kui ma pärast nädalatepikkust pingutust hakkasin loetust aina paremini aru saama, seda hetke, kui kriisid ja nutmised tasapisi ajas kaugemale jäid ja kui raamatust loetud mõtted hakkasid aina rohkem meenutama teisi mõtteid teistes raamatutes. Mu töö ja vaev hakkasid end ära tasuma. Õhtuti oma Amiens’i sõprade, Elena, Julie seltsis aega veetes sain ma jutu sisse põimida uusi teadmisi, asju, mida ma just õppinud olin ja ma tundsin nende poolt midagi imetlusetaolist.

Sain aru, et Teadmine = Võim.

Nad [töökaaslased] nägid mind tulevat päevast päeva aina uus raamat kaenla all, Arendt, Heidegger, Deleuze, ma lugesin töö juures, ma lugesin ka öösiti, ma lugesin ülikooli lõunapausidel, ma lugesin bussis, ikka see üks mõte peas vasardamas: ma pean siit ära saama, ma pean siit ära saama. Ma pean muutuma. (Louis 2025: 130-131)

Meenub Lou Reedi ja John Cale’i lauluread Andy Warholi elust:

It's work, the most important thing is work

Tõepoolest.

Edasi tuli loogiline pürgimus maailmalinna, Pariisi, ja selle elitaarsesse kooli, Kõrgemasse Normaalkooli (École normale supérieure) – kooli, kus olid hariduse saanud pea kõik autori eeskujud, prantsuse eliit. Minu arusaamise järgi ei läinud autor seda teed mitte pelga sooritusakti enda pärast, et haridust kiht kihi järel kasvatada, vaid vaibumatust ihalusest avarama maailma järele – see on mõistetav neile, kes on pärit kingakarbi-taolisest umbsest kasvukeskkonnast. Amiens, mis kunagi oli maailma avardaja oli jäänud kitsaks, nii nagu ka sealsed sõbrad olid jäänud pidama sealsetesse raamidesse. Nii sai pidevast muutumise soovist autori jaoks justkui kahe teraga mõõk, mis ühest küljest tõukas endiselt tagant, sundides edasi liikuma, teisalt aga mõranesid sõprussuhted, toimus eemaldumine, jahenemine, teisenemine (armastusest sai vihkamine, austusest põlgus). Autor kirjutab:

Nägin vaeva, et ta mu teisenemisega kaasa tuleks, et tema samuti teiseneks, minuga koos. Ma rääkisin talle raamatutest, mida ma lugesin, kehutasin tedagi neid lugema, käisin talle peale, et ta võtaks omaks mu uue eluviisi, kutsusin teda brunch’idele, rääkisin, et ta võiks teisiti riides käia, viisil, mis minu meelest oli pariislikum. Just nagu oleksid mu Amiens’i algusaegade pildid tagurpidi pööratud, olin nüüd mina see, kes üritas teda muuta, aga mu üritused kukkusid läbi. Kas ta oli selle tagurpidi keeratud olukorra pärast mu peale alateadlikult vihane, sest nüüd tahtsin ju mina talle uusi asju õpetada? Ma rääkisin talle oma plaanidest, Pariisist, kutsusin teda kaasa elama seal koos minuga; mida rohkem ma aga muutusin, mida rohkem ta nägi mind muutuvat, seda enam ta tardus, klammerdus selle külge, mis oli – tähendab, selle külge, mis mina olin olnud. Me tülitsesime, ta karjus, et ta põlgab pariislasi ja nende snobismi ja et kui ma veel rohkem nende moodi lähen, siis hakkab ta lõpuks ka mind põlgama. Talle oli vastik mu pime ja naiivne kodanlike kommete austamine. Ta karjus meie tülide ajal, et tema tahab lugeda sellepärast, et talle meeldib, mitte endale võimu kogumiseks nagu mina; tema, kes ta oli mulle kinkinud mu elu esimesed raamatud, viinud mind esimest korda elus kinno autorifilmi vaatama, teatas nüüd, et kõik see ajab tal südame pahaks, et kõige vähem tahab ta niisuguseks saada nagu mina. (Louis 2025: 150)

Ma toon veelkord välja autori enda tõdemuse: minevikust vabanemine nõuab ülbust ja vägivalda. Niisamuti nagu vanematekodu, muutus minevikuks ka Amiens ja Elena. Oli vaja vabaneda ka neist köidikuist.

Autor, kes harib ennast Pierre Bourdieu’ lugemisega – loeb end sisse viimase tuntud tüviteksti „Eristus“ (La Distinction: Critique sociale du jugement, 1979 /1984) - on lõppude lõpuks ise habituse teooria elav tõestus. Kõige üldisemalt on habitus mõistuse, meele struktuur, mida iseloomustab teatav omandatud skeemide, tundlikkuse, eelsoodumuste-eelhoiakute ja maitse-eelistuste süsteem. Bourdieu’ järgi on habitus ühtaegu loov-esilekutsuv printsiip ja praktikate klassifitseerimise printsiip inimeste (agentide) kujutluses ning see väljendub nende käitumises. Habitus pole vaba tahte tulemus - ajapikku loob selle kahe asja koosmõju: 1) meelelaadid, kalduvused, mida vormivad nii möödaniku sündmused ja struktuurid kui praegused praktikad ja struktuurid ja 2) nende tajumise tingimused. Ses mõttes luuakse ja reprodutseeritakse habitust alateadlikult, ilma teadliku keskendumiseta. (Bourdieu 1984: 170).

Autor püüab luua habitust teadlikult, keskendunult. Metoodiliselt. Nagu pealkirigi ütleb: „Meetod: muutuda“.

Ja jälle tuleb meelde Lou Reed ja John Cale, kes laulsid väikelinna painest ja igatsusest suurlinna tulede järele. See sobibki siia lõppu. Rõhuasetused on minu poolt – nendest ridadest nähtub igavesti kehtiv, universaalne tõde, ühtviisi arusaadav nii Ameerikas, Prantsusmaal kui Eestis:

When you're growing up in a small town
You say, no one famous ever came from here

When you're growing up in a small town
And you're having a nervous breakdown
And you think that you'll never escape it
Yourself or the place that you live

Where did Picasso come from
There's no Michelangelo coming from Pittsburgh
If art is the tip of the iceberg
I'm the part sinking below

When you're growing up in a small town
Bad skin, bad eyes, gay and fatty
People look at you funny
When you're in a small town

My father worked in construction
It's not something for which I'm suited
Oh, what is something for which you are suited
Getting out of here

I hate being odd in a small town
If they stare let them stare in New York City
As this pink eyed painting albino
How far can my fantasy go

I'm no Dali coming from Pittsburgh
No adorable lisping Capote
My hero, oh, do you think I could meet him
I'd camp out at his front door

There is only one good thing about small town
There is only one good use for a small town
There is only one good thing about small town
You know that you want to get out

When you're growing up in a small town
You know you'll grow down in a small town
There is only one good use for a small town
You hate it and you'll know you have to leave

 

Lou Reed & John Cale - Smalltown (LP "Songs For Drella", Sire 1990)

 Lou Reed & John Cale - Work (LP "Songs For Drella", Sire 1990)

 

David Bowie - Changes (1971 / live 1973)

PS. Soovitan lugeda ka teemakohast postitust Rahva Raamatu raamatublogist.