EKSKURSS SAUTERI OMAILMA: Peeter Sauter. VARASTA PÄEVA

 SISSEKANNE # 289

 

Rahva Raamat

 

Panin punkti Peeter Sauteri uusimale raamatule „Varasta päeva“ (Kirjanik, 2024), st lugesin läbi. Ei olnud midagi üllatavat heas ega halvas mõttes, aga see ei tähenda, et oleks halb raamat. Sauter on Sauter. Temaga on see häda (või olenevalt vaatepunktist – pluss), et olles üht romaani lugenud, oled tegelikult kõiki lugenud. Sest Sauter jäädvustab maailma ühest ja samast väheste variatsioonidega perspektiivist, mida evib õrnahingelise joodikkirjaniku natuur. Sauter ei räuska, ei lammuta maailma alustalasid, ei tigetse, vaid vaatleb ümbritsevat läbi krähmulise aknaklaasi või pesemise rantidega pohmastanud õllekruusi – heatahtlikult, veidi blaseerunult, tihtilugu mõtetega sinna-tänna ekseldes.   Ta väga midagi ei nõua ja on leplik. Elu nagu ta on. Sellele võib vastu minna küll aluspükstes.  „Siin maa peal pole miskit, mida poleks näinud me,“ nagu laulab Ans. Andur "Pilvede laulus".

Ma olen korra juba öelnud, et Sauter oma mahlas mulle meeldib. Triloogia - „Ära jäta mind rahule. A love story“ (2013), „Sa pead kedagi teenima“ (2016) ja „Kana peni“ (2021)  – on näide pretensioonitust joodikukirjandusest, kus juuakse (kui raha on), tehakse keppi (kui kätte antakse, paljuski patuga pooleks) ja filosofeeritakse (mis erinevalt eelmainitud tegevustest ei nõua ressurssi, vaid lihtsalt vaba mõttelendu). Kohati mõjub tekst ülimalt robustsena või töötlemata, nagu toores hakkliha, kuid siirus on lööv, lausa nakkav. Hüplik romaan ühe suhte allakäigust, ilma erilise pidurdamiseta. Või noh, need on teoreetiliselt olemas, aga ei tööta. Nii kulgebki Sauter vabas voolus parasjagu sinna, kuhu mõte viib. Tee lahti ükstaskõik mis leht – kasvõi raamatu lõpuosast - ja hakka lugema ning kaotanud pole sa midagi. Võib lugeda lõpust ettepoole ja resultaat on sama. Elamuse mõttes. Mõistagi peab Sauteri stiil meeldima. Kui ei meeldi, kui hakkab vastu, siis on lootusetu keiss Sauteriga aega veeta. Siis võib tunduda, et Suur Kanjon lahutab. Või ollakse suisa eri planeetidelt.

Ma nahutasin äsja Jan Uuspõllu filmi – et see ei vii kuhugi ja on kuidagi haltuuramaitseline. Ei ole narratiivi ja see ongi halb. Samas, Sauteri teostes pole kah narratiivi ja see on hea? Aga vahe on selles, et Jani film on tahtlikult niisugune self pity, mis on teadlik manipulatsioon vaatajaga,  vaataja räige ärakasutamine.  Rahvas lendab kinno, sest ta on legendaarne naljamees. Vanakooli koomik, kes on nüüd allakäinud ja ootab refurbishmenti? Publik saab aru ja siis tuleb Jani uus tulemine. In the charts again, successfully implemented.

Aga Sauter on implementeerinud lihtsalt joodikukirjanduse uue installatsiooni. Sauter 5.0 (kui arvestada, et Loomingu Raamatukogus ilmunud „Surm Bulgaarias“ (2021, 14-16) oli neljas, ehkki väljaspool seisev, aga siiski sama teema jätk). Ta ei ürita midagi tõestada, kuidas olla „uncoolilt“ cool, sest elutarkust on juba nii palju, et mitte kulutada energiat  millelegi, millest võiks aimduda fiaskot. Nagu selle eelmainit filmiga läks. Sauter on lihtsalt… Sauter. Piltlikult öeldes ütleb Sauter ridade vahelt: Astuge läbi, uksed on lahti, puhume veits juttu, võib ka niisama olla, võtame seda, mida on. Kui igav hakkab, tüütuks muutun ja närvidele hakkan käima või ei ole lihtsalt see tunne, võib julgesti ära minna – uksed on lahti.  Katki pole midagi, vabandust paluma ei pea.

Sauter on siin raamatus võib-olla tsipakene rohkem hajevil, retrospektiivsem ja melanhoolsem kui varasemas loomingus. Bioloogiline kell määrab ehk tonaalsust. Vana suhe on maha käinud, aga püsib mälus. Uued suhted ei taha enam võrsuda vanade suhete varemeilt. Ei ole enam viljakat pinda, nooruslikku uljust, elaani. On mälestused ja vanad suhted, mis on nagu leige ülessoojendatud supp. Hea alla võtta. Hea turvaline igasuguse pohmelli – ka hinges valitseva – leevendamiseks,  kuid midagi põrutavat uut sellest ei sünni. Sauter on leppinud ja laseb minna, kibestumise noodita. See on kõva pluss. Tunnistan, et olen temalt stilistilist ja tunnetuslikku śnitti võtnud – iseasi, kui õnnestunult.

Ma tooksin ühe katkendi, mis on iseloomulik stoppkaader sellest raamatust ja ühtlasi väga sauterlik:

Sa ütlesid aegajalt, et oled pooleldi autist. Tänapäeval ei tehta vahet, et kes on ja kes pole.  Kõigil on autismispekter. Küsimus on vaid, kus me seal asume.

Minagi olen poolautist. Nagu Viiding ütles: „Ei suuda korda teha ka seinakappisid.“ Kes kappe koristada viitsib. Luukerehunnikutest on saanud segamini kondikogu.

Milline on autist? Pole emotsioone, pole empaatiat. Enesekeskne.

Aga psühhopaat. Sama. Ainult sotsiaalsem. Lisaks manipulaator. Arvatavasti esineb autismiperioode, vahelduvad maniakaalsete faasidega. Labiilselt depressiooni ja maniakaalsuse vahel. Kompott ja bukett.

Ühel maniakaalne periood, teine vajus depressiooni, maniakk tüütab, ei anna asu.

Harva saab korraga rõõmsalt maniakaalses faasis olla. Vihaselt saab. Väheke aega saab. Suunates energiat väljaspoole. Tekib konkurents. Üks on maniakaalsem, manipuleerivam, teine solvub. Nii elasimegi.

Kaks psühhopaati üritasid midagi koos jahvatada, mitte head jahu, midagigi. Said jahvtatud? Vahel midagi saidki. Kus jahu nüüd on? Ei tea. Üritati kooki teha, kook ära süüa. Õnnestus vähem, vähem. (lk 48)

See on ekskurss Sauteri omailma, par excellence. Sellisena aus kaup ja väärib lugemist. Juhul muidugi, kui Sauteriga on juba mingi klikk tekkinud.  Siis on see täpselt see, mida te just ootasitegi.