SISSEKANNE # 187
Käesolev essee on kirjutatud TLÜ Ühiskonnateaduste Instituudi riigiteaduste õppesuuna loengu "Postmodernistlik heaoluriik" (juhendaja: prof. Anu Toots) eksamitööna, originaalpealkirja all "Ebavõrdsuse valitsemine kaasaegses heaoluriigis: klassikalised instrumendid ja uued väljakutsed". Keskendusin võimaluste ebavõrdsuse analüüsile.
The poor stay poor,
the rich get rich
That's how it goes
Everybody knows
Leonard Cohen,
1988
Sissejuhatus
Käes on 21. sajandi
teine kümnend ja inimkond teeb suuri plaane. Tehnoloogia ülikiire areng on
võimaldanud meile mitmesuguseid hüvesid ja lahendusi, millest varasemad
põlvkonnad ei oleks osanud unistada, kuid täna tunduvad need
iseenesestmõistetavana. Öeldakse isegi, et kiire internet on inimõigus.
Miljardäridest visionärid Elon Musk ja Jeff Bezos võistlevad omavahel, kumb
koloniseerib esimesena Marsi, rääkimata maalähedasest orbiidist ja Kuust.
Tehnoloogiline progress toidab optimismi, kuid ainult näiliselt, sest n-ö.
maised asjad on korrast ära, probleemid siinsamas Maa peal on lahendamata. Üheks
selliseks on ebavõrdsus, mis on endiselt suur ja oluline jututeema. Mitte
ilmaasjata ei valinud ma siinse essee sissejuhatavaks motiiviks Kanada poeedi
ja laulja Leonard Coheni read, millest kumab elutarka, küll pisut väsinud
tõdemust, kuidas asjad maailmas käivad, kõik saavad sellest aru – ja nii
lihtsalt on. Ebavõrdsus on suur paratamatus.
Majandusteadlane Ahmad
Seyf nendib Piketty, Chanceli jt. analüüsile (2017) viidates, et sügava ja
püsiva ebavõrdsuse kooseksisteerimine koos kasvava heaoluga on kaasaja
paradoks, milline seab kahtluse alla maailmamajanduse juhtimise meetodid (Seyf,
2018). On tõsi, et peamiselt Hiina ja India paranenud näitajate tõttu on üleilmne
majanduslik ebavõrdsus küll vähenenud, kuid ebavõrdsus riikide sees, muuhulgas Hiinas
ja Indias, on kasvanud viimase nelja aastakümne jooksul ning on isegi
kiirenenud pärast 2008. aasta ülemaailmset finantskriisi ja sellele järgnenud
suurt majanduslangust. Andrew Gamble’i (2016)
hinnangul põhjustas kriisi neoliberalistliku-keinsiaanliku majanduspoliitika
ekstensiivne viljelemine ja sellest taastumine on olnud seni aeglasem protsess
alates 1945. aastast. Võib isegi öelda, et viimase aastakümne jooksul on maailm
sammunud ühest kriisist teise, jõudmata täielikult taastuda, vaid üksnes
kohaneda – mistap brittide 2022. aasta sõnaks valitud permakriis (permacrisis) ehk alaline kriisiseisund
ühiskonnas on olukorra kirjeldamiseks igati tabav (BBC News). Gamble juurdleb
oma teoses (2016), kuivõrd jätkusuutlik on heaoluühiskond pideva kriisi
seisundis, millele ma tahaksin sekundeerida tõdemusega, et see oleks justkui
elu kroonilise haigusseisundiga, mis võib-olla kohe ei tapa, kuid kurnab
organismi kindlasti.
Selle permakriisi
taustal taastoodetakse pidevalt ebavõrdsust, mis on olemuselt multi-dimensionaalne
nähtus: lisaks majanduslikule ebavõrdsusele, mida peegeldavad erinevused
varades ja sissetulekutes, seisneb ebavõrdsus ka juurdepääsus tervishoiu- ja
hoolekande-teenustele ning haridusele. Ameerika sotsiaalteadlased Prudence L.
Carter ja Sean F. Reardon (2014) tõdevad, et
ebavõrdsus just sotsiaalses mõõtmes, vaadeldes selliseid aspekte nagu rass,
sugu, klass, seksuaalne sättumus ja sisserändaja staatus, on olnud protestide,
arutelude, seadusandluse ja kohtutegevuse objektiks läbivalt terve 20. sajandi
jooksul ning see jätkub ka sel sajandil. Ebavõrdsus selle erinevates vormides –
ja küsimus, mida sellega teha, kui üldse – on paljude kaasaja poliitiliste
debattide ja ühiskondlike liikumiste käivitav jõud. Tõdetakse ka – jällegi
Ameerika ühiskonna näitel -, et kuigi rassilise võrdõiguslikkuse alal, mis
puudutab juurdepääsu haridusele, tervishoiuteenustele, seaduslikele õigustele
üldises plaanis ja eluasemele, on saavutatud mitmeid edusamme, siis ometigi
toimus 1970-80. aastail seisak, mille mõjud kestavad siiani. Samal ajal on
majanduslik ebavõrdsus Ameerika Ühendriikides pidevalt kasvanud peaaegu 40
aastat, mis seab kahtluse alla levinud kliśee, et Ameerika on majanduslike võimaluste maa. Traditsioonilised
soolise ebavõrdsuse mustrid on mõnes hariduse ja tervishoiu aspektis
kõrvaldatud või isegi ümber pööratud, kuid näiteks killustunud tööturul,
palgastruktuurides ja poliitikas püsivad need kangekaelselt. Lesbide, geide,
biseksuaalide ja transseksuaalide (LGBT) kogukonnad on mõnes valdkonnas
saavutanud võrdse kaitse, kuid paljudes teistes valdkondades on nad endiselt
silmitsi tohutu eelarvamusega ja nähtamatusega (Carter & Reardon 2014).
Varasemalt on väidetud,
et ebavõrdsus on ühiskonda sisse kodeeritud – tõepoolest, inimesed pole juba
füüsilistelt parameetritelt võrdsed, rääkimata vaimsetest võimetest. Kuivõrd
see on loomulik nähe, siis sellest johtuvalt on peetud mõnda ebavõrdsuse
aspekti ka majanduskasvu turgutava ja soodustava faktorina, aga uuemad
akadeemilised uuringud OECD egiidi all näitavad, et sügav sotsiaalne ebavõrdsus ei ohusta mitte
ainult sotsiaalset ühtekuuluvust, vaid kahjustab ka jätkusuutlikku
majanduskasvu (Seyf 2018; Keeley 2015).
Minu essee tõukub
empiirilisest hinnangust, et just sotsiaalse ebavõrdsuse süvenemine ei ole
ainult pelgalt ühe või teise heaoluühiskonna mure, vaid see on globaalne
küsimus. Nõustun siinkohal Seyfi (2018), Carteri ja Reardoni (2014) hüpoteesidega,
et teadusuuringud on liiga vähe kajastanud võimaluste ebavõrdsuse
nüansse võrreldes sellega, mis on teada tulemuste ebavõrdsuse kohta. Teiseks on
viimaste aastakümnete uuringud olnud palju edukamad sotsiaalse ebavõrdsuse
mustrite, suundumuste ja (teatud määral) põhjuste dokumenteerimisel kui tagajärgede uurimisel või tõhusate
strateegiate väljaselgitamisel selle vähendamiseks. Kolmandaks on ebavõrdsuse
probleem nii uuringutes kui ka avalikes debattides raamistatud vaesuse
probleemina. Teisisõnu küsitakse uuringutes sageli, miks vaesed on vaesed ja
millised on vaesuse tagajärjed, selmet küsida, miks on hariduse ja tervishoiu
kättesaadavus ning poliitilise võimu jaotus nii ebavõrdne, ja millised on ebavõrdsuse
tagajärjed ühiskonnale (Carter & Reardon 2014; Seyf, 2018).
Mõistagi saan nõustuda
vaid subjektiivselt, tunnetuslikult, kuna väidete paikapidavust ma
objektiivsetel põhjustel kontrollida ei saa. Kuid lohutan end teadmisega, et
ebavõrdsuse tunnetamine, eriti sotsiaalses võtmes, ongi tegelikult subjektiivne.
Kuuludes teatud mõttes isegi – nii
otseses kui kaudses, olenevalt kriteeriumidest – n-ö. sotsiaalsesse
riskigruppi, olen end sageli tabanud mõtisklemast ebavõrdsuse aspektide üle. Rõhuasetus
on eeskätt võimaluste ebavõrdsusel, mille vähest uurimist eelpool viidatud
allikad ette heitsid. Et siinse esseega edasi minna, peab aga esmalt selgeks
saama, mida üldse mõista ebavõrdsuse all. Järgnevalt püüangi seda analüüsida.
Ebavõrdsuse
mitu tahku
Carteri ja Reardoni
(2014) arvates tuleks sotsiaalse ebavõrdsuse üle arutledes vahet teha kahel
asjaolul: esiteks erinevusel soovitud elutulemuste (nagu tervis, õnn, haridus või
materiaalne vara) ebavõrdses jaotuses ning
võimaluste ebavõrdses jaotuses (juurdepääs võimule ja eluvõimalused, mis
hõlbustavad soovitud tulemuste saavutamist); teiseks tuleks eristada võimaluste
ja tulemuste ebavõrdset jaotumist üksikisikute ja rühmade vahel. Tulemuste ja
võimaluste võrdsuse idee näib olevat lihtne, kuid praktikas võib olla seda keeruline
kindlaks teha. Osaliselt on põhjuseks see, et võimalus on oma olemuselt ujuv
mõiste, mistõttu on võimaluste võrdsuse
täpse mõõtmise väga raske. Võimalus võib olla ka indiviidi ja tema konteksti
vahelise interaktsiooni tunnuseks – Carter ja Reardon viitavad siin Jencksile (1988), kes arutles võimaluste
võrdsuse määratlemise keerukuse üle hariduses: inimestel on erinevad taustad,
ressursid ja tingimused, mistõttu ei ei pruugi sama keskkond pakkuda igaühele
„võrdseid võimalusi“.
Sama järeldus on minu
meelest laiendatav ka sisenemisel tööturule, kus näiteks erivajadusega inimene,
kellel on hariduslik pagas ja haritus, ei ole sellegipoolest tööturule integreeritud,
kuna neil jääb avatud konkurentsitingimustes vajaka mõnedest sotsiaalsetest
oskustest – näiteks oskus end müüa, turundada. Tõdegem, et erivajadusega
inimene on alati mõnevõrra ebasoodsamas stardipositsioonis, isegi kui
kirjutamata reeglite alusel püütakse luua edemust. Olukorda võiks iseloomustada
näiteks valikuga rahvastepalli meeskonda, kus kapten võtab oma tiimi
loomulikult esmalt sõbra, seejärel ilusama tüdruku, tugevama poisi… kuni jääb
see, kes jääb.
Ehk siis: riik
võimaldab hariduse kõigile oma kodanikele olenemata tema soost, religioonist,
rahvusest – mis on väga õilis, kaasaja heaoluühiskonna normatiividega
kooskõlas. Kui see kodanik väga
pingutab, saab ta diplomeeritud ja kõik teed on avatud. Teoorias vähemalt.
Reaalselt tuleb siis see „pick-up“
situatsioon: väljapakkumine ja valik. Konkurents. Sisenemine tööturule, saada
ühiskonna täiemõõduliseks liikmeks, auväärseks maksu-maksjaks, koos kõigi
hüvedega – pean silmas mõistagi väärilist palka, mitte sotsiaaltoetuste peal
laveerimist for the rest of your life.
See tähendab, piltlikult öeldes, seda tunnet, et me kõik oleme tunnistatud
justkui automobiilideks, ent sealsamas on üks tehasest välja veerenud Lada’na
ja teine Mercedes-Benz’ina – arvake, milline skoorib esimesena? Ometi on mõlemal
neli ratast ja rool ning sõidavad, kuhu vaja. Kuid see prestiiž, maine…
Eelnevad näited tõin ma
selleks, et rõhutada konkurentsiühiskonna ja kaasamisühiskonna erisusi veidi
grotesksel moel. Võib tekkida olukord, kus kõrghariduse omandanud erivajadusega
kodanik tahab panustada, saada abisaajast ise abiandjaks, kuid ta seisab
silmitsi konkurentsibarjääriga. Ja see peegeldabki tegelikult seda võimaluste
ebavõrdsust, millest Jencks, Carter ja Reardon räägivad, ja mida on
teaduslikult väga keeruline mõõta – pigem jääb see sügavalt tunnetuslikuks ja
isiklikuks sfääriks.
Kuid üksnes tulemuste
ebavõrdne jaotus (nt tervislik seisund) ei tähenda tingimata võimaluste
ebavõrdsust. Näiteks ühiskonnas, kus kõigil on võrdne juurdepääs kvaliteetsele
tervishoiule, võivad mõned inimesed olla õnne, geneetiliste tegurite või
isiklike valikute tõttu teistest tervemad. Sellegipoolest võivad sellised
ebavõrdsed tulemused panna meid kahtlustama, et tervisliku elu elamise
võimalused varieeruvad indiviidide lõikes märkimisväärselt, kuid mitte kõik ei
tulene juhusest. Asjaolu, et üks protsent tipp-palgateenijatest teenib USA-s 22
protsenti kogu sissetulekust (Piketty & Saez 2013, cit. Carter &
Reardon 2014), näitab sissetulekute ebavõrdsust. Tähendab, seesugune ebavõrdne
jaotus on tekkinud tänu ebaproportsionaalsele juurdepääsule võimalusteaknale,
seda mitmesuguste materiaalsete, sotsiaalsete, ajalooliste ja poliitiliste
tingimuste tõttu.
Teine eristus – indiviididevaheline
ebavõrdsus ja rühmadevaheline ebavõrdsus – on kasulik ebavõrdsuse mustrite ja
põhjuste mõistmiseks. Ebavõrdsus indiviidide vahel ei pea tähendama
rühmadevahelist ebavõrdsust, mis ilmneb sel juhul, kui rass, etniline kuuluvus,
sugu, seksuaalne sättumus, religioon ja sisserändaja staatus on tugevas
korrelatsioonis ebavõrdse juurdepääsuga võimule, ressurssidele ja võimalustele.
Rühmadevaheline eba-võrdsus hõlmab rassilisi või soolisi sissetulekute
erinevusi, sisserändajate rühmade erinevusi juurdepääsus poliitilisele võimule,
usuliste rühmade erinevusi sotsiaalsetes või poliitilistes õigustes ning
sotsiaalmajanduslikke erinevusi juurdepääsus kvaliteetsele haridusele ja
tervishoiule (Carter & Reardon 2014).
Kuigi mainitud järeldus
on tehtud Ameerika ühiskonnamudelit silmas pidades, on see hõlpsalt laiendatav
kogu maailmale, sealhulgas Eestile, kus räägitakse soolisest palgalõhest ja
segregatsioonist rahvuslikul pinnal ning sellega seoses võimaluste klaaslaest,
mida elluviidavate sotsiaalpoliitikate järgi üldse olla ei tohiks. Näiteks
tõdeb vandeadvokaat Imbi Jürgen (2021), et naisi ja mehi on Eesti advokaatide
seas võrdselt, ent naiste osakaal advokaadibüroode juhtimises ja kasumi
jaotamises on aga võrdsusest kaugel. Ta leiab, et naiste karjääri pärssivad
põhjused võib väga laias laastus jagada kaheks: esiteks naiste tööväliste
kohustuste suur osakaal võrreldes meestega ning teiseks kultuurilised hoiakud.
Palgalõhest kui sotsiaalse ebavõrdsuse väljendusest on põhjalikult kirjutanud
ka Barbi Pilvre (2020). Postimehe kolumnist Andrei Kuzitśkin (2018) nendib
statistikale toetudes, et vene kogukonda eristab eestlastest
aeglasem edasiliikumine karjääriredelil, kõrgharidusega isikute osakaal on
venelaste seas väiksem ning madalam on ka nende keskmine palk. Kuna sama
tendentsi saab tähendada ka muude rahvuste puhul, siis summeerib autor, et
rahvuslik kuuluvus seab võimalustele ette klaaslae. Kristiina Kallas (Sommer-Kalda,
2021) sedastab otsesõnu, et klaaslae põhjusi
tuleb otsida koolisüsteemist, mis hoiab eestlased ja venelased lahus;
viidatakse 2020. aasta integratsiooni monitooringule, millest ilmneb tõsiasi,
et ametialane segregatsioon ei ole viimase 20 aastaga vähenenud: tööturul
toimib endiselt klaaslae efekt, mis piirab mitte-eestlaste ligipääsu
kõrgematele ametikohtadele. Isegi siis, kui neil on kõrgharidus, hea eesti keele
oskus ja Eesti kodakondsus, on nende võimalused saada juhiks või tippspetsialistiks
väiksemad kui eestlastel. Taaskord rõhutan, et klaaslagi kui võimaluste piiraja
ja ebavõrdsuse generaator, on eeskätt tajutav, tunnetatav üksus, mille
füüsilisi parameetreid on ülimalt keeruline konkreetselt mõõta, kuid
paradoksaalsel moel ülimalt lihtne tajuda.
Kirjeldatud klaaslae
probleem kuulub nn sotsiaalmajandusliku ebavõrdsuse valdkonda, mida Carter ja
Reardon (2014) peavad ebavõrdsuse peamiseks ja kõige olulisemaks tugisambaks,
mis juhib või tugevdab ebavõrdsust teistes valdkondades. Ülejäänud kolm ebavõrdsuse
kategooriat peidavad end tervishoius, poliitikas ja kultuuris. Need kõik
toimivad vastastikku mõjutavas seoses.
Sotsiaalmajanduslik
ebavõrdsus viitab majanduslike ressursside (rahalised, mõõdetavad sissetuleku,
jõukuse ja krediidivõimekuses), inimkapitali loomise võimalustele (üldhariduse,
tehnoloogia ja täiendkoolituse kaudu) ning sotsiaalsete ressursside ebavõrdsele
jaotusele (nt juurdepääs sotsiaalsele kapitalile ja teabele). Tänu Pikettyle ja
Saezile teame, et USA-s on sissetulekute ja jõukuse ebavõrdsus suurem kui
peaaegu kõigis teistes arenenud riikides, ja Wolff (2013, cit Carter &
Reardon 2014) sekundeerib, et USA jõukaimatele 20 protsendile leibkondadest
kuulub 89 protsenti riigi rikkusest. Erinevates
ühiskonnarühmades avaldub sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus eriti tugevalt, nt
jäävad mustanahalised ja latiinod põlvkonniti vaesuslõksu slummidesse, sest
neil puudub üks või teine ressurss sealt väljumiseks. Ka Eestis pole see võõras temaatika: nagu
märgivad Plüschke-Altof, Loewen ja Leetmaa 2020. a. Inimarengu raportis, on
piirkondlik ebavõrdsus viimastel aastakümnetel aina kasvanud, tekitades
ääremaastumise – protsessi, mille käigus majanduslikud, ühis-kondlikud,
poliitilised ja kuvandiga seotud tegurid mõjutavad ebavõrdselt
sotsiaal-ruumilist arengut. Seda on nimetatud ka ruumiliseks ebavõrdsuseks (Lang
& Görmar, cit. Plüschke-Altof, Loewen & Leetmaa 2020).
Ebavõrdsus tervishoiu-
ja hoolekandeteenustele tuleneb samuti sotsiaalmajanduslikest põhjustest. USAs
on tervisekindlustuseta elanike arv 2021. a. andmetel 30 miljoni ümber ehk 9,2
% elanikkonnast ja see arv on jälle kasvamas. Peamine põhjus, miks see puudub,
on suutmatus seda endale majanduslikult lubada (NHIS, 2022). Eestis puudutab
ravikindlustuse puudumine näiteks loovsektorit, kus sissetulekud on kõikuvad ja
jäävad sageli, pärast maksude maksmist, alla riigi poolt kehtestatud miinimumi,
nii et ravikindlustus katkeb – tekib olukord, kus ollakse maksumaksja, kuid
samas ebavõrdselt koheldud (Rudi, 2022). Kui õigustatud ootusi nii ilmselt petetakse,
siis on sotsiaalsed pinged ühiskonnas juba eos sisse kodeeritud.
Poliitine ebavõrdsus
ilmneb kodanikuaktiivsuses ning juurdepääsul poliitilisele võimule ja
õigustele. USA näitel määrab poliitilist osalust tugevalt hariduse ja
sissetulekuga mõõdetav sotsiaalmajanduslik staatus; poliitilised kampaaniad on hakanud
rohkem toetuma rahalistele panustele kui teenustele ja ajale ning kasvanud on
nende professionaalselt juhitud poliitiliste organisatsioonide arv, mille
liikmeks olemine ei nõua muud kui oskust kirjutada tšekk. Seega, kuna poliitiline osalus – ja tõenäoline mõju – on
hakanud rohkem sõltuma rahalisest osalusest, oleme jõudnud ajastusse, kus
poliitiline ja sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus on üha enam põimunud (Carter
& Reardon 2014). Poliitilist ebavõrdsust USAs on põhjalikult käsitlenud
Martin Gilens (2012), eriti sellest aspektist, kuidas rahastatakse poliitilisi
kampaaniaid ja millisel moel rahavood annavad huvigruppidele hääle sealsel
poliitmaastikul, leides üldiselt, et madalama ja keskmise sissetulekuga
kodanike vaated ei ole poliitilistes otsustes nii hästi esindatud kui rikkamate
ühiskonnakihtide seisukohad; sama võib öelda ka vähemharitute ja kõrgharitute
kohta tugevalt viimase kasuks. Ehk siis: money
talks! Enamgi veel, kitsas juurdepääs poliitilisele võimule mõjutab neidki rühmitusi,
kellel on isegi märkimisväärsed materiaalsed ressursid, kuid põrkuvad vastu
sotsiokultuurilist barjääri. Carter ja Reardon (2014) märgivad, et üks
silmatorkavamaid näiteid poliitilisest ja sotsio-kultuurilisest ebavõrdsusest
21. sajandil on LGBT-inimestele piiratud kodanikuõiguste saavutamine. Sotsiaalkultuurilised
rühmad determineerivad end sotsiaalse positsiooni ja tausta põhjal läbi selle,
mida peetakse „sobivaks” või „austusväärseks”, seatakse paika „hea“ ja „halva“
skaala ning rikutakse seetõttu väljaspool seisvate kogukondade kultuurilisi ja
poliitilisi õigusi. Nendest jäikadest
normidest ja reeglitest tekivad uued
ühiskondlikud pinged, mida ilmekalt näitasid protestiaktsioonid 2022. aastal
üle kogu USA naiste õiguste kaitseks seoses tagurliku abordikeelustamise
poliitikaga.
Ka Eestis võib pidada
poliitilise ja kultuurilise ebavõrdsuse diskursust, ehkki see ei avaldu
võib-olla nii suure hüperboolina kui Ameerikas, vaid kumab läbi alltekstina.
Nüüd, lähenevate Riigikogu valimiste eel, on põhjust jälle küsida, kes võtab
esindada rahvusvähemuste hääled, kes kaitseb LGBT kogukonna õigusi, kes räägib selgelt
erivajadustega inimeste eest. Kui
näiteks üks erakond teeb kampaania madalapalgaliste ja vähemharitute häälte
lootuses ning teda tabab etteheide, et ta korjab „rumalate“ või „saamatute“
hääli, siis kas ei olda niiviisi hoopis kõigi nelja ebavõrdsuse tahu varjatud
apologeedid? Võrdne kohtlemine peaks olema tagatud kõigile, sõltumata soost,
rassist, veendumustest, usutunnistusest, sissetulekutest, elukohast, haridusest
ja haritusest.
Mida
siis teha ebavõrdsusega?
Kui lähtuda
fatalistlikust vaatepunktist, et ebavõrdsus on inimkonna paratamatu kaasleja,
ühtaegu nii pahe kui arenguid käivitav nähtus, siis võib öelda, et polegi vaja
midagi teha ning lasta asjadel minna eneseregulatsiooni teed. Pealegi ei ole ebavõrdsuse
täielik väljajuurimine mitte ühestki aspektist võimalik. Samas, kui ebavõrdsuse
probleemiga ei tegelda, pärast selle teadvustamist, siis tekivad ühiskonnas
pinged, millest kasvavad välja suured ja ressursimahukad kriisid, milles nii
ehk naa jagatakse ümber ressursid (või muudetakse väärtushinnanguid) ning tekivad
uued võitjad ja kaotajad – st ebavõrdsus ei kao, vaid jaotub lihtsalt ümber. Ent just seepärast, et need ebavõrdsuse
erinevaist tahkudest võrsunud pingeid vaos hoida, on tarvis tegeleda ebavõrdsuse
vähendamisega per se, nagu ütlevad
sotsioloogid (Carter & Reardon, 2014) ja majandusteadlased (Seyf 2018;
Atkinson 2015). Atkinson tõdeb, et kui vähendada majanduslike tulemuste
ebavõrdsust, aitab see kaasa võimaluste võrdsuse (minu allakriipsutus –
R.R.) tagamisele, mida peetakse kaasaegse demokraatliku ühiskonna põhijooneks.
Sotsiaalsed pahed, nagu kuritegevus ja halb tervis, on tingitud tänapäeva
ühiskondade väga ebavõrdsest olemusest ning on olemuslikult
vastuolus hea ühiskonna kontseptsiooniga (Atkinson 2015).
Kui kultuurilise ja
poliitilise ebavõrdsusega saab võidelda tõenäoliselt mõttemustrite muutmisega,
mille aluseks on mõistagi üldine haridustaseme kasv ühiskonnas (ehkki, nagu
Gilens (2012) üldjoontes sedastab, on poliitikas järjest määravam mitte niivõrd
ideede kvaliteet, kuivõrd raha kvantiteet), siis sotsiaalmajanduslik ja ka
tervisealane ebavõrdsus nõuavad nimelt rahalisi ressursse. Mängu tuleb
majanduspoliitika ja maksustamine, ehk küsimus, kuidas ühiskond toimiks õiglasemana
ning triiviks vastuvoolu Leonard Coheni laulusõnadest.
Seyf (2018) märgib, et
üsna viimase ajani oli levinud mõtteviis majanduskasvu ja sissetulekute
vaheliste seoste kohta, mis põhines nn Kuznetsi hüpoteesil, et majanduskasv
toob kõigepealt kaasa sissetulekute ebavõrdsuse suurenemise ja seejärel
vähenemise. Selle mõtte edasiarendusest johtus omakorda 20. sajandi keskpaigas
populaarne arusaam, et tõusulaine veab
liikuma kõik paadid: see tähendab, et majanduskasv tooks kõigile
suureneva jõukuse ja kõrgema elatustaseme. Heaoluühiskonna toimimise
eripärasid ja ametiühingute rolli
eirates jagatakse mõnedes ringkondades endiselt veendumust, et 1950. ja 1960.
aastate tootlikkuse kasvust sündinud heaolu oli vabaturu nähtus, mis võib
korduda. Seyf lükkab selle väite ümber, leides, et see heaolu sündis ikkagi
reguleeritud turutingimustes, mida insti-tutsionaalsed tegurid tugevalt
pidurdasid. Ta väidab, arvestades institutsioonide rolli majanduse arengus, et institutsioonid
ja normid mõjutavad nii loodud väärtuste jaotust kui ka nende kogumahtu. Ebavõrdsus
sissetulekutes on seletatav oskuspõhise tehnoloogia leviku ja üleilmastumise
protsessiga selles institutsionaalses raamistikus, mille sees toimivad ka viimase 40 aasta jooksul kehtestatud ametiühingutevastased
meetmed. Majanduspoliitiliste mõjurite toimel
lagunesid 1970-80. aastateks sõjajärgsed institutsioonid ning muutus
poliitiline keskkond, pärast mida arenes „tõusulaine hüpotees“
spetsiifilisemaks ideeks, et rikkamaid klasse soodustav poliitika on kasulik
kõigile. Teisisõnu kasutataks rikastele eraldatud ressursse nii, et kasu tilguks
paratamatult ka ülejäänutele (trickle-down majandus). Isegi kümme aastat pärast
finantskriisi toetuvad arutelud, mis soosivad rikaste täiendavaid maksukärpeid,
suuresti sellele eeldusele (Seyf 2018).
Ühesõnaga, Seyfi sõnum
seisab minu arusaamise järgi selles, et ebavõrdsust ei saa kaotada, lastes
majandusel areneda isevoolu teed, ilma riigi institutsionaalse sekkumiseta. Riigil
on olemas poliitilised ja administratiivsed hoovad maksustamise reguleerimiseks
ning kommunikatsioonivahendid, et viia võimalikud muutused ka ühiskondlikku
teadvusesse. Muidugi on lisaressursside leidmine igikestev väljakutse, eriti
kriisist kriisi kulgevas keskkonnas, kuid Seyfi hinnangul tuleb seda
heaoluühiskonna kestlikkuse huvides teha. Ta pakub 24 riigi fiskaalmeetmete
andmestikku analüüsides (kaasatud on
erineva majandus-taseme ja poliitilise reźiimiga riigid üle kogu maailma) välja
ka mitmesuguseid maksustamise lahendusi, mis ei ole universaalsed kõigile, vaid
kujutavad endast võimalikke valikuid erinevate ühiskonnamudelite jaoks. Nende
ühine märksõna on tulude ümberjaotus. Majanduskauge inimesena on mul raske
hinnata ühe või teise meetme eeliseid või puudusi, mul puuduvad selleks
pädevused, kuid ma saan ühemõtteliselt aru ja nõustun Atkinsoni väitega (2015),
et kõige keskmes on jaotusküsimused, leevendamaks ebavõrdsust (NB! mitte
likvideerimaks – see on „võimatu missioon“) ja ehitamaks üles õiglasemat
ühiskonda. Peamine on, Atkinsoni seisukohalt, mitte aktsepteerida ebavõrdsuse suurenemise
vältimatust, mis ei ole ainult meie kontrolli alt olevate jõudude tulemus.
Kõige lõpuks teeb
Atkinson (2015) rida ettepanekuid ebavõrdsuse leevendamiseks, mis võib-olla
tunduvad deklaratiivsed, ent see-eest on arusaadavalt ja konkreetselt esitatud.
Toon paar neist enda essee lõpetuseks
välja, sest tõdegem: ridade vahele ja numbrite rägastikku peidetud lahendused
ajavad keskmisel kodanikul pea valutama ning paneb teda tundma end asetatuna
ebavõrdsesse positsiooni, sest ta ei saa aru, ei ole pädev – ebavõrdsuse
taastootmine ju seegi.
Niisiis teeb Atkinson
(2015) ettepaneku, et poliitikud vaatleksid tehnoloogilisi muutusi
reservatsiooniga, julgustades innovatsiooni kujul, mis suurendab töötajate
tööalast konkurentsivõimet, rõhutades teenuste osutamise inimlikku mõõdet. See
tähendab minu arvates, et tehnoloogia areng on tervitatav, ent seda tuleb
suunata, nii et inimestelt mitte ei võeta tehnoloogia arvelt töökohti, vaid
neile antakse selle abil lisaväärtust.
Avaliku korra eesmärk
peaks olema sidusrühmade vaheline jõudude õige tasakaal ning selleks peaks Atkinsoni
ettepanekul (a) lisama konkurentsipoliitikasse selgesõnalise jaotusmõõtme, (b)
tagama õigusraamistiku, mis võimaldab ametiühingutel esindada töötajaid
võrdsetel tingimustel, ja c) asutama sotsiaal- ja majandusnõukogu, kuhu
kaasatakse sotsiaalpartnerid ja muud valitsusvälised organid, kui seda veel ei
ole. Minu hinnangul peitub selles
ettepanekus nõue uue avaliku halduse (new
public management, NPM) ja valitsetuse (governance)
järele, mis riigiteaduslikus võtmes evivad väga progressiivset tähendust.
Muuhulgas puudutavad
Atkinsoni ettepanekud veel riikliku palgapoliitika kehtestamist (miinimumpalk),
tööhõivepoliitikat (töökohtade loomine),
investeeringute tõhusamat juhtimist (riikliku investeerimisameti
loomine) jne. Minu arvates muutuvad asjad paremuse poole juba siis, kui
ühiskondlikult teadvustatakse ja tunnustatakse seesuguste tegevusplaanide
vajalikkust, hoolimata nende deklaratiivsusest ja naivismist. Nagu tõdeb
Praxise vanemanalüütik Alari Paulus (2018), asuvad mitmed tänased olulised
väljakutsed maksusüsteemile, eelkõige vildakad ühiskondlikud hoiakud riigikorralduse
osas ja ebaselged poliitilised sihid, väljaspool maksusüsteemi ennast. Maksusüsteemi
kujundamine vajab avatud ja sisulisi
debatte, mis seisavad kõrgemal poliitilistest dogmadest, ning seejuures peaks
olema esmalt selge, mis on probleem, miks see on probleem ja kas see on maksu-süsteemi
probleem. See annab aluse välja pakkuda
ja süstemaatiliselt kaaluda võimalikke lahendusi ja alternatiive, kusjuures
sellest johtuvalt on omakorda oluline teada, mis on eri lahendustega kaasnevad
otsesed ja kaudsed mõjud ning veenduda, et need ei tekita mujal uusi probleeme.
Otsustades parima lahenduse üle, tuleb silmas pidada nii majanduslikku
tõhusust, sotsiaalset õiglust kui ka administreerimise praktilisust ning leida
nende vahel sobiv tasakaal – mis ei ole lihtne ülesanne. Eksperdid saavad küll
otsustusprotsessi toetada, kuid mitte alati pakkuda üheseid vastuseid, sest
väärtushinnangutel on siin keskne roll ning lõplik valik tuleb teha
poliitikutel. Maksustamise kuldreegel on võimalikult laiad maksubaasid ja
vähesed hoolikalt kaalutud erisused – nii toimides hajutatakse maksukoormust
majanduses ning raskendatakse maksude vältimist legaalsete ja illegaalsete
vahenditega (Paulus, 2018). Sapienti sat!
Kokkuvõte
Käesoleva essee mõte
oli arutleda ebavõrdsuse üle heaoluühiskonnas, analüüsides selle erinevaid
tahke. Neid on üldjoontes neli – sotsiaalmajanduslik, tervisealane, poliitiline
ja kultuuriline – ning need toimivad vastastikku üksteist mõjutades. Ilmnes ka,
et paljud uurimused on keskendunud ebavõrdsuse käsitlusel tulemuste analüüsile,
selmet vaadelda võimaluste ebavõrdsust. Tõsi, seda on märksa keerulisem uurida,
kuivõrd see ei allu matemaatilistele seaduspäradele ja ega ole tõendatav
pelgalt numbriliste näitajatega, mida teaduslik mõtteviis eeldab, vaid jääb
tunnetuslikuks ja isiklikuks, seega mitmeti tõlgendatavaks sfääriks.
Teiseks arutlesin, mida
ebavõrdsusega ette võtta. Kuigi ebavõrdsusega võitlemisel võib kasutada mitmeid
metafoorseid väljendeid, mis illustreerivad probleemi mastaapsust – alates
„Augeiase tallide puhastamisest“ kuni „mitmepealise hüdrani“ -, siis järeldus
on ometigi üks: ebavõrdsusega peab tegelema, sest 21. sajandile kohane
demokraatlik mõtteviis ja õiglase ühiskonna ootus kohustavad selleks.
Kokkuvõtteks – mulle
meeldivad piltlikud näited – peaks kaasaegne heaoluühiskond olema võrreldav
saiaga, millele pasteedikiht on kantud ühtlase kihina, mitte aga suvaliselt
sinna lajatatud pasteedihunnikuna. Näiliselt ju vahet pole, kogus on sama –
kuid maitseefekt, rääkimata esteetikast, on täiesti teine. Kuid see ühtlane
kiht ei laotu iseenesest, ehk siis vajalik on sekkumine ja instrument, milleks
antud näite kontekstis võib pidada nuga. Kõlagu see nii banaalsena kui tahes,
ka ebavõrdsuse leevendamisel on kõik teoreetiliselt tehtav, tuleb vaid üles
leida sobivad instrumendid.
* * *
Viited
ja allikad.
·
Atkinson,
A. (2015). Inequality: What Can Be Done?
([edition unavailable]). Harvard University Press. https://www.perlego.com/book/1132917/inequality-what-can-be-done-what-can-be-done-pdf
·
BBC
News (2022, 1. November). Permacrisis
declared Collins Dictionary word of the year. https://www.bbc.com/news/entertainment-arts-63458467
·
Carter,
P. L., & Reardon, S. F. (2014). Inequality
Matters. William T. Grant Foundation. https://ed.stanford.edu/sites/default/files/inequalitymatters.pdf
·
Gamble,
A. (2016). Can the Welfare State Survive?
(1st ed.). Wiley. https://www.perlego.com/book/1536159/can-the-welfare-state-survive-pdf
·
Gilens,
M. (2012). Affluence and Influence.
Economic Inequality and Political Power in America. ([edition
unavailable]). Princeton University Press. https://www.perlego.com/book/735591/affluence-and-influence-economic-inequality-and-political-power-in-america-pdf
·
Jürgen,
I. (2021, 1. juuni). Klaaslagi ahistab
naisadvokaate rohkem kui paistab. Eesti Advokatuuri blogi. Loetud: https://advokatuur.ee/est/meedia/blogi.n/klaaslagi-ahistab-naisadvokaate-rohkem--kui-paistab
·
Keeley,
B. (2015). Income Inequality
([edition unavailable]). OECD. https://www.perlego.com/book/865861/income-inequality-pdf
·
Kuzitśkin,
A. (2018, 21. märts). Andrei Kuzitškin:
venelane saab Eestis edukas olla, kui ta ise tahab seda. Postimees
(veeb). https://arvamus.postimees.ee/4445099/andrei-kuzitskin-venelane-saab-eestis-edukas-olla-kui-ta-ise-tahab-seda
·
NHIS
(2022). Health Insurance Coverage: Early
Release of Estimates From the National Health Interview Survey (Robin A.
Cohen, Amy E. Cha, Emily P. Terlezzi, Michael E. Martinez). Division of Health
Interview Statistics, National Center for Health Statistics. https://www.cdc.gov
·
Paulus,
Alari (2018). Maksusüsteemi kujundamise
üldine raamistik, lähtekohad ja väljakutsed. Tallinn: Poliitikauuringute
Keskus Praxis. h
·
Pilvre,
B (2020, 27. märts). Klaaslae all. Sirp (veeb). https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/klaaslae-all/
·
Plüschke-Altof,
B., Loewen, B. & Leetmaa, K. (2020). Keskuse
ja ääremaa lõhe Eestis. Eesti Inimarengu aruanne 2019/2020. https://inimareng.ee/keskuse-ja-%C3%A4%C3%A4remaa-l%C3%B5he-eestis.html
·
Rudi,
H. (2022, 21. august). Minister Peterson: ravikindlustussüsteemi on vaja muuta.
ERR (veeb). https://www.err.ee/1608691276/minister-peterson-ravikindlustussusteemi-on-vaja-muuta.
·
Seyf,
A. (2018). Can Tax Reforms Reduce
Inequality? Inequality (Philip Arestis and Malcolm Sawyer, eds). Springer
International Publishing. https://www.perlego.com/book/3491054/inequality-trends-causes-consequences-relevant-policies-pdf
·
Sommer-Kalda,
S. (2021, 6. oktoober). Klaaslae põhjusi
tasub otsida koolisüsteemist, mis eestlased ja venelased lahus hoiab.
Põhjarannik. https://pohjarannik.postimees.ee/7346316/klaaslae-pohjusi-tasub-otsida-koolisusteemist-mis-eestlased-ja-venelased-lahus-hoiab
