SISSEKANNE # 154
TV3 näitas Manfred Vainokivi dokumentaali Linnar Priimäest, tabavalt pealkirjastatud kui „Mephistopheles“. See oli päris hea portree ühest vastuolulisemast isikust, kelle puhul ei tea ju kunagi, et milleni jõutakse. Või siis: where’s the next turn? Koloriidi poolest ma kõrvutaksin selle filmi Vainokivi varasema portreega Leonhard Lapinist („Elagu skandaalid ja kollased sandaalid“), kes on samuti keeruline karakter, paras pujään. Ent Priimägi on kõvasti plahvatusohtlikum materjal käitlemiseks. Kohati piirid hägustuvad: ei saagi aru, kas portreteeritav näitleb või lavastab, kas ta on ärritunud päriselt või sellepärast, et stseen nõuab – ja see omakorda nõuab selle puhast väljamängu. Võib olla kindel, et kõige autentsemana mõjub permanentselt valgesse mähkunud (mis ehk peaks sümboliseerima absoluutset puhtust ja taotluslikku elitaarsust) suur goetheaan ja erudiit omaenda koduses köögis lauanõude ja muu argise atribuutika taustal konjakipokaali ees. Samas olen kindel, et Priimägi vaidleks mulle siin kirglikult vastu, nentides põlgusega, et ma ei ole millestki aru saanud, ei ole tabanud essentsi. Ja miks? Sest ma olen poolharitlane, kes suudab oma piiratuse tõttu talletada vaid murdosa sellest, mis on tõeliselt tähtis – ning selle kübekesegi suudaksin ma representeerida täiesti vales kontekstis, valede rõhuasetustega.
See on edev film. Edevusel on keskne koht, mis astub lavale juba avakaadrites, kus Tambet Tuisu koolitatud hääl loeb sisse Priimäe rolle. Alfabeetiliselt, teatraalselt. Võimas sissemarss filmi, mõjub stiilselt. Aga mitte glamuurselt.
See on śokeeriv film, sest Priimägi on tõepoolest loose cannon: juhitamatu teistele, aga iseenda poolt peensusteni juhitud karakter. Imagoloog, kes on taotluslikult võtnud Mephistophelese riukaliku rolli. Nii ei ole kunagi teada, millise repliigi Priimägi järgmises kaadris öelda võib. Et kui tubli keskklassi perekond on asunud televiisori ette filmi vaatama, siis ... mis hetkel klõpsata teisele kanalile, mis hetkel köhatada ja punastada, kas lapsed on oma tuppa saadetud? Ei mingit mugavustsooni, pult peab olema käeulatuses, sõrm nupul kiirreageerimise valmiduses – sest Priimäe belletristlik jutuvada võib ootamatult sisaldada obstsöönsusi. Teate ju küll märkust śokolaadipakendil: võib sisaldada allergeene... Priimäe tarvitamine võib teadmatule lõppeda allergeenilise śokiga. Parem olla valvas. Nõeltel. Millegipärast arvan, et Priimäele see meeleseisund meeldib. Vaataja ei pea end mitte oma kodusel diivanil lodevaks laskma, sest lodevas kehas hulgub suure tõenäosusega nõder vaim.
Üks kõrvaltegelane on filmis alkohol. Ta on prevaleerivalt kaadris. Kui see ära kaotada, oleks sündinud poolik film. Ent ta ei mõju kordagi banaalselt. Ta lihtsalt asetub oma kohale – loomuldasa, nagu Priimäe riietus või tema mefistolik irve.
Teine kõrvaltegelane on inimene, kes oleks alla sadanud justkui paralleeluniversumist – kah lihast ja luust inimene, au naturel, filtrita. Otsekohene, veidi räsitud filosoofihing Edvard Oja teeb kriitikat ning on kõige selle kehastus, mis Priimäele vastukarva käib. Klassikaline kõrge versus madal vastandus, ainult et kohati hägustuvad sellevahelised piirid ja vahetuvad positsioonid. See on Vainokivilt hea leid, mis muudab filmi multidimensionaalseks. Mõtled küll, et miks Oja peab seal filmis olema – aga ta peab, sest ilma temata see film mõjuks jälle poolikuna. Ta võimendab Priimäe mefistolikku karakterit, etendades lihtsa inimese häält vastukaaluks grotesksetele karjatustele.
Mulle meeldis see film. Ta mõjus ausana, intrigeeris. Ühtlasi saab sealt välja noppida mitmeid tsitaate, ütelusi – muidugi on jälle oht asetada need omaenese küündimatuse tõttu valesse konteksti. Samas – kelle asi see on? Kui viited on paigas – so what? Priimägi nõustuks minuga, ma arvan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar