SISSEKANNE # 136
Käisin enne kodu raamatupoest läbi ja ostsin Aidi Valliku
raamatu „Minu Haapsalu“. Vaat niisuguse:
Kaanekujunduse pinnalt, olles seda (esialgu) ainult sirvinud, võib sealt eeldada tugevat nostalgialaksu. Alapealkiri „Mere ja muinasjuttude linn“ annab juba ise kätte teatava tooni. Sirvisin fotosid ja tõepoolest on see romantiline, pitsiliste puitmajadega ja vaiksete tänavatega armas muinasjutulinn. Olen Haapsaluga üsna pikalt seotud olnud. See on olnud selline veider armastuse ja vihkamise suhe, osalt kindlasti seetõttu, et suhtesse selle linnakesega ei astunud ma vabatahtlikult, vaid üsna sunniviisiliselt tervislikel põhjustel: nimelt asus seal laste neuroloogiahaigla ning minu põhikool – sanatoorne internaatkool ehk nüüdne Viigi kool. Haapsalus möödusid põhimõtteliselt mu teismelise- aastad, kooliaeg jäi ajavahemikku 1983-1992, enne seda olid kuudepikkused ravikuurid neurohaiglas. Siis ma ainult vihkasin seda neetud linna, mis haises muda järgi ja kus minu hinnangul olid ainult haiglad. Neid oli palju ja kõik Haapsalu elanikud olid otsapidi nendega seotud, olles kas arstid, õed, sanitarid või massaaźitädid. Nad elasid koledates räämas puitmajades ja olid kuidagi pahurad, nii mulle näis, ja see tulenes sellest, et neil polnud korralikke kivimaju sooja vee ja vanniga – nii ma arvasin. Haapsalu oli mõttetu kolgas, Pärnu oli suurlinn. Haapsalu tänavad olid pimedad, käänulised ja kitsad, Pärnu tänavad olid valged, sirged ja laiad. Haapsalus sõitsid inimesed jalgrattaga, Pärnus sõitsid bussid ja autod. Nii ma võrdlesin ja piinlesin seal pisikeses puidust linnas.
Mida aeg edasi, seda leebemaks mu suhtumine muutus. Teismelise aeg Haapsalus oli juba päris lahe. Siis avanesid uksed, sai käia vabalt linna peal ja mööda nurgataguseid ning just sellest ajast ongi tekkinud nostalgilised mälestuspildid, leebe igatsus. Meenutan mõningaid märksõnu ja seoseid.
Ühesõnaga, Haapsalu. Kes on näinud Kristjan Svirgsdeni vaatefilmi „Mälestuskuurort“ (1987, vaata kindlasti siit), siis see paarkümmend minutit võtab perfektselt kokku minu enda tunnetusliku portree Haapsalust. Miljöö eelkõige! Mitte ükski teine Eesti linn ei mõju sedavõrd melanhoolselt ja nukker-armsalt kui Haapsalu, eriti pühapäeva pärastlõunal, oktoobrikuus, tund-paar enne päikeseloojangut. Haapsalus loojub ta otse merre, läände. Istud pingil väikese viigi ääres – mis on üks kinnine lahesopp holmide vahel – ja vaatad täielikus vaikuses loojangut. Vahel näed mõnda jalutajat või ratturit, aga üldiselt on harras vaikus. See on vaieldamatult kõige romantilisema päikeseloojanguga linn Eestis.
Haapsalu puitmajad on ka omamoodi, sellised puitpitsilised, õhulised. Ehe tsaarikuurort. Nüüd on paljud majad korda tehtud, üles vuntsitud. Aga 1989-1992, kui ma aktiivselt mööda Haapsalu tänavaid kondasin, olid nad vanadusest väsinud, luitunud värviga, poolkõdunenud-poolpõlenud majakökatsid, kus elasid pensionärid, venelased ja vaesem kontingent, kes harrastasid ka asotsiaalseid eluviise. Käestlastud arhitektuur auklike tänavate ääres rõhutas kuidagi eriliselt kunagisi hiilgeaegu ja nõuka-aja lõpufaasis süvenenud allakäiku. Minu lemmikkoht oli nn Viieristi, kus viie tänava ristumiskohas asus kõrtsihoone. Kõik tänavad jõudsid otsapidi mere äärde, aga see oli selline idülliline, vaikne meri, mis harva tormas – Pärnus on meri ju hoopis teistmoodi. Promenaad oma kõlakoja, treppide ja kuursaaliga tagalahe ääres on mällu sööbinud kui see „päris Haapsalu“. Kuursaal oli sellal kokku kukkumas, aknad-uksed laudadega kinni löödud, põrandad läbinisti mädad. Käisin seal päris tihti, kuna kool oli praktiliselt sealsamas. Kuursaali esisel platsil armastas kehalise kasvatuse õpetaja tunde läbi viia; ainus häda oli see, et mõnikord lennutati palliviskes pall üsna sihipäraselt merre. Üldiselt oli see inimtühi ja kuidagi mahajäetud kant, üldsegi mitte seesugune piltpostkaardilik turistikas nagu praegu. Kuursaalist edasi algas Aafrika rand, enne seda jäi teele Roman Haavamägi kuulus päikesekell, mis tollal tukkus nagu kogu muu vanalinngi õndsas vaikuses ja üksinduses.
Teisele poole jäi väike viik, Vaikne kallas ja sanatoorium Laine. Viigi äärde ehitati millalgi nn luigemaja, varikatusega puidust ehitis, mille täpset otstarvet ma ei teagi – luiki ma seal kordagi ei näinud, küll aga käidi seal suitsu tõmbamas ja kui oli, kellega, siis ka amüseerimas. Nagu ma ütlesin, see oli üks romantiline koht. Väike viik assotsieerus aga samuti kehalise kasvatuse tunniga: õpetaja valvsa pilgu all pidime ümber viigi jooksma, see oli umbes 2,2 km. Mäletan, et mu klassivend leidis nutika lahenduse, kuidas oma ring väikese vaevaga ära teha: nimelt käis ümber viigi liinibuss ja õnneks klappisid ajad suurepäraselt. Ja mõnda aega see plaan töötas, kuni ühel hetkel õpetaja nõksu ära tabas ja seadis end vaatluspositsioonile, kus lõik oli peopesal – ka bussipeatus ühes bussiga, millelt klassivend võidukalt maha astus. Talvel oli aga väike viik jääs, mis võimaldas meil kuurist välja ajada soome kelgud ja nendega jääl ringi tuhiseda.
Nüüd ma pean rääkima sanatoorsest koolist. Ehk Pinni akadeemiast, nagu meie seda isekeskis nimetasime. Direktoriks oli meil legendaarne Voldemar Pinn (1932-1999), pedagoog, psühholoog ja hobiajaloolane, väikestviisi boheemlane. Ta oli soe inimene, vihastas harva, aga kui see juhtus, siis ta meenutas „Kevade“-filmi köstrit, kellel ärrituse pärast sõnad kurku kinni jäid, nii et ta kokutama hakkas. Mäletan, et ta andis meile ühiskonnaõpetust, aga et see oli igav ja viimane tund, siis otsus-tasime kollektiivselt pausi panna. Istusime internaaditoas ja mängisime täringut, kui erutusest lapiline Pinn tuppa kargas: „K-kohe t-t-tundi marss! K-kus siis n-niimoodi s-saab!! K-korralagedus!!!“ Aga see viha läks tal kohe üle ka, eks me olime parajad väänikud siis.
Pinni hajameelsus oli niisama legendaarne kui ta ise. Räägiti, et tal
oli linnas ära varastatud kolm jalgratast – need olid kooli nagu ametisõidukid
või nii. Pinni hakati siis veenma, et tal oleks vaja rattalukk muretseda.
Läkski Pinn rattalukku ostma, astus siis poest lukuga välja ja ennäe, ratas
jälle lännu! Meenub veel, kuidas 1991. aastal, kui ma esimest korda Soomes
käisin, Pinn meile sadamasse kooli Volgaga järgi tuli ning me terve tee
Tallinnast Haapsallu juttu rääkisime. Pinn kuulas meie muljeid heatahtlikult ja
vestlesime nagu võrdsed. Meenub ka see, kui põhikooli lõpuaktuse järel kutsus
Pinn mind oma kabinetti, kinkis mulle oma raamatu ja soovis mulle uues koolis,
Sütevakas, edu. Ja siis ta ütles kätt surudes: „Sa oled siin majas alati
teretulnud. Kui sul peaks soovi olema tagasi tulla, siis on kooli uksed alati
valla.“ Mulle jääb see alatiseks meelde ja rehabiliteerib kõik tema veidrused.
Ta oli legend. ERR arhiivis leidub tänuväärne saade sellest kenast inimesest (ja tema niisama kenadest kolleegidest) - vaata siit.
Haapsalu kaubandus baseerus minu meelest kolmel vaalaskalal: kaubamaja ehk kaups, Viigi pood ehk viigikas ja leiva-saiapood ehk leivakas. Viigi pood oli kõige lähemal ja kõige lähedasem. See asus mõnikümmend meetrit koolihoovist eemal, parajasti niikaugel, et vahetunni ajal seal ära käia. See oli väike umbne poekene, üsna pime ja porine. Nõuka-aja lõpul sealt enam miskit saada ei olnud. Kommid-küpsised olid letikaup, no mina viisin sinna ikka suure osa taskurahast. Seal müüdi alati kaalukaubana lahtisi, s.o. paberita komeedikompvekke, mida me omakeskis jõusöödaks kutsusime – nende kvaliteet kõikus seinast seina, olid sellised rasvased plönnid, mis ei tundunudki ülemäära magusad, nii et sõime seda nagu leiba. Ostsin kilokaupa – kilo komme maksis rubla. Heal päeval müüdi ka präänikuid, mida sai ikka ostetud kilo kaupa. Müüjatädi oli üks tüse eit, käreda ütlemisega. Mäletan, et üks koolivend ostis toosi tikke, 1 kopika eest. Müüja müüs ka, aga kommenteeris: „Ega sa ometi linna maha ei põleta, ega ju?“ Rahvas järjekorras vangutas pead. Pinni kooli kundedega nägi ta üleüldse parajalt vatti. Ühel poisil oli seesugune komme, et võttis taarakastidest tühjad pudelid – need seisid ühes poe nurgas ja taara tagastamine käis aususe pealt, ehk müüja võttis tühjad pudelid vastu ja ladustas sinna kastidesse – ning kasseeris raha sisse. Aja jooksul oli ta niisuguses taarakäitlemises tõelise vilumuse omandanud, tükk aega kulus, enne kui müüja pettuse ära tabas – siis tõsteti tühjad pudelid taharuumi.
Leivakas asus Karja tänava alguses, üsna Rootsituru kõrval. Sealt käisime põhiliselt puuviljatorti ostmas, mis maksis kolm rubla kopikatega. Klappisime rahad kokku ja sõime ülepäeva torti, ikka nii, et pool torti näo peale. Magusanälg oli nii suur. Aga lõpuks see tordisöömine devalveerus, ühel hetkel muutus ta läilaks ning harvad polnud juhused, kus veerand torti sai vetsupotti okendatud ja teine veerand niisama sealt alla lastud. Praegu mõtlen, milline raiskamine see tühjade lettide ajastul küll oli, lausa piinlik. Huvitaval kombel müüdi seda torti ka kõige kitsamatel aegadel, kui õieti leiba-saiagi polnud, vaid ainult mingi ebamäärasest hallist jahust tehtud sepikut.
Kaubandushierarhia absoluutne tipp oli kaubamaja koos kohviku ja toidupoega. Ma käisin seal nädalas ikka paar korda vähemalt, see oli nagu mingi rituaal. Raha ju eriti polnud. Aga siis oli minus tärganud melomaan ja ma käisin jahtimas kassette, mis mõistagi olid kooperatiivis toodetud piraadikad. Mäletan isegi hinda, see oli umbes 1990. aasta paiku 11 rubla – üüratu hind asja kohta, millel oli kõikuv kvaliteet (lint venis, keris vahele või vilistas; korralik salvestus oli tõeline jackpot, kuid praagi korral ei olnud kuhugi kaevata). Ma kogusin õige mitu nädalat kassetiraha, kalkuleerisin nii- ja naapidi kino-, kommi- ja bussiraha kõrvalt, ja sõitsin siis bussiga kaupsi, et osta ihaldatud kassett. Teine võimalus oli lasta endale muusikat tühjale kassetile lindistada, 1989-1991 selline äri õitses igal pool Eestis. Haapsalus lindistati muusikat teenindusmajas, seal oli mingi võidunud kaustik, kust sai vaadata, mis „menüüs“ on. Ma otsisin muusikat ikka tuntud hittide järgi, siis tundsin juba selliseid artiste nagu Phil Collins, U2, Billy Idol, Billy Joel. Michael Jackson ja Depeche Mode loomulikult. Üks 90-minutiline salvestus maksis minu mäletamist mööda 4 rubla.
Kaubamajja minek tähendas sedasama, mis linna minekut. Kui ütlesin, et lähen käin korra linnas ära, siis tähendas see, et astun kaubamajast läbi. Minu meelest käisid sealt kõik Haapsalu elanikud korra päevas läbi. Kaubamaja asus koolist piisavalt kaugel, nii et sinna tuli bussiga sõita – kolm peatusevahet. Liin nr 2 oli see, mis sõitis Lääne Kalurist Uuemõisa kanti. Siis oli veel number 3, mis tiirutas sinka-vonka mööda linna ja oli päris ülerahvastatud – sellega sai sõita raudteejaama. Liin nr. 1 viis Lossiplatsilt otsejoones Rohukülla, mõnikord sai lihtsalt lõbu pärast Rohukülla ja tagasi sõidetud.
Mõnikord, kui taskuraha oli rohkem kätte jäänud, sai sõita kaupsist tagasi kooli – taks oli 44 kopikat. Päris lahe oli poosetada ja taksoga koolihoovi sõita, nagu mõni peen härra. Eriti musta värvi Volgaga – Haapsalus vuras vähemalt üks selline ringi, ja ma pean tõdema, et see polnud mitte ainult prestiižne, vaid ka väga mugav auto; hingamis- ja jalaruumi jätkus.
Kuid mõnikord sai ka pisut „ära tõustud“, ikkagi ülbed üheksakümnendad. Võtsime kord kaubamaja eest igaüks eraldi takso – lihtsalt näitamaks, et me võime – ning sõitsime kooli. Oli esmaspäeva varahommik ja õpetajad tulid kooli, kes jalgsi, kes rattaga. Ja seal me siis tulime kolme eraldi taksoga, taksojuhid vajutasid uljalt lapatsit ning andsid signaali, nii et kõik kitsal teel kahte lehte laiali pudenesid. Tagantjärgi mõeldes oli see ikka väga tobe käitumine, kuid varateismelise ego jaoks ääretult oluline enesekehtestamise aktsioon.
Ahjaa, loss ja lossipark! Vaat selle üle olen pärnakana haapsallastele tõeliselt kade. Kus meie orduloss on? Müürijuppigi pole alles. Aga Haapsalul on terve lossikompleks, vast kõige ehedam Eestis (Kuressaare on liiga täiuslikuks renoveeritud ja Narvas ma pole käinud). Ühesõnaga, uhke värk. Nüüd on seal tore muuseum, tuled ja viled. 21. sajand on kohale jõudnud, aga midagi sellest salapärast, mis toona oli, kui kõik oli pisut räämas, on kadunud. Siis oli lossihoovi jalgvärav alati lahti, hoovi soppides võis vabalt ringi kolada. Seal toimusid mõnikord kooli spordipäevad. Lossi ikooniline vahitorn kõrgus olulise maamärgina üle linna ning oli pea kõikjalt vaadeldav, eriti ägedalt muidugi üle väikese viigi Vasikaholmilt.
Kino ja videosaalid on ka omaette peatükk mu mälupiltides. Haapsalus oli kino „Oktoober“, mis oli muuseas esimene laiekraankino Nõukogude Eestis. Sealsetel puidust klapptoolidel on kõvasti tagumikku laiaks istutud. Igal nädalal sai paar korda kinos käia, seansid olid kell 17, 19 ja 21. Tavaliselt lubati meid keskmisele seansile, kuid hiljem käisime nimme viimasel seansil. Kino oli jalutuskäigu kaugusel koolist, nii et polnud probleemi. Põhiline repertuaar oli India filmid ja Prantsuse komöödiad. Hollywoodi staaridest ei teadnud ma midagi, aga see-eest sai rännatud Louis de Funes´d, Pierre Richardi ja Gerard Depardieud ning Mithun Chakraportyt, kes mängis „Diskotantsijas“ (1983). Teate küll seda lugu: Jimmy, Jimmy, Aaja, Aaja! No vot, seda ma käisin korda kolm-neli vaatamas, kuigi ma panin juba siis imeks, miks kaklusstseenides käivad heledad plaksud juba enne lööki ning kukkumised on väga koreograafilised. Aga 1990. a. algul jõudsid kinno ka Hollywoodi filmid, mäletan Curtis Hansoni thrillerit „Magamistoa aken“ (1987), Sam Peckinpah’ „Konvoid“ (1978) ja Alan Parkeri müstilist „Ingli südant“ (Angel Heart, 1987), mis tegelikult vapustab siiamaani. Mäletan väga hästi kino interjööri, mis oli ehe näide viiekümnendate neoklassitsistlikust sisekujundusest. Mõjus igatahes väga teatraalselt. Kahju, et see kino on hingusele läinud. Millalgi, uute aegade saabudes hakati näitama videokino – selle tarbeks tehti üks väike paarikümne kohaga ruum, kus oli tavaline televiisor ja ühel tasapinnal toolid, nii et kui pikem inimene sulle ette istus, siis ei näinudki midagi. Aga seal näidati juba krehvtisemat repertuaari, näiteks Bruce Willise „Die Hardi“ ja Arnold Schwarze-neggeri Terminaatori 1. ja 2. osa.
Siis tehti väikese viigi kaldal asuvasse majja videokino, kus interjöör oli punase sametiga üle löödud. Seal näidati nagu aamen kirikus filme sellises järjekorras, et kõigepealt oli mõni Hongkongi kung-fu film (Bruce Lee’st sai meie kangelane, või Brus Li, nagu afiśś ütles), siis järgnes mõni Hollywoodi põnevik (bojevik, võis olla nii a-klassi kui b-klassi film) või komöödia, ning õhtu lõpuks näidati õudusfilmi või erootikat (tõsi, pornot küll mitte). Pilet maksis rubla, õigupoolest, mingit piletit ei olnud, lihtsalt andsid jõllile rubla pihku. Siis pani ta filmi jooksma – see oli sageli mitu korda ülevõetud kassett, väriseva pildi ja koleda venekeelse ninahäälega pealeloetud tekstiga. Vaatamata jubedale kvaliteedile rahvas vaatas silmad krillis ega nurisenud – vähemalt niikaua, kui oli aru saada, et filmis õiendab pahadega Stallone või Van Damme. Publik oligi enamjaolt venekeelne, palju oli sõdureid. Ükskord juhtus nii, et kassett keris vahele põneva koha peal, aga omanik oli läinud linna asju ajama või jumal teab, igatahes kohal teda polnud. Oi seda sõimu siis! Telekat kolgiti rusikaga, kuni siis viimaks omanik välja ilmus, pisut putitas ja film läks edasi – aga kümme minutit jäigi nägemata, see oli lihtsalt nii kehva kvaliteediga, et ei kannatanud näidata. Ja muidugi lindistas vana häbitult satelliidi pealt filme, Pro7 logogi oli näha ja vahel jäi reklaamgi sisse. Olid niisugused ajad. Rahvas janunes massikultuuri järele ja neelas valimatult igasugust jura, mina kaasaarvatud.
Videokino kuulus ühele mustaverd tüsedale mehele, mäletamist mööda oli ta aserbaidžaanlane - aga mälu võib ka petlik olla. Ta oli üsna tuim tükk mõne koha pealt, näiteks lubas meid varateismelisi Saksa erootikat vaatamas käia. No need filmid olid ikka pigem naljakad kui erootilised, kopuleeruti joodeldamise saatel heinasaos ja Bierstubes. Lots of hair, ütleks ainult. Aga ükskord juhtus niisugune lugu, et me olime ühel niisugusel erootilisel seansil, kus näitamisele tuli mingi 60ndate Itaalia mustvalge seksfilm. Maksime oma rubla, istusime kõvadel vineertoolidel ja kihistasime naerda, kui tutid virvendaval ekraanil välkusid. Siis aga oli mingi stseen, kus voodil lamasklev alasti tädi valis kettaga telefonilt numbri… ja just samal momendil kõlas tagaruumist hirmus vali telefoni plärin ning vanamehe sügav bass: „Aljo!?“ Perfect timing! Tädi ekraanil torutas meelalt huuli ja nurrus, vana rääkis miskit valju häälega. See jääb mulle aegade lõpuni meelde. Tõeline tempel mällu, once in a lifetime!
Võiks veel mainida raudteejaama, kus sai tunde Pärnu bussi oodatud. Meelde on jäänud suur ahi ootesaalis ja jaamapuhvet, kus müüdi siniseks keedetud mune majoneesiga ja vorstivõileibu, mis olid servast pisut kuivanud. Karja tänaval oli piimasaal, kus mul õnnestus supi seest prussakas leida. Need sibasid päris avalikult seintel ringi. Menukas koht oli jäätisebaar, kus olid rasked punased baaripukid, mille otsa ronimine nõudis tükk vaeva. Sealt baarist on meelde jäänud vaniljejäätis, ploomimahl ja jäätisekokteil. Veel meenub mulle kaubamaja kohvik oma ümmarguste kõikuvate laudade ja ebamugavate kausstoolidega. Seal müüdi mingit imelikku piimakohvi (klaasides) ja väga magusaid ekleere. Kuid kõige rohkem meeldis mulle śokolaadipuruga üle puistatud śefiirikook, millist näiteks Pärnus kuskil ei müüdud. Imelikul kombel ma ei mäletagi eriti neid Haapsalu söögikohti ja kohvikuid. Kõik olid minu meelest tol kaugel ajal mingid piimasaali moodi urkad. Töölissööklad. Üks keldribaar oli, rohkem ei mäletagi. Ahjaa, Posti ja Nurme tänava uhkes majas tegutses mingi aeg Pipi kohvik, mis nägi juba päris läänelik välja, s.t. oli puhas valgete laudlinadega söögikoht. Mäletan, et seal sai isegi Prippsi õlut tellida – aga ainult valuuta eest. Mingeid pizzabaare, õdusaid pubisid ja omanäolisi kohvikuid veel ei olnud.
Veel üks märgiline koht oli kollane torniga tuletõrjemaja Karja tänaval. Sealses saalis toimusid üheksakümnendate künnisel Elu Sõna üritused, mis rokkisid sajaga. Küll seal tervendati sõnadega ja räägiti keeltes ning iga teine lause lõppes võimsa halleluujaga. Saal oli puupüsti rahvast täis; sinna oli kogunenud tõsiusklikke tädisid, raukasid ja pubekaid, korralikke pürjeleid ning punkareid – igaühel mõistagi omad motiivid. Mina käisin põnevuse pärast, see oli korralik tasuta śõu. Jutlustajaks oli temperamentne ameeriklane, kes oma jutu järgi olnud aastaid profijäähokimängija ja väga agressiivse loomusega, istunud teine kogu aeg trahvipingil. Aga siis tabas teda ilmutus ja ta leidis Jeesuse. Ma ei tea, kuidas täpselt, aga kahtlustan litrilööki vastu pead. Impulsiivne oli ta igatahes jätkuvalt, sest tõelise karismaga laetult ajas ta saali tõelisse pöördesse. Mäletan selgelt, kuidas ta ühel hetkel kargas lauale ja mingi rokkstaari poosi. Ekstaatilises joovastuses kisendas ta avatud aknast pimedasse öhe, ilmselt nähes tänaval mõnd jalakäijat: „Hallelujah!! Jesus loves you!!!“ Kujutan ette nende ehmatust. See kõik oli nii sürreaalne, ma pole varem ega hiljem midagi sarnast kogenud.
Aga alternatiivne jumalasõna levis noil aegadel muudki kanaleid pidi. 1989-1990 sattusin ma Haapsalu vabakogudusse Metsa tänaval, kus jumalat teenis Peeter Vikman, nüüdne ontlik linnavolikogu liige (ja interneti info järgi vabal ajal senini pastorina ametis). Mäletan üht vabas vormis koosolekut, kus kuulasime doubledeckilt Ameerika gospelit ja muid ülistuslaule ning pastor Vikman kommenteeris õhinal, kui äge see kõik on. Mina piidlesin silmanurgast ilusaid tüdrukuid, Jeesusele ma oma varateismelise hormoonidega üldse ei mõelnud.
Lõpuks on mul au mäletada ka Haapsalu legendaarset Pudeli-Gunnarit, kodanikunimega Gunnar Ollot, kes käis linnas ringi, kilekott taaraga näpu otsas. Umbes nagu Pärnu Pudeli-Vovka, aga märksa śikim vend. Ta käis korralikult riides, uuemal ajal isegi heledas ülikonnas, ja laulis lorilaule, hea tasu korral ka roppe. Mina kohtusin temaga hoopis Pärnu rannas, see oli 1994. a. suvel – ta oli puhkama sõitnud, aga korjas loomulikult ka siin taarat. Kuuldavasti olla tal lubatud marssida isegi läbi naisteranna, ilma et sellest suuremat lärmi tõusnuks.
Vaat niisugused mälestuspildid on minul Haapsalust. Praegu on Haapsalu tore armas nostalgiline linnake – korras ja kasitud. Isegi ülearu. Natuke õhkub Haapsalust sellist uinutavat väikekodanlikku meeleolu. Õigupoolest on ta küpses eas vanadaami nägu, kes pühapäeviti pannkooki küpsetab ja pitsi heegeldab. Selles ei ole midagi halba, see on tore. Aga kui kõik on muutunud, siis päikeseloojangud on ikka need samad – erakordsed ja melanhoolsed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar