SISSEKANNE # 137
Ma olen ise olnud üks igavesti kehv reisija. Mulle ei meeldi põhimõtteliselt korraldatud päikesereisid soojamaa hotelli ja tagasi, aga seiklusturismiks puuduvad mul ressursid ja tegelikult ei viitsi ka. Nüüd covidi-ajal ei pääsegi eriti kuhugi, ega julgegi - kaubamajja ja kinnominek on juba paras seiklusturism.
Kuid reisiraamatud meeldivad mulle väga. Mida hoogsamad, seda parem. Söö, palveta ja armasta-stiilis eneseabiraamatud, sisekaemuslik happy leisure mulle ei istu. Hoopis niisugused reisikirjeldused kõditavad närvi, kus reisimees on pakkinud kohvrid ja siirdub reisile nagu üks maadeavastaja. Hea oleks, kui teda saadaksid eelarvamused ja ülespiitsutatud ootused, mida siis saaks kas takka kütta või ümber lükata. Tore oleks ka, kui sulg seejuures lobedalt jookseks.
Üks selline reisikiri sattus mulle pihku. Tõsi, sellel on vanust pea sajandijagu, aga on hoogne ja nauditav tänaselgi päeval. Rootsi kunstnik ja vestekirjanik Albert Engström (1869-1940) võttis julguse kokku ja käis ära Venemaal. Aasta oli siis 1923 ning Venemaal elu-olu kulges ühest eksperimendist teise; äsja oli lõppenud sõjakommunism ja alanud uus majanduspoliitika, nep, mis sõna otsese mõttes kujutas endast tõelist metsikut ida. Suur eksperiment, bolśevistlik Nõukogude Liit, oli alles mähkmetes, kõikjal valitses õhinapõhine tohuvabohu, milles oli nii hingestatud optimismi, kamraadlust ja sügavalt juurdunud pohhuismi. Küllap umbes sellel ajal toimetasid Venemaa avarustes ringi ka tuhanded Ostap Benderid, Mihhail Panikovskid ja Śura Balaganovid. Lenin juhtis veel de facto riiki (ehkki oli insuldist kõnevõimetuna avalikkuse eest juba sirmi taha toimetatud). Sellesse imelisse uude maailma viiski Albert Engströmi tee, kelle jaoks kontrastid võisid olla hingematvad. Sest Rootsi riigis pole ju sajandite jooksul miskit põnevat aset leidnud, kui välja arvata seda, et ühel Göteborgi tänaval tekkis asfaldisse auk, mis elanikele kohutavat meelehärmi valmistas, nagu „meie mees Stockholmis“, Alev Ström meile kunagi läbi Kreisiraadio raporteeris.
Vähimagi irooniata oli Engström julge mees, kelle kohta sõbrad ja kodused väljendasid kartust, et ta lastakse maha, kaob või sureb nälga. Tea, kas see oli kadedusest või siirast hirmust, aga nagu Engström kirjutab, kisendasid vanad ja uued vaenlased, et ta on end juutidele ja enamlastele maha müünud, on suisa riigireetur ning peaks akadeemiatest välja astuma. Nojaa, ega’s ükski normaalne rootslane tohi moskoviidiga asju ajada. Aga sel juhul jäänuks ka see suurepärane teos sündimata, mille Engström arusaadavalt ja objektiivselt pealkirjastas kui „Moskoviidid“.
Engström sukeldus pea ees Venemaa argiellu ega hoia kirjeldamisel värve kokku. Kunstnikuna püüab ta eeskätt visandada Venemaa kaasaegset portreed mitmete juhtivate bolśevike ja tänavatüpaaźide kaudu. Engström joonistab Lev Trotskit, Mihhail Kalininit, Feliks Koni, Clara Zetkinit, Aleksandra Kollontaid, aga veelgi innukamalt Petrogradi ja Moskva kerjuseid, kelnereid ja muźikke. Teeb kohe kadedaks, kuidas Engströmile on ühtviisi avanenud nii Kremli kõrged uksed kui kõige kummastavamad allilmaurkad. Selle kõige juures Engström väga süvitsi ei filosofeeri ega tee põhjapanevaid üldistusi , vaid annab edasi oma vahetud muljed. Tonaalsuselt meenutab ta meie omaaegseid „reisumehi“ Bornhöhe’d ja Vildet.
Esimesed muljed? Albert Engström kirjutab: „Moskvas nägin jaamahoone ees kõigepealt hiiglasuure mütsiga paljasjalgset kaltsukubu, kes irvitas naisterahva üle, kes just oli oma lapsukest kakatanud ja paberi puudusel... ei, jätame üksikasjad. Aga esimene mulje jääb kõige kauemaks püsima ja on mu peas siiani alal.“ (lk 15). Olgu öeldud, et selle ... stseeni visandas Engström kenasti paberile ja seda võib raamatus näha.
Kujutan ette, kuidas muljed tulvasid Engströmi nagu kuiva vettimevasse käsna. Killuke siit ja sealt, mõni tore anekdoot ja lorilugu vaheldumisi tõsilooga. Lugeja rõõmuks meeldis Engströmile kolada mööda tänavaid ja turgusid, juttu puhuda voorimeeste, kerjuste ja sulipoistega, aga sama mõnusalt tundis ta end ka peenemas seltskonnas, bourgeois (pursui), nagu ta end nimetas. Lugeja rõõmuks oli tal ka uudishimulik meel ja terav pilk. Engströmi lugude pealkirjad on juba iseenesest puhas gurmee: Punase Venemaa südamest. Audientsil Trotski juures; Nõukogude Vene punase vabariigi rentslite sügavusest ja salongide kõrgusest; Nõukogude aukandjad ja vene kerjused, Moskva tänavaviletsus, pühad isad, diplomaadid ja rahandustegelased; Moskva allilmaurgastes kõrtsiliste ja öölokaalikundede keskel.
Mõned väljakirjutused Albert Engströmi reisikirjast:
Öeldakse, et Moskvas on neli imet. Esimene on Tsaar-kell Kremlis, maailma suurim kirikukell, mis on valatud keisrinna Anna käsul aastal 1735. See purunes tulekahjus, kui sellest üks tükk lahti murdus. Teine on Tsaar-suurtükk, mis on valatud Fjodor I Ivanovitśi valitsuse ajal aastal 1586. See kaalub kolmkümmend üheksa tuhat kilogrammi ja seisab Kremlis kasarmu ees.
Võõrale jutustati neljast imest niimoodi:
Kell, mis ei helise.
Suurtükk, millest ei saa lasta.
Valitsusjuht, kes ei kõnele (Lenin).
Münt, mis ei kõlise (paber).
Aga terve Moskva on ime. (lk 60).
* * *
Üks Moskva advokaat jutustas järgmise loo, paludes mul see meelde jätta, kuna see iseloomustavat väga hästi vene rahva hinge.
Raudteerong sõitis rööbastelt välja, toimus kohutav katastroof ja sadu inimesi sai surma või vigastada. Raudteed uuriti ja avastati, et pikal lõigul olid rööbastelt mutrid maha kruvitud. Pandi käima juurdlus ja kuulati üle kohalikke elanikke. Üks talupoeg tunnistas heameelega üles, et tema oligi seda teinud. Loomulikult peeti kohut ja kohtunik küsis mehelt, miks ta seda tegi.
„Mul oli ju õngetina vaja!“
Jutustaja kinnitas, et see oli tõestisündinud lugu ja talupoeg aus naiivne hing, kes ei tahtnud ussikeselegi halba teha. Tal oli ainult õngetina vaja ja ta võttis seda. Muidugi toimus see Vene raudtee lapsepõlves, aga loos on oma iva. Jutustaja jätkas: „Auru all venelane on üks paremaid, süütumaid ja rõõmsamaid inimesi, keda võib kohata. Ta tahab tervet maailma musutada ja kallistada, aga võib teha ka kõige hullumeelsemaid ja julmemaid tegusid, kõike ühtviisi heatujuliselt. Ja selleks, et rõõmsa tujuni jõuda, võib ta teha mida tahes. Arvake ära, mida tegid töölised ja talupojad Omskis mõne aasta eest, kui viina saada ei olnud. Nad sõid presspärmi ja jõid limonaadi peale. Tulemus oli midagi erakordset.“ (lk. 65)
* * *
Engström räägib Moskva kerjustest. Üks neist pakkus talle suurt huvi, sest „ta oli pitoreskne ja tema kostüüm oli kaltsudest meistriteos. Ükskord palusin ühel sõbral end talle esitleda. Tahtsin nimelt teda tunnikeseks endale koju modelliks. Küsimus esitati kõige viisakamas vormis ja käis hinna kohta. Mees nõudis summat, mis Rootsi rahas oli rohkem kui viiskümmend krooni. Hea küll – ma maksan! Leppisime kokku aja veidi hiljem õhtul. Aga ta ei tulnud. Kohtusime järgmisel päeval.
„Miks te ei tulnud?“
„Oh, ei tasunud ära. Minu aeg on liiga kallis. Aga kui te maksate viis tśervoonetsit (umbes sada Rootsi krooni), siis ma võin veerand tundi poseerida. Saate aru, mul on vähe aega!“ (lk. 70).
* * *
Ja lõpetuseks üks õpetlik lugu, mis Engström meile vahendab. Õigupoolest olla see olnud küll kaasaegne anekdoot, aga jumal seda teab – Venemaal on kõik võimalik.
Kommunistlik mobilisatsioon, hulk väärt soldatimaterjali. Aga kahjuks ka hulk simulante – täpselt nagu meilgi (Rootsis).
Esimene simulant: „Ma olen vä-äga haige.“
Arst: „Mis haigus?“
„Nõrk süda.“
„Rõkovil on ka nõrk süda, aga ta töötab ikka. Rivisse!“
Teine simulant: „Ma olen vä-äga haige.“
„Mis sul viga on?“
„Maovähk.“
„Trotskil on ka maovähk, aga ta töötab ikka. Vastu võetud!“
Kolmas simulant: „Ma olen vä-äga haige.“
„Mis häda sul on?“
„Ma olen peast nõder!“
„Lenin samuti, aga ikka ta töötab. Vastu võetud!“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar