REPLIIK # 13. MIS ON MARTHA, KUS ON MARTHA, MIKS ON MARTHA? JA KUS SEE LEHM SIIN PILDIL ON?

 SISSEKANNE # 125

Linnar Priimägi võttis sõna hr Paulsoni kunstikriitika asjus – ja hästi võttis. Tsiteerin Postimehest, 22.09.2020: 

Õieti peaksin vait püsima. Nii nagu Anatole France'i kirjeldab romaanis „Pajuvitstest mannekeen“: "Reeglina ei laskunud härra Lantaigne läbimõtlematult teoloogilisse vaidlusse ilmalikega, kellel puudusid eeldused seda pidada. Ehkki talle tuliselt meeldis väidelda, distantseeris tema kui preestri eetika teda sellest säärastel kergemeelsetel puhkudel, nagu see siin.“ ─ Võhikuga pole mõtet vaielda, ta saab igast vastuväitest ainult hoogu juurde raiumaks nagu rauda oma ainutõde. Lähem kokkupuude kunstiga nõuab asjakohast ettevalmistust. Mitte ükski kunst ei räägi meiega me emakeeles. Kunst kõnetab alati võõrkeeles, mida peaks valdama, et temast aru saada.

/.../

 1. detsembril 1962 külastas Moskvas Maneeži näituseruumides kaasaegse kunsti väljapanekut Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär ning NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees Nikita Sergejevitš Hruštšov. Tsiteerigem üksikuid tema kunstiteaduslikke hinnanguid eksponeeritud töödele.

•  Aleksei Rossali tütarlapse portree: „Mis see on? Miks pole ühte silma? See on ju mingi morfinist.“
• Ljutsian Gribkovi „1917“: „Ei oska joonistada või? Isegi mu lapselaps joonistab paremini.“
• Leonid Metśnikovi Kolgata-teemaline maal: „Kes te olete ─ mehed või pagana pederastid, kuidas te saate niimoodi maalida? Kas teil südametunnistust on?“
•  Nikolai Krõlovi vaade Kremlile: „Jutt või asi, mis Kreml see on! See on mõnitus. Kus on siin sakid müüridel ─ miks neid pole näha?“
• Sekka mälestus: „Vaat mulle meenub, et me käisime Dresdeni galeriis. Meile näidati maali ─ käed olid nii maalitud, et pintslitõmbeid ei erista isegi luubiga.“   
• Ja näituse kuraatorile kokkuvõtteks: „Vaat, Beljutin, mis ma teile ütlen kui ministrite nõukogu esimees: seda kõike nõukogude rahvas ei vaja. Pidage meeles, seda ütlen teile mina!“

Need kunstiteaduse klassikasse läinud laused meenusid mulle kohati tõesti lausa sõna-sõnalt, vaadates-kuulates Heldur Paulsoni etteastet Pärnu volikogus, kus kaaluti Läänemere kunstisadama võimalust. Anda säärane küsimus otsustada nii piiratud kunstikäsitusega inimesele on sama mis kutsuda võhik võõrusele.

On see Priimägi, mis ta on – mõtlen siinkohal, et ta on ise ka rajude hinnangute mees -, aga kultuurist ja kunstist jagab ta palju. Tema hinnangud on pädevad ning mul ei jäägi muud konstateerida kui et: Sapienti sat!  Härra Paulsoni kunstikriitikast saab aga kahtlemata meem. „Mis on Martha, kus on Martha, miks on Martha? Kus siin pildil on lehm?“ Ay caramba! Täitsa kahju, et eetris pole enam „Ärapanijat“.

Priimagi ütleb muide, et Paulsoni jutt valmistab füüsilist piina. Vastupidi peaks olema! Siinkohal meenub jälle vana hea Peeter Oja sketś  monotükist "Kui loll võib inimene olla!": käib mõni inimene tänaval sinise silmaga ringi, kohe leidub küsijaid, et ei tea, mis tollega juhtus, sai peksa vä? – aga sealsamas tuleb loll tänaval vastu, kaabu peas ja portfell käes, läheb koosolekule – keegi ei tunne huvi. Aga kui see loll siis koosolekul suu lahti teeb... issand halasta!! Teisalt jälle, haaret paistab igatahes olevat – tahetakse nähtavasti üks mandunud kunsti näitus püsti panna. Entartete Kunst bei Pernau.

Tähendab, lollust peaks kuidagi märgistama – et ei tekiks tarbetuid ektsesse. Näiteks tempel otsaette, mis ütleb: Olen nii loll, et hirmus. Siis ei pane keegi imeks ega kuku küsimusi esitama. Sest mis dispuuti sa lolliga ikka pead.

Jah, ikka loll peaks füüsilist piina tundma. Teised ümberringi tunnevad vaimset piina nagunii. 

Siin on link ka: https://www.elu24.ee/7068548/linnar-priimagi-parnu-kunstiskandaalist-paulsoni-jutt-valmistab-fuusilist-piina