LOENGUPÄEVIK. SISSEJUHATUS INFOTEADUSESSE (S. Virkus)

SISSEKANNE # 14

KORDAMINE ON TARKUSE EMA!

21.09.2018 osalesin infoteaduse sissejuhatavas loengus, mille viis läbi professor Sirje Virkus. Olles valinud infoteaduse suuna, on teemavalik minu jaoks mõistagi A ja O. Mida infoteadus endast kujutab, kuidas ta välja kujunenud, millised on ta peamised uurimisvaldkonnad ja mil viisil lävib ta teiste teadustega - terve küsimuste kompleks. Olen aru saanud, et tegemist on noore teadusega, mille defineerimisel valitseb veel kontseptuaalne kaos, kuid on samas interdistsiplinaarse loomuga, pidevas muutumises olev perspektiivikas teadusharu

Infoteaduse peamine arengutegur on olnud informatsiooni plahvatuslik kasv - eriti viimastel aastakümnetel. Faktid? Aga palun: ajavahemikul 1970-2002 toodeti väidetavalt rohkem infot kui terve 5000 aasta jooksul kokku, aga New York Times käitleb ainuüksi nädalaga sama palju infot kui jõudis vastu võtta üks keskmine XVII sajandi Inglismaa elanik kogu oma eluaja vältel. Seejuures pole tänapäeva inimese infotöötlemise võimekus märkimisväärselt suurem kui see oli vanadel roomlastel või keskaja õpetlastel. Infotulv võib kasvada lõpmatult, ent inimeste tajud on piiratud. Seega on äärmiselt oluline nende tohutute andmehulkade töötlemine, haldamine (ligipääsetavus) ja edastamine tarbijale võimalikult efektiivsel moel - täpselt infoteadlase ülesanne. Oluline on osata eraldada olulist ebaolulisest ning muuta infokäitlus lihtsaks ja loogiliseks. Vastasel juhul ähvardab meid info ülekülluse või infoväsimuse sündroom, mis väljendub keskendumishäiretes ja stressis. Või nagu sedastab Daniel J. Boorstin: "Tehnoloogia loob palju rõõmu, aga me võime sellesse uppuda. Infor-matsiooni udu võib teadmise minema pühkida." 

Infoteaduse rajaleidjad on belglased Paul Otlet (1868-1944) ja Henri de la Fontaine (1854-1943), kes unistasid nn. mondoteegist ehk hierarhilisest kõikehõlmavast dokumendikogust, mis oleks igaühele kättesaadav. Kodulinnas Monsis rajasid nad XIX sajandi lõpul Mundaneumi, mida tänapäeval on kutsutud ka "paberi-Google'iks" ja mille kogudes on 6 km riiuli jagu dokumente. Ei saa mainimata jätta ka ameeriklasest visionääri Vannevar Bushi, kes 1945. a. ilmunud märgilises artiklis "Kuidas me võime mõelda" (As We May Think) visandas meile futuristliku seadeldise - nn. mälulaiendi (memory expenditory - Memex) -, mis kujutas mikrofilmide arhiiviga seotud elektromehaanilist lauda, mille abil saab kuvada sisestatud dokumente ja raamatuid - ideaalis nägi ta ette 5000 lk materjali lisamises päeva kohta. Ehkki masin sellisel kujul ei teostunud, elab idee edasi tänapäeva hüpertekstis ja hüperlingis, tegelikult terves veebis.

1958. aastal asutati Ühendkuningriigis Infoteaduse Instituut ja sellega seotud teadlased hakkasid end nimetama infoteadlasteks. Siitpeale algas järjepidev teaduse areng, mis 1960.-1970. aastate identi-teediotsingute ja infotehnoloogiliste pöördepunktide kaudu (elektronarvutite kasutuselevõtt ja levik) on välja jõudnud XXI sajandisse, et tegeleda infouputuse probleemidega.  Nagu väidab William Paisley - see on praktilise tegevuse teenistuses olev distsipliin.

Ja endiselt vaieldakse definitsioonide ning põhiküsimuste üle.  Tallinna ülikooli infoteadlased eelistavad Tampere ülikooli professori Kalervo Järvelini seisukohta (1995), et infoteadus on teadus informatsiooni, eelkõige salvestatud informatsiooni, edastamisest infoloojatelt infotarbijatele. Eesmärk on luua käsitlus organisatsioonide ja üksikisikute infokeskkonnast, infovajadusest, infohankimise viisidest ja inforessursside korraldusest sellisel kujul, et see võimaldaks soovitud informatsiooni kiiresti kätte saada.

USA teadlane Marcia J. Bates (1999) peab infoteadust multidistsiplinaarseks uurimisvaldkonnaks, mis on seotud erinevate teadmiste vormiga ja mille keskseks mõisteks on inimkonna salvestatud informatsioon. Põhiküsimused on nii füüsilist kui sotsiaalset laadi ning seotud ka disainiga -  millised on salvestatud infouniversumi iseloomulikud jooned ja seadused, kuidas inimesed on infoga seotud, kuidas nad seda hangivad ja tarbivad ning mil viisil tagada salvestatud infole kõige kiirem ja efektiivsem juurdepääs?

Infoteaduse uurimisvaldkond on päratu lai. Juba 1983. aastal olid teadlased Una Mansfield ja Fritz Machlup üles loetlenud 40 informatsiooni uurimisega seotud distsipliini. Bates (2015) soovitab vaadelda infoteadust metadistsipliinina, kuna ta lävib nii paljude teadusvaldkondadega.  Ja üldse - kuhu teda paigutada? Erinevad teadlased on ta välja toonud olulised seosed loodusteadustega, huma-nitaarteadustega, matemaatikaga. Juhtivad infoteadlased (Peter Ingwersen, Tefko Saracevic, Järvelin) peavad seda sotsiaalteaduseks, sest keskendub uuringutele inimestevahelise kommunikatsiooni mõistes. Seda seisukohta jagab ka Tallinna ülikool, kus õppekavad on valdavalt sotsiaal-teadusliku suunitlusega.

Kokkuvõtteks loodan, et infoteadus suudab täita oma peamist ülesannet - hallata seda tohutut infomassi ja luua seal mingi korrapära, tagades olulise info säilimise ja kerge kättesaadavuse - loomulikult koostöös informaatikute ja infotehnoloogidega. See peab toimima põlvkonnaüleselt. Minu suurim kartus on, et mingi infotehnoloogilise kataklüsmi tagajärjel võime end ühtäkki tabada taas Mundaneumi ajastus. Riskide minimeerimise võti seisab infoteadlaste, informaatikute, infotehnoloogide sünergias.