LÜHIKE SISSEVAADE INFOTEADUSESSE (päev enne eksamit)

SISSEKANNE # 13

Infoteadus on teadus informatsiooni, eeskätt salvestatud informatsiooni edastamisest infoloojatelt info tarbijatele. Eesmärk on luua käsitlus organisatsioonide ja üksikisikute infokeskkonnast, infovajadusest, infohankimise viisidest ja inforessursside korraldusest sellisel kujul, et see võimaldaks soovitud informatsiooni kiiresti kätte saada (Kalervo Järvelin, 1995).

Infoteadus kui multidistsiplinaarne uurimisvaldkond, mis on seotud erinevate teadmiste vormidega ja mille keskseks mõisteks on inimkonna salvestatud informatsioon (Marcia J. Bates, 1999).

Infoteadus on praktilise tegevuse teenistuses olev distsipliin (William Paisley, 1990).

Infoteadus on teadmiste hankimise teadus (Järvelin, Pertti Vakkari).

Infoteadus on distsipliin, mis uurib infokäitumist, info omadusi ja infovoogude juhtimist ning infotöötluse vahendeid tagamaks optimaalset juurdepääsu infole ja selle kasutamisele. Interdistsiplinaarne teadusharu, kujunenud koos teiste teadusharudega (matemaatika, loogika, lingvistika, psühholoogia, arvutitehnoloogia, graafika jt) (Harold Borko (1968).

Infoteadus on teadusvaldkond, mis tegeleb informatsiooni tõhusa kogumise, säilitamise, otsingu ja kasutamisega. seotud salvestatud informatsiooni ja teadmistega ning tehnoloogia ja teenustega, mis soodustavad infoprotsesside haldamist ja informatsiooni kasutamist. Infoteaduse kuulub inimkonna teadmiste säilitamise tagamine ja põhitähelepanu keskendub informatsiooni esitamisele, organiseerimisele ja otsingule. Erinevalt arvutiteadusest keskendub infoteadus sotsiaalsele ja inimfaktorile ning tähelepanukeskmes pole tehnoloogia (Tefko Saracevic, 2009).

NB! Salvestatud informatsioon, interdistsiplinaarsus, kontseptuaalne kaos.

Infoteaduse kujunemist mõjutanud tegurid: info üleküllus ja sellest johtuv infoväsimus    Information Overload Syndrome, Information Fatigue Syndrome, infobesity, infoxication, data smog.    Teaduse ja tehnika areng XX sajandil. Infoplahvatus:

1970-2002 toodeti rohkem informatsiooni kui kogu eelneva 5000 a jooksul kokku; New York Timesi lugeja saab nädala jooksul rohkem  infot kui 17. saj elanud keskmine inglane terve eluea jooksul. Inimene suudab mälus hoida 7+-2 objekti ning vastu võtta 120 bitti/sek (Miller, Levitin).

·         

          Vannevar Bush (1945, As We May Think) ja Memex (masin, kuhu võiks sisestada 5000 lk/päevas)

·         Derek de Solla Price (1963) mõtles välja stsientomeetria – teadustööde mõõtmine ja analüüs.

Infoteaduse kujunemist mõjutanud uurijad:

Marcia J. Bates (1999) arvates on arengut mõjutanud:

•  Henry E. Bliss – uurimused teadmiste organiseerimisest;
•  Samuel C. Bradford – bibliomeetria ja teaduslike publikatsioonide hajususe seaduspära;
•  Alfred J. Lotka – teadlaste publitseerimisproduktiivsuse müütmise statistilised meetodid,
•  George K. Zipf – sõnade tekstides esinemissageduse analüüsid;
•  Shiyali Ramamrita Ranganathan - viis raamatukoguteaduse seadust;
•  Karl Ludwig von Bertalanffy – üldine süsteemiteooria

Tefko Saracevic peab oluliseks teetähiseks Vannevar Bushi artiklit (1945, As We May Think) ja rõhutab VINITI rolli info kogumise, sünteesimise ja analüüsimise aspektist, riikliku instituudina suur võimekus, produktiivsus.

Tuula H. Laaksovirta (1986): Kaks arengusuunda infoteaduse kujunemisel – distsipliin (informatique) sai alguse 1960ndate algul Prantsusmaal ja see valdkond oli eelkõige seotud infotöötluse tehniliste vahendite väljatöötamise ja rakendamisega. Lääne-Euroopas, eeskätt 

 Saksamaal ja Prantsusmaal, arenes see valdkond edasi arvutiteaduse (computer science) suunas ning on seotud arvutiehituse ja infotöötluse üldteooriaga.

Samal ajal arenes N. Liidus teadusinfo struktuuri ja omaduste ning teadusliku infotöö seaduspärasustega tegelev teoreetiline distsipliin – informaatika (Aleksandr Mihhailov, Rudźero Giljarevski, Arkadi Tśornõi 1967). USAs, Suurbritannias, Prantsusmaal, Belgias, Saksamaal sama valdkond tuntud infoteaduse nime all (information science).

NB! Kaks suunda: 1) praktiline: informatique => computer science  (Sa, Pr); 2) teoreetiline: informaatika (NL) => information science (US, Pr, Bel, Sa).

Nicholas J. Belkin (1975) peab oluliseks NL teadlaste tööd, eristab kolme suunda: filosoofilist, pragmaatilist ja semiootilist – kõigis neis käsitleti infoteadust sotsiaalteadusena, rõhuasetus oli teadusliku kommunikatsioonisüsteemi arendamisel.

Infoteaduse arengut mõjutanud sündmused:

Belglased Paul Otlet ja Henri La Fontaine rajasid 1895 Rahvusvahelise Bibliograafia Instituudi, millest (millest 1931 sai Rahvusvaheline Dokumentatsiooni Instituut). 1937 – Rahvusvahelise Dokumentatsiooni Liit (1988 selle baasil Rahvusvaheline Informatsiooni ja Dokumentatsiooni Liit, 2002 lõpetas tegevuse).

1958 rajati Ühendkuningriigis Infoteadlaste Instituut (Institute for Information Scientists), mille töötajad nimetasid end infoteadlasteks. Instituuti kuulusid erinevate teadusalade esindajad, kelle põhiülesandeks sai teadusliku informatsiooni kogumine, töötlemine ja edastamine teadlastele, kes töötasid uurimis- ja arendusasutustes ning tööstuses. Need teadlased erinesid laboratooriumis töötavatest teadlastest selle poolest, et nad tegelesid teadusliku informatsiooni ning teadusliku kommunikatsiooni protsesside uurimisega

1945 – Journal of Documentation USA-s. Samuel C. Bradfordi monograafia “Dokumentatsioon” (1948); Tefko Saracevici “Sissejuhatus infoteadusesse” (1970). Erialaväljaannete olemasolu näitab teadusharu tugevust.

NB! Otlet & La Fontaine: Rahvusvaheline Bibliograafia Instituut (1895); Infoteadlaste Instituut (1958)

Informatsiooni uurivad paljud teadused. Fritz Machlup ja Una Mansfield (1983) ol loetlenud 40 distsipliini: aju-uuringud, arvutiteadus, arvutustehnikateadus, automaatide teooria, bibliomeetria, dokumentalistika, foneetika, elussüsteemide uuringud, geneetilise informatsiooni uuringud, juhtimisteadused, kognitiivteadus, kognitiivpsühholoogia, kognitiivneuroteadus, kommunikatsiooniteadus, kommunikatsiooniteooria, kontrollteooria, krüptograafia, kõneuuringud, küberneetika, leksikoloogia lingvistika, mustrituvastusuuringud, mänguteooria, neurofüsioloogia, operatsioonianalüüs, psühhobioloogia, psühholingvistika,  raamatukoguteadus, robootika, semantika, semiootika, süsteemianalüüs, süsteemiteooria, telekommunikatsiooniuuringud, tehisintellektiuuringud, üldine süsteemiteooria. Neilt termin „infoteadused“.

Marcia J. Bates ja Mary Niles Maack (2010) 11 infot uurivat distsipliini -  raamatukoguteadus, arhiivindus, museoloogia, bibliograafia, dokumendiõpetus, informatsiooni sotsiaaluuringud, dokumendi- ja źanriuuringud, infoteadus, teadnusjuhtimine, infosüsteemid, informaatika – ja lisaks 50 alldistsipliini.

Seega: infohulga kasvu ja IKT kiire arengu tingimustes tegelevad paljud valdkonnad sellega, et mõtestada muutunud info- ja infotehnoloogilist keskkonda. Paljud akadeemilised distsipliinid uurivad informatsiooni erinevaid aspekte: loodusteadused uurivad meid ümbritsevat looduslikku maailma, sotsiaalteadused inimeste poolt loodud infomaailma, humanitaar- ja kunstiteadused inimeste loomingu sisu ja konteksti. 

Infoteadus uurib eelkõige seda, kuidas inimesed hangivad, otsivad, organiseerivad, hindavad, säilitavad, edastavad ja kasutavad salvestatud informatsiooni. Infoteadlased on huvitatud informatsioonist kui sotsiaalsest ja psühholoogilisest fenomenist ning keskenduvad eelkõige salvestatud informatsioonile ja sellele, millised on seosed informatsiooni ja inimeste vahel.

Informatsiooni arenguetapid võib piiritleda järgmiselt;

1) infoteaduse tekkimine kuni aastanini 1958 (infoteaduse instituut);

2) identiteediotsingud ja liidud, 1958-1977;

3) pöördepunkt 1977-1980 – elektronarvuti rakendamine, teadlaste ja spetsialistide infovajaduse uuringud;

4) infoteaduse ulatuse problemaatika 1980 – tänapäevani.

Infoteaduse põhiküsimused:

Marcia J. Bates (1999): 1) füüsiline küsimus: millised on salvestatud infouniversumi iseloomulikud jooned ja seadused?  2) sotsiaalne küsimus: kuidas on inimesed seotud informatsiooniga, kuidas nad seda hangivad ja kasutavad? 3) disaini küsimus: kuidas oleks juurdepääs salvestatud informatsioonile kõige kiirem ja efektiivsem?

Andrew Dillon (2007): Milline on informatsiooni oluline omadus, mida võib seostada erinevate püüdlustega (suhtlemine, õppimine, infootsing), milles infot tähenduslikult kasutatakse? – Kuidas liikuda infohaldusmudelilt (hoiustamine, infootsing ja – korraldus) sellise mudelini, mille abil saaks välja selgitada ja kujundada infohalduse viise kultuuri, organisatsiooni või indiviidi arengu tagamiseks? -- Kuidas saab internetipõhise maailma tingimustes positiivselt mõjutada küberinfrastruktuuri? // NB! Keeruline lähenemine, mitmetahuline tõlgendamine.

Infoteaduse peamised uurimisvaldkonnad ja uurijad:

Nicholas J. Belkin (1978) formuleeris viis huvisfääri:

1)       Informatsioon kognitiivses kommunikatsioonisüsteemis

2)       Seosed informatsiooni ja selle looja vahel,

3)       Seosed informatsiooni ja selle kasutaja vahel,

4)       Soovitud informatsiooni idee,

5)       Informatsiooni ja infoedastuse efektiivsus.

Brian C. Vickery ja Alina Vickery (1987) neli põhivaldkonda: 1) teaduslik kommunikatsioon; 2) bibliomeetria; 3) süsteemid, dokumendianalüüs ja infootsingu hindamine; 4) üldkäsitlused (generalists).

·         Bibliomeetria = statistiliste ja matemaatiliste meetodite kasutamine raamatute ja raamatukogude uurimisel.

Peter Ingwersen (1992):

·         Informatsioon inimestevahelises, kognitiivsetes kommunikatsioonisüsteemides

·         Soovitud informatsiooni idee

·         Informatsiooni ja infoedastamise efektiivsus

·         Informatsiooni ja tema looja vahelised seosed

·         Informatsiooni ja kasutaja vahelised seosed.

Tom D. Wilson (2001): infoteadus kui nelja komponendi koostoime: infosisu, infosüsteemid, inimesed, organisatsioonid.

Chaim Zins (2003-2005) – nn. Delfi uuring, kaasatud 16 riigi 57 infoteadlast; selle tulemusel koostati 10-kategoorialine infoteaduse kaart: infoteaduse alused, ressursid, teadmustöötajad, sisu, rakendused, tegevused ja protsessid, tehnoloogia, keskkonnad, organisatsioonid, kasutajad.

Noa Aharony (2011) – search logs, otsingu logide analüüs.

Tefko Saracevic (2009): eristab kahte põhisuunda – infokäitumise suund (information behaviour) ja infotehnika/ süsteemidega/tehnoloogiatega seotud infootsingu suund (information retrieval). Saracevici järgi keskendus infoteaduse disaini küsimus süsteemidele ja tehnoloogiatele, sellega hakati tegelema pärast II ms, et toime tulla infouputusega. Algul perfokaardisüsteem ja mikrofilmid, arvutipõhine infootsing (termini kasutusele võtja 1947: Calvin N. Mooers). Sotsiaalne küsimus seotud inimeste ja nende infokäitumisega; füüsiline küsimus seotud infoobjektide või artefaktidega, mis moodustavad infosüsteemide sisu ja eeldavad sisuobjektide iseloomustamist. Infoteaduse uuringud keskenduvad infoobjektide, struktuuride ja protsesside omadustele ning püüavad leida seoseid ja põhiprintsiipe (bibliomeetria, stsientomeetria, veebimeetria, informeetria).

Infoteaduse ajaloo kolm olulist arengut Tefko Saracevici järgi: 1)  infootsing  - põhines formaalsel loogikal ja võimaldas infotöötlust radikaalselt uuel viisil, 1950ndad aastad,  2)  relevantsus – seotud inimese infovajaduse ja infootsingu tulemuse hindamisega, 3) interaktsioon - võimaldab mõista infovahetust ja tagasisidet süsteemi ning infootsingu protsessis osaleva inimese vahel, 1970ndad aastad.

Wolfgang G. Stock ja Mechtild Stock (2013, “Infoteaduse käsiraamat”) jaotavad infoteaduse kolme ossa:

1)       teoreetiline infoteadus – infootsing ja teadmiste esitamine;

2)       empiiriline infoteadus – informeetria ja veebiteadus;

3)       rakenduslik infoteadus – teadmusjuhtimine, infopädevus, infoturud ja infoühiskonna problemaatika

Tänapäeval on eelnimetatud infoteaduse klassikalistele valdkondadele lisandunud digitaalraamatukogu-uuringud, infoarhitektuur, info-, meedia-, digi- ja andmepädevused, teadmusjuhtimine, infokultuur ja infopraktika.

Infoteaduse intellektuaalne struktuur:

Tefco Saracevic (2009) toob esile infoteaduse 2 peamist orientatsiooni:

a)       Suund, mis on seotud üksikisiku ja ühiskonna infovajaduse ja –kasutamisega;

b)       Suund, mis on seotud spetsiifiliste informatsioonitehnikate, -süsteemide ja -tehnoloogiatega, et infovajadust rahuldada ja tagada informatsiooni tõhus organiseerimine ja otsing (information retrieval).

Tefko Saracevic kolme uuringu tulemuse põhjal illustreerib infoteaduse intellektuaalse struktuuri kujunemist ja muutumist:

a)       1958 a toimunud rahvusvah teadusl inform konverentsi toimetistes avaldatud publikatsioonide temaatiline analüüs;

b)       White ja McCain (1998) – bibliomeetriline analüüs, selgitamaks välja infoteaduse uurimisvaldkonnad 1972-1995;

c)       Zhao ja Strotmann (2008) – bibliomeetriline analüüs – infoteaduse uurimisvaldkonnad 1996-2006.

1958. a. intellektuaalne struktuur => 7 põhivaldkonda:

1.       teadlaste vajadused kirjanduse ja infoteenuste järele,

2.       refereerimis ja indekseerimisteenuste funktsioneerimine ja efektiivsus,

3.       lühikokkuvõtete ja teadusmonograafiate koostamine, erialainfokeskuste efektiivsus, ajakohased suundumused, uued teenuste tüübid ja tehnikad,

4.       info säilitamise ja otsingu korraldus, olemasolevate süsteemide võrdlus,

5.       info säilitamise ja retrospektiivse otsingu korraldus, uute süsteemide loomiseks vajalike vahendite analüüs;

6.       info säilitamise ja retrospektiivse otsingu korraldus, infoteaduse üldise teooria vüimalikkus.

7.       Valitsuste, erialaühingute, ülikoolide ja tööstusharude kohustused infoteenuste ja uuringute täiustamiseks.

Howard D. White ja Katherine W. McCain (1998) kaardistasid bibliomeetrilise analüüsi abil infoteaduse uurimisvaldkonnad 1972-1995 ja esitasid loetelu: eksperimentaalne infootsing, infootsingusüsteemide disain ja hindamine, viitamisanalüüs, teadus- ja õppekirjanduse seosed, praktiline infootsing, bibliomeetria, raamatukogu tööprotsessid, -teenused ja –süsteemid ning nende automatiseerimine, teaduskommunikatsioon, kasutajauuringud, raamatukogu elektronkataloogid, teistest valdkondadest ülekantavad ideed, indekseerimisteooria, viitamisteooria, kommunikatsiooniteooria.

Dangzhi Zhao ja Andreas Strotmann (2008) määrasid bibliomeetrilise analüüsi abil infoteaduse uurimisvaldkonnad 1996-2006: kasutajauuringud, viitamisanalüüs, eksperimentaalne infootsing, veebimeetria (statistilis-matemaatiliste meetodite kasutamine veebi uurimisel), teadmisvaldkondade visualiseerimine, teaduskommunikatsioon, info relevantsus, info hankimine kontekstis, laste infootsikäitumine, metaandmed ja digitaalsed ressursid, bibliomeetrilised mudelid, struktureeritud lühikokkuvõtted ja akadeemiline kirjutamine).

Infoteaduse seos teiste teadusvaldkondadega:

Paisley seob infoteaduse loodusteadusega, Saracevic kindlalt infotehnoloogiaga, kus infoteaduse rakendused sõltuvad viimase võimalustest. Samas rakendatakse infoteaduse uurimusi informaatikas. Seosed on ka matemaatilise informatsi-ooniteooriaga, mis põhineb asjaolul, et mitmeid informatsiooni omadusi, eeskätt tema hulka, on võimalik matemaatiliselt väljendada. Informatsioonil on alati materiaalne kandja – aine või energia – ning ta esitatakse kodeeritud kujul, tuginedes mingile märgisüsteemile. Kodeerimis-, salvestus- ja edastusprotsesside üldseaduspärasusi uuribki matemaatiline informatsiooniteooria, lähtudes informatsioonihulga mõistest (Hartley, 1928).

Seosed humanitaarteadustega, nt filosoofiaga (Brookesi katsed Popperi ontoloogiaga). Infoteadus kui sotsiaalteadus, kuna on keskendunud uuringutele inimestevahelise kommunikatsiooni mõistes (Ingwersen, Belkin, Järvelin). Ka Tallinna Ülikool tunnistab infoteaduse sotsiaalteaduseks, sest infoteadusalaseid tuumikväljaandeid kajastab sotsiaalteaduste tsiteerimisindeks, õppekavad on valdavalt sotsiaalteadusliku suunitlusega.

Paljud uurijad, kes peavad infoteadust sotsiaalteaduseks, seostavad seda kommunikatsiooniteadustega. Teaduslik kommunikatsioon, annoteerimine ja refereerimine,ülevaadete koostamine, tõlkimine ja infodisain on alati olnud infoteaduse huviorbiidis. Peamiseks argumendiks on see, et mõlemad valdkonnad keskenduvad inimestevahelisele kommunikatsioonile. Nii infoteaduses kui ka kommunikatsiooniteadustes kasutatakse sarnaseid uurimismeetodeid, lähtutakse ühistest põhiteooriatest nagu üldine süsteemiteooria, informatsiooniteooria jne.

Bates (2015) soovitab infoteadust vaadelda metadistsipliinina. Interdistsiplinaarsete seoste arengut infoteaduses mõjutavateks teguriteks on:

• organisatsiooni infojuhtimise vajadus;

• raamatukogude ja teiste infoasutuste rolli kasv infotöötlusprotsessides ja infoühiskonnas tervikuna;

• infotöötajate rolli kasv infoühiskonnas;

• infojuhtimissüsteemide arenguks vajalike teadmiste ja oskuste olulisus.

Tugev seos infotööstusega – globaalmajanduse elujõuline haru. Ping Zhang ja Robert I. Benjamin (2007) – nn. I-valdkond, toimub vastasmõju nelja komponendi: informatsiooni, inimeste, tehnoloogia ja organisatsiooni/ühiskonna vahel.

Kokkuvõtvalt on infoteadus kasutanud üksikprobleemide lahendamisel meetodeid, mis on üle võetud teistest teadusaladest:

•  informatsiooniteooriast (informatsiooni üldiste omaduste uurimisel, kodeerimisel, säilitamisel ja edastamisel),

•  matemaatilisest loogikast (loogikaliste tuletusprotsesside formaliseerimisel, infoprotsesside algoritmimisel jne),

•  semiootikast (infootsisüsteemide ülesehitamisel, indekseerimispõhimõtete väljatöötamisel, loomulikust keelest infor-matsioonikeelde ja tagasi tõlkimise probleemide lahendamisel jne),

•  lingvistikast (automaattõlke, infokeelte, indekseerimise ja refereerimise ning terminoloogia küsimuste lahendamisel),

•  psühholoogiast (teadusliku informatsiooni loomise ja kasutamisega kaasnevate  mõtlemisprotsesside analüüsil, infovajaduse uurimisel, masina ja inimese koostöö küsimuste lahendamisel automatiseeritud infosüsteemide loomisel, informatsiooni esitlusvormide väljatöötamisel jne),

•  teadusloost (teadusliku kommunikatsiooni küsimuste uurimisel, teadusliku infotegevuse hindamisel ja prognoosimisel, infotarbijate uurimisel jne),

•  tehnikateadustest (info protsesside mehhaniseerimise ja automatiseerimise küsimustes jne),

• raamatukogundusest, bibliograafiast ja arhiivindusest (teaduslike dokumentide vormi  ja säilitamise küsimustes, infoväljaannete optimaalse süsteemi moodustamisel jne).

Infoteadus kui teadusvaldkond:

Infoteadus on noor teadusharu, mis kerkis esile pärast II ms – terminit ennast hakati laialdasemalt kasutama 1960ndail aastail. Kontseptsioon pole veel täpselt määratletud, see on veidi valdkonna arengut pärssinud. Kaks selgelt eristunud suunda: esimene tegeleb infootsingu tehnoloogiate ja süsteemidega ning on tehniline ja süsteemikeskne; teine tegeleb infovajaduse ja informatsiooni kasutamisega (infokäitumisega), keskendub üksikisikule ning on sotsiaalne ja kasutajakeskne.

Infoteadust iseloomustavad järgmised tunnused:

a)      infoteadus on interdistsiplinaarne teadus, seosed teiste teadusvaldkondadega on  pidevas muutumises ja interdistsiplinaarne evolutsioon ei ole sugugi lõppenud;

b)      infoteadus on lahutamatult seotud infotehnoloogiaga – tehnoloogiline imperatiiv on vältimatu ja mõjutab infoteaduse arengut nii, nagu ta mõjutab paljusid teisi valdkondi ja kogu ühiskonda;

c)      infoteadus nagu paljud teised valdkonnad, on aktiivne osaline infoühiskonna arengus ja tal on tugev sotsiaalne dimensioon, mis on ulatuslikum kui tehnoloogiline dimensioon;

d)      infoteadusel on tugev teaduslik või uurimuslik komponent, mis mõjutab valdkonna arenguid, kuid tal on samuti tugev professionaalne komponent, mis keskendub infoteenustele paljudes keskkondades. Paljud innovatsioonid on pärit just professionaalsest valdkonnast;

e)      infoteadus on tugevalt seotud infotööstusega, mis moodustab globaalse majanduse elujõulise ja väga mitmetahulise haru

Infoteadus kui tulevikuteadus, millele internet ja infotehnoloogia pidevalt uusi väljakutseid seab.

Terminoloogiat:

Andmed kui informatsiooni koostisosad (faktid, märgid, sümbolid või nende kogumid), mis sobivad kogumiseks, töötlemiseks, säilitamiseks, otsinguks, edastamiseks või tõlgendamiseks.

Informatsioon kui tähenduslikku vormi ehk konteksti asetatud andmed, millel on reaalne või oletatav väärtus vastuvõtja jaoks.

Teadmised kui indiviidi arusaam iseendast ja maailmast teatud ajahetkel, mis on seotud nii mõtlemise kui tunnetusega, nii emotsioonide kui intuitsioonidega ning teadliku ja alateadliku mäluga (nn vaiketeadmus) (Järvelin, Ingwersen 2005).

Teadmus kui süstemaatiliseks kasutamiseks korrastatud andmete, informatsiooni, teadmiste, kogemuste, oskuste ja hoiakute kogum, mida saab vajadusel rakendada konkreetsete eesmärkide saavutamiseks.

Infokäitumine on infoallikate ja –kanalitega seotud käitumine, mis sisaldab nii aktiivset kui passiivset info hankimist ja kasutamist, s.t. nii vahetut suhtlust kui passiivset info vastuvõttu, nt reklaami jälgimine ilma vajaduseta sellele reageerida.

Infovajadus kui teadvustatud lünk indiviidi teadmistes, oskustes või kogemustes, mida võib täita mälu kasutades (nt meelde tuletades, sõpradelt-tuttavatelt küsides, kuhugi helistades, raamatuid sirvides, veebilehti analüüsides). Infovajaduse seisundi analüüsimiseks peab lähtuma konkreetsest tööst, ülesandest, probleemist, millega seoses teadmiste või infopuuduse seisund on tekkinud.

Infopädevus on sobiliku infokäitumise kohandamine koos kriitilise arusaamisega info arukast ja eetilisest kasutamisest ühiskonnas, et saada mistahes infokanali või meediumi kaudu infot, mis sobiks infovajaduse rahuldamiseks (Webber & Johnston, 2000).

Infojuhtimine – organisatsiooni infopoliitika ja –strateegia väljatöötamine ning infoahela protsesside (info määratlemine, hankimine, korraldamine, säilitamine, edastamine ja kasutamine ning infotoodete ja –teenuste arendamine) ja nende toimimiseks vajalike süsteemide efektiivne juhtimine, tagamaks organisatsiooni eesmärkide saavutamiseks vajalik info õigel ajal ja kohas.

Teadmusjuhtimine kui juhtimisstrateegia, teadlik ja eesmärgipärane käsitlus organisatsiooni teadmusest, mis võimaldab luua tingimused, vahendid, meetodid, mehhanismid, tehnoloogiad, strateegiad ja põhimõtted teadmiste ja teadmuse tõhusaks loomiseks, hankimiseks.

Infopoliitika on poliitika mis koosneb seadustest, määrustest, seisukohtadest, normidest, põhimõtetest ning muudest otsustustest ja tegevustest, mis on seotud info loomise, töötlemise, infovoogude, infole juurdepääsu ja info kasutamisega, aga ka põhimõtetega, mis määravad informeerimise, suhtlemise ja organisatsioonikultuuri ning millel on mõju ühiskonna koostoimele.

Infostrateegia on infopoliitika detailne väljendamine eesmärkide, sihtide ja tegevuste kaudu eesmärkide saavutamiseks kindla perioodi jooksul.

Infoühiskond ja teadmuspõhine ühiskond – WHAT?

Infoühiskonna kontseptsioon tekkis 1960ndail.

·          Fritz Machlup (1962) - „teabetööstus“ (knowledge industry).

·         Peter F. Drucker (1969) – „infotööstused“ (information industries).

·         Yoneju Masuda (1972) – „infoühiskond“, termin Jaapanist, rahvusvaheliselt tegid termini tuntuks Stanfordi ülikooli uurijad Marc Porat ja Edwin Parker (1975-1977).=> arvutite kasutuselevõtt tähendas infotööstuses samalaadset revolutsiooni nagu aurumasina leiutamisest alanud tööstusrevolutsioon.

Alvin Toffler (1970) => ühiskonna arengu kolm lainet: I – agraarühiskond; II – industriaalühiskond, III - infoühiskond

Tehnoloogiline vaatenurk: populaarseim on defineerida infoühiskonda tehnoloogiast lähtuvalt. Innovatsioon, Infohulkade töötlemine, uued vahendid.

Majanduslik vaatenurk seostab majanduskasvu infotegevusega ning infotööstuse ja infomajandusega. Ehk infoühiskond tekib juhul kui suurem osa ühiskonnast on seotud infotööstusega (Machlup & Porat). Machlupi (1979) infotööstuse viis alagruppi: haridus (koolid, raamatukogud), meedia (raadio, TV), infotehnikatööstus (riistvara), infoteenused (meditsiin, õigus), teised infotegevused (uurimus- ja arendustöö). Bawden & Robinson (2012) peavad seda kõige objektiivsemaks vaatenurgaks. Luciano Floridi (2010) – kõik G7 riigid on majanduslikult arenenud infoühiskonnad.

Kutse- või tööalane vaatenurk => infoühiskond saabub siis, kui rahvastiku enamus on hõivatud infosfääris; toetus sotsioloogidelt (Daniel Bell, Nico Stehr).

Ruumiline vaatenurk – keskmes on infovõrgud, millel on tohutu mõju organisatsiooniudele ajalises ja ruumilises tähenduses (Manuel Castells – „network society“. Sotsiaalmeedia on seda aspekti võimendanud.

Kultuuriline vaatenurk – kergemini tajutav, raskesti mõõdetav (Webster).

Poliitiline vaatenurk – Informatsioon ja IKT problemaatika poliitiliste debattide objekt nii lokaalsel, riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil (Bawden & Robinson, 2012)

RKS: infoühiskond kui informatsiooni tähtsustav ja seda kõigis valdkondades maksimaalselt kasutav (hankiv, tootev, talletav, levitav) ühiskond.

Teadmuspõhine ühiskond on ühiskond, kus teadmised ja oskused on tähtsaim strateegiline ressurss ning eesmärkide saavutamine riigivalitsemises, sotsiaalelus, majanduses ja loodushoius toetub teadmistele, analüüsile, diskussioonile ja koostöövõimele. Teadusuuringud laiendavad teadmisi, suunavad haridust, kujundavad väärtushinnanguid ja on aluseks ühiskonna arengule.

Teadmuspõhine majandus => iseloomulik toodete suur lisandväärtus, innovatsioon. Tegevusraamistiku loovad infopoliitika, seadused, eetika ja väärtused. Intellektuaalomandi kaitse, autoriõigused

Infotöötaja – kes ta on ja mida pädeb?

Infotöötaja kui informatsiooni filtreerija ja õppimise toetaja; ta aitab hallata kasvavat info hulka, selles orienteeruda ja seda kasutada. Infotöötaja, kes teeb koostööd õppija, õppejõu, teadlase või tavakodanikuga, tunneb nende infovajadust, suunab tähelepanu uuele informatsioonile ja publikatsioonidele ning on oluliseks abiliseks olukorras, kus infot on oluliselt rohkem kui inimene suudab analüüsida.  Infotöötaja rolli üle diskuteeritakse, nende pädevusi püütakse arendada koolituste ja õppekavade abil. Pidevas muutumises protsess.

Erialane pädevus (teadmised, oskused, hoiakud) võimaldab õppijatel ära tunda oma valdkonna uurimis-probleeme ja –suundi tulevikus ning probleemide lahendamisvõimalusi. Võime tulla toime muutuvas keskkonnas, mitterutiinsete ja abstraktsete tööprotsessidega, langetada otsuseid, töötada grupis, saada aru dünaamilistest süsteemidest, mis tegutsevad üha laienevas geograafilises horisondis.

·         Sotsiaalne pädevus – suutlikkus ennast teostada, toimida teadliku ja vastutuleliku kodanikuna ning toetada ühiskonna demokraatlikku arengut, teada ja järgida ühiskonna eetikanorme ja trende, teha koostööd ja aktsepteerida erinevusi;

·         Väärtuspädevus – tajuda suutlikkust ja väärtustada oma seotust teiste inimestega;

·         Suhtluspädevus – suutlikkus ennast selgelt ja arusaadavalt väljendada;

·         Enesemääratluspädevus – suutlikkus mõista ja hinnata iseennast, oma tugevusi ja nõrkusi.

Infospetsialisti pädevused (Susan Hill):

1)       Juhtimisoskused (personali-, finants-, projekti-, infojuhtimine, aruandlus)

2)       Infooskused (info esitus, otsing, säilitus, korraldus, levi, kvaliteet, lisandväärtus)

3)       Infotehnoloogiaoskused (teksitöötlus, tabelarvutus, digipädevused)

4)       Raamatukogu ja infotöö oskused (kataloogimine, klassifitseerimine, indekseerimine jne)

5)       Suhtlemisoskused (suuline ja kirjaline, keeleoskus)

6)       Äritegevuse oskused (turundus, planeerimine)

7)       Üldoskused (paindlikkus, kohanemisvõime, entusiasm, meeskonnatöö jne)

Blazej Feret & Marzena Marcinek (1999):

a)       Kommunikatsiooni ja õpetamise oskused,

b)       Infotehnoloogiaoskused,

c)       Juhtimisoskused

d)       Ettevõtlusoskused ja pühendumus,

e)       Erialateadmised ja oskused.

JA KUIDAS ON LOOD EESTIS INFOTEADUSE KOOLITAMISEGA?

Tallinnas on infoteadlasi koolitatud 1960. aastatest - sügisel 1965 toodi TRÜ-st tollasesse Tallinna Pedagoogilisse Instituuti üle raamatukogunduse ja bibliograafia eriala, aasta hiljem 1966 alustas tööd raamatukogunduse ja bibliograafia kateeder (algul pedag. ja algõpetuse teaduskonna koosseisus, 1967-1975 kultuuri- ja muusikateaduskonna, 1975-1991 kultuuriteaduskonna all).

Aprillis 1991 loodi raamatukogunduse osakond (raamatukogunduse kateeder, teadusliku info ja bibliograafia kateeder, ning raamatuteaduse õppetool), mis allus algul otse rektoraadile, 1992/93 liideti aga TPÜ sotsiaalteaduste instituudiga. 1993 loodi sotsiaalteaduskond, mille koosseisus oli infoteaduste osakond. Struktuurimuudatuste tulemusel juunis 1993  kuulutati välja raamatukogunduse, infoteaduse ja raamatuteaduse õppetooli professori ametikohad 1999 -  infotöö keskus (infoteaduste osakonna all), viis läbi täiend- ja kaugõppekoolitust  ning arendusprogrammi.

2007 viidi TLÜ-s läbi uus struktuurireform ja 2008-2015 tegutseti eraldi infoteaduste instituudina ülikooli koosseisus. Oli infoteaduse BA õppekava, 4 MA õppekava (info- ja teadmusjuhtimine, dokumendihaldus, digitaalraamatukogundus, digitaalse kultuuripärandi haldamine) ja ingliskeelne MA Digital Library Learning. Kuni aastani 2015 oli ka doktoriõpe (PhD informatsiooni- ja kommunikatsiooniteadused). Aastast 2015 tegutsevad infoteadlased digitaaltehnoloogia instituudi koosseisus. Praegu doktoriõpet ei ole.

LÜHIKONSPEKT RAAMATUKOGUNDUSEST (pars secunda):

Raamatukogu tegevuse eesmärk ja funktsioonid:

o    Raamatukogu on traditsioonilises tähenduses raamatute kogu ja selle kogu hoidmise koht. Raamatukogu kui asutuse ülesandeks on trükiste ja muude infokandjate kogumine, töötlemine, säilitamine ja kättesaadavaks tegemine lugejaile.

o    Raamatukogu võib olla avalik (kõigile külastamiseks avatud), asutusesisene (mõeldud kasutamiseks piiratud hulgale inimestele) või isiklik (eraraamatukogu, üksikisiku või perekonna omanduses).

o    Tänapäeval hoitakse avalikes raamatukogudes väga erinevaid infokandjaid (trükised, käsikirjad, elektroonilised kandjad, muud mikrokandjad). Avalikes raamatukogudes saab teavikutega tutvuda kohapeal ja neid koju laenutada. Raamatukogus on raamatud tavaliselt paigutatud mingi süsteemi järgi, et hõlbustada nende leidmist.

o    Eestis on toimiv raamatukoguvõrk, mis tegutseb koordineeritult raamatukogu standardite ja juhendite alusel. Raamatukogunduse valdkond on pikaajaliste traditsioonidega terviklik süsteem, mille teenuseid kasutab iga teine Eesti elanik.

o    Kultuuriministeerium koordineerib Eesti raamatukoguvõrgu kui terviku arengut koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumi ja teiste ministeeriumitega.

o    Riigi ülesanne on tagada raamatukoguteenuse vahendusel vaba juurdepääs informatsioonile, mis on kõikidele kasutajatele võrdselt tasuta kättesaadav.

o    Raamatukogude tööd Eestis reguleerivad: rahvaraamatukogu seadus, säiltuseksemplari seadus ja Eesti Rahvusraamatukogu seadus.

S. Ranganathani viis raamatukoguseadust:

1.      Igale lugejale oma raamat (every reader his/her book)

2.      Raamatud on kasutamiseks (books are for use)

3.      Igale raamatule oma lugeja (every book its reader)

4.      Hoia lugeja aega (save the time of its reader)

5.      Raamatukogu on kasvav organisatsioon (library is a growing organism)

Eesti raamatukoguvõrgu moodustavad rahva-, kooli-, teadus- ja erialaraamatukogud ning Eesti Rahvusraamatukogu. Vaatamata erinevatele ülesannetele ja erinevale valdkondlikule kuuluvusele tehakse tihedat koostööd. Raamatukoguteenuse peamine eesmärk on teavikud ja informatsioon lugejale kättesaadavaks teha.

a)     Eesti Rahvusraamatukogu  avalik-õigusliku asutuse ülesanne on Eestis ilmunud või Eesti kohta informatsiooni sisaldavate teavikute kogumine, alaliselt säilitamine ja kättesaadavaks tegemine, samuti raamatukogunduse ja sellega seotud valdkondade teadus- ja arendustegevus ning parlamendi- ja teadusraamatukogu ülesannete täitmine. Rahvusraamatukogu koordineerib ja nõustab Eesti raamatukogusid ning on kultuurikeskus. Rahvusraamatukogu tegevust finantseeritakse riigieelarvest Kultuuriministeeriumiga sõlmitud lepingu alusel.

b)   Eesti Hoiuraamatukogu  ülesanne on säilitada üleriigilist vähekasutatavate trükiste hoiukogu, vahendada vahetuskogu teavikuid raamatukogudele ja teenindada nägemispuudega lugejaid. Vahetuskogusse võetakse raamatukogudelt, teistelt asutustelt ja eraisikutelt neile mittevajalikke trükiseid.

c)       Eesti Pimedate Raamatukogu teenindab nägemispuudega või mõne muu tavakirjas teksti lugemist takistava puude, häire või haigusega inimesi, kellel on võimalik endale koju tellida heliraamatuid või kasutada Veebiraamatukogu, kus on ligi 4000 eesti- ja võõrkeelset heliraamatut, ajalehte ning ajakirja. Pimedate raamatukogul ja ühingul on olemas ka DAISY (Digital Accessible Information System) raamatud. Eesti Pimedate Raamatukogu asub Eesti Hoiuraamatukogus.

d)   Eesti Lastekirjanduse Keskus kogub Eesti ja maailma lasteraamatuid, perioodikat, samuti raamatuillustratsioone ja muud erialast materjali ning uurib lastekirjandust.

e)       Rahvaraamatukogud on omavalitsuse asutused, mille tegevust koordineerib Kultuuriministeerium. Rahvaraamatukogude tööd reguleerib rahvaraamatukogu seadus ja koostööd korraldab Kultuuriministeeriumi juures tegutsev Rahvaraamatukogude Nõukogu. Igas maakonnas on keskraamatukogu, mis on maakonna teiste raamatukogude komplekteerimis-, koolitus- ja nõustamiskeskus. 2016. aastal algatas Kultuuriministeerium rahvaraamatukogu seaduse kaasaajastamise protsessi.

f)        Teadusraamatukogude ülesanne on teadusinformatsiooni kogumine, säilitamine, töötlemine ja kättesaadavaks tegemine kõikidele lugejatele. Teadus- ja erialaraamatukogud on Eesti Rahvusraamatukogu, ülikoolide ja teiste kõrgkoolide raamatukogud ning mitmesuguste asutuste erialaraamatukogud.  Teadusraamatukogude tegevust koordineerib Haridus- ja Teadusministeerium. Et teadusraamatukogude koostööd arendada ja ühisotsuseid teha, tegutseb Haridus- ja Teadusministeeriumi juures Teadusraamatukogude Nõukogu.

g)       Erialaraamatukogud  tegutsevad enamasti asutuste raamatukogudena (Eesti Panga rk)

h)       Kooliraamatukogud  on õpiprotsessi toetajana õppeasutuse osa. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi peab raamatukogu olema igas koolis. Kui koolis raamatukogu puudub, tagab kooli õpilaste raamatukoguliku teenindamise kohalik rahvaraamatukogu.

Eesti Rahvusraamatukogu roll, tegevuse eesmärk, sihtgrupp:

Eesti Rahvusraamatukogu (RR) on Eesti info-, teadus-, arendus- ja kultuuriasutus. Ajalooliselt on Eesti Rahvusraamatukogu eri nimede all ja eri funktsioonides tegutsenud alates 1918. aastast. Tänase Eesti Rahvusraamatukogu põhiülesanded on vastavalt Eesti Rahvusraamatukogu seadusele:

1.        rahvuslike kultuuriväärtuste ja infovarade kogumine, säilitamine ja kättesaadavaks tegemine;

2.       teadus- ja arendustegevus ning sellele tuginevate infoteenuste osutamine ühiskonnale.

Eesti Rahvusraamatukogu täidab mitmeid eri funktsioone, olles:

a) rahvusraamatukogu, mis kogub, säilitab ja teeb kättesaadavaks Eestis ilmunud või Eestit puudutavad teavikud sõltumata nende ilmumiskohast, peab Eesti rahvusbibliograafia ja Eesti trükitoodangu statistika andmebaasi ning on rahvusvaheliste standardinumbrite ISBN, ISSN ja ISMN Eesti keskus;

b)  parlamendiraamatukogu, mille ülesanne on tagada Riigikogu, Vabariigi Presidendi Kantselei, Vabariigi Valitsuse ja riigiasutuste infoteenindus;

c)  teadusraamatukogu, mis vahendab teadustööks vajalikku informatsiooni humanitaar- ja sotsiaalteaduste valdkonnas ning pakub mitmekülgset infoteenindust;

d)  raamatukogunduse arenduskeskus, mis vahendab raamatukogu- ja infoteadusalast infot, koordineerib erialast teadus- ja arendustööd ning raamatukogunduse standardimist, korraldab täiendõpet, kirjastab raamatukogunduse ja raamatuteaduse alaseid infomaterjale ja erialaajakirja "Raamatukogu", on trükitoodangu ja raamatukogustatistika riiklike vaatluste korraldaja ning osaleb aktiivselt rahvusvahelises raamatukogundusalases koostöös;

e) kultuurikeskus, kus korraldatakse raamatu- ja kunstinäitusi, konverentse, kontserte, teatrietendusi, filmiõhtuid jm. kultuuriüritusi.

Alates 1990. aastatest on Eesti Rahvusraamatukogu arendanud veebipõhist teenindust, mis tagab raamatukogu teenustele ja varadele juurdepääsu ka väljaspool raamatukogu hoonet.

2008. aasta seisuga on Rahvusraamatukogu veebilehe vahendusel võimalik kasutada e-kataloogi ESTER, hankida teavet raamatukogu lugejatele kättesaadavate litsentsiandmebaaside ja e-ajakirjade kohta, esitada päringuid humanitaar- ja sotsiaalteaduste valdkonnas, lugeda võrguväljaandeid, vaadata e-näitusi, osta Rahvusraamatukogu trükiseid, tutvuda digiteeritud kogudega (sealhulgas vanema ajakirjanduse andmebaasiga DEA ja digitaalarhiiviga DIGAR) ning kasutada The European Library inforessursse.

Rahvusraamatukogu lugejatel on veebilehe vahendusel täiendavalt võimalik ette tellida raamatuid, ajakirju, noote ja muid teavikuid, pikendada laenutähtaega, tellida koopiaid ning tellida teavikuid raamatukogudevahelise laenutuse teel.

RR tugineb oma tegevuses sundeksemplari ja autoriõiguse seadusele.

21. sajandi raamatukogu roll ja võimalused:

Tuleviku raamatukogu trendid:

1.Uued tehnoloogiad muudavad pidevalt infole ligipääsemise viise.

2. Igal tehnoloogial on lõpp. Kõik täna laialdaselt kasutatavad tehnoloogiad asendatakse millegi uuega.

3. Peagi saavutatakse piir, kui väikeseks saab salvestatava info hulka muuta.

4. Otsingumootorid muutuvad üha keerulisemateks.

5. Aja defitsiit mõjutab raamatukogukasutajate elustiili.

6. Aja jooksul oleme muutumas verbaalseks ühiskonnaks.

7. Nõudlus globaalse informatsiooni järele kasvab plahvatuslikult.

8. Siseneme globaalsete süsteemide ajajärku.

9. Maailm liigub toote-kesksest majandusest elamustele ja kogemustele põhinevaks majanduseks.

10. Raamatukogud muutuvad informatsioonikeskustest kultuurikeskusteks.

21. sajandi raamatukogu on:

·         USALDUSVÄÄRNE: professionaalsus, erapooletus ja kvaliteet.

·         KASUTAJAKESKNE: eri ea- ja huvigruppide vajadusi arvestav.

·         MITMEKÜLGNE: multifunktsionaalsus, valikuvõimalused ja kogukonnakesksus.

·         KÄTTESAADAV: võrdseid võimalusi pakkuv tasuta juurdepääs infole ja kultuurisisule. 

·         INSPIREERIV kaasahaarav, atraktiivne ja tegevuskeskne.

·         PAINDLIK: ajakohane ja avatud muutustele.

Väljakutsed: tasemete erinevus; andmebaaside killustatus ja mitteühilduvus (ESTER, URRAM, RIKS).

ELNET konsortsium:

Eesti Raamatukoguvõrgu Konsortsium (ELNET Konsortsium) on põhikirja järgi raamatukogude avalike huvide ühiseks teostamiseks asutatud mittetulunduslik ühendus. Konsortsiumi põhitegevusaladeks on:

•  integreeritud raamatukogusüsteemi Sierra/Millennium ning sellel põhinevate e-kataloogi ESTER ja Eesti artiklite andmebaasi ISE arendamine ja haldamine
• Eesti märksõnastiku arendamine ja haldamine,
• liikmesraamatukogude nimel elektroonilise teadusinformatsiooni ühishangete korraldamine,
• erinevate ühisprojektide algatamine ja koordineerimine
• E-Varamu,
• E-teadusraanatukogu.

Konsortsiumil on 9 liiget (RR, Tallinna linn, Tartu linn, Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Eesti Maaülikool, Eesti Kunstiakadeemia, TalTech, EMTA)  

ERÜ tegevus ja põhisuunad:

Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing asutati 1923. aastal Eesti raamatukoguhoidjate I kongressil ja taasasutati 1988. aastal Eesti raamatukoguhoidjate V kongressil. Tänapäeval kuulub ühingusse ligi 800 raamatukoguhoidjat ja mitmeid raamatukogusid.

Ühingu juures tegutsevate sektsioonide, toimkondade ja töörühmade kaudu saavad raamatukoguhoidjad raamatukogunduse arendamisele kaasa rääkida.

Avalikkusele korraldatakse raamatuid ja raamatukogusid tutvustavaid üritusi, sh iga-aastasi raamatukogupäevi, erialaüldsusele konverentse, seminare ja koolitusi.

Aktiivselt tegeletakse raamatukoguhoidjate kutsekvalifikatsiooni edendamisega: Aastatel 2006–2017 on raamatukoguhoidjatele välja andnud 1020 kutsetunnistust.

Antakse välja ERÜ aastaraamatut ja koos Eesti Rahvusraamatukoguga ajakirja „Raamatukogu".

ERÜ on aastast 1928 ja uuesti aastast 1989 Rahvusvahelise Raamatukoguühingute ja Institutsioonide Liidu (IFLA) liige. 2018. aastal kuulub ERÜ IFLA hariduse ja täienduskoolituse, sisuanalüüsi ja -vahenduse ning raamatukoguühingute juhtimise sektsiooni.

ERÜ esindab Eesti raamatukogude huve ka Raamatukogu-, Informatsiooni- ja Dokumentatsiooniühenduste Euroopa Büroos (EBLIDA).

KASUTATUD ALLIKAD:

Virkus, S. et al. (2017). Infoteadused teoorias ja praktikas. Kõrgkooliõpik. Tallinna Ülikooli Kirjastus.

21. sajandi raamatukogu (visioonidokument, 2016), loetud https://moodle.hitsa.ee/pluginfile.php/1721773/mod_resource/content/1/21.%20sajandi%20raamatukogu.pdf

Raamatukogud Eestis. Loetud https://www.kul.ee/et/eesmargid-tegevused/raamatukogud.

Eesti Rahvusraamatukogu koduleht. Loetud https://www.nlib.ee/

Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu koduleht. Loetud https://www.nlib.ee/