SISSEKANNE # 9

EI RÄÄGI INFOTEADUSEST, VAID ANNAN

KOLM HEAD RAAMATUSOOVITUST

Kirjandusminister saadeti erru, seega pean ohjad enda kätte rabama. Lugesin läbi Jelizaveta Aleksandrova-Zorina romaani „Väike inimene“, mida ma julgen soovitada juba puhtalt Jüri Ojamaa suurepärase tõlke pärast. See raamat räägibki sellest, mida pealkiri ütleb – väikesest inimesest Venemaa äärealal, ühes mõttetus polaarjoonetaguses tööstuslinnakeses, mis vegeteerib korruptantide ja kurjategijate käpa all. See inimene, lihtne insener, tähtsusetu mutrike, kes seni süsteemi kuulekalt orjanud on, jääb saatuse tahtel alasi ja haamri vahele, tappes provotseerimise käigus püssilasuga linna kurikuulsa jõugujuhi Mogila, ja temast saab ühtäkki heidik, kes peab varju otsima asotsiaalide seast linna prügimäel. Samas kujuneb temast kättemaksja, kes püüab õiglust jalule seada. Raamat on kirjutatud nii pagana hästi, s.t. kujundirikkalt ja veenvalt, mistõttu on raske uskuda, et autor on noor naiskirjanik (sündinud 1984), kellele see on debüütromaan. Raamatu oleks kirjutanud justkui vana elukogenud ja erudeeritud kirjanik, sest tekst on niivõrd nüansirikas ja kohati lausa filosoofiline. Igatahes mulle avaldas suurt mõju, kohati võttis seest õõnsakski. Ma arvan, et mõned lõigud vajavad tsiteerimist siin ja praegu:

„Inimesed jagunevad nendeks, kes oma arveid ei maksa, ja nendeks, kes maksavad võõraid arveid.“ (Mogila tõdemus, lk. 11).  

Varem oli Ljutõil (raamatu peategelane, väike inimene Saveli Ljutõi) olnud tunne, et tema tulevik on juba möödas, aga minevik ei olegi pärale jõudnud. Venivad hallid argipäevad kuhjusid, hingasid üksteisele kuklasse ning juba oli tulnud nähtavale selle talumatult igava ja pika rodu saba. Kuid endale küünarnukkidega teed tehes olid tunginud sellesse rodusse päevad, mis pöörasid ta elu pahupidi, nii et Ljutõi tundis, kuidas möödanik jäi tema najale rippuma nagu tüütu sõbranna ja tulevik tõukas selga. (lk. 21)

„Mul oli üks tuttav, uljaspäine poiss,“ alustas ootamatult Saam (jõugu liider pärast Mogila surma). „Hüppas langevarjuga, kihutas end turvavööga kinnitamata saja neljakümnega, magas võõraste naistega ja sõi noa otsast. Ei elanud isegi kolmekümneseks.“ – „Kas langevari ei avanenud?" mühatas Trebenko. (korrumpeerunud miilitsaülem) – „Ei, mees läks hommikul sigarettide järele ja jäi jalakäijate ülekäigurajal auto alla.“ (lk. 25-26)

„Elu on nagu pudel viina,“ porises purjus Saam, pannud pea Jupatsi õlale. „Näib, et võtad pitsi või paar ja läheb lõbusamaks, aga mida rohkem jood, seda nirum tunne on…“ – „Oh ei,“ raputas too naerdes pead, „elu on nagu pudel. Aga mida sa sellesse valad, kas viina, vett või mürki – see on juba sinu enda asi. See ongi tah-te-va-ba-dus,“ raius Jupats silbikaupa. (lk. 35)

Solvumine on nagu pind, mis valutab, kuni sa pole seda välja tõmmanud. (lk. 36)

Polkovnik Trebenko oli pärit Donbassist. Lihtsameelne ukrainlane on nagu rosinata sai ja Trebenko ei liigutanud sõrmegi, kui tal sellest kasu polnud. (lk. 51)

Linna ümbritsevaid sopkasid vaadates sai kindral aru, et siin elatakse nagu saarel, äralõigatuna riigist ja naaberasulatest, kuhu sõita tuli mitu tundi ning jalgsi minna terve ööpäev üle õõtsuvate soode ja läbi metsatihniku, kus puud olid ühte põimunud nagu saatused. Linn, mida ümbritses põlismets, surus end vastu riigipiiri ning linnal oli ükskõik, mis väljaspool teda toimub. Taigas nagu tsoonis on omad seadused ning see morn väikelinn elas taiga seaduste järgi, mis ütlevad, et ellu jääb kõige tugevam ja püssita inimene on õigusteta inimene. (lk. 64)

Elu on see, mida me elust mõtleme, armastus on see, mida me armastuseks nimetame. (lk. 66)

Ja nii edasi. See raamat on täis erakordselt poeetilist keelt ja filosoofiat ja kummalisel kombel filoso-feerivad peenelt linna kõige suuremad kurikaelad. Näiteks korruptsioonist läbiimbunud tehasejuht Karimov, kelle kinnismõtteks oli saada tabamatuks sarimõrvariks, mõtiskles trellide taga elu üle ning leidis, et alles vanglas sai ta selle, mida ei saa osta mingi raha eest – vabaduse, sest „vabadus on vabadus kõigest – ja eelkõige vabadusest! / - / Vangla – see on ümbritsev maailm. Me kõik oleme asjaolude, harjumuste, nõrkuse, oma suguvõsa ja eluloo vangis, lõpuks oleme vangis ka oma kehas, mis ütleb, kuidas me peame elama. Ja väike korter, milles veedame aastaid – selle lukud on tuge-vamad kui minu kongi riivid ning seinad on veel paksemad! Kas see linn ei ole siis kartser? Elate siin nagu okastraadist aia taga ning kogu riik on teile kättesaamatu nagu vabadus vangile, te kõik oleksite otsekui süüdimõistetud…“ (lk. 248-250) Kas need Karimovi sõnad pole justkui Raskolnikovi elufilosoofia teisendus, kas siit ei kuma läbi Dostojevski ja Vonneguti vaimu?  Aga väike inimene, n-ö. ühiskonna mutrike, kelleks seekord on teispool trelle võtmekimpu kõlistav vangivalvur, mõistab elu omamoodi: „Sul oli kõik olemas. Raha, võim, korter Moskvas… Kõik oli olemas. No ütle, mis sul puudu oli?/ - / Sa oleksid pidanud kavalamalt töötama, kas sa tead, kui palju meil tapetakse? Ja kedagi ei saada kätte. Linn on väike, kõik teavad, kes kelle tappis, aga tõestada ei suudeta.“ Ja lõpetuseks, Karimovit sõrmega ähvardades ja naerul näoga jutuotsa kokku võttes: „E-ei-ei, sina oled kartseris! Aga mina olen vabaduses! Lähen, kuhu tahan, ja elan, kuidas jumal juhatab!“ (sealsamas). Jah, erinevad elufilosoofiad, sest – elu on see, mis me temast mõtleme… Nii ongi. Väga õpetlik raamat, 10/10.

www.apollo.ee

Siis ma lugesin läbi Vladimir Voinovitśi „Karvamütsi“ – väga tabav nõukogude argielu absurdseid tahke lahkav romaan. Kirjanik Jefim Rahlin ja tema kompromissitu võitlus karvamütsi pärast. Karvamütse jaotatakse Kirjanike Liidu liikmetele hierarhilistel alustel: silmapaistvaimatele kirjanikele põdravasikanahast, tuntud kirjanikele piisamrotinahast, tunnustatud kirjanikele koopaoravanahast, reakirjanikele küülikunahast. Jefim Rahlin on toimekas juudi vanamees, kes on kaheksateist aastat olnud Kirjanike Liidu liige ja kirjutanud üksteist raamatut, mis, tõsi küll, on pikad ja igavad, kuid see-eest ühesõnaliste pealkirjadega, et neid saaks lükkida ristsõnadesse – mis omakorda on jälle nagu maast leitud reklaam. Rahlin kirjutab ainult headest inimestest ning püüab ka ise olla väga hea inimene. Ja tal on juba olemas ilus hundinahast müts. Ühel päeval kuuleb Rahlin, et kirjanikele eraldatakse karva-mütse ja olgugi et tagasihoidliku inimesena ei pea ta seda üldse tähtsaks, ootab ta siiski tunnustatud ja produktiivse nõukogude kirjanikuna üht soliidset mütsi. Paraku antakse talle vaid keskmise karvkattega kassi nahast müts, mille peale Rahlin tõeliselt solvub. Talle, kel juba on hundinahast müts! Pealegi on kolleeg Baranov, kes on kirjutanud vaid ühe raamatu, kuid enamjaolt laaberdab ringi, saanud küülikunahast mütsi ning säärane ebaõiglus krutib Rahlini sassi. Ja kuigi neid mütse saab osta turult iga suvalise hangeldaja käest, on nüüd asi on põhimõttes. Algab tragikoomiline mütsiodüsseia, mis päädib õnneliku lõpuga: Rahlin saab oma ihaldatud karvamütsi – tõsi küll, surivoodil. Nii et väga tore sissevaade breźnevistlikku ühiskonda, mille totrusest sündis ometigi nii palju anekdoote. Soovitan soojalt. 10/10.

www.raamatukoi.ee

 

Kolmandaks  Bill Brysoni reisiraamat Austraaliast („Maakera kuklapoolel. Rännakud päikesest kõrbenud riigis“) ja ei pidanud pettuma, sest ta vaatleb seda mõistatuslikku kontinenti täpselt niisuguse humoorika prisma alt, et ühtegi müüti ei jää purustamata ning kõik stereotüübid saavad võimendatud. Heatahtlikult tögades, muidugi. Sest kui Bryson oleks teinud vastupidi, oleks see raamat kõigest üks Lonely Planeti väljaanne. Konstruktiivne ja informatiivne, aga igav. Bryson võtab kergelt, mis ei tähenda küll seda, nagu tal ei oleks Austraalia vastu huvi. Vägagi on! Näiteks selgitab ta meile Austraalia poliitilise elu eripära, refereerides parlamendis aset leidnud sõnavahetuse saadiku Wilson Tuckey ja peaministri Paul Keatingi vahel: 

Tuckey: „Te olete idioot. Te olete täiesti lootusetult…“ – Keating: „Pidage suu! Pidage suu ja istuge maha, te igavene siga… Miks te oma suud kinni ei hoia, kloun?... Selle mehe intellekt on võrdne kurjategija omaga… See kloun aina segab kogu aeg vahele.“ (lk. 133)

www.apollo.ee

Ühtlasi märgib Bryson, et Keatingi leksika siinjuures oli veel vägagi viisakas, arvesse võttes, et istungiprotokollidesse on jõudnud ka niisugused epiteedid nagu sitakotid, kriminaalne rämps, odavad rotid, lollakad ropu suuga tõugud, kuserotid, kirpe täis rakatsid, lõhnastatud alfonsid, selgrootud limukad, põmmpead, ebamoraalsed petised, uimased räimed (sealsamas). On tervitatav, et televisioon kannab parlamendis toimuvaid arutelusid üle, mis annab publikule võimaluse nautida pindi õllega ja mugavas tugitoolis austraaliapäraste solvangute rikkalikku varasalve. Tänu taevale on meil olemas YouTube, mis selle toreda meelelahutuse meilegi koju kätte toob.

Bryson tunneb end lõbustatult ka Austraalia teeatlase indeksit lugedes ja teavitab lugejat, et need kohad on kõik ka päriselt olemas: Wee Waa, Poowong, Burrumbuttock, Suggan Buggan, Boomahnoomoonah, Waaia, Mullumbimby, Ewlyamartup, Jiggalong, Tittybong. Vaat mis juhtub, kui inglane kirjutab üles aborigeenide leelutusi – kahtlemata oli kohanimede kaardilekandmine esimeste uusasukate jaoks noil kaugeil karmidel aegadel üks väheseid lõbusaid ajaviiteid. Ei saa ju ometi jääda tõsiseks, kui hakkad elama kohas, mis saab kandma Wooloomooloo nime.

Ja veel meeldib mulle lugu Austraalia veinitööstuse ajaloost, millele panid aluse Saksamaalt pärit talunikud. Nüüd peavad austraallased end maailma suuremateks veiniasjatundjateks, aga kui Briti veiniekspert Len Evans 1950. aastail riiki külastades ühes maahotellis klaasikest veini tellida soovis, põrnitses hotelliomanik teda pikalt ja uurivalt ning küsis siis: „Mis te olete mingi pede või?“ (lk. 148).

And now for something completely different. Paul Keating:

 

Aussie way!