SISSEKANNE # 9

EI RÄÄGI INFOTEADUSEST, VAID ANNAN

KOLM HEAD RAAMATUSOOVITUST

Kirjandusminister saadeti erru, seega pean ohjad enda kätte rabama. Lugesin läbi Jelizaveta Aleksandrova-Zorina romaani „Väike inimene“, mida ma julgen soovitada juba puhtalt Jüri Ojamaa suurepärase tõlke pärast. See raamat räägibki sellest, mida pealkiri ütleb – väikesest inimesest Venemaa äärealal, ühes mõttetus polaarjoonetaguses tööstuslinnakeses, mis vegeteerib korruptantide ja kurjategijate käpa all. See inimene, lihtne insener, tähtsusetu mutrike, kes seni süsteemi kuulekalt orjanud on, jääb saatuse tahtel alasi ja haamri vahele, tappes provotseerimise käigus püssilasuga linna kurikuulsa jõugujuhi Mogila, ja temast saab ühtäkki heidik, kes peab varju otsima asotsiaalide seast linna prügimäel. Samas kujuneb temast kättemaksja, kes püüab õiglust jalule seada. Raamat on kirjutatud nii pagana hästi, s.t. kujundirikkalt ja veenvalt, mistõttu on raske uskuda, et autor on noor naiskirjanik (sündinud 1984), kellele see on debüütromaan. Raamatu oleks kirjutanud justkui vana elukogenud ja erudeeritud kirjanik, sest tekst on niivõrd nüansirikas ja kohati lausa filosoofiline. Igatahes mulle avaldas suurt mõju, kohati võttis seest õõnsakski. Ma arvan, et mõned lõigud vajavad tsiteerimist siin ja praegu:

„Inimesed jagunevad nendeks, kes oma arveid ei maksa, ja nendeks, kes maksavad võõraid arveid.“ (Mogila tõdemus, lk. 11).  

Varem oli Ljutõil (raamatu peategelane, väike inimene Saveli Ljutõi) olnud tunne, et tema tulevik on juba möödas, aga minevik ei olegi pärale jõudnud. Venivad hallid argipäevad kuhjusid, hingasid üksteisele kuklasse ning juba oli tulnud nähtavale selle talumatult igava ja pika rodu saba. Kuid endale küünarnukkidega teed tehes olid tunginud sellesse rodusse päevad, mis pöörasid ta elu pahupidi, nii et Ljutõi tundis, kuidas möödanik jäi tema najale rippuma nagu tüütu sõbranna ja tulevik tõukas selga. (lk. 21)

„Mul oli üks tuttav, uljaspäine poiss,“ alustas ootamatult Saam (jõugu liider pärast Mogila surma). „Hüppas langevarjuga, kihutas end turvavööga kinnitamata saja neljakümnega, magas võõraste naistega ja sõi noa otsast. Ei elanud isegi kolmekümneseks.“ – „Kas langevari ei avanenud?" mühatas Trebenko. (korrumpeerunud miilitsaülem) – „Ei, mees läks hommikul sigarettide järele ja jäi jalakäijate ülekäigurajal auto alla.“ (lk. 25-26)

„Elu on nagu pudel viina,“ porises purjus Saam, pannud pea Jupatsi õlale. „Näib, et võtad pitsi või paar ja läheb lõbusamaks, aga mida rohkem jood, seda nirum tunne on…“ – „Oh ei,“ raputas too naerdes pead, „elu on nagu pudel. Aga mida sa sellesse valad, kas viina, vett või mürki – see on juba sinu enda asi. See ongi tah-te-va-ba-dus,“ raius Jupats silbikaupa. (lk. 35)

Solvumine on nagu pind, mis valutab, kuni sa pole seda välja tõmmanud. (lk. 36)

Polkovnik Trebenko oli pärit Donbassist. Lihtsameelne ukrainlane on nagu rosinata sai ja Trebenko ei liigutanud sõrmegi, kui tal sellest kasu polnud. (lk. 51)

Linna ümbritsevaid sopkasid vaadates sai kindral aru, et siin elatakse nagu saarel, äralõigatuna riigist ja naaberasulatest, kuhu sõita tuli mitu tundi ning jalgsi minna terve ööpäev üle õõtsuvate soode ja läbi metsatihniku, kus puud olid ühte põimunud nagu saatused. Linn, mida ümbritses põlismets, surus end vastu riigipiiri ning linnal oli ükskõik, mis väljaspool teda toimub. Taigas nagu tsoonis on omad seadused ning see morn väikelinn elas taiga seaduste järgi, mis ütlevad, et ellu jääb kõige tugevam ja püssita inimene on õigusteta inimene. (lk. 64)

Elu on see, mida me elust mõtleme, armastus on see, mida me armastuseks nimetame. (lk. 66)

Ja nii edasi. See raamat on täis erakordselt poeetilist keelt ja filosoofiat ja kummalisel kombel filoso-feerivad peenelt linna kõige suuremad kurikaelad. Näiteks korruptsioonist läbiimbunud tehasejuht Karimov, kelle kinnismõtteks oli saada tabamatuks sarimõrvariks, mõtiskles trellide taga elu üle ning leidis, et alles vanglas sai ta selle, mida ei saa osta mingi raha eest – vabaduse, sest „vabadus on vabadus kõigest – ja eelkõige vabadusest! / - / Vangla – see on ümbritsev maailm. Me kõik oleme asjaolude, harjumuste, nõrkuse, oma suguvõsa ja eluloo vangis, lõpuks oleme vangis ka oma kehas, mis ütleb, kuidas me peame elama. Ja väike korter, milles veedame aastaid – selle lukud on tuge-vamad kui minu kongi riivid ning seinad on veel paksemad! Kas see linn ei ole siis kartser? Elate siin nagu okastraadist aia taga ning kogu riik on teile kättesaamatu nagu vabadus vangile, te kõik oleksite otsekui süüdimõistetud…“ (lk. 248-250) Kas need Karimovi sõnad pole justkui Raskolnikovi elufilosoofia teisendus, kas siit ei kuma läbi Dostojevski ja Vonneguti vaimu?  Aga väike inimene, n-ö. ühiskonna mutrike, kelleks seekord on teispool trelle võtmekimpu kõlistav vangivalvur, mõistab elu omamoodi: „Sul oli kõik olemas. Raha, võim, korter Moskvas… Kõik oli olemas. No ütle, mis sul puudu oli?/ - / Sa oleksid pidanud kavalamalt töötama, kas sa tead, kui palju meil tapetakse? Ja kedagi ei saada kätte. Linn on väike, kõik teavad, kes kelle tappis, aga tõestada ei suudeta.“ Ja lõpetuseks, Karimovit sõrmega ähvardades ja naerul näoga jutuotsa kokku võttes: „E-ei-ei, sina oled kartseris! Aga mina olen vabaduses! Lähen, kuhu tahan, ja elan, kuidas jumal juhatab!“ (sealsamas). Jah, erinevad elufilosoofiad, sest – elu on see, mis me temast mõtleme… Nii ongi. Väga õpetlik raamat, 10/10.

www.apollo.ee

Siis ma lugesin läbi Vladimir Voinovitśi „Karvamütsi“ – väga tabav nõukogude argielu absurdseid tahke lahkav romaan. Kirjanik Jefim Rahlin ja tema kompromissitu võitlus karvamütsi pärast. Karvamütse jaotatakse Kirjanike Liidu liikmetele hierarhilistel alustel: silmapaistvaimatele kirjanikele põdravasikanahast, tuntud kirjanikele piisamrotinahast, tunnustatud kirjanikele koopaoravanahast, reakirjanikele küülikunahast. Jefim Rahlin on toimekas juudi vanamees, kes on kaheksateist aastat olnud Kirjanike Liidu liige ja kirjutanud üksteist raamatut, mis, tõsi küll, on pikad ja igavad, kuid see-eest ühesõnaliste pealkirjadega, et neid saaks lükkida ristsõnadesse – mis omakorda on jälle nagu maast leitud reklaam. Rahlin kirjutab ainult headest inimestest ning püüab ka ise olla väga hea inimene. Ja tal on juba olemas ilus hundinahast müts. Ühel päeval kuuleb Rahlin, et kirjanikele eraldatakse karva-mütse ja olgugi et tagasihoidliku inimesena ei pea ta seda üldse tähtsaks, ootab ta siiski tunnustatud ja produktiivse nõukogude kirjanikuna üht soliidset mütsi. Paraku antakse talle vaid keskmise karvkattega kassi nahast müts, mille peale Rahlin tõeliselt solvub. Talle, kel juba on hundinahast müts! Pealegi on kolleeg Baranov, kes on kirjutanud vaid ühe raamatu, kuid enamjaolt laaberdab ringi, saanud küülikunahast mütsi ning säärane ebaõiglus krutib Rahlini sassi. Ja kuigi neid mütse saab osta turult iga suvalise hangeldaja käest, on nüüd asi on põhimõttes. Algab tragikoomiline mütsiodüsseia, mis päädib õnneliku lõpuga: Rahlin saab oma ihaldatud karvamütsi – tõsi küll, surivoodil. Nii et väga tore sissevaade breźnevistlikku ühiskonda, mille totrusest sündis ometigi nii palju anekdoote. Soovitan soojalt. 10/10.

www.raamatukoi.ee

 

Kolmandaks  Bill Brysoni reisiraamat Austraaliast („Maakera kuklapoolel. Rännakud päikesest kõrbenud riigis“) ja ei pidanud pettuma, sest ta vaatleb seda mõistatuslikku kontinenti täpselt niisuguse humoorika prisma alt, et ühtegi müüti ei jää purustamata ning kõik stereotüübid saavad võimendatud. Heatahtlikult tögades, muidugi. Sest kui Bryson oleks teinud vastupidi, oleks see raamat kõigest üks Lonely Planeti väljaanne. Konstruktiivne ja informatiivne, aga igav. Bryson võtab kergelt, mis ei tähenda küll seda, nagu tal ei oleks Austraalia vastu huvi. Vägagi on! Näiteks selgitab ta meile Austraalia poliitilise elu eripära, refereerides parlamendis aset leidnud sõnavahetuse saadiku Wilson Tuckey ja peaministri Paul Keatingi vahel: 

Tuckey: „Te olete idioot. Te olete täiesti lootusetult…“ – Keating: „Pidage suu! Pidage suu ja istuge maha, te igavene siga… Miks te oma suud kinni ei hoia, kloun?... Selle mehe intellekt on võrdne kurjategija omaga… See kloun aina segab kogu aeg vahele.“ (lk. 133)

www.apollo.ee

Ühtlasi märgib Bryson, et Keatingi leksika siinjuures oli veel vägagi viisakas, arvesse võttes, et istungiprotokollidesse on jõudnud ka niisugused epiteedid nagu sitakotid, kriminaalne rämps, odavad rotid, lollakad ropu suuga tõugud, kuserotid, kirpe täis rakatsid, lõhnastatud alfonsid, selgrootud limukad, põmmpead, ebamoraalsed petised, uimased räimed (sealsamas). On tervitatav, et televisioon kannab parlamendis toimuvaid arutelusid üle, mis annab publikule võimaluse nautida pindi õllega ja mugavas tugitoolis austraaliapäraste solvangute rikkalikku varasalve. Tänu taevale on meil olemas YouTube, mis selle toreda meelelahutuse meilegi koju kätte toob.

Bryson tunneb end lõbustatult ka Austraalia teeatlase indeksit lugedes ja teavitab lugejat, et need kohad on kõik ka päriselt olemas: Wee Waa, Poowong, Burrumbuttock, Suggan Buggan, Boomahnoomoonah, Waaia, Mullumbimby, Ewlyamartup, Jiggalong, Tittybong. Vaat mis juhtub, kui inglane kirjutab üles aborigeenide leelutusi – kahtlemata oli kohanimede kaardilekandmine esimeste uusasukate jaoks noil kaugeil karmidel aegadel üks väheseid lõbusaid ajaviiteid. Ei saa ju ometi jääda tõsiseks, kui hakkad elama kohas, mis saab kandma Wooloomooloo nime.

Ja veel meeldib mulle lugu Austraalia veinitööstuse ajaloost, millele panid aluse Saksamaalt pärit talunikud. Nüüd peavad austraallased end maailma suuremateks veiniasjatundjateks, aga kui Briti veiniekspert Len Evans 1950. aastail riiki külastades ühes maahotellis klaasikest veini tellida soovis, põrnitses hotelliomanik teda pikalt ja uurivalt ning küsis siis: „Mis te olete mingi pede või?“ (lk. 148).

And now for something completely different. Paul Keating:

 

Aussie way!

SISSEKANNE # 8

Kuidas otsida DISCOVERY andmebaasist. Õpetlik video on siin:

https://www.youtube.com/watch?v=QI1YuiihXMU

ELEKTROONILINE KIRJASTAMINE. VEEBIPLATVORMIDE VÕRDLUS

SISSEKANNE # 7

ELEKTROONILINE KIRJASTAMINE

Praktiline töö nr. 1. Veebiplatvormide võrdlus: XinXii, Draft2Digital, Calameo, Smashwords

Kuna eesmärgiks on kirjastada e-raamat, aga varasem kogemus puudub, siis lähtusin põhimõttest, et üles leida kõige lihtsamad platvormid, mis antud teenust pakuvad.  Esimeseks sammuks oli leida internetist veebileht, mis teeks eelvaliku minu jaoks lihtsamaks ning reastaks populaarsed platvormid. Minu enda valikukriteeriumid on lihtsus, konkreetsus, usaldusväärsus. Näiteks abistas mind esmase infoga veebileht https://www.shoutmeloud.com/popular-platforms-self-publish-ebook.html.  

Alustan platvormist XinXii (http://www.xinxii.com), sest see tundus mulle kõige lihtsam ja silmadega haaratavam. Ehkki platvorm kannab hiinakeelset nimetust (hiina k. xinxi – informatsioon), on see Saksamaal, Berliinis 2008. a. asutatud e-raamatute kirjastamiseks ja levitamiseks mõeldud veebiplatvorm. Tegutsetakse kõik-ühest-kohast (all-in-one) printsiibil, teenuseid pakutakse kaheksas - inglise (ameerika ja briti), saksa, prantsuse, itaalia, vene, hispaania, portugali ja hollandi – keeles. Sihtgrupiks on nn. sõltumatud autorid/kirjastajad. XinXii koduleht defineerib sellistena noori, algajaid autoreid, kes ei kuulu ega taha kuuluda suurte raamatukirjastajate või –poodide ketti, s.t. need, kes kirjastavad oma raamatu täielikult ise (do-it-yourself-ideoloogia). Huvilistele on lihtne ja konkreetne korduma kippuvate küsimuste lehekülg (FAQ), kust vajalik info on lakoonilises vormis olemas (aga kõik küsimused saavad vastuse). Minimalistlik kujundus on suur pluss – midagi ei plingi (flash, reklaam vms), tekst ei koorma silmi. Visuaal on meeldiv.

XinXii on suures osas tasuta platvorm. Ei tohiks olla mingeid varjatud tasusid (ülekandetasud vms). Kui luua sinna personaalne konto – proovisin järele, väga lihtne -, siis tekitatakse sulle isiklik portfoolio (MyXinXii), kus saad oma toimetamisi jälgida ja korraldada. Pakkumisel on kolm paketti – XinXii Basic,  Plus ja Power. Ilukirjandus (fiction) on kõikjal tasuta, kuid erinevus tuleb levitamisulatusest. Basic-pakett võimaldab e-raamatut levitada vaid XinXii keskkonnas, Plus jagab infot ka teiste levitajatele, aga luuletusi ei kirjastata ja miinimummaht on 10 lk teksti. Power on Plus-paketiga peaaegu identne, kuid selles antakse teosele ka ISBN-tähis ja kuna see on Saksamaal registreeritud platvorm, siis antakse sundeksemplar ka sealsele rahvusraamatukogule. Teadusliku sisuga raamatute kirjastamine on tasuline.

XinXii eeldab, et autoril on tekst (või audiofail)  juba eelnevalt valmis tehtud, kõigi kujunduselementidega (sh. pildid) ning võimaldab teksti üles laadida 16 failitüübis:  Adobe PDF (.pdf),  ePUB,  Microsoft Word (.doc/ .docx),  Microsoft PowerPoint (.ppt/.pps/.pptx),  Microsoft Excel (.xls/.xlsx), Mobipocket / Kindle-formaat  (mobi),  mp3 (audioraamatud),  OpenOffice Text Document (.odt, .sxw), - OpenOffice Presentation Document (.odp, .sxi),  OpenOffice Spreadsheet (.ods, .sxc), lihttekst (.txt), Rich text format (.rtf).  Teksti XinXii ei redigeeri, mahu osas piiranguid ei sea. Faili maksimumsuurus on vaikimisi 150 MB, kuidsuuremaid võimaldatakse üles laadida eelnevalt kasutajatoega kokku leppides.

Üleslaadimine toimub kiiresti. Võib avaldada pseudonüümi all ja avaldada üht kontot kasutades mitme eri kirjanikunime all, autor saab määrata ise hinna. Sisu ja vormistus on autori enda vastutus, kuigi soovitusliku vormistuse leiab XinXii allalaaditavast käsiraamatust (http://www.xinxii.com/gratis/xinxii/XinXii_Styleguide_EN.pdf). XinXii pakub 24/7 tehnilist tuge, levitamist suurtes müügikettides (Amazon, Barnes&Noble, Kobo, Tolino jne).

Kujutan ette, et XinXii platvorm sobib väga hästi näiteks bakalaureuse- või magistritööde avaldamiseks, kus kõik vorming on eelnevalt paigas.

XinXiile sarnane platvorm on USAs, Oklahomas tegutsev platvorm Draft2Digital  (https://www.draft2digital.com) – lihtne ja minimalistlik, võibolla liigagi lakooniline FAQ on samuti kergesti loetav. Ka siin on sisu ja vorming teksti üleslaadija enda vastutus, platvorm pakub tehnilist abi ja tagab e-raamatu levitamise suurtes müügikettides. Eeldatakse, et autor teab ise kõige täpsemalt, mis on tema soov, Draft2Digital ei redigeeri ega piira sisu. Koduleht väidab, et piisab vaid Word Document formaadis faili üleslaadimisest, pärast mida tehakse toimetamise töö ja konverteeritakse soovikohaselt e-raamatuks või pehmeköiteliseks raamatuks. Antakse ka ISBN-kood. Tasu selle töö eest ei võeta, küll aga võetakse 15% igalt müüdud eksemplarilt.  Neil puudub oma nn käsiraamat stiilide kohta, kuid mõned tehnilised soovitused antakse siiski (kodulehel on üleval vastavad lingid). Huvitaval kombel ei tee nad ettekirjutusi töö struktuurile, vaid paluvad lihtsalt ja arusaadavalt peatükid markeerida/ pealkirjastada. Raamatu kaanekujunduse võib samuti üles laadida (soovituslik 1600X2400), mis kohandatakse sobivaks veebikeskkonna enda poolt. Märksõnad kliendile on mugavus ja kiirus (moto: “Keep writing. Keep your rights. We’ll help with the rest.”

Prantslaste 2008. a. loodud platvorm Calameo (https://en.calameo.com) kujutab endast samuti lihtsat e-raamatu kirjastamise platvormi, mis mitteärilistel eesmärkide puhul pakub tasuta teenust. Kui kasutaja loob endale tasuta konto, siis saab ta kohe oma teksti üles laadida.  Mina laadisin antud keskkonnas üles korralikult vormistatud referaadi (wordi dokument), et aru saada, millised võimalused mul tekivad teksti edasitoimetamisel. Võimaluste arsenal on tegelikult päris lai: publifikatsioonile saab luua sisukorra, lisada pilte, videoid, audioriba, välise ja sisemise lingi. Toimetatud materjal on võimalik aktiveerida (avalik veebis) või deaktiveerida (jääb ainult konto omanikule nähtavaks), võimalik on seadistada e-raamat privaatse dokumendina. Allalaadimine kontolt on samuti võimaldatud. Tasuta põhipakett võimaldab 15 GB salvestusruumi, üleslaetud avalike materjalide arv pole piiratud (privaatseadistusega materjalide arv on piiratud 50-le). Piirang on seatud ka lehekülgede arvule ühe publifikatsiooni kohta – kuni 500). Kui valida tasulised variandid (Premium ja Platinum Pro), siis on mõistagi võimalusi rohkem, näiteks piiramatu publifikatsioonide arv ilma mahupiiranguta, täielik juurdepääs statistikale, allalaadimise ja väljatrüki võimaldamine kõikidele, sh. kontole registreerimata lugejatele. Kõik on üldiselt arusaadavas vormis esitletud, kliendile abiks on HelpCenter, kus saab enam-vähem ammendavad vastused.

Lõpetuseks vaatlen Smashwordsi  (https://smashwords.com), mis on 2008. a. USAs loodud veebipõhine e-kirjastamise ja levitamise platvorm, sihtgrupiks nagu XinXii’gi puhul sõltumatud autorid ja kirjastajad. Nende koduleht on põhjalik ja informatiivne. Esmakülastaja jaoks on infot ehk liigagi palju – korraga kõike ei haara (võrreldes näiteks minimalistliku Draft2Digitali lehega. Kodulehelt leiab pika intervjuu platvormi looja Mark Cokeriga, küsimused “kellele, miks ja kuidas” saavad põhjalikult vastatud. Lisaks on vabalt allalaetav mahukas juhend – “Smashwords Style Guide” (117 lk, https://www.smashwords.com/books/view/52). Põhimõtteliselt kajastab see kõike A-st Z-ni, mis puudutab e-kirjastamist samm-sammulises perspektiivis (abistavad pildid ja joonised). Tegevusplaani kohaselt laeb autor käsikirja platvormile üles Wordi tekstidokumendi formaadis (Pdf-formaati ei toetata – see tuleb eelnevalt Wordi dokumendiks konvertida) ning seejärel toimib vastavalt juhendile – koduleht eeldab, et algaja autor võiks sellega iseseisvalt hakkama 2-3 tunniga. Pakutakse ka tasulist vormistamisteenust (hinnad kodulehel 40-110 USD vahel). Tegelikult siit koorubki minu jaoks välja üks miinus – juhend on liiga pikk ning oma käsikirja kooskõlastamine kõikide vormistusreeglitega on aeganõudev. Ka XiiXii platvorm nõudis autorilt tähelepanelikumat redigeerimist, kuid juhend tundus oluliselt lihtsam.  Kui juhendist läbi närida, siis tegelikult tundub avaldamisprotsess iseenest lihtne 8-punktiline teekond: 1) teose pealkirjastamine ja lühitutvustus, keele valik (eesti keel on valitav); 2) hinnastamine – võimalus avaldada tasuta, lasta lugejatel hind määrata ja ise hind määrata (miinimumhind: 0,99 USD), sealjuures võib lubada esimesed 20 lehekülge muuta tasuta kättesaadavaks; 3) kategoriseerimine (novell, romaan, näidend vms); 4) indekseerimine (märksõnade lisamine); 5) avaldamisformaatide määramine (näiteks pdf, html, rtf, epub, mobi); 6) raamatu ümbrise üleslaadimine (max 20 MB); 7) käsikirja üleslaadimine (Wordi dokumendi – max 15 MB failina - või epub-formaadis – max 20 MB failina); 8) avaldamistingimustega nõustumine ja lõplik kirjastamine.

Smashwords eeldab, et autor täidab korrektselt juhendit, kasutab etteantud tarkvara ning pärast avaldamist omapoolseid parandusi enam ei lisa (või kui, siis need on tasulised teenused). Smashwordsi plussiks on head levivõimalused suurtes raamatumüügikettides. Sarnaselt mahukale vormistamisjuhendile on neil olemas ka vabalt allalaetav “Smashwords Book Marketing Guide” (https://www.smashwords.com/books/view/305).

Kokkuvõtteks – e-kirjastamise platvorme on internetis väga palju ja erineva tasemega. Vaadeldud nelja seast tundus mulle kõige lihtsam Calameo, kuhu prooviks ühe referaadi üles laadisin. Protsess võttis aega alla 5 minuti. Kui ma tahaksin kaalukamat loomingut üles laadida ja e-kirjastada, siis valiks ehk XinXii ja Draft2Digitali kasutajasõbraliku kujunduse poolest. Smashwords eeldab minu arvates eelteadmisi oma põhjalikkuse pärast.

Kasutatud allikad:

https://www.draft2digital.com

https://en.calameo.com.

https://www.smashwords.com.

https://www.shoutmeloud.com/popular-platforms-self-publish-ebook.html.  

http://www.xinxii.com.