SISSEKANNE # 5

INIMESE JA ARVUTI INTERAKTSIOON

LOENGUPÄEVIK

Kirjutasin loengupäevikut inimese ja arvuti interaktsiooni teemal. Välja tuli niimoodi:

“12.10.2018 kuulasin Mati Mõttuse (David Lamasi materjalidele tuginevat) loengut inimese ja arvuti interaktsiooni teemal ehk kuidas suhestuvad omavahel inimene ja tehnoloogia. XXI sajandil oleme jõudnud kiire tempoga punkti, kus arvuti ümbritseb meid peaaegu kõikjal: nutitelefonis, nutiteleris, tänavakaameras, ühissõidukite validaatorites - tundub, et autogi on tänapäeval juba neljarattaline, mobiilne arvuti kui pelgalt automobiil. Ja mõnel võibolla on kodus isegi tehisintellektuaalne külmkapp, mis analüüsib kapis sisalduva põhjal toitumisharjumusi, või wc-pott, mis lahendab hügieeniprobleeme ja kontrollib ehk tervislikku seisunditki. Tehnoloogiline areng on seda hämmastavam, et alles 1950-60ndail aastail oli arvuti toasuurune elektronlampidel ja releedel põhinev monstrum, mida teenindas mitukümmend inseneri. Ja Philadelphia "superaju", esimese arvuti ENIACi kohta käis linnalegend, et kui see kord täiel võimsusel tööle pannakse, jääb kogu linn pimedusse - arvuti oli nii energiamahukas. Nüüd, kaks inimpõlve hiljem on arvuti kohalolu nii totaalne, et me ei isegi taju seda - võtame seda kui loomulikku keskkonda: inimesed ei teeninda enam masinat, mis vastutasuks mõned strateegilised arvutused ära teeb, vaid masinad teenindavad inimest, kes aeg-ajalt need oma muutuvate vajaduste järgi ümber programmeerib.

Nähtub, et inimest ja arvutit seovad sotsiaalsed, psühholoogilised, tehnilised ja disaini puudutavad aspektid. Briti teadlane Paul Dourish on uurinud inimese ja arvuti suhestumise ajaloolist tausta ja välja toonud viis etappi: 1) elektriline - arvuti kui programmeerija tööriist, tavakasutajaid ei olnud (nende jaoks oli see ilmselt masin kusagil salalaboris, mis teenindas jumal teab kelle huve ning võis halvemal juhul linna elektrita jätta, eks); 2) sümbolipõhine - arvuti õpetati tundma binaarset koodi, ta kuuletus programmeerijale sümbolite kaudu; 3) tekstipõhine - arvuti sai aru sõnadest ja tekstist, mis sisestati temasse käsuridadena; 4) graafikapõhine - graafiliste kasutajaliidese külgepookimine arvutile andis kasutajale tänapäevased võimalused arvutit enda heaks tööle rakendada (1980ndad ja edasi); 5) käegakatsutav/kombitav suhestumine - arvuti ja inimene tunnetavad üksteist füüsiliselt ning personaalselt (nutitelefon, mis on personaalse konfiguratsiooniga; nutiteler, mis tunneb kasutaja eelistusi).

Briti arvutiteadlane ja psühholoog Yvonne Rogers on uurinud inimese/arvuti suhestumise psühholoogilist-sotsiaalset aspekti: millisel viisil saab inimene arvutist kasu. Ta toob välja erinevad teooriad: 1) klassikalised - uuriti, kuidas inimene arvutit kasutab ja millised on seejuures tema võimed-oskused; 2) modernsed - uuriti inimese arvutikasutust ühiskonnas, nn. tegevusteooriaid, kuidas inimesed jagavad arvutikasutust, kuidas käituvad erinevates situatsioonides, kaasati kasutajapõhise disaini elemente; 3) kaasaegsed, tulevikku pürgivad teooriad - arvuti/inimese suhestumist uuritakse mitte ainult pragmaatilisest  (kuidas arvuti abil midagi ära teha), vaid ka tunnetuslikust küljest lähtuvalt (milline on inimese kogemus, saadud emotsioon arvutiga lävides).

SA infoteadlane John M. Carroll on inimese/arvuti suhestumise ajaloos märkinud kolme momenti: 1) esialgu keskenduti arvuti süsteemikomponentidele, seejärel 2) ülesandele, mida süsteemiga peale hakata, kuidas see kasutajale otstarbekaks muuta, ja lõpuks 3) katsed siduda komponendid ja kasutajasõbralikkus materiaalsete ja sotsiaalsete väärtustega.

Interaktsiooni võib vaadelda kolme lainena. Esimene keskendus funktsionaalsusele (kuidas toode toimib, kuidas inimene sellega hakkama saab), teine laine keskendus ülesehitusele (n-ö. laborist argiellu tulek, kvalitatiivsed uuringud ning reaalsed sammud inimese ja arvuti vajaduspõhiseks sidumiseks), kolmas laine keskendub detailidele (inimese ja arvuti emotsionaalne suhe: kas ja kuidas on võimalik inimese eelistusi  määrata/suunata/muuta).

Loengu teine pool käsitles interaktsiooni Tallinna Ülikooli õppekavast lähtuvalt (ülevaade õppimis-võimalustest, laboritest, praktilise kogemuse hankimisest). Üliõpilasele, kes soovib oma tulevikku ühel või teisel määral infotehnoloogiaga siduda, annab ülikool nii teoreetilised teadmised kui praktilised oskused ning võimaldab ka vahendid, et neid testida.

Minu jaoks oli see kahtlemata kõige huvitavam ja mõtlemapanevam loeng, kuna teema ise tekitab palju küsimusi - loengust sõltumata. Kuidas on mu enda personaalne suhe arvutiga? Kas ma tahan, et arvuti tunneks mu iseärasusi detailideni ja mis sellest oleneb? Et cetera, et cetera... Ma näen siin ohte: pilgujuhtimine või inimeste kiipimine võib tuua üldist või personaalset kasu, mugavust kõigile - aga võib-olla on interaktsioon ka instrumendiks, et kontrollida ühiskonda? Ma ei tea. Võib-olla mõtlen ma liiga orwelliliku mõttemustri järgi. Igatahes sellistele radadele mu mõtted ekslema läksid, kuid kahtlemata näen ma inimese ja arvuti interaktsoonis - kui see toimub inimese hüvanguks - suurt tulevikuperspektiivi.”

Allikad:

* Lamas, D; Mõttus, M. (2018) What is Human-Computer Interaction? https://dti6001.files.wordpress.com/2018/10/mati_mottus_hci_2018.pdf
* Mõttus, M., Põldoja, H. (2018) Inimese ja arvuti interaktsiooni akadeemilise suuna tutvustus https://www.youtube.com/watch?v=_Jm0zOntVEc
* Bellis, M. (2018) The History of the ENIAC Computer. Loetud aadressilt: https://www.thoughtco.com/history-of-the-eniac-computer-1991601 (16.10.2018)

Jah, nii ma kirjutasin. Tegelikult ma vist ei taha, et külmkapp mu toitumisharjumusi revideerib või wc-pott minu teiseste produktide konsistentsi põhjal mu tervislikku olukorda skaneerib. Külmkapi ülesanne on olla täis ja vetsupoti ülesanne on asjasd allavett lasta. Mulle meeldib vanakooli lähenemine. Nagu John McClane (Bruce Willis) sedastas: “As far as I'm concerned, progress peaked with frozen pizza.” (Die Hard 2). Noh, ma vaatan tiba kaugemale.

http://www.tzr.io/yarn-clip/5c7fad13-1ceb-432a-b7a1-217481dc6047

SISSEKANNE # 4
Rubriik: Küsimused ja Vastused :)

RAAMATUKOGUNDUS  LÄÄNEMAAILMAS JA EESTIS 19. SAJANDIL

·         Milles seisnes avalike raamatukogude rajamise angloameerika ja mandri-Euroopa kontseptsiooni erinevus? 

19. sajandil hakati Suurbritannia ja Ühendriikides rajama avalikke raamatukogusid, mis olid kantud ideest, et ühiskonna jätkusuutliku arengu  saab tagada vaid kogu elanikkonna haridustaseme tõstmine, s.t. haridus ei saa olla kitsa ringi privileeg. Pärast avalike raamatukogude seaduse vastuvõtmist 1850. a. lubati üle 10 000 elanikuga linnades asutada munitsipaalraamatukogusid, mida peetakse ülal laekunud maksudest. Aegamööda kujunes välja avalike raamatukogude süsteem ühes suurema keskraamatukogu ja tema filiaalidega. Ameerikas tegutses avalik raamatukogu kindla kogukonna maksumaksja raha toel ning teenindas sedasama kogukonda. Põhimõtteline eripära angloameerika kontseptsioonis oli kirjanduse vaba kasutavus: kõik raamatukogus olevad väljaanded peavad olema avariiuleil, piiranguteta juurdepääsuga kõigile. Üldkasutatav raamatukogu pidi olema kirjanduse vahendamisel neutraalne – vastutus, valikuvabadus jääb lugejale. Vaba juurdepääs teatmekogule on angloameerika avaliku raamatukogu korralduslik põhiprintsiip.

Mandri-Euroopas, eeskätt Saksamaal ja Prantsusmaal, lähtuti avalike raamatukogude kontseptsioonile pisut teise nurga alt. Saksamaa kui olemuselt väga dogmaatiline ühiskond lähtus rahvaraamatukogude asutamisel samuti hariduslikest eesmärkidest, kuid erinevalt angloameerika neutraalsest suhtumisest lugejasse, kus ta võis lugeda vabal valikul kõike, püüti siin lugejale pakkuda ainult „head, kõlbelist, harivat“ kirjandust. Rahvapedagoogika põhimõte seisnes selles, et riik võtab rahva haridustaseme tõstmise oma vastutusalaks. Nii ei saanud ka rahvaraamatukogu olla neutraalne valgustusasutus, mis ei teeni kellegi poliitilisi ja religioosseid huve.  Ka Prantsusmaal lähtus rahvaraamatukogude teke filantroopililistest, religioossetest, humanistlikest ja sotsiaalsetest kaalutlustest. Seega: mandri-Euroopas püüdis riik suunata rahva lugemisharjumust ja –eelistusi, mis angloameerika kontseptsiooni järgi oli välistatud.

·         Kas 19. sajandi teisel poolel tegutses Eestis teadusraamatukogusid ning kui, siis millised need olid? Millised tunnused lasevad neist kõnelda kui teadus-raamatukogudest?

Teadusraamatukogu ülesanne on teadusinformatsiooni kogumine, säilitamine, töötlemine ja kättesaadavaks tegemine kõikidele oma lugejatele. Eestis tegutses sellisena Tartu ülikooli raamatukogu, mille kogusid täiendati järgmistel alustel: raamatuid tuleb hinnata nende teadusliku, mitte bibliofiilse väärtuse järgi; originaaltöid (eriti ilukirjandus) eelistada tõlgetele; mitte osta terveid raamatukogusid, vaid valida neist vajalik. Siin ilmnevadki teadus-raamatukogule omased jooned. Kogude kavakindlale täiendamisele aitas kaasa ülikooli 1803. a põhikirjaga määratud stabiilne eelarve ning püsivad sidemed kindlate raamatukauplustega. Teaduse arengu seisukohast olulisi vanemaid teoseid, maakaarte ja käsikirju lisandus ostudena oksjonitelt või annetusena saadud eraraamatukogudest (J. G. Herder,  J. I. J. v. Essen, Fr. Recke, Fr. Giese, G. Bergmann, Fr. M. Klinger, A. Neustrojev jt).  Juba 1818. aastal sai Tartu ülikooli raamatukogu Saksamaal asutatud ülikoolide väljaannete vahetusühingu Tauschverein der deutschen Universitätsschriften liikmeks. 19. sajandi lõpuks sõlmiti vahetussidemed teistegi Lääne-Euroopa, Jaapani ja USA ülikoolidega. Raamatute vahetus muutus eriti intensiivseks 1893. aastast, mil hakkasid ilmuma Tartu Ülikooli toimetised. Kasutamist hõlbustasid hästi koostatud kataloogid.

Teadusraamatukogudena saab käsitleda ka seltside kogusid (Eesti Kirjameeste Selts, Õpetatud Eesti Selts, Eesti Üliõpilaste Seltsi raamatukogu), kuna need võtsid endale ülesande koguda ja säilitada eestikeelset kirjandust – see on arhiivraamatukogu peamine ülesanne. Kogud olid killustatud ja väikesed, kuid eesmärk oli õilis. Kogude täiendamiseks vajalikku raha hangiti pidude ja näitemüükide korraldamisega, kuid kirjastajate poole pöörduti ka eraviisiliselt. Samuti kutsuti üles annetama. EÜSi raamatukogu peetakse Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu eelkäijaks.

·         Milline raamatukogu toimis tollase Vene impeeriumi koosseisu kuulunud Eesti seisukohalt rahvusraamatukoguna? Milles väljendus selle (nende) raamatu-kogu(de) rahvusraamatukogu funktsioon?

Eestikeelseid raamatuid korjas ka Tartu ülikool, kuid eesti rahvusliku kirjanduse kogumise võttis n-ö. peamise ülesandena enda kanda EÜSi raamatukogu (vt eelmine vastus).  Eesti Kirjameeste Selts oli taolise ülesande püstitanud juba varem, kuid seltsi tegevus oli 1880ndate aastate lõpus soiku jäänud. Uus lootus pandi Eesti Üliõpilaste Seltsile, kelle raamatukoguhoidjale Oskar Kallasele pani Villem Reiman juba 1889. a. südamele, et kogu peab olema täielik ja omandama kõik eesti keeles ja eesti rahva kohta kirjutatud raamatud. Ühtlasi tulevat need kataloogida. Ja kõik see - Eestis ilmunud või Eestit puudutavate trükiste  kogumine, säilitamine ja kättesaadavaks tegemine sõltumata nende ilmumiskohast, sealhulgas kataloogimine ja statistika – ongi rahvusraamatukogu põhiline funktsioon.

·         Millist tüüpi raamatukogudest võis saada lugemisvara 19. sajandi teisel poolel elanud eestlane? Kas raamatute laenutamine oli kõikjal tasuta?

Eestlane võis lugemisvara saada rahvaraamatukogust, mille asutajaks oli rahvas ise. 1860-1870ndad aastad tähendasid ühiskonnas suurt majanduslikku edasiminekut, eriti talurahva seas. Sellega kaasnes ka hariduslike ja kultuuriliste vajaduste kasv. Kui varem tuli algatus raamatukogu asutamiseks pastorilt, siis nüüd said asutajaks kooliõpetajad. Rahva-raamatukogude traditsioon sai alguse just Lõuna-Eestis ja eriti Viljandimaal, kus majan-duslikud olud olid paremad ning rahvas ärksam. Nende eesmärk oli hariv/valgustuslik – vähese tasu eest võis seda igaüks kasutada. Näiteks 1860. a. Hans Wühneri asutatud rahva-raamatukogu Tarvastus võttis lugemismaksu 1 kopikas raamatu pealt, aga kel seegi oli koormav, sai tasuta. Lugemisraha oli mõeldud uute raamatute soetamiseks, summa järgi on hea jälgida ka lugejaskonna aktiivsust.

Huvitav näide on Haljala kihelkonnas Virumaal 1872. a. ärksa Danel Pruuli asutatud nn Metsiku Õppija Selts, mille liikmed tasusid 1 rubla aastas raamatute ostmiseks. Olid ka veel nn aastalugejad, kes maksid 50 kopikat aastas. Tähenduslik on põhikirja järgi eelistused raamatute soetamisel: esimeses järjekorras populaarteaduslik kirjandus ja juturaamatud, kooliõpikud ja alles siis – kui raha jätkub – vaimulik kirjandus.

Raamatukogusid rajati ka laulu- ja mänguseltside juurde, mida juhtis tavaliselt seltsi aktiivseim liige – kooliõpetaja. Mõned raamatukogud asutati vallavalitsuse poolt. Põhja-Eestis oli koguduste raamatukogusid. Mõnel pool asutati ka ärilise eesmärgiga raamatukogusid, näiteks raamatukaupmehe poolt, aga neid oli vähe. Harva saadi toetust vallalt, sissetulek tuli siiski lugemismaksudest, mille suuruse kehtestas iga raamatukogu juhatus ise. Tema otsustas ka lektüürivaliku.

Linnades polnud raamatukogude areng nii kiire. Linnad olid saksastunud, eestikeelne linnakodanlus oli alles kujunemisjärgus, kultuurihuvid võrreldes majanduslike huvidega teise-järgulised. Siiski tegutsesid linnades raamatukaupluste juures raamatukogud, kus laenutus mõistagi oli tasu eest. Need olid siiski ajutised, sest koos äriga kadus ka raamatukogu.

Raamatukogusid asutasid ka linnaseltsid („Vanemuine“ Tartus, „Endla“ Pärnus jt) ja mitmed muud karskus- ja erialaseltsid (nt. Tartu Eesti Põllumeeste Selts) Ainult kahes väikelinnas – Paides ja Valgas – oli raamatukogu asutajaks linn; selle kogud olid aga napid ja saksakeelsed/-meelsed.

Kokkuvõttes: eestlane maal sai raamatu kätte – väikese tasu eest - rahvaraamatukogust, milliseid tekkis ärkamisaegses tuhinas palju; linnaelanik seltside juures tegutsevatest kogudest. 

Kasutatud allikad:

·         Veskimägi, Kaljo-Olev. Kahte kappi on ühhetassa majas tarvis: leiwakappi ja ramatokappi. Eesti raamatukogude ajalugu. Tallinn, 2000.

·         Volodin, Boriss. Maailma raamatukogude ajalugu. Tallinn, 2005.

·         Tartu Ülikooli raamatukogu ajaloost. Loetud aadressilt:  https://utlib.ut.ee/ajaloost (09.10.2018).

                                                                                                                                                                                                   

SISSEKANNE # 3

UUS LOOTUSTANDEV INFOTEADLANE VERA HILLEBRAND
(M.A. Instituts für Bibliotheks- und Informationswissenschaft)

https://www.ibi.hu-berlin.de/de/institut/personen/hillebrand/P_FOTO_normal

Artikkel lugemiseks: https://doi.org/10.1515/iwp-2017-0053
Lihtsalt huvi pärast.

VANA-HIINA RAAMATUKOGUD

SISSEKANNE # 2

VANA-HIINA RAAMATUKOGUD

Referaat

            Rumal on raamatuid välja laenata,

 sama rumal on raamatuid tagasi anda.

 (hiina vanasõna)

            Hiina ühiskond ja kultuur tervikuna arenesid täiesti iseseisvalt, kulgedes sajandeid häirimatult oma rada. Ka esimesed raamatukogud Hiinas tekkisid väljaspool Lähis-Ida ja Vana-Kreeka mõjusid ning kujunes välja mudel, mis levis teistessegi Kagu-Aasia maadesse – nii etendas Hiina neile seda rolli, mis oli Kreekal lääne tsivilisatsioonide suhtes. Seetõttu võib nii Kreekat kui Hiinat pidada tänapäevase raamatukogu sünnimaaks.

Varaseimad Hiina territooriumilt leitud kirjamälestised pärinevad Shangi dünastia ajast u 14. sajandist eKr  ning kujutasid endast pealiskirju loomaluudel ja kilpkonnakilpidel. Neid mälestisi uurinud arheoloogid täheldasid, et kuigi märgisüsteem polnud allutatud kindlatele reeglitele – märgid olid kraabitud nii paremalt vasakule kui vastupidi, suuri ja väikseid sümboleid kasutati läbisegi, vaheldumisi püstises ja külili asendis - , kujutasid need siiski kindlat funktsioneerivat kirja, mida kasutasid oraakelpreestrid religioossetel eesmärkidel – et suhelda jumalatega.

Esimesele bambusele ja siidile jäädvustatud tekstid ilmusid Zhou dünastia ehk nn Kevadsügise ajastul (hiina k. Chunqiu, 770-476 eKr), mis sai nime sellest perioodist kirjutatud ajalookroonika järgi. Sel ajal hakati koostama juba tekste, oraaklist sai kirjatundja, hakkas välja kujunema kirjakeel. Vanimad kirjapandud tekstid pärinevad u 800 e.Kr ning on üldiselt tuntud kui viis klassikalist teost. Muutuste raamat (I ching), mis kujutas endast tuleviku tõlgendamise käsiraamatut, on neist kõige vanem ja tuntum. Ajaloo raamat (Shu ching) hõlmas varasemate valitsejate ja nende nõunike suulist pärimust, Oodide raamat (Shi ching) oli lüürilise poeesia antoloogia ning Riituste raamat (Li ching) koondas kõik tähtsamad tseremoniaalsed tekstid. Viimane teos, Kevadete ja sügiste annaalid, on kirja pandud arvatavasti riigimehe ja filosoofi Kong Fuzi (551-479 eKr) enda poolt ning selle ühiskondlik tähtsus peegeldub  juba ainuüksi ajastu nimes – veel enam, konfutsiaanlik eetika ja maailma-nägemus  määrasid Hiina saatust ka järgnevad 2500 aastat.

Zhou ajastul kasutati bambust (tso) pikemate tekstide jaoks (rohkem kui 100 sõna), lühemad tekstid kirjutati puittahvlitele (fang). Siid (si) ilmus 5.-3. sajandi  vahel ning jäi kasutusse peaaegu tuhandeks aastaks, ehkki ta oli väga kallis materjal. Paberit (zhi) hakati kirjutusmaterjalina kasutama Hani dünastia ajal 2. sajandil pKr.  

Zhou ajastusse jääb ka esimeste raamatukogude sünd.  Varaseim tüüp oli  mengfu  (“nõukoda” – riiklike õukonnaraamatukogude hiina variant), mida juhatasid kroonika-kirjutajad. Üheks neist peetakse Vana-Hiina filosoofi Lao Zid (6.-5. sajand, taoismi rajaja), kelle hoole all tegutses Luoyangi keiserlik “Taevaarhiiv” - teda peetaksegi esimeseks suureks raamatukoguhoidjaks.  Sealsed fondid olid algselt mõeldud kasutamiseks ainult keisrile endale ja isikutele, kes keisri arvates vajasid raamatuid oma ülesannete paremaks täitmiseks. Hiina keisririiki peeti “taevaliku keisririigi” sümboliks, mille eesotsas seisis taeva antud piiramatu võimuga, kosmilist korda kehastav keiser. Raamat kui tarkuse allikas oli keiserlik privileeg ja riigiametnikud, kes töötasid õukonnaraamatukogudes, vastutasid keisri laitmatu  reputatsiooni  eest – kõigi tulevaste põlvkondade ees. Seega oli raamatutega tegelemine väga prestiiźne valdkond pikkadeks sajanditeks. Keiser käis ise raamatukogus lugemas, kuid võis kasutada ka spetsiaalsete ettelugejate abi. Raamatuid vajati pragmaatilistel põhjustel -  nendest ammutati teavet maa elanikkonna ja piiride kohta, otsiti õigustusi valitsejate võimule -, aga ka hariduslikel eesmärkidel (ettekujutuse loomiseks valgustatud valitsemisest ja ustavate riigiametnike koolitamiseks).

“Nõukodade” kõrval tegutses  shuyuanid (“raamatuametid” – riiklike teaduskeskuste hiina variant), mis kaudselt meenutasid araabia “teadmiste koda” ja “tarkuste koda” või museioni, sest nende tegevus põhines raamatukogul, neisse kutsuti tööle teadlasi ja seal  toimus õppetöö. Seejuures ei keskendutud siin mitte niivõrd säilitamise- kui just teenindusfunktsioonile – tagada õpetlastele juurdepääs raamatutele. Esimesed niisugused asutused tekkisid Tangi dünastia valitsemise ajal (608-907), nende õitsenguperiood jäi Songi dünastia valitsemise aega (960-1279). 

 Lisaks oli Hiinas arvukalt eraraamatukogusid, esimeste kohta on andmeid juba Zhou dünastia aegadest. Need võisid olla väga mahukad: näiteks ajaloolane ja riigitegelane Sima Guang (1017/19-1086) omas “Üksildase rõõmu aia” nimelises raamatukogus ca 10 000 valdavalt ajalooalast teost. Kuid erinevalt Euroopast olid eraraamatukogud väga kinnised asutused – keegi peale omaniku pereliikmete ei tohtinud seal hoitavatest raamatutest midagi teada. Mitme sajandi vältel tegelesid omanikud pelgalt kollektsioneerimisega, raamatute müümine või kõrvaletoimetamine oli keelatud ja vaadeldav kuriteona. Raamatute ringlust koos võimetusega ringelda iseloomustas levinud vanasõna: “Rumal on raamatut välja laenata, sama rumal seda tagasi anda”. 

Vahemeremaade ja Lähis-Ida raamatukogudega võrreldes jäid need sajandeiks muutumatuiks, näiteks mengfu oli peamine raamatukogutüüp Hiinas veel 20. sajandi hakul. Või kui muutused aset leidsid, siis olid need ajas n-ö. “venitatud” lääne mõistes hoomamatult pikale perioodile. Hiina raamatukogude eripäraks oli peale kasutajate ringi piiratuse ka orienteerumine eeskätt fondide loomisele ja nende täitmisele. Raamatuid koguti ja säilitati oskuslikult, teatud ajavahemike järel toodi need välja tuulduma.  Hoidlana olid kasutusel nn paviljonid, mis kandsid poeetilisi nimesid, näiteks Jinkui (“Kuldne korv”). Hoidlates töötasid kirjutajad, kes ümberkirjutuste kõrval koostasid uusi raamatuid ja kogumikke valitsejate tegevuste kohta. Arvukate ümberkirjutamiste tõttu esines koopiates sageli vigu, nende kindlakstegemiseks hakati Lääne-Hani dünastia ajal  raamatuid võrdlema. Lisandus veel üks oluline funktsioon – tagada raamatute autentsus.  Ühtlasi valiti võrdlemise käigus välja põhivariant, mida etalonina trükkida ja levitada.

Nagu mainitud, oli raamatute omamine keiserlik privileeg ja keisri ilmeksimatust suvast võis sõltuda ka raamatute saatus. Keiser Qin Shi Huangdi (valitses aastail 259-201 eKr), kes rajas ühtse keskvõimuga Qin impeeriumi ja alustas suure müüri ehitamist kaitseks põhjapoolsete nomaadide vastu, s.o. ladus tänapäevase Hiina vundamendi, keelustas kõigil teistel peale tema enda raamatute omamise. Veelgi enam, 213 eKr  andis ta oma suurnõuniku Li Si kaudu teada, et kõik raamatud, mis talletavad ajaloolist mälu enne Qini impeeriumi, tuleb põletada.  Konfutsiaanlikud tekstid, sh. Ajaloo, Oodide ja Riituste raamat, seati tabu alla – surmanuhtluse ähvardusel keelati nende omamine, isegi nendest rääkimine. Ametnikele seati kohustus koostada 30 päeva jooksul ettekanded  raamatute ärakorjamisest ja hävitamisest, vastasel juhul ähvardas neid sunnitöö – päeval laduda suurt müüri ja öösel valvata müüri vahipostil. Aga ka siin rakendus Hiinale omane pragmaatilisus: alles lubati jätta meditsiini ja põllumajandust puudutav kirjandus, kuid koguda tuli see keiserlikku raamatukokku. Sündmust on peetud nn “esimeseks kultuurirevolutsiooniks”, aga mõistagi polnud see sajaprotsendiliselt edukas – paljud raamatud pääsesid tänu arvukatele ja erakordselt kinnistele eraraamatukogudele, mille sisu oli teada üksnes pereliikmetele. Kuna tsentraliseerimise käigus juurutati uus, lihtsustatud kirjasüsteem, siis oli keisri arvates puhtpragmaatisel kaalutlusel õigustatud vanade tekstide hävitamine, et need ei takistaks uue levimist. Aga isegi kõige raamatuvaenulikum keiser Liu Bang (206-195 eKr) lähtus arusaamast, et raamatud tähendavad võimu ja kogus neid võimu säilitamise nimel – ehkki hävitades jälle kõik need, mis tema arusaama järgi olid kasutud.

Seevastu Hani dünastia keiser Wu Di (140-87 eKr), kes pidas end suureks bibliofiiliks ja oli uhke oma “mäekõrguse raamatuvirna” üle (tema kogus oli üle 30 000 kirjarulli), käskis keiserlikku keskraamatukokku kokku koguda kõik maailma raamatud. Eraraamatukogude omanikke julgustati kompensatsiooni eest avama oma fonde, et neis sisalduv saaks raamatuametites ümber kirjutatud. Hoidlad on tühjaks rüüstatud, mistõttu raha eest saadud täiendused võeti ilma suurema autentsuskontrollita vastu ja kogudesse jõudsid pahatihti võltsingud – sageli väga kõrgel tasemel tehtud. Paremaks ülevaateks ja autentsuse tagamiseks andis keiser Cheng Di 26 eKr palee raamatukoguhoidjale Liu Xianile ülesandeks korrastada ja süstematiseerida “nõukoja” raamatuvaramu  (töö viis lõpule tema poeg Liu Xin). Seda kataloogi tunti “Seitsme lühikese kommentaari” nime all ja sisaldas keisri jaoks soovitusi lugeda raamatut tervikuna (“Võib lugeda kõike”), osaliselt (“Võib lugeda osaliselt”) või jätta see keisri enda otsustada (“Võib soovitada Tema Kõrgeaususele”). Raamatud jaotati seitsmesse alaliiki (üldine; klassika; filosoofia, poeesia; sõjateadus; astronoomia ja matemaatika; meditsiiniline, kaubanduslik ja religioosne kirjandus) ning paljud eksemplarid varustati autori eluloo ja raamatu sisu lühikokkuvõttega, samuti andmetega ümberkirjutamise ja toimetamise kohta. Kataloogiti 603 nimetust ja 13 219 kirjarulli.

Rahulikud Lääne-Hani (206 eKr – 9 pKr)  ja Tangi (607-940) dünastia ajastud olid soodsad ka raamatutele ja kogudele. Paberi kasutuselevõtt tegi kirjutusmaterjali odavamaks: üks tööline suutis päeva jooksul toota 2000 paberilehte. 5.-8. sajandil hakati tegema tõmmiseid kivitahvlitele graveeritud raidkirjadest ning 8.-9. sajandil kujunes välja puutahvlitele sisselõigatud tekstidel põhinev trükitehnika (ksülograafia). Varaseim sel viisil trükitud säilinud hiinakeelne raamat pärineb aastast 868. Songi (960-1279) ja Yuani (1280-1368) dünastia ajal hakkasid trükitud raamatud domineerima käsitsikirjutatud raamatute üle.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et ehkki raamatute trükkimine puulõigete abil soodustas nende levikut Hiinas ja väljaspool riigi piiregi, siis raamatukogu fondide kättesaadavus ning eritüübiliste raamatukogude omavahelised suhted jäid endistviisi piiratuks. Ei muutunud ka ühegi raamatukogutüübi ühiskondlik roll. Riiklik paleeraamatukogu ja “raamatuametid” keskendusid fondide täiendamisele, säilitamisele ja taastamisele. Selleks oli ka põhjust, sest rahututel aegadel kiputi  fonde kriitilise pilguga “üle vaatama”. Teenindav funktsioon, nagu me näeme Vana Maailma raamatukogudes, on Hiinas traditsiooniliselt olnud alati teisejärguline. Aja jooksul juurdepääsu muidugi laiendati, aga ettevaatlikult, teatava sordiini all. Aga ka siis võis raamatuid lugeda ainult kohapeal,  juhul kui soovija oli enne palvekirja esitanud. Raamatute väljalaenutamisse suhtuti veelgi suuremate reservatsioonidega. Et mõista Hiina raamatukogude eripära ja arengut, tuleb see paigutada kohalikku konteksti – muutused pole võrreldavad euroopalikul ajatunnetuse skaalal. Tormilist arengut  Hiina raamatukogudes kunagi aset ei leidnud, sisemised muudatused (ennekõike avanemise suunas)  kulgesid aegamisi, näiliselt sajanditepikkuse vaikelu taustal.

Kasutatud allikad:

·         Burke, P. Mis on kultuuriajalugu? TLÜ Kirjastus, Tallinn 2011, lk. 93.

·         Lerner, F. The story of libraries. From the invention of writing to the computer age. Second edition. Continuum: New York & London, 2009, p. 40-48.

·         Polastron, L. X. Books on fire. The tumultuous story of the world’s great libraries. Thames & Hudson: 2007, p. 80-105.

·         Volodin, B.  Maailma raamatukogude ajalugu. Tallinn, 2005, lk. 57-67.

·         History of Chinese libraries.   Loetud aadressil:

http://marciazeng.slis.kent.edu/Dunhuang/libraryhistory.htm (30.09.2018)