SISSEKANNE # 13
Infoteadus on teadus informatsiooni,
eeskätt salvestatud informatsiooni edastamisest infoloojatelt info
tarbijatele. Eesmärk on luua käsitlus organisatsioonide ja üksikisikute
infokeskkonnast, infovajadusest, infohankimise viisidest ja inforessursside
korraldusest sellisel kujul, et see võimaldaks soovitud informatsiooni kiiresti
kätte saada (Kalervo Järvelin, 1995).
Infoteadus kui multidistsiplinaarne
uurimisvaldkond, mis on seotud erinevate teadmiste vormidega ja mille
keskseks mõisteks on inimkonna salvestatud informatsioon (Marcia J.
Bates, 1999).
Infoteadus on praktilise tegevuse
teenistuses olev distsipliin (William Paisley, 1990).
Infoteadus on teadmiste hankimise
teadus (Järvelin, Pertti Vakkari).
Infoteadus on distsipliin, mis
uurib infokäitumist, info omadusi ja infovoogude juhtimist ning infotöötluse
vahendeid tagamaks optimaalset juurdepääsu infole ja selle kasutamisele. Interdistsiplinaarne
teadusharu, kujunenud koos teiste teadusharudega (matemaatika, loogika,
lingvistika, psühholoogia, arvutitehnoloogia, graafika jt) (Harold Borko
(1968).
Infoteadus on teadusvaldkond, mis
tegeleb informatsiooni tõhusa kogumise, säilitamise, otsingu ja kasutamisega. seotud
salvestatud informatsiooni ja teadmistega ning tehnoloogia ja
teenustega, mis soodustavad infoprotsesside haldamist ja informatsiooni
kasutamist. Infoteaduse kuulub inimkonna teadmiste säilitamise tagamine ja
põhitähelepanu keskendub informatsiooni esitamisele, organiseerimisele ja
otsingule. Erinevalt arvutiteadusest keskendub infoteadus sotsiaalsele ja
inimfaktorile ning tähelepanukeskmes pole tehnoloogia (Tefko
Saracevic, 2009).
NB!
Salvestatud
informatsioon, interdistsiplinaarsus, kontseptuaalne kaos.
Infoteaduse
kujunemist mõjutanud tegurid: info üleküllus ja sellest johtuv infoväsimus Information Overload Syndrome,
Information Fatigue Syndrome, infobesity, infoxication, data smog. Teaduse
ja tehnika areng XX sajandil. Infoplahvatus:
1970-2002 toodeti
rohkem informatsiooni kui kogu eelneva 5000 a jooksul kokku; New York Timesi
lugeja saab nädala jooksul rohkem infot
kui 17. saj elanud keskmine inglane terve eluea jooksul. Inimene suudab mälus
hoida 7+-2 objekti ning vastu võtta 120 bitti/sek (Miller, Levitin).
·
Vannevar Bush (1945, As We May Think) ja Memex (masin, kuhu võiks sisestada 5000 lk/päevas)
·
Derek de Solla Price (1963) mõtles
välja stsientomeetria – teadustööde mõõtmine ja analüüs.
Infoteaduse kujunemist mõjutanud uurijad:
Marcia
J. Bates (1999) arvates on arengut mõjutanud:
- Henry
E. Bliss – uurimused teadmiste organiseerimisest;
- Samuel
C. Bradford – bibliomeetria ja teaduslike
publikatsioonide hajususe seaduspära;
- Alfred J. Lotka – teadlaste
publitseerimisproduktiivsuse müütmise statistilised meetodid,
- George K. Zipf – sõnade tekstides
esinemissageduse analüüsid;
- Shiyali Ramamrita Ranganathan - viis
raamatukoguteaduse seadust;
- Karl
Ludwig von Bertalanffy – üldine
süsteemiteooria
Tefko Saracevic
peab oluliseks teetähiseks Vannevar Bushi artiklit (1945, As We May Think) ja
rõhutab VINITI rolli info kogumise, sünteesimise ja analüüsimise aspektist,
riikliku instituudina suur võimekus, produktiivsus.
Tuula H. Laaksovirta (1986): Kaks arengusuunda infoteaduse kujunemisel – distsipliin
(informatique) sai alguse 1960ndate algul Prantsusmaal ja see valdkond oli
eelkõige seotud infotöötluse tehniliste vahendite väljatöötamise ja
rakendamisega. Lääne-Euroopas, eeskätt
Saksamaal ja Prantsusmaal, arenes see
valdkond edasi arvutiteaduse (computer science) suunas ning on seotud
arvutiehituse ja infotöötluse üldteooriaga.
Samal ajal arenes N. Liidus teadusinfo
struktuuri ja omaduste ning teadusliku infotöö seaduspärasustega tegelev
teoreetiline distsipliin – informaatika (Aleksandr Mihhailov, Rudźero
Giljarevski, Arkadi Tśornõi 1967). USAs, Suurbritannias, Prantsusmaal, Belgias,
Saksamaal sama valdkond tuntud infoteaduse nime all (information science).
NB! Kaks suunda: 1)
praktiline: informatique => computer
science (Sa, Pr); 2) teoreetiline:
informaatika (NL) => information science (US, Pr, Bel, Sa).
Nicholas
J. Belkin
(1975) peab oluliseks NL teadlaste tööd, eristab kolme suunda: filosoofilist, pragmaatilist ja
semiootilist – kõigis neis käsitleti infoteadust sotsiaalteadusena, rõhuasetus oli teadusliku kommunikatsioonisüsteemi
arendamisel.
Infoteaduse arengut mõjutanud sündmused:
Belglased Paul Otlet ja Henri La Fontaine rajasid 1895 Rahvusvahelise Bibliograafia Instituudi,
millest (millest 1931 sai Rahvusvaheline Dokumentatsiooni Instituut). 1937 –
Rahvusvahelise Dokumentatsiooni Liit (1988 selle baasil Rahvusvaheline
Informatsiooni ja Dokumentatsiooni Liit, 2002 lõpetas tegevuse).
1958 rajati
Ühendkuningriigis Infoteadlaste
Instituut (Institute for Information
Scientists), mille töötajad nimetasid end infoteadlasteks. Instituuti
kuulusid erinevate teadusalade esindajad, kelle põhiülesandeks sai teadusliku
informatsiooni kogumine, töötlemine ja edastamine teadlastele, kes töötasid
uurimis- ja arendusasutustes ning tööstuses. Need teadlased erinesid
laboratooriumis töötavatest teadlastest selle poolest, et nad tegelesid teadusliku
informatsiooni ning teadusliku kommunikatsiooni protsesside uurimisega
1945 – Journal
of Documentation USA-s. Samuel C. Bradfordi monograafia “Dokumentatsioon”
(1948); Tefko Saracevici “Sissejuhatus infoteadusesse” (1970).
Erialaväljaannete olemasolu näitab teadusharu tugevust.
NB! Otlet & La Fontaine:
Rahvusvaheline Bibliograafia Instituut (1895); Infoteadlaste Instituut (1958)
Informatsiooni uurivad paljud teadused. Fritz Machlup ja Una Mansfield (1983) ol loetlenud 40 distsipliini: aju-uuringud,
arvutiteadus, arvutustehnikateadus, automaatide teooria, bibliomeetria,
dokumentalistika, foneetika, elussüsteemide uuringud, geneetilise
informatsiooni uuringud, juhtimisteadused, kognitiivteadus,
kognitiivpsühholoogia, kognitiivneuroteadus, kommunikatsiooniteadus,
kommunikatsiooniteooria, kontrollteooria, krüptograafia, kõneuuringud,
küberneetika, leksikoloogia lingvistika, mustrituvastusuuringud, mänguteooria,
neurofüsioloogia, operatsioonianalüüs, psühhobioloogia, psühholingvistika, raamatukoguteadus, robootika, semantika,
semiootika, süsteemianalüüs, süsteemiteooria, telekommunikatsiooniuuringud,
tehisintellektiuuringud, üldine süsteemiteooria. Neilt
termin „infoteadused“.
Marcia J. Bates ja Mary Niles
Maack
(2010) 11 infot uurivat distsipliini - raamatukoguteadus,
arhiivindus, museoloogia, bibliograafia, dokumendiõpetus, informatsiooni
sotsiaaluuringud, dokumendi- ja źanriuuringud, infoteadus, teadnusjuhtimine, infosüsteemid,
informaatika
– ja lisaks 50 alldistsipliini.
Seega: infohulga kasvu ja IKT kiire arengu
tingimustes tegelevad paljud valdkonnad sellega, et mõtestada muutunud info- ja
infotehnoloogilist keskkonda. Paljud akadeemilised distsipliinid uurivad
informatsiooni erinevaid aspekte: loodusteadused
uurivad meid ümbritsevat looduslikku maailma, sotsiaalteadused inimeste poolt loodud infomaailma, humanitaar- ja kunstiteadused inimeste
loomingu sisu ja konteksti.
Infoteadus uurib eelkõige seda,
kuidas inimesed hangivad, otsivad, organiseerivad, hindavad, säilitavad,
edastavad ja kasutavad salvestatud informatsiooni. Infoteadlased on huvitatud
informatsioonist kui sotsiaalsest ja psühholoogilisest fenomenist ning keskenduvad
eelkõige salvestatud informatsioonile ja sellele, millised on seosed
informatsiooni ja inimeste vahel.
Informatsiooni
arenguetapid võib piiritleda
järgmiselt;
1) infoteaduse
tekkimine kuni aastanini 1958 (infoteaduse instituut);
2) identiteediotsingud
ja liidud, 1958-1977;
3) pöördepunkt
1977-1980 – elektronarvuti rakendamine, teadlaste ja spetsialistide
infovajaduse uuringud;
4) infoteaduse ulatuse
problemaatika 1980 – tänapäevani.
Infoteaduse põhiküsimused:
Marcia J. Bates (1999): 1) füüsiline küsimus: millised on
salvestatud infouniversumi iseloomulikud jooned ja seadused? 2) sotsiaalne
küsimus: kuidas on inimesed seotud informatsiooniga, kuidas nad seda
hangivad ja kasutavad? 3) disaini
küsimus: kuidas oleks juurdepääs salvestatud informatsioonile kõige kiirem
ja efektiivsem?
Andrew Dillon (2007): Milline on
informatsiooni oluline omadus, mida võib seostada erinevate püüdlustega
(suhtlemine, õppimine, infootsing), milles infot tähenduslikult kasutatakse? –
Kuidas liikuda infohaldusmudelilt (hoiustamine, infootsing ja – korraldus)
sellise mudelini, mille abil saaks välja selgitada ja kujundada infohalduse
viise kultuuri, organisatsiooni või indiviidi arengu tagamiseks? -- Kuidas saab
internetipõhise maailma tingimustes positiivselt mõjutada küberinfrastruktuuri?
// NB! Keeruline lähenemine, mitmetahuline tõlgendamine.
Infoteaduse peamised uurimisvaldkonnad ja
uurijad:
Nicholas J.
Belkin (1978)
formuleeris viis huvisfääri:
1)
Informatsioon
kognitiivses kommunikatsioonisüsteemis
2)
Seosed
informatsiooni ja selle looja vahel,
3)
Seosed
informatsiooni ja selle kasutaja vahel,
4)
Soovitud
informatsiooni idee,
5)
Informatsiooni
ja infoedastuse efektiivsus.
Brian C.
Vickery ja Alina
Vickery (1987) neli põhivaldkonda: 1) teaduslik kommunikatsioon; 2)
bibliomeetria; 3) süsteemid, dokumendianalüüs ja infootsingu hindamine; 4)
üldkäsitlused (generalists).
·
Bibliomeetria
= statistiliste ja matemaatiliste meetodite kasutamine raamatute ja
raamatukogude uurimisel.
Peter
Ingwersen (1992):
·
Informatsioon
inimestevahelises, kognitiivsetes kommunikatsioonisüsteemides
·
Soovitud
informatsiooni idee
·
Informatsiooni
ja infoedastamise efektiivsus
·
Informatsiooni
ja tema looja vahelised seosed
·
Informatsiooni
ja kasutaja vahelised seosed.
Tom D. Wilson (2001): infoteadus kui nelja komponendi koostoime: infosisu, infosüsteemid, inimesed,
organisatsioonid.
Chaim Zins (2003-2005) – nn. Delfi uuring, kaasatud 16 riigi 57
infoteadlast; selle tulemusel koostati 10-kategoorialine infoteaduse kaart:
infoteaduse alused, ressursid, teadmustöötajad, sisu, rakendused, tegevused ja
protsessid, tehnoloogia, keskkonnad, organisatsioonid, kasutajad.
Noa Aharony (2011) – search
logs, otsingu logide analüüs.
Tefko Saracevic (2009): eristab kahte põhisuunda – infokäitumise
suund (information behaviour) ja
infotehnika/ süsteemidega/tehnoloogiatega seotud infootsingu suund (information retrieval). Saracevici
järgi keskendus infoteaduse disaini küsimus süsteemidele ja
tehnoloogiatele, sellega hakati tegelema pärast II ms, et toime tulla
infouputusega. Algul perfokaardisüsteem ja mikrofilmid, arvutipõhine infootsing
(termini kasutusele võtja 1947: Calvin N. Mooers). Sotsiaalne küsimus
seotud inimeste ja nende infokäitumisega; füüsiline küsimus seotud
infoobjektide või artefaktidega, mis moodustavad infosüsteemide sisu ja
eeldavad sisuobjektide iseloomustamist. Infoteaduse uuringud keskenduvad
infoobjektide, struktuuride ja protsesside omadustele ning püüavad leida
seoseid ja põhiprintsiipe (bibliomeetria, stsientomeetria, veebimeetria,
informeetria).
Infoteaduse
ajaloo kolm olulist arengut Tefko Saracevici järgi: 1) infootsing
- põhines formaalsel loogikal ja võimaldas
infotöötlust radikaalselt uuel viisil, 1950ndad aastad, 2) relevantsus – seotud inimese infovajaduse
ja infootsingu tulemuse hindamisega, 3) interaktsioon - võimaldab mõista infovahetust ja tagasisidet süsteemi ning infootsingu
protsessis osaleva inimese vahel, 1970ndad aastad.
Wolfgang G.
Stock ja Mechtild
Stock (2013, “Infoteaduse käsiraamat”) jaotavad infoteaduse kolme ossa:
1)
teoreetiline
infoteadus – infootsing ja teadmiste esitamine;
2) empiiriline infoteadus – informeetria ja veebiteadus;
3)
rakenduslik
infoteadus – teadmusjuhtimine, infopädevus, infoturud ja infoühiskonna
problemaatika
Tänapäeval on eelnimetatud infoteaduse klassikalistele
valdkondadele lisandunud digitaalraamatukogu-uuringud, infoarhitektuur, info-,
meedia-, digi- ja andmepädevused, teadmusjuhtimine, infokultuur ja
infopraktika.
Infoteaduse intellektuaalne struktuur:
Tefco Saracevic (2009)
toob esile infoteaduse 2 peamist orientatsiooni:
a)
Suund, mis on seotud üksikisiku
ja ühiskonna infovajaduse ja –kasutamisega;
b)
Suund, mis on seotud
spetsiifiliste informatsioonitehnikate, -süsteemide ja -tehnoloogiatega, et
infovajadust rahuldada ja tagada informatsiooni tõhus organiseerimine ja otsing
(information retrieval).
Tefko Saracevic
kolme uuringu tulemuse põhjal illustreerib infoteaduse intellektuaalse
struktuuri kujunemist ja muutumist:
a)
1958 a toimunud
rahvusvah teadusl inform konverentsi toimetistes avaldatud publikatsioonide
temaatiline analüüs;
b)
White ja McCain (1998)
– bibliomeetriline analüüs, selgitamaks välja infoteaduse uurimisvaldkonnad
1972-1995;
c)
Zhao ja Strotmann
(2008) – bibliomeetriline analüüs – infoteaduse uurimisvaldkonnad 1996-2006.
1958.
a. intellektuaalne struktuur => 7 põhivaldkonda:
1. teadlaste
vajadused kirjanduse ja infoteenuste järele,
2. refereerimis
ja indekseerimisteenuste funktsioneerimine ja efektiivsus,
3. lühikokkuvõtete
ja teadusmonograafiate koostamine, erialainfokeskuste efektiivsus, ajakohased
suundumused, uued teenuste tüübid ja tehnikad,
4. info
säilitamise ja otsingu korraldus, olemasolevate süsteemide võrdlus,
5. info
säilitamise ja retrospektiivse otsingu korraldus, uute süsteemide loomiseks
vajalike vahendite analüüs;
6. info
säilitamise ja retrospektiivse otsingu korraldus, infoteaduse üldise teooria
vüimalikkus.
7. Valitsuste,
erialaühingute, ülikoolide ja tööstusharude kohustused infoteenuste ja
uuringute täiustamiseks.
Howard D. White ja Katherine W. McCain (1998) kaardistasid
bibliomeetrilise analüüsi abil infoteaduse uurimisvaldkonnad 1972-1995
ja esitasid loetelu: eksperimentaalne infootsing, infootsingusüsteemide disain
ja hindamine, viitamisanalüüs, teadus- ja õppekirjanduse seosed, praktiline
infootsing, bibliomeetria, raamatukogu tööprotsessid, -teenused ja –süsteemid
ning nende automatiseerimine, teaduskommunikatsioon, kasutajauuringud,
raamatukogu elektronkataloogid, teistest valdkondadest ülekantavad ideed,
indekseerimisteooria, viitamisteooria, kommunikatsiooniteooria.
Dangzhi Zhao ja Andreas Strotmann (2008) määrasid
bibliomeetrilise analüüsi abil infoteaduse uurimisvaldkonnad 1996-2006:
kasutajauuringud, viitamisanalüüs, eksperimentaalne infootsing, veebimeetria
(statistilis-matemaatiliste meetodite kasutamine veebi uurimisel),
teadmisvaldkondade visualiseerimine, teaduskommunikatsioon, info relevantsus,
info hankimine kontekstis, laste infootsikäitumine, metaandmed ja digitaalsed
ressursid, bibliomeetrilised mudelid, struktureeritud lühikokkuvõtted ja
akadeemiline kirjutamine).
Infoteaduse seos teiste teadusvaldkondadega:
Paisley seob
infoteaduse loodusteadusega, Saracevic kindlalt infotehnoloogiaga, kus
infoteaduse rakendused sõltuvad viimase võimalustest. Samas rakendatakse
infoteaduse uurimusi informaatikas. Seosed on ka matemaatilise
informatsi-ooniteooriaga, mis põhineb asjaolul, et mitmeid informatsiooni
omadusi, eeskätt tema hulka, on võimalik matemaatiliselt väljendada.
Informatsioonil on alati materiaalne kandja – aine või energia – ning ta
esitatakse kodeeritud kujul, tuginedes mingile märgisüsteemile. Kodeerimis-,
salvestus- ja edastusprotsesside üldseaduspärasusi uuribki matemaatiline
informatsiooniteooria, lähtudes informatsioonihulga mõistest (Hartley, 1928).
Seosed
humanitaarteadustega, nt filosoofiaga (Brookesi katsed Popperi ontoloogiaga). Infoteadus
kui sotsiaalteadus, kuna on
keskendunud uuringutele inimestevahelise kommunikatsiooni mõistes (Ingwersen,
Belkin, Järvelin). Ka Tallinna Ülikool
tunnistab infoteaduse sotsiaalteaduseks, sest infoteadusalaseid
tuumikväljaandeid kajastab sotsiaalteaduste
tsiteerimisindeks, õppekavad on valdavalt sotsiaalteadusliku suunitlusega.
Paljud uurijad,
kes peavad infoteadust sotsiaalteaduseks, seostavad seda kommunikatsiooniteadustega.
Teaduslik kommunikatsioon, annoteerimine ja refereerimine,ülevaadete koostamine,
tõlkimine ja infodisain on alati olnud infoteaduse huviorbiidis. Peamiseks
argumendiks on see, et mõlemad valdkonnad keskenduvad inimestevahelisele
kommunikatsioonile. Nii infoteaduses kui ka kommunikatsiooniteadustes
kasutatakse sarnaseid uurimismeetodeid, lähtutakse ühistest põhiteooriatest
nagu üldine süsteemiteooria, informatsiooniteooria jne.
Bates (2015)
soovitab infoteadust vaadelda metadistsipliinina. Interdistsiplinaarsete
seoste arengut infoteaduses mõjutavateks teguriteks on:
•
organisatsiooni infojuhtimise vajadus;
•
raamatukogude ja teiste infoasutuste rolli kasv infotöötlusprotsessides ja
infoühiskonnas tervikuna;
•
infotöötajate rolli kasv infoühiskonnas;
•
infojuhtimissüsteemide arenguks vajalike teadmiste ja oskuste olulisus.
Tugev seos
infotööstusega – globaalmajanduse elujõuline haru. Ping Zhang ja Robert I.
Benjamin (2007) – nn. I-valdkond, toimub vastasmõju nelja komponendi:
informatsiooni, inimeste, tehnoloogia ja organisatsiooni/ühiskonna vahel.
Kokkuvõtvalt
on infoteadus kasutanud üksikprobleemide lahendamisel meetodeid, mis on üle
võetud teistest teadusaladest:
• informatsiooniteooriast (informatsiooni
üldiste omaduste uurimisel, kodeerimisel, säilitamisel ja edastamisel),
• matemaatilisest loogikast (loogikaliste
tuletusprotsesside formaliseerimisel, infoprotsesside algoritmimisel jne),
• semiootikast (infootsisüsteemide
ülesehitamisel, indekseerimispõhimõtete väljatöötamisel, loomulikust keelest
infor-matsioonikeelde ja tagasi tõlkimise probleemide lahendamisel jne),
• lingvistikast (automaattõlke, infokeelte,
indekseerimise ja refereerimise ning terminoloogia küsimuste lahendamisel),
• psühholoogiast (teadusliku informatsiooni
loomise ja kasutamisega kaasnevate
mõtlemisprotsesside analüüsil, infovajaduse uurimisel, masina ja inimese
koostöö küsimuste lahendamisel automatiseeritud infosüsteemide loomisel, informatsiooni
esitlusvormide väljatöötamisel jne),
• teadusloost (teadusliku kommunikatsiooni
küsimuste uurimisel, teadusliku infotegevuse hindamisel ja prognoosimisel,
infotarbijate uurimisel jne),
• tehnikateadustest (info protsesside
mehhaniseerimise ja automatiseerimise küsimustes jne),
•
raamatukogundusest, bibliograafiast ja arhiivindusest (teaduslike dokumentide
vormi ja säilitamise küsimustes,
infoväljaannete optimaalse süsteemi moodustamisel jne).
Infoteadus kui
teadusvaldkond:
Infoteadus on noor teadusharu, mis
kerkis esile pärast II ms – terminit ennast hakati laialdasemalt kasutama
1960ndail aastail. Kontseptsioon pole veel täpselt määratletud, see on veidi
valdkonna arengut pärssinud. Kaks selgelt eristunud suunda: esimene tegeleb
infootsingu tehnoloogiate ja süsteemidega ning on tehniline ja süsteemikeskne;
teine tegeleb infovajaduse ja informatsiooni kasutamisega (infokäitumisega),
keskendub üksikisikule ning on sotsiaalne ja kasutajakeskne.
Infoteadust iseloomustavad järgmised
tunnused:
a)
infoteadus on
interdistsiplinaarne teadus, seosed teiste teadusvaldkondadega on pidevas muutumises ja interdistsiplinaarne
evolutsioon ei ole sugugi lõppenud;
b)
infoteadus on
lahutamatult seotud infotehnoloogiaga – tehnoloogiline imperatiiv on vältimatu
ja mõjutab infoteaduse arengut nii, nagu ta mõjutab paljusid teisi valdkondi ja
kogu ühiskonda;
c)
infoteadus nagu
paljud teised valdkonnad, on aktiivne osaline infoühiskonna arengus ja tal on
tugev sotsiaalne dimensioon, mis on ulatuslikum kui tehnoloogiline dimensioon;
d)
infoteadusel on
tugev teaduslik või uurimuslik komponent, mis mõjutab valdkonna arenguid, kuid
tal on samuti tugev professionaalne komponent, mis keskendub infoteenustele
paljudes keskkondades. Paljud innovatsioonid on pärit just professionaalsest
valdkonnast;
e)
infoteadus on
tugevalt seotud infotööstusega, mis moodustab globaalse majanduse elujõulise ja
väga mitmetahulise haru
Infoteadus kui
tulevikuteadus, millele internet ja infotehnoloogia pidevalt uusi väljakutseid
seab.
Terminoloogiat:
Andmed kui informatsiooni koostisosad
(faktid, märgid, sümbolid või nende kogumid), mis sobivad kogumiseks,
töötlemiseks, säilitamiseks, otsinguks, edastamiseks või tõlgendamiseks.
Informatsioon kui tähenduslikku vormi ehk konteksti
asetatud andmed, millel on reaalne või oletatav väärtus vastuvõtja jaoks.
Teadmised kui indiviidi arusaam iseendast ja
maailmast teatud ajahetkel, mis on seotud nii mõtlemise kui tunnetusega, nii
emotsioonide kui intuitsioonidega ning teadliku ja alateadliku mäluga (nn
vaiketeadmus) (Järvelin, Ingwersen 2005).
Teadmus kui
süstemaatiliseks kasutamiseks korrastatud andmete, informatsiooni,
teadmiste, kogemuste, oskuste ja hoiakute kogum, mida saab vajadusel rakendada
konkreetsete eesmärkide saavutamiseks.
Infokäitumine on infoallikate ja –kanalitega seotud
käitumine, mis sisaldab nii aktiivset kui passiivset info hankimist ja
kasutamist, s.t. nii vahetut suhtlust kui passiivset info vastuvõttu, nt
reklaami jälgimine ilma vajaduseta sellele reageerida.
Infovajadus kui teadvustatud lünk indiviidi
teadmistes, oskustes või kogemustes, mida võib täita mälu kasutades (nt meelde
tuletades, sõpradelt-tuttavatelt küsides, kuhugi helistades, raamatuid
sirvides, veebilehti analüüsides). Infovajaduse seisundi analüüsimiseks peab
lähtuma konkreetsest tööst, ülesandest, probleemist, millega seoses teadmiste
või infopuuduse seisund on tekkinud.
Infopädevus on sobiliku infokäitumise kohandamine
koos kriitilise arusaamisega info arukast ja eetilisest kasutamisest
ühiskonnas, et saada mistahes infokanali või meediumi kaudu infot, mis sobiks
infovajaduse rahuldamiseks (Webber & Johnston, 2000).
Infojuhtimine – organisatsiooni infopoliitika ja
–strateegia väljatöötamine ning infoahela protsesside (info määratlemine,
hankimine, korraldamine, säilitamine, edastamine ja kasutamine ning infotoodete
ja –teenuste arendamine) ja nende toimimiseks vajalike süsteemide efektiivne
juhtimine, tagamaks organisatsiooni eesmärkide saavutamiseks vajalik info õigel
ajal ja kohas.
Teadmusjuhtimine kui juhtimisstrateegia, teadlik ja
eesmärgipärane käsitlus organisatsiooni teadmusest, mis võimaldab luua
tingimused, vahendid, meetodid, mehhanismid, tehnoloogiad, strateegiad ja
põhimõtted teadmiste ja teadmuse tõhusaks loomiseks, hankimiseks.
Infopoliitika on poliitika mis koosneb seadustest,
määrustest, seisukohtadest, normidest, põhimõtetest ning muudest otsustustest
ja tegevustest, mis on seotud info loomise, töötlemise, infovoogude, infole
juurdepääsu ja info kasutamisega, aga ka põhimõtetega, mis määravad
informeerimise, suhtlemise ja organisatsioonikultuuri ning millel on mõju
ühiskonna koostoimele.
Infostrateegia on infopoliitika detailne väljendamine
eesmärkide, sihtide ja tegevuste kaudu eesmärkide saavutamiseks kindla perioodi
jooksul.
Infoühiskond ja teadmuspõhine ühiskond – WHAT?
Infoühiskonna
kontseptsioon tekkis 1960ndail.
·
Fritz Machlup (1962) - „teabetööstus“ (knowledge industry).
·
Peter F. Drucker (1969) – „infotööstused“ (information
industries).
·
Yoneju Masuda (1972) –
„infoühiskond“, termin Jaapanist, rahvusvaheliselt tegid termini tuntuks
Stanfordi ülikooli uurijad Marc Porat ja Edwin Parker
(1975-1977).=> arvutite kasutuselevõtt tähendas infotööstuses samalaadset
revolutsiooni nagu aurumasina leiutamisest alanud tööstusrevolutsioon.
Alvin Toffler (1970) => ühiskonna arengu kolm lainet: I –
agraarühiskond; II – industriaalühiskond, III - infoühiskond
Tehnoloogiline
vaatenurk: populaarseim on defineerida
infoühiskonda tehnoloogiast lähtuvalt. Innovatsioon, Infohulkade töötlemine,
uued vahendid.
Majanduslik
vaatenurk seostab majanduskasvu infotegevusega
ning infotööstuse ja infomajandusega. Ehk infoühiskond tekib juhul kui suurem
osa ühiskonnast on seotud infotööstusega (Machlup & Porat). Machlupi (1979)
infotööstuse viis alagruppi: haridus (koolid, raamatukogud), meedia
(raadio, TV), infotehnikatööstus (riistvara), infoteenused
(meditsiin, õigus), teised infotegevused (uurimus- ja arendustöö). Bawden
& Robinson (2012) peavad seda kõige objektiivsemaks vaatenurgaks. Luciano
Floridi (2010) – kõik G7 riigid on majanduslikult arenenud infoühiskonnad.
Kutse-
või tööalane vaatenurk => infoühiskond
saabub siis, kui rahvastiku enamus on hõivatud infosfääris; toetus
sotsioloogidelt (Daniel Bell, Nico Stehr).
Ruumiline
vaatenurk – keskmes on infovõrgud, millel on
tohutu mõju organisatsiooniudele ajalises ja ruumilises tähenduses (Manuel
Castells – „network society“. Sotsiaalmeedia
on seda aspekti võimendanud.
Kultuuriline
vaatenurk – kergemini tajutav, raskesti mõõdetav
(Webster).
Poliitiline
vaatenurk – Informatsioon ja IKT problemaatika
poliitiliste debattide objekt nii lokaalsel, riiklikul kui rahvusvahelisel
tasandil (Bawden & Robinson, 2012)
RKS:
infoühiskond kui informatsiooni
tähtsustav ja seda kõigis valdkondades maksimaalselt kasutav (hankiv, tootev,
talletav, levitav) ühiskond.
Teadmuspõhine ühiskond on
ühiskond, kus teadmised ja oskused on tähtsaim strateegiline ressurss ning eesmärkide
saavutamine riigivalitsemises, sotsiaalelus, majanduses ja loodushoius toetub
teadmistele, analüüsile, diskussioonile ja koostöövõimele. Teadusuuringud
laiendavad teadmisi, suunavad haridust, kujundavad väärtushinnanguid ja on
aluseks ühiskonna arengule.
Teadmuspõhine majandus => iseloomulik toodete suur lisandväärtus,
innovatsioon. Tegevusraamistiku loovad infopoliitika, seadused, eetika ja
väärtused. Intellektuaalomandi kaitse, autoriõigused
Infotöötaja – kes ta on ja mida pädeb?
Infotöötaja kui informatsiooni filtreerija ja õppimise toetaja; ta aitab
hallata kasvavat info hulka, selles orienteeruda ja seda kasutada. Infotöötaja,
kes teeb koostööd õppija, õppejõu, teadlase või tavakodanikuga, tunneb nende
infovajadust, suunab tähelepanu uuele informatsioonile ja publikatsioonidele
ning on oluliseks abiliseks olukorras, kus infot on oluliselt rohkem kui
inimene suudab analüüsida. Infotöötaja
rolli üle diskuteeritakse, nende pädevusi püütakse arendada koolituste ja õppekavade
abil. Pidevas muutumises protsess.
Erialane pädevus
(teadmised, oskused, hoiakud) võimaldab õppijatel ära tunda oma valdkonna
uurimis-probleeme ja –suundi tulevikus ning probleemide lahendamisvõimalusi.
Võime tulla toime muutuvas keskkonnas, mitterutiinsete ja abstraktsete
tööprotsessidega, langetada otsuseid, töötada grupis, saada aru dünaamilistest
süsteemidest, mis tegutsevad üha laienevas geograafilises horisondis.
·
Sotsiaalne
pädevus – suutlikkus ennast teostada, toimida
teadliku ja vastutuleliku kodanikuna ning toetada ühiskonna demokraatlikku
arengut, teada ja järgida ühiskonna eetikanorme ja trende, teha koostööd ja
aktsepteerida erinevusi;
·
Väärtuspädevus
– tajuda suutlikkust ja väärtustada oma seotust teiste
inimestega;
·
Suhtluspädevus
– suutlikkus ennast selgelt ja arusaadavalt
väljendada;
·
Enesemääratluspädevus
– suutlikkus mõista ja hinnata iseennast, oma
tugevusi ja nõrkusi.
Infospetsialisti pädevused (Susan Hill):
1) Juhtimisoskused
(personali-, finants-, projekti-, infojuhtimine, aruandlus)
2) Infooskused
(info esitus, otsing, säilitus, korraldus, levi, kvaliteet, lisandväärtus)
3) Infotehnoloogiaoskused
(teksitöötlus, tabelarvutus, digipädevused)
4) Raamatukogu
ja infotöö oskused (kataloogimine, klassifitseerimine, indekseerimine jne)
5) Suhtlemisoskused
(suuline ja kirjaline, keeleoskus)
6) Äritegevuse
oskused (turundus, planeerimine)
7) Üldoskused
(paindlikkus, kohanemisvõime, entusiasm, meeskonnatöö jne)
Blazej Feret
& Marzena Marcinek (1999):
a)
Kommunikatsiooni ja
õpetamise oskused,
b)
Infotehnoloogiaoskused,
c)
Juhtimisoskused
d)
Ettevõtlusoskused ja
pühendumus,
e)
Erialateadmised ja
oskused.
JA KUIDAS ON LOOD EESTIS INFOTEADUSE KOOLITAMISEGA?
Tallinnas on infoteadlasi koolitatud 1960. aastatest -
sügisel 1965 toodi TRÜ-st tollasesse
Tallinna Pedagoogilisse Instituuti üle raamatukogunduse ja bibliograafia
eriala, aasta hiljem 1966 alustas
tööd raamatukogunduse ja bibliograafia kateeder (algul pedag. ja
algõpetuse teaduskonna koosseisus, 1967-1975 kultuuri- ja muusikateaduskonna,
1975-1991 kultuuriteaduskonna all).
Aprillis 1991 loodi raamatukogunduse osakond
(raamatukogunduse kateeder, teadusliku info ja bibliograafia kateeder, ning
raamatuteaduse õppetool), mis allus algul otse rektoraadile, 1992/93 liideti
aga TPÜ sotsiaalteaduste instituudiga. 1993
loodi sotsiaalteaduskond, mille koosseisus oli infoteaduste osakond.
Struktuurimuudatuste tulemusel juunis 1993 kuulutati välja
raamatukogunduse, infoteaduse ja raamatuteaduse õppetooli professori ametikohad
1999 - infotöö keskus
(infoteaduste osakonna all), viis läbi täiend- ja kaugõppekoolitust ning
arendusprogrammi.
2007 viidi TLÜ-s
läbi uus struktuurireform ja 2008-2015
tegutseti eraldi infoteaduste
instituudina ülikooli koosseisus. Oli infoteaduse BA õppekava, 4 MA
õppekava (info- ja teadmusjuhtimine, dokumendihaldus, digitaalraamatukogundus,
digitaalse kultuuripärandi haldamine) ja ingliskeelne MA Digital Library Learning.
Kuni aastani 2015 oli ka doktoriõpe (PhD informatsiooni- ja
kommunikatsiooniteadused). Aastast 2015
tegutsevad infoteadlased digitaaltehnoloogia instituudi koosseisus.
Praegu doktoriõpet ei ole.
LÜHIKONSPEKT RAAMATUKOGUNDUSEST (pars secunda):
Raamatukogu tegevuse eesmärk ja funktsioonid:
o
Raamatukogu on
traditsioonilises tähenduses raamatute kogu ja selle kogu hoidmise koht.
Raamatukogu kui asutuse ülesandeks on trükiste ja muude infokandjate kogumine,
töötlemine, säilitamine ja kättesaadavaks tegemine lugejaile.
o
Raamatukogu võib olla
avalik (kõigile külastamiseks avatud), asutusesisene (mõeldud kasutamiseks
piiratud hulgale inimestele) või isiklik (eraraamatukogu, üksikisiku või
perekonna omanduses).
o
Tänapäeval hoitakse
avalikes raamatukogudes väga erinevaid infokandjaid (trükised, käsikirjad,
elektroonilised kandjad, muud mikrokandjad). Avalikes raamatukogudes saab
teavikutega tutvuda kohapeal ja neid koju laenutada. Raamatukogus on raamatud
tavaliselt paigutatud mingi süsteemi järgi, et hõlbustada nende leidmist.
o
Eestis on toimiv
raamatukoguvõrk, mis tegutseb koordineeritult raamatukogu standardite ja
juhendite alusel. Raamatukogunduse valdkond on pikaajaliste traditsioonidega
terviklik süsteem, mille teenuseid kasutab iga teine Eesti elanik.
o
Kultuuriministeerium
koordineerib Eesti raamatukoguvõrgu kui terviku arengut koostöös Haridus- ja
Teadusministeeriumi ja teiste ministeeriumitega.
o
Riigi ülesanne on
tagada raamatukoguteenuse vahendusel vaba juurdepääs informatsioonile, mis on
kõikidele kasutajatele võrdselt tasuta kättesaadav.
o
Raamatukogude tööd
Eestis reguleerivad: rahvaraamatukogu seadus, säiltuseksemplari seadus ja
Eesti Rahvusraamatukogu seadus.
S. Ranganathani viis raamatukoguseadust:
1. Igale lugejale oma raamat
(every reader his/her book)
2.
Raamatud on kasutamiseks (books are for use)
3.
Igale raamatule oma lugeja (every book its reader)
4. Hoia lugeja aega (save
the time of its reader)
5.
Raamatukogu on kasvav organisatsioon (library is a growing
organism)
Eesti
raamatukoguvõrgu
moodustavad rahva-, kooli-, teadus- ja erialaraamatukogud ning Eesti
Rahvusraamatukogu. Vaatamata erinevatele ülesannetele ja erinevale
valdkondlikule kuuluvusele tehakse tihedat koostööd. Raamatukoguteenuse peamine
eesmärk on teavikud ja informatsioon lugejale kättesaadavaks teha.
a) Eesti Rahvusraamatukogu
avalik-õigusliku asutuse ülesanne on Eestis
ilmunud või Eesti kohta informatsiooni sisaldavate teavikute kogumine,
alaliselt säilitamine ja kättesaadavaks tegemine, samuti raamatukogunduse ja
sellega seotud valdkondade teadus- ja arendustegevus ning parlamendi- ja
teadusraamatukogu ülesannete täitmine. Rahvusraamatukogu koordineerib ja
nõustab Eesti raamatukogusid ning on kultuurikeskus. Rahvusraamatukogu tegevust
finantseeritakse riigieelarvest Kultuuriministeeriumiga sõlmitud lepingu
alusel.
b) Eesti Hoiuraamatukogu ülesanne on säilitada üleriigilist
vähekasutatavate trükiste hoiukogu, vahendada vahetuskogu teavikuid
raamatukogudele ja teenindada nägemispuudega lugejaid. Vahetuskogusse võetakse
raamatukogudelt, teistelt asutustelt ja eraisikutelt neile mittevajalikke
trükiseid.
c) Eesti Pimedate
Raamatukogu teenindab nägemispuudega või mõne muu
tavakirjas teksti lugemist takistava puude, häire või haigusega inimesi, kellel
on võimalik endale koju tellida heliraamatuid või kasutada Veebiraamatukogu,
kus on ligi 4000 eesti- ja võõrkeelset heliraamatut, ajalehte ning ajakirja.
Pimedate raamatukogul ja ühingul on olemas ka DAISY (Digital Accessible
Information System) raamatud. Eesti Pimedate Raamatukogu asub Eesti
Hoiuraamatukogus.
d) Eesti
Lastekirjanduse Keskus kogub Eesti ja maailma lasteraamatuid, perioodikat, samuti
raamatuillustratsioone ja muud erialast materjali ning uurib lastekirjandust.
e) Rahvaraamatukogud on
omavalitsuse asutused, mille tegevust koordineerib Kultuuriministeerium.
Rahvaraamatukogude tööd reguleerib rahvaraamatukogu seadus ja koostööd
korraldab Kultuuriministeeriumi juures tegutsev Rahvaraamatukogude Nõukogu. Igas
maakonnas on keskraamatukogu, mis on maakonna teiste raamatukogude
komplekteerimis-, koolitus- ja nõustamiskeskus. 2016. aastal algatas
Kultuuriministeerium rahvaraamatukogu seaduse kaasaajastamise protsessi.
f)
Teadusraamatukogude
ülesanne on teadusinformatsiooni kogumine,
säilitamine, töötlemine ja kättesaadavaks tegemine kõikidele lugejatele.
Teadus- ja erialaraamatukogud on Eesti Rahvusraamatukogu, ülikoolide ja teiste
kõrgkoolide raamatukogud ning mitmesuguste asutuste erialaraamatukogud. Teadusraamatukogude tegevust koordineerib
Haridus- ja Teadusministeerium. Et teadusraamatukogude koostööd arendada ja
ühisotsuseid teha, tegutseb Haridus- ja Teadusministeeriumi juures
Teadusraamatukogude Nõukogu.
g) Erialaraamatukogud tegutsevad enamasti asutuste raamatukogudena
(Eesti Panga rk)
h) Kooliraamatukogud on õpiprotsessi toetajana õppeasutuse osa.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi peab raamatukogu olema igas koolis. Kui
koolis raamatukogu puudub, tagab kooli õpilaste raamatukoguliku teenindamise
kohalik rahvaraamatukogu.
Eesti Rahvusraamatukogu roll, tegevuse
eesmärk, sihtgrupp:
Eesti
Rahvusraamatukogu (RR) on Eesti info-, teadus-, arendus- ja kultuuriasutus.
Ajalooliselt on Eesti Rahvusraamatukogu eri nimede all ja eri funktsioonides
tegutsenud alates 1918. aastast. Tänase Eesti Rahvusraamatukogu põhiülesanded
on vastavalt Eesti Rahvusraamatukogu seadusele:
1. rahvuslike kultuuriväärtuste ja infovarade
kogumine, säilitamine ja kättesaadavaks tegemine;
2. teadus-
ja arendustegevus ning sellele tuginevate infoteenuste osutamine ühiskonnale.
Eesti
Rahvusraamatukogu täidab mitmeid eri funktsioone, olles:
a)
rahvusraamatukogu, mis kogub, säilitab ja teeb kättesaadavaks Eestis
ilmunud või Eestit puudutavad teavikud sõltumata nende ilmumiskohast, peab
Eesti rahvusbibliograafia ja Eesti trükitoodangu statistika andmebaasi ning on
rahvusvaheliste standardinumbrite ISBN, ISSN ja ISMN Eesti keskus;
b) parlamendiraamatukogu, mille ülesanne
on tagada Riigikogu, Vabariigi Presidendi Kantselei, Vabariigi Valitsuse ja
riigiasutuste infoteenindus;
c) teadusraamatukogu, mis vahendab
teadustööks vajalikku informatsiooni humanitaar- ja sotsiaalteaduste valdkonnas
ning pakub mitmekülgset infoteenindust;
d) raamatukogunduse arenduskeskus, mis
vahendab raamatukogu- ja infoteadusalast infot, koordineerib erialast teadus-
ja arendustööd ning raamatukogunduse standardimist, korraldab täiendõpet,
kirjastab raamatukogunduse ja raamatuteaduse alaseid infomaterjale ja
erialaajakirja "Raamatukogu", on trükitoodangu ja
raamatukogustatistika riiklike vaatluste korraldaja ning osaleb aktiivselt
rahvusvahelises raamatukogundusalases koostöös;
e)
kultuurikeskus, kus korraldatakse raamatu- ja kunstinäitusi,
konverentse, kontserte, teatrietendusi, filmiõhtuid jm. kultuuriüritusi.
Alates 1990.
aastatest on Eesti Rahvusraamatukogu arendanud veebipõhist teenindust, mis
tagab raamatukogu teenustele ja varadele juurdepääsu ka väljaspool raamatukogu
hoonet.
2008. aasta
seisuga on Rahvusraamatukogu veebilehe vahendusel võimalik kasutada e-kataloogi
ESTER, hankida teavet raamatukogu lugejatele kättesaadavate
litsentsiandmebaaside ja e-ajakirjade kohta, esitada päringuid humanitaar- ja
sotsiaalteaduste valdkonnas, lugeda võrguväljaandeid, vaadata e-näitusi, osta
Rahvusraamatukogu trükiseid, tutvuda digiteeritud kogudega (sealhulgas vanema
ajakirjanduse andmebaasiga DEA ja digitaalarhiiviga DIGAR) ning kasutada The
European Library inforessursse.
Rahvusraamatukogu
lugejatel on veebilehe vahendusel täiendavalt võimalik ette tellida raamatuid,
ajakirju, noote ja muid teavikuid, pikendada laenutähtaega, tellida koopiaid
ning tellida teavikuid raamatukogudevahelise laenutuse teel.
RR tugineb oma
tegevuses sundeksemplari ja autoriõiguse seadusele.
21. sajandi raamatukogu roll ja võimalused:
Tuleviku
raamatukogu trendid:
1.Uued
tehnoloogiad muudavad pidevalt infole ligipääsemise viise.
2. Igal
tehnoloogial on lõpp. Kõik täna laialdaselt kasutatavad tehnoloogiad asendatakse
millegi uuega.
3. Peagi
saavutatakse piir, kui väikeseks saab salvestatava info hulka muuta.
4. Otsingumootorid
muutuvad üha keerulisemateks.
5. Aja defitsiit
mõjutab raamatukogukasutajate elustiili.
6. Aja jooksul
oleme muutumas verbaalseks ühiskonnaks.
7. Nõudlus
globaalse informatsiooni järele kasvab plahvatuslikult.
8. Siseneme
globaalsete süsteemide ajajärku.
9. Maailm liigub
toote-kesksest majandusest elamustele ja kogemustele põhinevaks majanduseks.
10. Raamatukogud
muutuvad informatsioonikeskustest kultuurikeskusteks.
21. sajandi
raamatukogu on:
·
USALDUSVÄÄRNE:
professionaalsus, erapooletus ja kvaliteet.
·
KASUTAJAKESKNE: eri ea-
ja huvigruppide vajadusi arvestav.
·
MITMEKÜLGNE:
multifunktsionaalsus, valikuvõimalused ja kogukonnakesksus.
·
KÄTTESAADAV: võrdseid
võimalusi pakkuv tasuta juurdepääs infole ja kultuurisisule.
·
INSPIREERIV
kaasahaarav, atraktiivne ja tegevuskeskne.
·
PAINDLIK: ajakohane ja
avatud muutustele.
Väljakutsed:
tasemete erinevus; andmebaaside killustatus ja mitteühilduvus (ESTER, URRAM,
RIKS).
ELNET konsortsium:
Eesti
Raamatukoguvõrgu Konsortsium (ELNET Konsortsium) on põhikirja järgi
raamatukogude avalike huvide ühiseks teostamiseks asutatud mittetulunduslik
ühendus. Konsortsiumi põhitegevusaladeks on:
- integreeritud
raamatukogusüsteemi Sierra/Millennium ning sellel põhinevate e-kataloogi ESTER
ja Eesti artiklite andmebaasi ISE arendamine ja haldamine
- Eesti märksõnastiku
arendamine ja haldamine,
- liikmesraamatukogude
nimel elektroonilise teadusinformatsiooni ühishangete korraldamine,
- erinevate
ühisprojektide algatamine ja koordineerimine
- E-Varamu,
- E-teadusraanatukogu.
Konsortsiumil on 9 liiget (RR, Tallinna linn, Tartu linn, Tartu Ülikool, Tallinna Ülikool, Eesti Maaülikool, Eesti Kunstiakadeemia, TalTech, EMTA)
ERÜ tegevus ja põhisuunad:
Eesti
Raamatukoguhoidjate Ühing asutati 1923. aastal Eesti raamatukoguhoidjate I
kongressil ja taasasutati 1988. aastal Eesti raamatukoguhoidjate V kongressil.
Tänapäeval kuulub ühingusse ligi 800 raamatukoguhoidjat ja mitmeid
raamatukogusid.
Ühingu juures
tegutsevate sektsioonide, toimkondade ja töörühmade kaudu saavad
raamatukoguhoidjad raamatukogunduse arendamisele kaasa rääkida.
Avalikkusele
korraldatakse raamatuid ja raamatukogusid tutvustavaid üritusi, sh iga-aastasi
raamatukogupäevi, erialaüldsusele konverentse, seminare ja koolitusi.
Aktiivselt
tegeletakse raamatukoguhoidjate kutsekvalifikatsiooni edendamisega: Aastatel
2006–2017 on raamatukoguhoidjatele välja andnud 1020 kutsetunnistust.
Antakse välja
ERÜ aastaraamatut ja koos Eesti Rahvusraamatukoguga ajakirja
„Raamatukogu".
ERÜ on aastast
1928 ja uuesti aastast 1989 Rahvusvahelise Raamatukoguühingute ja
Institutsioonide Liidu (IFLA) liige. 2018. aastal kuulub ERÜ IFLA hariduse ja
täienduskoolituse, sisuanalüüsi ja -vahenduse ning raamatukoguühingute
juhtimise sektsiooni.
ERÜ esindab
Eesti raamatukogude huve ka Raamatukogu-, Informatsiooni- ja
Dokumentatsiooniühenduste Euroopa Büroos (EBLIDA).
KASUTATUD ALLIKAD:
Virkus, S. et al. (2017). Infoteadused
teoorias ja praktikas. Kõrgkooliõpik. Tallinna Ülikooli Kirjastus.
21. sajandi raamatukogu
(visioonidokument, 2016), loetud https://moodle.hitsa.ee/pluginfile.php/1721773/mod_resource/content/1/21.%20sajandi%20raamatukogu.pdf