PRESIDENDI PIINAD

SISSEKANNE # 379

President Karis käis novembris riigivisiidil Kasahstanis ja sellest sündis diplomaatiline jama, mida meedias analüüsitakse siiani. Minu infoväljast on see kuidagi välja jäänud – pole just kõige huvitavam riik -, ent ühte-koma-teist peaks ikkagi ära markeerima. Nimelt päädis visiit suursaadiku Jaap Ora tagasiastumisega ning president ise tegi sotsmeediasse krüptilise avalduse, milles ütles: „Ma ei talu enam teatud asju. Mitte sellepärast, et ma oleksin ennasttäis, vaid lihtsalt sellepärast, et ma olen jõudnud oma elus sinna, kus ma ei taha raisata rohkem aega selle peale, mis mind ärritab või teeb haiget. Ma ei talu enam rumalate poolt esitatud liigseid nõudmisi. Kadunud on soov olla meele järele neile, kellele ma ei meeldi. Ja pole põhjust naeratada neile, kes ei soovi mulle naeratada.“ (FB)

Milles asi? EPL kirjutas juhtkirjas 10.12.2025, et president Karise alistumine Kasahstani survele oli Eestile ja Ukrainale kahjulik: „Vaidluse tuum on küsimus, kuidas pidanuks Eesti esindajad reageerima, kui viimasel hetkel ehk siis, kui delegatsiooni lennuki rattad olid juba maad puudutanud, tuli vastuvõtvalt poolelt „jõuline“ soovitus hoiduda kõnedes ja sõnavõttudes Ukrainat ja Venemaad käsitlemast.

See aga oli, on ja lähiajal ka jääb Eesti välispoliitika põhisõnumiks ning meie peamiseks rahvuslikuks huviks.

Põhimõtteliselt oli palve (või nõude?) sisu niisiis olla vait küsimuses, mis on Eestile kõige tähtsam. „Sest muidu paistaks asi halb välja.“

Mis seejärel juhtus? Eesti vaikis, nii uskumatu, kui see ka ei ole.

Mitme delegatsiooniliikme teravast vastuseisust hoolimata otsustas president Karis juba valmis kõned, mis esindasid Eesti ühtset välispoliitikat, ümber kirjutada, sõnumid ära kohitseda ning rääkida pigem „rahvaste sõprusest ja koostööst“.

Jõhkrast agressioonist, mis on Ukrainas hävitanud sadu tuhandeid inimelusid ning ohustab kogu meie maailmajao ja ka Eesti rahu, tuli visiidi kõige tähtsamas kõnes juttu vaid nagu muuseas. Seda mainis president kui üht paljudest konfliktidest, mille puhul loodame, et rahupingutused toovad „püsivaid tulemusi“.

Ja lõpetuseks tõdeb EPL: „Euroopa Liit on Kasahstani suurim kaubanduspartner. Kui hoidume neid põhiküsimuses enda poole kallutamast, oma ootusi ja huvisid selgitamast, siis mida me sealt üldse otsime? Milleks on meil välispoliitika, kui meie esidiplomaat selle eest ei seisa?

Ja veel valusam küsimus: mida maksab Eesti toetus Ukrainale, kui nii väikese asja peale tagasi tõmbame?“

Sellega ma olen päri muidugi, et Eestil peaks olema rohkem selgroogu. Ukrainat võinuks rohkem toetada, olgugi et kasahhide ametivend Kasõm-Źomart Tokajev rääkis koostööst Putini Venemaaga kui suurest majanduslikust potentsiaalist. „Igavene sõprus on meie rahvastele teed näitav täht,“ kuulutas ta ja rääkis, et Vladimir Putinit austatakse Kasahstanis kui globaalse tasandi tegijat. „Tema nimi on praktiliselt kõikide maailma riikide poliitikute ja tavainimeste suus.“  Kui väike Eesti lisab Putini nime ette „imperialistlik sõjakurjategija“, ongi seda ebamugav kuulda, möönab pikalt ja laialt visiiti kajastanud Eesti Ekspress.

"Look, Kasakhstan is very nice!" (pilt: Raigo Pajula, rohkem pilte siin)

Saan aru, kaasas oli suur äridelegatsioon ning eesmärgiks oli kasahhidelt mingeid koostööleppeid välja nuiata, kuna riik on suur ja arvestatava turuga. Siis peabki olema väga peenelt diplomaatiline. Aga Putini kritiseerimine vaevalt nüüd steppide poegi endast välja oleks ajanud. Iseasi, kui jutuks oleks tulnud Borat.

"Kazakhstan is very nice!" (Borat Sagdijev / Sascha Baron Cohen) 

Ma mõtlen, et Karisel võib olla tekkinud mingi tülpimus presidendi ametist, mis on eelkõige institutsioon, mis sunnib nööri mööda käima ja omaenda isikut alla suruma, kuna esindatatakse riiki ja kõigil on selle kohta oma arvamus. See meele järgi ja vinks-vonks olemine võib olla väsitav. Karis ongi teada andnud, et loobub teiseks ametiajaks kandideerimast, st. 2026. aastast on koht vakantne. Intervjuus Vilja Kiislerile ütles Indrek Tarand, et tema oleks nõus presidendiks kandideerima küll. Selle peale ütleks mina, et Taara, avita! Tarand on rohkem selline triksteri tüüpi tegelane, kes sobib hästi EKRE fundamentaliste irriteerima. Või nagu Külli-Riin Tigasson  kord, juba 2018. a. novembris,  kirjutas, et ta on justkui suur tirriteerija:

"Tarand on vilunud tirriteerija. Üks tema leivanumbreid on mikrofon enda kätte haarata ja eeter täis rääkida. Isegi siis, või õigemini eriti siis, kui mikrofonile pretendeerib keegi teine.”

Presidendi viimase võimaluseni reglementeeritud institutsioonis, kus kõik teravad nurgad on maha lihvitud, hakkab Tarandi-sugusel mehikesel varsti igav. Aga kui on igav, siis hakatakse ka lollusi genereerima. Ja hoitagu siis piip ja prillid…

"Mina ja president? Einoh, miks mitte! Teeme ära." (foto: Tiit Blaat/Delfi Meedia)

MIS SEST, ET HÄBI ON, KUID NII ON KOMBEKS MEIL... KAKS HÄBILUGU

SISSEKANNE # 378

Sel nädalal juhtus kaks häbiga seonduvat lugu. Esimene häbilugu oli väga positiivne - selliseid võiks olla kohe hulgim. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi ilmus nimelt välja Kupjanskis, õieti selle sissesõiduteel piiritulba juures, ehkki 20. novembril oli Vene sõjaväejuht Valeri Gerassimov Putinile ette kandnud, et Kupjansk on vallutatud. 27. novembril kinnitas Putin, et Ukraina grupeeringud on seal täielikult purustatud. 2. detsembril kutsus Putin välisajakirjanikke külastama vallutatud Kupjanskit ja Pokrovskit. Aga nüüd, olge lahke, teeb Zelenskõi Kupjanskist videotervituse! Seda kinnitab DeepState ja ka Vene Z-patriootidest sõja-vaatlejad ei lükka infot ümber. Ukraina president pole teinud süvavõltsingut ega kasutanud AI-d. ISW kinnitas samal ajal: „See Ukraina vasturünnak näitab, et Ukraina väed on jätkuvalt suutelised end kaitsma ja korraldama vasturünnakuid Venemaa märkimisväärsete rünnakute vastu, olgugi et Venemaa president Vladimir Putini väitis, nagu oleksid Ukraina liinid kokku varisemas.“

Zelenskõi Kupjanskis, mis pidi olema "наш". Foto: X/ZELENSKYYUA

Kui see nüüd ikka täiesti tõsi on, siis on venelastele ikka korralik blamaaž. Ukraina-meelsed vaatlejad ironiseerivad teravalt Putini järjekordse suurustamise ja fiasko üle. „Eks neil tuleb nüüd tegeleda Zelenskõi personaalküsimusega, kuidas ta siis ikkagi tungis sellele alale, mida Vene väed täielikult kontrollivad,“ ütles Igor Jakovenko Ukraina 24. kanalile antud kommentaaris sarkastiliselt.

Postimees sedastab, et Vene vägede ülemjuhataja Gerassimov on Putinit kogu aeg ninipidi vedanud, söötes viimasele ette väiksemaid ja suuremaid valesid. Mistap siis Putinil on valed eeldused sõja pidamiseks, aga ühtlasi on sellest tingitud ka jäikus rahukõnelustel. Ma näen siin paralleeli Hitleriga, kes istus sõja lõpupäevil punkris ega teadnud reaalsest olukorrast midagi, kuna hirmunud (või siis ka blaseerunud, apaatsed kindralid) Füürerile suud ja silmad täis valetasid.

Putinil võib-olla pole sellest sooja ega külma kuni selle hetkeni, kui Trump olukorra Ukrainale soodsamaks hindab, nähes, et Zelenskõi kaardid polegi ehk nii halvad. Alles siis, kui Trump ära pöördub, on tal vesi asjus. Noh, ootame-vaatame.

*

Teine häbilugu juhtus kaugel Dharamsalas, Tiibeti eksiilpealinnas, ja seda pole nii tore kuulda kui eelmist. Õhtuleht avaldas - ja Delfi vahendas -, et Riigikogu Tiibeti toetusrühm käis Dharamsalas Dalai Laamat külastamas, aga osad neist jõid end visiidi eel piinlikku olukorda. Nagu kirjas on: satuti sisuliselt tsüklisse. :)  

Visiidist võtsid osa toetusrühma esimees Juku-Kalle Raid (Eesti 200) ning liikmed Tiit Maran (SDE), Anti Poolamets (EKRE), Marek Reinaas (Eesti 200) ja Margit Sutrop (Reformierakond). Riigikogu pressiteenistuse teatel külastati reisi käigus nii dalai-laama 90. sünnipäeva tähistamise üritust kui ka Eesti saatkonda New Delhis.

Õhtulehe teatel tekitasid visiidil probleeme Reinaasa, Raidi ja siseminister Igor Taro nõuniku Kadri Napritson-Acuna (Eesti 200) suhted alkoholiga. Alkoholitarbimine päädinud sellega, et dalai-laamaga kohtumise eel pidasid ka võõrustajad vajalikuks selle jutuks võtta.

Kohapeal päädis asi improviseeritud kriisikoosolekuga, kuhu kutsuti ka probleemne trio. Arutelu lõppenud Raidi lausega: „Ega me siin pioneerilaagris pole!“

Siseministri nõunik Napritson-Acuna tegi loo ilmumise eel Facebooki postituse, kus märkis, et Õhtulehes ilmuv „artikkel on pahatahtlik, moonutatud selliseks, et muudab kogu tänuväärse töö, mis tehtud, olematuks“.

„Fakt on aga see, et Juku-Kalle on tiibetlaste linnas kangelane ja moonutatud info ajakirjanikule edastaja saab olla vaid kade, et temast ei saa mitte kunagi, ei siin ega mujal maailmas, sellist rokkstaari, nagu seda on Juku,“ kirjutas Napritson-Acuna.

Juku-Kalle Raid pareerib, et mitte keegi ei olnud dalai-laama juures täis nagu tinavile. „See tüüp, kes sellist juttu on ajanud, on kas vaimuhaige või töötab Hiina saatkonnas,“ põrutas Raid.

„Palun vaadake fotosid. Kohtumised toimusid eksiilparlamendi liikmetega, spiikri ja asespiikri, välisministri ning dalai-laamaga. Ja muuseas – see on riigikogust juba neljas parlamendiliikmete delegatsioon, mida sinna viisin. Huvitaval kombel pole kunagi olnud kellelgi piinlik.“

Eestlased Dalai Laama juures. Kõik sirged poisid (ja tüdrukud). Foto: erakogu (Delfi)

Küll aga tarbiti Raidi sõnul alkoholi muul ajal. „Vabandage väga, meil olid valitsuse liikmetega ja eksiilivalitsuse spiikritega vaba-aja kohtumised, kohtumised tiibetlastega, kohtumised muusikutega jne – kus oligi naps. Täiesti tavaline, nagu meilgi, kui meil on väliskülalised ja viiakse restorani.“ (PM, Elu24, 12.12)

Mulle tuli meelde, kui kunagi Vikerraadios küsiti rahvalt, milline on nende suhe alkoholiga. Selline argine sissehelistamise rubriik, mida ka „vinguviiuliks“ kutsutakse. Helistas meesterahvas. Noh, kuidas teil siis on? – küsis saatejuht. „Minul ei ole alkoholiga mingisuguseid probleeme!... (hõkk)… Aga narkomaane ja pederaste on kõik kohad täis. Kurat, mis toimub?!“  In vino veritas…

Ai ruira-ruira-raa, mis sest, et häbi on,
mis sest, et häbi on, kuid nii on kombeks meil.

Wallawanem - Mis sest et häbi on (iiri rahvaviis)

Repliik # 33. MIDA ÕPETAB MEILE PISA TORN?

SISSEKANNE # 377

Inimese mõistmise esmane õppetund. Kuidas teha välise vaatluse teel kindlaks, kuidas on inimestel lood empaatiaga. Tasub sõita Pisasse, võtta murul istet ja vaadata, kes toetab ja kes lükkab tagant - viimased on arvatavasti sotsiopaadid. ☺

Ⓒ Martin Parr. "Small World". Pisa, Itaalia. 1990 / Magnum Photos.

ÜHEST JA TEISEST, AGA KÕIGE ROHKEM SELLEST KOLMANDAST

SISSEKANNE # 376

Olen enesele puuslaki külge saanud. Enesetunne on aina sitemaks läinud. Köha ei lase olla – selline tunne, et köhi kasvõi kopsud tagurpidi. Ilmad on tatised, mis sa teed ära!  Kuulasin ERR arhiivist miskit iidvana  vana-aastaõhtu programmi, kus kaks sõpra (Jüri Järvet ja Voldemar Panso) eksisid pimedas korteriuksega, sattusid hoopis raamatukokku, kuhu nad kogemata kombel sisse lukustati, nii et sooja vanni, kuumade vorstide, õlle ja sigarettide asemel pidid nad uusaastaöö raamatute seltsis ära veetma.  See oli igati mõnus retro. Sõbrad hakkasid üksteisele raamatuid ette lugema ja lugusid vestma. Ühes sellises meenutas Jüri Järvet meest, kes oli orava nahka pistnud – pärast kõditanud orava kohev saba nagu pudelihari veel tükk aega mehel kurgus ja valmistanud kõvasti meelehärmi. Noh, mul on praegu umbes samamoodi, et oravasaba kriibib kurgus.

Ja siis tuli mulle meelde miskisugune TikToki postitus, kus blondiin kurdab oma kallimale, et tal kurk valutab. „Kallis, kas sa külmetasid end ära?“ küsib mees kaastundlikult. „Ei, ära hõõrusin!“

Olen niisiis üpris tubane ja vigane. Suurt peale köhimise polegi teinud. Raisatud nädal, ühesõnaga. Mis koduvabariigis ja laias ilmas sündinud on, seda pole jõudnud jälgidagi. Aga selge see, et asju muudkui juhtub ilmas – ei jää see minu köha tõttu seisma.

Trump ja Witkoff suruvad endiselt Zelenskõile rahuplaani peale, mis Moskva poole kõvasti kreenis on.  Zelenskõi puikleb, ei taha alla kirjutada. Ütleb, et tal polevat sellisele paktile allakirjutamiseks rahvalt mandaati ning rõhub väärtustele, väärtusruumile. Ent räägi nüüd paadunud merkantilistile, kelle jaoks ainus kasutoov diplomaatia on dollaridiplomaatia, abstraktsest väärtusruumist! Kas tuleb pakt või ei?! Kõik siin ilmas on tehingupõhine ja kaubeldav. Kui ei, siis meie siis edasi ei mängi. „Oleme rääkinud president Vladimir Putiniga ja oleme rääkinud Ukraina liidritega, kelle hulgas Zelenskõiga. President Zelenskõiga. Pean ütlema, et olen veidi pettunud, et president Zelenskõi pole ettepanekut veel lugenud ja seda vähemalt mõne tunni taguse seisuga,“ kurtis Trump ajakirjanikele Kennedy Keskuse autasustamistseremoonia punasel vaibal küsimustele vastates (Postimees, 08.12).

Tallinnas, Pärnus ja Rakveres – võib-olla mujalgi – said uued linnapead ametisse. Peeter Raudsepp juhib Tallinna (saab korraldused ilmselt otse Reinsalult) ning Kristel Voltenberg on nüüd ajaloo annaalidesse esimese Pärnu naislinnapeana sisse kirjutatud, see on sündinud fakt. Kellelt tema korraldusi saab, seda ei tea ütelda. Koalitsioonileppe järgi on tal küll suhteliselt lühike ametiaeg ees terendamas, kuna EKRE kandidaat Veste ootab juba oma järge, harjutab peegli ees kõnepidamise kunsti. See on nagu teatevõistlus, kus teatepulk tuleb järgmisele üle anda – kollektiivne sooritus ikkagi -, ja iga võistleja individuaalne panus on toimetada see edasi võimalikult kiirelt. Saab siis näha, kas tuleb ka tegus vahetus. Ma väga loodan, et tuleb. Naised on üldiselt paremad enesejuhtijad ja multi-taskijad ning haaravad härjal kohe sarvist. Samal ajal kui mees alles oma sokke otsib ja lipsusõlmega pusserdab, on naisel juba sadakümme asja tehtud. Kui mees on koha linnapea toolil sisse võtnud ja juba nii-öelda rolli sisse elanud, et võiks midagi suurt linna heaks ära teha – head mõtted on ju korjunud ning tahavad teostamist -, siis on uued valimised juba ukse ees ning muuks kui kampaaniaks aega üle ei jäägi.

Väga huviga olen jälginud Tartu kemplemisi, kus ühel pool on tasane ontlik õpetajahärra Tõnis Lukas ja teisel pool must lammas, aga arvestava poliitilise krediidiga Kris Kärner (ca 1600 häält). Tundub selline koolikiusamise juhtum olevat, reversed.

Tartu Postimees annab teada, et nii Lukas kui Kärner pääsesid Tartu volikokku Isamaa valimisnimekirjas ning neist peaks saama fraktsioonikaaslased. Samas on nende vahel juba üle kuu olnud tõsised pinged, sest Kärner on sotsiaalmeedias Lukast teravalt kritiseerinud ning solvanud. Muu hulgas on Kärner Lukase kohta kasutanud väljendeid „värdjas“, „selgrootu töllmokk“ ja „vana kärss“.

Lukas on seejuures korduvalt andnud mõista, et ta ei kavatse Kärneriga samasse fraktsiooni kuuluda, kuni lahkhelid pole lahendatud ning usutav koostöövaim loodud. Sel kolmapäeval ütles ta Tartu Postimehele, et ootab Kärnerilt avalikku vabandust. „Mina taotlen [Kris Kärnerilt] avalikku vabandamist selle laimukampaania eest, mis minu suunal on käima pandud, ja enne seda ma kindlasti ei saa fraktsiooniga liituda,“ sõnas ta.

Kris Kärner vabandamiseks põhjust ei näe ning kirjutab oma pikemas seletuskirjas, et „ütlesin talle halvasti lähtuvalt oma põhimõtetest ja sellest, mis ma tõsimeeli tol hetkel tundsin ja nägin. Ma ei näe vajadust selle eest vabandada. Sest minu meelest oligi tema see, kes andis Tartu linnapea koha ära. Sest minu meelest oligi tema see, kelle pärast Tartus muutust ei tulnud. Nii ongi.

Ma olen alati nõus vabandama, kui ma näen, et ma tegin midagi üleliia või liiga palju või midagi, mis ilmselgelt käib vastu mingisugustele ühiskonna normidele. Ma olen alati nõus vabandama ja seda ma olen ka teinud. Ma olen seda tegelikult teinud kaks korda. Esimene kord oli siis, kui oli see « … sotsid pumppüssiga maha lasta … ». Mina pean seda siiani naljaks, minu meelest oli see naljakas nali, väga hea, väga hästi sihitud nali. Aga samal ajal, kuna seda võib võtta kui üleskutset füüsilisele vägivallale, siis ma selle pärast ka vabandasin. Aga siiski, ma siiamaani leian, et see oli hea nali.

/…/

Täna ma tõsimeeli ei näe põhjust. Tema eesmärk on päästa enda poliitilist kuvandit ja ainus viis, kuidas ta seda saab teha, ongi see, kui ta pinnib minult mingisuguse vabanduse välja. Aga minu isiklik seisukoht on see, et kui ma täna vabandan, siis ma näitan, et ma ei seisa oma valijate huvide eest.

Minu valijate huvi oli mis? Et noored tuuakse esile. Seda ei tehtud, sest koalitsioonikõnelustele mind noorte eest rääkima ei kutsutud. Mind valiti koos Isamaaga, et toimuks muutus, mida on oodatud 28 aastat – sest Reformierakond on juhtinud Tartut 28 aastat. Seda ka ei tulnud. Mind valiti, et tuleks uus linnapea – vahet ei ole, kas see olen siis mina või Tõnis Lukas –, aga seda ka ei tulnud, sest ta andis koha ära. Ma ei näe vajadust.

Tema läks meediasse ja hakkas mind personaalselt solvama. Et mina olen rumal ja mina ei tohi veel poliitikas olla ja et ma pean kõigepealt minema ja saama endale kõrghariduse. Noh, saad sa aru!

Enne seda ta ründas mind veel personaalselt, enne kui ma ka sellele vastasin. Ta tegi mitu rünnakut korraga. Mäletan siiani – see oli õhtul –, kui järsku tulid uudised ja ta läks laivi ning ütles, et Kärner ei kuulu fraktsiooni. See oli tema isiklik, mitte erakondlik, see ei olnud juhatusega läbi räägitud. See ei olnud juhatuse otsus. See kõik oli tema isiklik arvamus ja isiklik väljaütlemine ja selle taga ei olnud mingit sisulist arutelu /---/ erakonna sees. Puhas isiklik vendetta. Ma ei saa lasta sellel minna.”

Muidugi, teatud määral on Kris Kärneri jutus tõde sees. Mõtlen seda poliitmängu, kuidas Lukaselt linnapea tool niuhti alt ära tõmmati, kuna Urmas Klaasile oli see nii armsaks muutunud, et tal on sellega emotsionaalne side tekkinud – selle peal on mõnus edasi sükutada. Lukase allaheitlikkus võib noortel vihastel meestel harja punaseks ajada küll. Minagi mõtlesin, et mida hekki. Aga Kärner kanaliseeris oma viha tasase Lukase vastu, selmet sisse sõita libekeelsele Klaasile. Või vähemalt mõlemale võrdselt. Aga praegu jäi “vanaks kärsaks” üksnes Lukas, kellelt võeti nii tool kui väärikus.

Noh, ja millega see kõik päädis? Seesama Tartu Postimees sedastab: Tõnis Lukas ei liitunud Isamaa fraktsiooniga, kuid Kris Kärner on kambas. Nagu mingi nullsummamäng.

See ei tohiks ometi nii jääda.  Saan aru, et volikogus istub nüüd edaspidi Kris Kärner dr Jekyllina, aga see on väike lohutus teadmisele, et hilistel õhtutundidel möllab interneeduses tema alter ego Istoprocent mr Hyde'ina, saates eetrisse verbaalseid nurjatusi. What’s up, Isamaa?

Tartu koalitsioonikõneluste kuum hetk. Kellele jääb linnapea tool? "Selle tooliga on mul emotsionaalne side, kuidas sa aru ei saa! Andrus Ansip pärandas selle mulle!!!" (Papsid, Elisa TV H06 O01)

KÜMME EESTI MÕJUISIKUT a.D. 2025

SISSEKANNE # 375

Esimene advent ongi käes. Valitseb ebamäärane hämarus, mis jätab parasjagu nii palju valgust, et päris ööks seda nimetada ei saa, aga päeva nimetust ka välja ei kanna. Laplased ütlevad selle kohta kaamos.

Heakene küll, tegelikult ma tahtsin kirjutada hoopis maisematel ja mõjusamatel teemadel. Eesti Päevaleht on jälle ritta seadnud sada mõjuisikut, kes peaksid siis Eesti ühiskonda mõjutama, seda liigutades, valgustades ja soojendades, aga võib-olla ka manipuleerides. Mina vaatan kõiki edetabeleid suurima huviga, ükskõik, mis siis parajasti ritta pandud, olgu see muusika, sündmused või inimesed. Mina pole erand, teistelegi inimestele meeldivad ebetabelid, sest miks muidu ostetakse raamatuid, mis on pealkirjastatud umbes nõnda: „100 mõtet filosoofidelt“, „100 muuseumi, mida külastada“, „100 sündmust, mis vapustasid maailma“ jne. jne.

Tavaliselt on aga edetabelitega see häda, et need ei kattu minu eelistustega. Vahel läheb täitsa puusse, ühisosa pole üldse. Siis tekib see oht, et lähed püha viha täis, võib-olla terendab isegi infarkt. Igapidi tervislikum on ise edetabeleid koostada – ja kui siis on soovi avaldada (aga see soov on kindlasti, sest inimene on edev), siis tuleb kindlasti kommentaarium välja lülitada. On üsna etteaimatav, mis sealt vastu kajaks: hindaja on ebakompetentne, kallutatud ja subjektiivne ning on reastanud need, kes seal üldse ei peaks olema. Ma tean; eks ma ju isegi mõtlen nii… teiste edetabelit vaadates. Kuid huvitav on ikka.

Niisiis juhtus mulle ette Eesti Päevalehes avaldatud Eesti mõjukate esimene sada. Kommentaariks öeldakse, et kriteeriumiks on üksnes mõjukus, seda nii positiivses kui negatiivses mõttes. Ma võtan siinkohal vaadelda ainult esikümmet. Spordis on ju ka nii, et esikümme loeb; kes aga suusatas parasjagu 37. või 68. kohal, ei huvita suurt kedagi.

Esimene kümme on siis järgmine:

10.  Keit Kasemets – riigisekretär. EPL: "Kui Michal oli kliimaminister, oli Kasemets tema kantsler ja Michali peaministriajal tõusis Kasemets juba riigisekretäriks. Kasemetsast rääkides saab ka küsida, kui palju on Eestis olnud neid, kelle pärast on seadust muudetud. Kasemetsa riigisekretäriks saamise nimel täpselt seda tehtigi ja kaotati ametikoha jaoks varem vajalik olnud juriidilise kõrghariduse nõue."  Tubli poiss. Hall kardinal par excellence. Ma ei tea, kas just poliitikas, kuid ärimaailmas on sekretär ikka olulisel kohal olnud, tema on võib-olla tehasedirektorile isegi lähedasem isik kui oma naine, ta keedab kohvi, leiab vajalikke pabereid üles, on kursis uuemate kõlakatega, tuletab tähtaegu ja kellaaega meelde ning ajab mõned tüütud audientsile tükkijad eemale. Mõnikord aga unustab direktorihärra ülepeakaela koju minna – jääb ületunde tegema – ja siis on muidugi seaduslik abikaasa kole kuri. Aga või see sekretäri mure on! Peaasi et kohv on hea…

9 Andrus Merilo – kaitseväe juhataja. Tema on küll eelmise kaitseväe juhataja Martin Heremiga võrreldes vähem esiplaanil, aga see ongi taktikaliselt hea, sest idapiiri taga luurivad igasugused koerakoonlased, külmkingad ja muud soerdid, kes muud ei taha kui turja karata ja veidi rebida. Need passivad igal pool, seni veel teispool Peipsit, aga küll nad juba tuleks kui võimalus tekib. Sestap ongi mõistlik, kui kaitseväe juhataja ise lagedale väljale ei trügi, vaid jääks tundmatuks ja konspiratsiooni huvides vahetaks iga natukese aja tagant välimust. Näiteks täna on ta habemega ja Andrus Merilo nägu, aga homme võiks olla John Rambo moodi. See oleks nagu paroolivahetamine. Püüdku siis vaenlane kaitseväe juhatajat nagu tuult väljal. Ja parem veel, kui ta maskeeruks tuulispasaks – on meil ju ometi selleks otstarbeks ussisõnad ja salvid. Vaenlane vaatab, et ilm keeras ilgelt sandiks kätte, tuulispask peksab vihma ja lörtsi näkku, ega mõista midagi tarka kosta, aga meie teame, et see on meie vägede ülemjuhataja, kes vägesid inspekteerima on sõitnud ja vaenlase juures luuret teeb.

8 Parvel Pruunsild – ettevõtja. Tema on nii palju ette võtnud, et terve Isamaa erakond on sleppi haakunud ja nüüd käiakse üheskoos rõõmsalt kaitsepolitseis ütlusi andmas, et miks liiga palju on ette võetud ja kas ehk seadustest on mööda vaadatud. Mõju Eesti poliitikale on ilmselt väga suur olnud ja nüüd ehk kuluks härra Pruunsillalgi maskeeruda silmatorkamatusse pruuni ülikonda, mille kohta on öeldud, et pruun värv sümboliseerib ambitsioonitut meest, kes rahuldub sellega, mis käes on, ja tiksub vaikselt pensionini. Ongi praegu väga kasulik istuda vaikselt seinapraos nagu kilk – vajadusel saab sealtki nööre tõmmata, ent ohu korral saab kiiresti prakku peitu minna.

7. Mihhail Kõlvart – Keskerakonna esimees. Nagu EPL sedastab, on ta haavad ära lakkunud ja suurde mängu tagasi tulnud, tasuks väärikas seitsmes koht. Võitluskunstide harrastajana ta teab, et vahel on kasulik lihtsalt oodata, tempot kontrollida ja mitte rinnaga peale tormata, vaid kasutada ära vastase tegevusi, tema nõrkusi. Ta tuleb ära väsitada ja siis korra nõelata, ent kõige parem oleks muidugi, kui vastane kukub omaenda võttest selili. Siis ei pea üldse midagi tegema, heal juhul ei määri ülikondagi ära – nagu Seagali filmis. Veni, vidi, vici – just like that!

6. Jonatan Vseviov – välisministeeriumi kantsler. Suunanäitaja, tuulelipp selles paremas võtmes, sest näitab, kust poolt tuuled puhuvad – siis teab, mida selga panna, kas müts ja käpikud ühes võtta, kui kodust välja minna. Vseviov teab neid väliseid asju väga hästi ja on ka hämmastavalt töökindel, mida näitab tööstaaž ministeeriumis. Ei ole veel tuultega murdunud, seisab kindlalt ja kompromissitult.

5. Margus Linnamäe – kah ettevõtja, aga mõistatuslikum nähtus kui Eesti majanduskasv. Temast pole meediamajadel ühtegi korralikku pilti pildipangast võtta ning kasutatakse ikka sedasama pilti, mis võetud suure objektiiviga ohutust kaugusest. Aastal 2019 oli sama pilt. Aga tema jalajälg on mõõtmatu, mistap ta on mõjukate tabeli eesotsa püsielanik. Ta toimib nagu nähtamatu käsi, mis rikkust toodab, kogub ja vajadusel ümber jagab. Tundub justkui kõik oluline kuulubki moel või teisel Linnamäele, kelle nägu on niisama püüdmatu kui Jumalal taevas, keda ikka ja jälle kujutatakse valges hames ja pika valge habemega, ehkki narr oleks arvata, et Seal Üleval käärid, kamm ja habemenuga tundmata on.

4. Arvo Pärt – helilooja. Tema on nii väärikas mees, et vahel tekib küsimus, et äkki on tal otseühendus sellesama isandaga Seal Üleval. Tema oma vaikse kohalolekuga hoiab eesti rahva psüühhel silma peal – ning ainuüksi sellepärast võime me siin Maarjamaa paesel pinnal end üpris hoituna tunda.

3. Kaja Kallas – ekspeaminister ja kõrge ametnik Euroopa Liidus. Lugesin just, et Kaja Kallase aktsiad on viimasel ajal langustrendis ning tal on kõvasti kana kitkuda Brüksi alfaemase Ursula von der Leyeniga. Õhkkond olevat suisa jäine. Kujutan ette, kuidas Leyen tõmbab säärsaapad jalga, lateksi selga ja piitsad hakkavad plaksuma. Aga Kaja Kallas on  karastuse saanud EKRE ja Isamaa lõukoertelt, tal on kange eesti naise jonn, bratty attitude, küll ta Leyeni vastu avitust leiab. Lugegu huultelt, kui oskab: No retreat, no back down!!

2. Urmas Reinsalu – Isamaa esimees. Mees, kelle kohta võib öelda, et ta on igas pulmas peiupoiss ning igal matusel kadunuke. Pole teemat ega valdkonda, mille kohta Reinsalu arvamust ei avalda ega käituks vähema kui eksperdina. Küll tahaks Reinsalu pähe näha, et mismoodi need hammasrattakesed seal kõik töötavad, sest vahel tundub, et tegemist ongi esimese geeniusega Eesti poliitika konnatiigis. Küll ta sebib ja õiendab. Vägisi tuleb meelde ärimees Viks (Andrus Vaarik) kunagisest komöödiasarjast „Kälimehed“: Mulle tundub, et Urmas tegutseb ja sebib selleks, et elada ka nii nagu eesti rahvas – vaeselt!

1. Kristen Michal – peaminister. Tema on hea näide sellest, et kui inimene loobub valgest kampsunist ja tõmbab selga hästiistuva, mõõdu järgi tehtud rätsepaülikonna, siis teda võidakse edutada – mitte üksnes peaministriks, vaid ka mõjukate edetabeli tippu.  Ja see on le grande mouvement – tehke järgi või makske kinni. President istub igatahes kaugel tagapool.

*        *        *

Kes nüüd tahab teada, millises reas istub president või millises sisuloopija Mallukas, siis seda saab teada Eesti Päevalehest. Ülejäänud 90 kohta on leitavad siin.

2019. aasta mõjuisikutest olen kirjutanud siin.