Repliik # 28. DE NIRO EI TAHA OLLA TRUMP... AGA VÕIKS OLLA FRANKLIN D. ROOSEVELT

 SISSEKANNE # 360

 

Jätkuks eilsele sissekandele: kui Robert De Niro keeldus juba 2019. aastal mängimast Donald Trumpi, siis on see üsna arusaadav, sest tegemist on kahe kivikõva karakteriga. Mäletavasti nimetas De Niro Trumpi Ameerika Ühendriikide kõige juhmimaks presidendiks ning keelas viimasel oma jalga tema restoraniketti tõsta ("Söögu mujal!"). Trump omakorda nimetas De Nirot halvaks näitlejaks, keda keegi ei soovi enam kinos vaadata ("Broken down fool!").  

Maailm sellest palju vaesemaks ei jää, kui De Niro Trumpi rollis üles ei astu, sest see oleks justkui kämpi pakkimine soliidsesse pakendisse. Pealegi, meil on olemas suurepärane Trumpi kehastaja Alec Baldwini näol, kes astus selles rollis püsivalt üles Saturday Night Live’i saates. Alecil ei ole muidugi ka parimad päevad, ent jäägu see.  

 Alec Baldwin / Donald Trump (SNL 2017)

Oluline on, et Robert De Niro sobib vähemalt ühte presidendirolli justkui valatult. Sellele mõttele jõudsin ma „Lillekuu tapjate“ filmi vaadanuna, kus ta mängis saatanlikku kombinaatorit William Hale’i. Puhtalt välise sarnasuse põhjal nägin ma seal ei kedagi muud kui Franklin Delano Roosevelti, USA presidenti aastail 1933-1945. De Niro on FDR mis FDR!  Ma näen juba vaimusilmas Oscari-väärilist rolli. Pealegi on FDR-i kui vaieldamatu poliitilise suurmehe, riigimehe etaloni kehastamine väärikas tööülesanne De Niro masti karakternäitlejale. Jään ootele.

 

FDR / RDN (fotod: internet)

 

 

Robert De Niro ja Trumpi düsfunktsionaalsest suhtest  on ülevaate teinud brittide The Guardian. Avaldatud küll esimese presidentuuri ajal, kuid kehtib ka teise presidentuuri ajal.

"LILLEKUU TAPJATE" KIITUSEKS ehk VANA HEA SCORSESE

SISSEKANNE # 359

 

Apple TV / Paramount Pictures / YouTube 

Telia videolaenutusse jõudis Martin Scorsese uus film „Lillekuu tapjad“ (Killers of the Flower Moon, 2023). Vaatasin selle ülipika, üle kolme tunni kestnud filmi ära ning ei pidanud pettuma – see on üks parimaid viimasel ajal nähtud filme. Vanameister Scorsese ise on juba kvaliteedimärk, kuid lisaks teevad kaasa tema lemmiknäitlejad Robert De Niro ja Leonardo DiCaprio. Häid rolle jagub veel: Lily Gladstone, Jesse Plemons, John Lithgow, Brendan Fraser – kui nimetada mõnesid. Filmi teeb eriti nauditavaks aga Scorsese oskuslik storytelling ning talle iseloomulikud kunstilised võtted, mis hoiavad pilku ekraanil. Kuigi dialoogi on palju – lõppude lõpuks on see siiski kogukondlik kohtudraama -, siis kordagi ei vajuta igavate heietuste lõksu, dialoog on hästi tempereeritud ja kui see ongi vahel aeglane, siis tuleneb see karakteri iseloomust. DiCaprio on filmist filmi läinud aina paremaks ja paremaks ning De Niro siin haltuurat ei tee, vaid paneb täiskäigul.

Film põhineb tõestisündinud lool, mis keerleb XX sajandi algupoolel oseidźide (Osage’i) indiaanikogukonnas aset leidnud mõrvade ümber. See rahvas, kes ei olnud kunagi kuulunud nn suurte indiaanihõimude hulka ja elas tagasihoidlikult vaestes oludes Oklahoma preeria reservaadis, kuhu neid kunagi oldi sunniviisiliselt aetud, sai ootamatult päratu rikkaks nende maadelt leitud nafta pärast. Koguni nii rikkaks, et neid peeti üksvahe maailma jõukaimaks rahvaks. Suured naftavarud tegid oseidźidest ihaldusväärse härrasrahva, kes muutus valgetele seiklejatest õnneotsijatele ja aferistidele üleöö atraktiivseks partneriks. Nende arvelt rikastuti nii otseselt – turul kehtisid ülespiitsutatud nn oseidźide hinnad – kui kaudselt, st abiellumise teel pärimisõiguse omandamisega.

Siit ka tõsieluline intriig: kui oled võtnud rikka indiaaninaise, siis tuleks pärimisõigus igati kindlustada – soetada ühised lapsed – või siis veel parem, kiirendada pärandi kättesaamist. Mängu orkestreerib kogukonna patriarh, sihikindel, ent salakaval ja rahaahne William K. Hale (De Niro), kes ühelt poolt etendab isafiguuri, heldemeelset ja –käelist onu, indiaanlaste suurt sõpra ja nende õiguste eest seisjat, aga teisalt manipuleerib kavalalt ja jõhkralt omakasupüüdlikult kogukonna liikmete ja autsaideritega, skeemitades ja mängides üht teise vastu välja, nagu pesuehtne maffiaboss. Sageli naeratava ja kõikemõistva kristliku fassaadi varjus küpsevad Hale’i peas saatanlikud plaanid, mille tagajärjel hakkavad oseidźi kogukonna liikmed, enamasti naised, surema nagu kärbsed. Kuna  kahtlased surmad toimuvad enamasti oseidźidele endile kuuluvatel maadel, siis jäävad need ka indiaanikogukonna enda lahendada. Tähendab, mingit uurimist ei toimugi, sest riigi asi ei ole seal toimetada. 

Viimast asjaolu kasutab Hale, kelle enda käed jäävad puhtaks, liigagi sirgjooneliselt ära, nõnda et isegi mõni valge linnakodanik selle üle muret avaldab. Aga Hale opereerib kogukonnas karistamatult, suuremeelse imagot kaotamata, muudkui edasi.  Tema käpiknukuks saab rumalavõitu ilmasõjast koju saabunud sõdur Ernest Burkhart (DiCaprio), kes armastab kirglikult igat sorti naisi, olgu need siis valge, punase, musta või sinise nahaga, kuid enamgi veel armastab ta raha. Nagu tema onugi. Ja onul on vettpidav plaan, nothing can go wrong: tuleb võtta oseidźi naine ja apelleerida tema varale. Aeglase taibuga Burkhart mõtleb, pingutab ajusid ning leiab, et see on tõepoolest hea plaan. Ta naitub 100 000 dollarilise kaasavaraga Mollie Kyle’iga (Lily Gladstone), saab temaga kolm last – ja ühtlasi asub ta ka Hale’i etturi rolli.  Sealjuures jääb ta samuti iseendaks – ta armastab kirglikult oma naist ja lapsi, kuid  ühtlasi kindlustab ta endale ainupärimisõigust, nii nagu onu Billi plaan ette näeb.

Kõik laabubki justkui suurepäraselt, aga siis tuleb mängu äsjaloodud föderaalse juurdlusbüroo järjekindel uurija (Jesse Plemons), kes astub nauditavasse duelli onu Billi ja Ernestiga – selle taustal saab vesternist ühtäkki stiilipuhas gängsteridraama, millest aimdub „Omade poiste“ (Goodfellas) finesse.

Kokkuvõttes ma pean seda meisterlikuks vanakooli kinoks, kus iga nüanss on filigraanselt välja joonistatud ja mida tasuks võimaluse korral muidugi vaadata suurelt ekraanilt, sest filmis näidatakse palju ka preeriat ja Metsiku Lääne olustikku. Tegelasi on palju, filmi lõpuks muidugi vähem kui alguses, ja kõik tipneb kohtusaalis, kus kohtuniku (John Lithgow) ristküsitluse käigus veel asjad puust ja punaselt selgeks räägitakse. Ning jämekoomiliselt või suisa antiiktragöödia väärilise karakterina mõjub Hale’i advokaat (Brendan Fraser),  kes üritab juhmi, ent meeleparandusele pöörduvat Ernesti uuesti õigele teele juhatada: „Nad [FBI] peksid ja piinasid ju sind päevade kaupa,  nad rikkusid su õigusi, ütle, oli ju nii!“ – „No tegelikult… nad ei piinanud…“ – „Ei! [dramaatiliselt] Nad peksid su läbi!“. Kaadrisse jäädvustab end ka Martin Scorsese ise, kes reserveerib endale n-ö. viimase sõna ja teeb seda muheda irooniaga. Kindel 10/10. 

Osage'i indiaanimõrvade loost on hea ülevaatlik jutt avaldatud ka Wikipedias. 

 

NÄDAL PEALE VALIMISI. PAAR TÄHELEPANEKUT

 SISSEKANNE # 358

 

Nüüd, nädal peale KOV valimisi, on mõned asjad selgemaks saanud. Statistika on üks asi – tulemused mustvalgel selguvad juba mõned tunnid pärast jaoskondade sulgemist. Teine asi on poliitika iseeneses, kus mängu ilu alles algab. Nagu teada-tuntud kultusfilmis kaval strateeg vend Johannes sümboolselt malelaua taga arutleb: „Nüüd tuleb meil tegutseda, teha üks kombinatsioon...“

Pärnus läks nii, et Isamaa sai EKRElt korvi – viimane ei tahtnud end Reformierakonnaga siduda, n-ö. ideoloogiliste erimeelsuste tõttu. ERRile ütles EKRE linnapeakandidaat Valmar Veste, et „istusime hommikul täitsa mitu tundi juhatusega koos, arutasime seda pakkumist, kaalusime, mõtlesime, vaatasime plussid-miinused läbi ja meie otsus oli, et me ikkagi seda pakkumist vastu ei võta. Meile koostöö Reformierakonnaga tundub keeruline. Ütlesime selle pakkumise ära.“ (ERR, 21.10)

Seega kolme liikmega koalitsiooni ei sünni, selle asemel alustas  koalitsioonikõnelusi EKREga, valimisliitudega "Südamega Pärnu" ja "Pärnu Ühendab" ja Parempoolsetega hoopis Keskerakond, kes lubas linnapea koha EKREle.

Vaat see on küll huvitav asjade käik. Kuna Vana-Mart niikuinii Pärnusse linnapeaks ei tule, siis on nende kandidaat Valmar Veste, kes ei osalenud isegi ERRi valimisdebattides. Nii et ma ei teagi nüüd... Minu jaoks ikkagi tundmatu suurus.

Meedia kaevas välja, et tulevasel Pärnu linnapeal, härra Vestel, on kapis nii mitmeidki luukeresid. Delfi avaldab, et tema „portfoolio“ sisaldab muu hulgas esitamata majandusaasta aruandeid, vaid paar aastat tagasi omandatud keskharidust ja seost neonatside sümbolitega:

EKRE kodulehel tutvustab Veste end 46-aastase põlise pärnakana, kes on abielus ja tütre isa. 2021. aasta kohalikel valimistel pääses ta Pärnus linnavolikokku ning tegutseb ka sealses majanduskomisjonis, sotsiaalkomisjonis ja elanikkonnakaitse komisjonis. 2024. aasta juunist esindab Veste EKRE erakonda ka erakondade rahastamise järelevalve komisjonis (ERJK).

Endine EKRE Pärnu ringkonna juht ja praegune erakonna Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid (ERK) juhatuse liige Helle Kullerkupp kirjutas teisipäeval ühismeedias, et Pärnu EKRE linnapeakandidaat Veste omandas alles äsja täiskasvanute gümnaasiumis keskhariduse. Delfile täpsustas ta, et Veste sai tunnistuse kätte mullu kevadel.

Kullerkupu sõnul tundus see talle kummaline, sest varasema koostöö jooksul EKRE-s polnud Veste haridustase jutuks tulnud. „Et inimesel puudub üldse keskhariduski – no tagantjärele just ei saa kontrollida seda, mis ta sinna avaldusele kirjutas,“ märkis Kullerkupp. „Arvan, et see ei olnud seal põhiharidus, sinna kirjutati midagi muud, sest see oleks ju tähelepanu äratanud.“ Ta lisas, et uuris asja Veste kolleegidelt, kes sõnasid, et Veste hakkas sügisel kolledžis õppima.

Veste endise erakonnakaaslase Kullerkupu sõnul peaks linnapeal olema haridus ja kogemus. „Mina näiteks ütlesin valimiskampaania alguses kohe, et ma ei ole pädev linnapeakandidaadiks saama, kuigi mul on kaks tervishoiu kõrgkooli lõpetatud,“ lisas Kullerkupp. „Niimoodi linnapeana mütsiga lööma minna on tohutu vastutus, ma ei saa aru, kuidas see võimalik on.“ (Delfi, 22.10)

Nagu ma aru sain, proua Kullerkupp härra Vestega luurele ei läheks.

Mina mõtlen siiski, et andkem aega atra seada. Päris diletanti linnapeaks tõesti saada ei tahaks. Haridust võiks ka olla – keskharidusest pisut rohkem. Mingi maine peaks olema, sest muidu muutub naerualuseks kogu Pärnu elanikkond in corpore. Mäletan hästi, kui Pärnut juhtis Savisaare poolt provintsi saadetud Mart Viisitamme-Simmo Saare tandem, kes tegid kahepeale kokku ka mõistlikke asju, aga enamjaolt oli piinlik. Mäletan, et olin just uuele töökohale asunud, kui mu ülemus küsis, et mis teil seal Pärnus toimub. Parajasti näitas televiisori uudistesaade pilti Viisitamme kabinetist, kus politsei oli läbi viinud läbiotsimise mingi korruptsioonikahtlustusega seoses.

Vaat sinna ärgem tagasi mingem. Loodetavasti Veste asjad klaaruvad ning esialgu saab meil linnapeaks siiski Voltenberg. Seniks-kuniks. Sest koalitsioonikokkuleppe kohaselt kuulub Pärnu linnapea koht ikkagi EKRE-le. Erakonna Pärnumaa juht ja EKRE juhatuse liige Valmar Veste kinnitas, et on valmis vastutust kandma, kui volikogu talle selle ameti usaldab.

Mööngem, et nii mõneski mõttes annab härra Veste legendaarse Pärnu linnapea Oskar Brackmanni mõõdu välja küll. Habe on, ja 19. sajandi tõekspidamised ka on. Tema sotsmeedia seinal seisvat siiani küll steitment, et "Karmen Joller on sitajunn", mis väga ilus öelda pole kenale daamile - isegi kui on erimeelsused. Soliidne poliitik ütleks et "Karmen Joller on ekskrement" (kui peab ütlema) - pärast saab parandada, et näe, kus trükiveakurat lõikas sisse, õige sõna olnuks "ekspert".

Noh, Vestel on veel aega, kuni 2026. aastal talle linnapea koht üle antakse. Seni saab ta olla proua Voltenbergi emaliku eestkoste all ja õppida, kuidas kõik peab käima. Et siis kunagi võiks öelda "Exegi monumentum!" ning Brackmanni büsti Brackmanni pargis pisut kohendada lasta. 

Mõnda aega saab siis Voltenberg püünel olla. Sel juhul oleks ta Pärnu ajaloo esimene naislinnapea, mis on väga progressiivne areng. Noh, mina andsin talle oma hääle, mis seal salata, seega pole põhjust nagu viriseda. Kuigi mul on tekkinud ka teatud kahtlused. Et kas tal on piisavalt selgroogu, et mitte olla näiteks härra Korobeiniku käpiknukk. Kuuldavasti olnud eksmeer Kosenkranius jälle Suursilla käpiknukk. Ei tea kinnitada ega ümber lükata, kuid käpiknukku ikkagi ei taha. Pärnu linn on väärikas hansalinn ja selle linnapea peaks ise kaela kandma.

Pärnu koalitsioonilepet saab lugeda siit, sine ira et studio, või otse sellelt aadressilt: https://parnu.ee/failid/Parnu_koalitsioonileping2025-2029.pdf.  

Härra Veste annab peaaegu Brackmanni mõõdu välja (foto: Pärnu Postimees)

*

Tartus võitis Isamaa küll Reformierakonda, saades ühe mandaadi volikogus rohkem, kuid linnapeana jätkab endiselt Urmas Klaas (RE). Tõsi, ta oli kõige suurem häältemagnet, kuid siiski... kas ei oleks aeg jalga puhata? Saan aru, et linn vajab stabiilsust, mida saab anda stabiilne linnavõim, kes ajab oma rida ning ei kaldu hektilistesse võimustrateegilistesse mängudesse. Saan aru, et refid oleksid võitnud, kui poleks olnud nn musti luiki, Isamaale hääli toonud suunamudijaid Kris Kärnerit ja Sandra Lauri. See oli reffide vaatest prognoosimatu kõrvalekalle muidu nii stabiilses süsteemis. Isamaa jaoks oli Kärneri edu mingis mõttes kah justkui Pyrrhose võit. Ühest küljest mobiliseeris ta noored valima ning töi ühe énamkoha volikogus, teisalt muidugi oli ta probleemne sisulooja, kes kutsus sotse seina äärde rivistama ja pumppüssiga maha laskma. Pluss homo- ja ksenofoobia. See ei sobitu hästi Tartu linna tolerastilise kuvandiga. Nõnda oligi Isamaa parajas kahvlis ning refid olid varmad seda ära kasutama. Nagu Delfi sedastab, anti Isamaale ultimatiivses vormis teada, et Urmas Klaas peab linnapeana jätkama – või muidu... hakkame seda Kris Kärneri personaalküsimust menetlema.  

Siinkohal tasub jälle kuulata vend Johannest: „...Tuleb ära kasutada sellist meest nagu [Kris Kärner, no offence]... Jaa, ta on [kasimatu suuvärgi ja kahtlaste tõekspidamistega] röövel ja lurjus. Ehk vaba mees, nagu ta ise ütleb.“

Mina olen siin lihtsa valijana abtissi rollis: „Need teie vahendid on minule absoluutselt vastuvõetamatud!“.

Aga mis sa teed ära. Poliitika on kõrgem kunst. Nagu malemäng. Igaüks seda ei mõistagi.

 *        *        * 

 

VALIMISED ON LÄBI

 SISSEKANNE # 357

 

Tegijad minu kirjutuslaual.

Valimised on läbi. Keegi sai peale ja keegi sai maha, nagu tõdetakse asjalikult Postimehe valimisteblogis. Mina andsin oma e-hääle juba varakult (sest ma olen tegelikult väga laisk inimene ja ka eakas, mistap tark on tähtsad asjad kohe ära teha, kuna muidu läheb meelest ära.) Valiku jätan oma teada, ma ütlen ainult, et jääkaabitsal, „made in the UK“, ja (sellel) pastakal läks hästi. Nüüd ma loodan, et üks kaabib hästi ja teine kirjutab ladusalt, paberit kraapimata.

Mulle sattus ette kaks juhuslikku, aga relevantset mõttevälgatust nonkorformistilt Charles Bukowskilt, kes, ma arvan, võiks – kui ta mingi ime läbi tänasesse Eestisse teleporteeruks ja siin kodanikuks hakkaks – ühise keele leida näiteks rahvuskonservatiividega. Sest ta kirjutas esiteks: Demokraatial ja diktatuuril on see vahe, et demokraatias hääletad kõigepealt ja saad korraldused hiljem, diktatuuri puhul ei tarvitse hääletamisele aega raisata;

ja teiseks, Peeter Sauteri tõlkes, 1968. a. presidendivalimiste aegu: kruvid on tihkelt kinni keeratud: kui on valida Nixoni ja Humphrey vahel, on see sama, kui sul oleks valida, kas sööd sooja sitta või külma sitta. (Bukowski, Vana peeru veerud, lk. 100)

Mina mõtlen, et igal juhul tuleb valida – sest muidu jääb ära nii heameel ligimese võidu üle kui ka kirumise rõõm.Ja valikutel on ikkagi vahe sees.

Mõned  tähelepanekud:

• Reformierakond karistati ära, see tähendab: valimistel näeme, raisk! (vaat, ja saite nüüd maksutõusude, kommunikatsiooniprobleemide, patroneerimise ja poliittsirkuse eest!); Tartus kaotati võim, mis tundus seal püsivat esiisa Aabrahami aegadest peale; 
• EKRE libises Tallinna volikogust välja („Noh, aga me olemegi maarahvapartei…“); 
• E200 tulemus näitas, et puudliks olemine on tänamatu roll; pigem siis juba külakrants, kes julgeb vajadusel ka kannast naksata – ja muidugi ka klähvida (mõnikord on sellest kasu ka – sind kuuldakse); 
• Isamaa tuli lõi heleda leegiga põlema: nüüd tuleb vaid leida uus  kojamees, kes platsi puhtaks lööks; 
• Parempoolsed kehtestasid end ja selle üle saab olla vaid hea meel, kuna parempööre (näiteks kas või liikluses) on alati ohutum kui vasakpööre. 
• Suunamudimine tasub end ära – mida näitab juutuuberi Istoprocent ja tiktokkeri Sandra Lauri pääs Tartu volikokku; 
• Mihhail Kõlvarti edu näitab, et müüdi ehitamine on täitsa võimalik („Meie omi pekstakse, andkem neile!!“).

Üldiselt oli tore päev. Elagu Eesti!