TÖÖMEES STATHAM TEEB KINO

 SISSEKANNE # 280

 

Käisin jälle kinos. Kui Pärnus käimas olen, siis rihin ikka kinokava, kas on miskit vaadata. Enamasti küll ei ole. Pole minu maitse järgi filmid. Seekord ühe leidsin. Jason Stathami uusim märul „Töömees“ (Working Man, 2024). Sellised filmid on minu guilty pleasure. Sellised, mis on üles ehitatud ühele kangelasele, kes on pakendina tough guy, ent tender at heart. Ühesõnaga sellisele, kellel on paigas nii biitseps kui moraalne kompass.  Enne olid Arnold Schwarzenegger ja Sylvester Stallone, Dolph Lundgren ja Jean-Claude Van Damme. Märulit treisid ka Bruce Willis ja Liam Neeson. Siis muidugi veel Steven Seagal, aga tema on nüüd Putinversteher’ina no-go. Eilne päev.

Nüüd ongi selle koha hõivanud raw british export Jason Statham, kes näeb välja nagu emotsioonitu kivinägu, loikam, milliseid võib näha ka siin Eestimaal Virust Võruni. Pane talle selga Adidase dressid või Armani ülikond – kõik läheb. See tähendab, kannab välja. Do not judge book by its cover, öeldakse. Nii ongi.

Filmi sisu oli triviaalne. Eks-sõjaväelane Levon Cade (Statham ise) teenib ausat leiba töödejuhatajana ehitusplatsil. On sunnitud autos magama ja tütre hooldusõiguse eest võitlema, st kindla elukohata kodanik, aga õilsameelne. Väga straight-forward – ei salli, kui on mingid jamad. Võlanõudjatele, kes tööplatsile tulevad tema kolleegi kimbutama, virutab ta ämbritäie naelu vastu vahtimist ja murrab mõned kondid – sest väljapressimise tõttu töö seisab, kuid Ameerikamaal on aeg raha. Kui bossi tütar ööklubis seksiorjaks röövitakse, asub Cade esialgu küll vastutahtsi, ent seda raevukamalt kurikaeltega – Vene maffiaga - kompromissitusse võitlusesse. Ega pikka juttu ole. Lühilaused, konkreetsed küsimused – ja pärast seda on puhas füüsika. Pow! Bang! Kaboom! – kui koomiksi keeles rääkida.

Stathamil on peaaegu null emotsiooni – tõsi, oma tütrega suheldes siiski saab ka naerunägu näha -, kuid kõvad mehed ei emotsioneerigi. Seevastu pahad poisid seal filmis näitavad tundeid välja küll – karjumise ja nutmise vormis. Mis peaks näitama nende nõrkust – üleoleva maski taha peidetud nõrkust -, millest kangelane Statham alati üle on.

Mis mind häiris, oli Ameerika märulifilmidele nii omane kliśee – nimelt halvasti vene keelt rääkivad vene mafiosnikud. Nad kangutavad seda vene keelt, mis peaks ju otse nende emakeel olema, sedavõrd puiselt, et venelasel, kujutan ette, löövad kõrvad pilli. Enamasti mängivad kurjasid venelasi saksa, tśehhi ja balkani näitlejad, sellest ka see häda vististi.

Aga muidu kõlbas vaadata. See film maitses nagu McDonald’si hamburger. Sööd ju küll, kui kõht tühi on. Sööd siis ka, kui eriline  junk foodi fänn ei ole, aga kätte antakse. Räägitakse, et sellesse pannakse mingit salajast isutekitavat komponenti, mis teeb saia ja kotleti sedavõrd vastupandamatuks, et enne ei lõpeta, kui oled paks – truly American! Tead, et see pole kasulik – killing you softly, ya know -, aga ikka tahad.

Stathami filmid on ka niisugused. Midagi need juurde ei anna. Justkui läbi kopeerpaberi lastud.  Aga erutavad, raisk. Neandertaallane meis ärkab. Kõik on lihtne. Evil is evil to the max, ja hea mees võidab alati. Alati! Ja ei ole vaja multi-task'ida. Aju puhkab, kui Statham ekraanilt meie vereringesse adrenaliini pumpab.

Ent Stathami-suguseid superkangelasi saab ühes filmis olla ainult üks. Et mikspärast? Mulle meenub, kuidas  Peeter Volkonski kirjutas oma raamatus, et luges kord ajalehest uudisnupukest Steven Seagalist ja Jean-Claude Van Damme’st, kes läinud Stallone'i aias kaklema, et kumb neist tugevam on... Kohe tekkinud dilemma: ei teagi kohe, kumma poolt olla.

A Working Man (2025, MGM Amazon/Black Bear)

 

 

 

ESIMENE APRILL

 SISSEKANNE # 279

 

„Emme! Issi! Tulge ruttu!“ jooksis väike Juku koju jõudnud vanematele karjudes uksele vastu, „Vanaisa poos end keldris üles!“

Ema-isa tõttasid jooksujalu keldrisse, näod ehmatusest kaamed. Keldris pole kedagi, taevale tänu.

 „Aprill!“ hõikab Juku, „Hoopis pööningul!!“

 *        *        *    

 

KA RIKKAD JA KUULSAD HOIAVAD RAHA KOKKU - KÄIVAD RESTOS, KUS POLEGI MICHELINI TÄRNI

 SISSEKANNE # 278

 

DISCLAIMER: See postitus on liigitatud sotsiaalseks irinaks ja kantud klassivihast.

 

Kuvatõmmis: Eesti Ekspress, 29.03.2025

 

Eesti Ekspress avaldas toreda ja nunnu artikli, mis peaks rahustama sotsiaalset närvi. Või tekitab hoopis klassiviha? Ka rikkad ja kuulsad hoiavad raha kokku, teatab pealkiri. Saame teada, et:

·         Sõõrukas avastas, et vanu riideid võib ka kanda,

·         Mallukas igapäev restos ei käi, vahest ainult deidil,

·         Koit Toome käib aga odavamas restos, kus ehk polegi Michelini tärni;

·         Rain Epler hoiab raha kokku nii, et hakkab kodus ise peekonit suitsutama;

·         Desiree Mumm sööb kapsasuppi ka järgmisel päeval;

·         Oleg Gross paneb hapukoorele leiba peale (midaiganes);

·         ja Kai Realo kõht võib nüüd aegade lõpuni korralikult läbi käia, sest tal on ruumikas panipaik maast laeni WC rulle täis – ta ostab sada rulli korraga. En gros!

Kõnekas lõik artiklist: Ärimees Urmas Sõõrumaa tunnistab, et toidupoes ta hindu ei vaata – kui ta sinna üldse satub. „Aga kui satun, ostan kalamarja. Mulle väga meeldivad pühapäevased pannkoogihommikud lähedastega. Veel võtan poest leiba, kaerapiima ja hummuseid.“

Siit lõigust peegeldub rikkus ja elitism kolme märksõna kaudu: kalamari, kaerapiim ja hummus. 

Vaene ja muidumees ütleks (ohkega): pagan, ma pean kahel töökohal rabama, et võileivale vorsti ka pääle panna saaks.

Märksõna, millest peegeldub vaesus: keeduvorst.

Aga – ärgem olgem siis vaesed! 

Ära ole vaene!!

 

HUKKAMISE METOODIKAST JA JOODIKU EETIKAST. Kaks õpetlikku lugemist.

 SISSEKANNE # 277

 

 

Lugesin Jonathan J. Moore’i raamatut „Silmus, süstal ja giljotiin. Hukkamisviisid läbi aegade“ (Tänapäev, 2018). Pealkiri räägib enda eest. Ei ole just nõrganärviliste lektüür. Samas oli palju pilte ja lihtne tekst – lugesin-sirvisin ühe õhtuga läbi. Ja millele ma kinnitust sain? Et inimene on üks jälk olend – muidugi, mitte ühe lauaga löödult. Ta on mõtlemisvõimeline, loominguline, fantaasiarikas olend, kes on võimeline looma kõige imetlusväärsemat kunsti, ent sealsamas mõtleb ta välja ka kõige jälestusväärsemaid, sadistlikumaid piinamise ja hukkamise meetodeid. Palun väga: ristilöömine, lõvide ette viskamine, teibasse ajamine, neljakskiskumine, giljotineerimine, skalpeerimine, surnuks keetmine, maasse kündmine, elusalt matmine, raudkonksu otsa riputamine, tuleriidale saatmine, elusalt nülgimine, kividega surnuks loopimine, uputamine, poomine lühikese ja pika nööriga, rattale tõmbamine, elektritool, gaasitamine, mürgisüst… Lugesin, et paljude timukate kutseoskuste hulka loeti hukatava elushoidmist võimalikult kaua aega ning piinamise valu intensiivsust, nii et enne kui saabuks vältimatu lõpplahendus „hea surma“ läbi, kogeks õnnetu hing maksimaalseid piinu. Selle kõige taustal tundub laskekomando ette sattumine lausa õnnistusena. Ja tõesti on õudne tõsiasi, et inimene on julm oma liigikaaslase vastu, kui teda kannustab tagant pime viha ja kättemaksuhimu, ning selle ajel tegutsedes on fantaasia piiritu.

 

Siis lugesin veel hoopis teistsugust raamatut – Veikko Huovise „Joodiku eetikat“ (LR, 14/1973). Õigupoolest kannab sellist pealkirja üks essee sealt raamatust – ent ka kõik teised esseed räägivad nii- ehk naapidi joomisest. Just soomlaselt, kes peab igapäevast võitlust kaamosega ja ometi on maailma õnnelikuma rahva esindaja (müstika!), ootakski sellist raamatut. Seda võiks isegi lugeda koos „Joomahullu päevaraamatuga“, mille autoriks on samuti õnnelik soome mees Juha Vuorinen. Seda võiks isegi lugeda koos „Joomahullu päevaraamatuga“, mille autoriks on samuti õnnelik soome mees Juha Vuorinen. Nõnda siis tasubki enne joomatsüklisse sisenemist ettevalmistava lektüürina ette võtta joomise eetilised aspektid, mis õnneks ei ole grafomaani poolt üles kirjutatud – kõike on just täpselt nii parasjagu, et üles ei aja. Nagu tempereeritud viinavõtmine – see olgu väheses koguses, aga tõhus!

Huovinen kirjutab: Peaaegu kõik ametkonnad joovad. Ohvitserid joovad nagu põrgulised, arstid joovad, põllumehed, direktorid, töömehed ja filmitähed joovad. Kirikhärradki joovad, ainult et nemad ei usalda purjuspäi küla vahel tolgendada. Õpetajad joovad palju, koolipapade hulgas on rohkesti sinininasid. Mõned sportlasedki joovad. Riigimehed lakuvad kõvasti, mitmed riigipeadki on agarad viina viskama.

Peale selle on muid joobumuseliike. On enam-vähem kõigi meeste needus, et tahetakse pidevalt naist saada. Sel puhul on mees naistejoodik. Suurem osa inimesi sööb lõbu pärast, ja mitte oma toiduvajaduse rahuldamiseks. Ühed peavad lugu maiustustest, teised kohvist, teest, autodest, mööblist, ehetest. Mõned söövad tigusid ja austreid. Olukord on tõepoolest raske, kui himustada neid kõiki lisaks alkoholile.

Otsusekindla, sihiteadliku joodiku eluteel on igasuguseid takistusi. Raskeim neist on ehk teatav usupuudus, hingeline masendus, kõhklemine. Kui palju sa ka ei joo, viinapoe pudelirivid aina pikenevad ja tihenevad.“ (Huovinen, 1973:8)

Huovinen teeb ka sotsiaalset kriitikat: 

Ühiskond peaks joodikute vastu heatahtlikum olema. Tagasihoidlikuks näiteks sellisest suhtumisest võiks olla see, et joobesolek ei ole enam kuritegu. Aga tegelikult on joodikud ka ise süüdi. Miks nad pole organiseerunud! Kui nad rajaksid Soome Joodikute Ühingu või Soome Rahvajoodikute Ühingu ja see ühing oma mitmesaja tuhande, võib-olla isegi enam kui miljoni liikmega hakkaks surveorganisatsioonina asju ajama, küllap siis ka midagi muutuks. Ühing võiks nõuda viinahinna alandamist, denatureerimata majapidamispiirituse müümist toidupoodides ja veel muidki asjalikke uuendusi. Ta võiks astuda vabakuulajana või vabakuulajana kas või Soome Ametiühingute Keskliidu liikmeks. (Huovinen, 1973:11)

Nii et sellest kriitikast lähtub ka üks asjalik poliitikaettepanek. Miljoni liikmega ühing on tõepoolest võimas eestkostekoalitsioon, mille üle poliitikateooria gurud Paul A. Sabatier ja Christopher A. Weible kindlasti rõõmu tunneks, kuna see sobituks nii hästi nende kontrueeritud raamidesse. Ja see ühing lööks massiga! Kui aastal 1969, mil Huovinen seda kirjutas, elas Soomes ca 4,5 miljonit inimest, siis optimistliku hinnangu järgi kuulunuks ühingusse laias laastus iga viies soomlane!

Eetika kõrval on joodiku tähtsaim aspekt, mida silmas pidada, tervishoid. Selle kohta on Huovinen kirjutanud eraldi essee, milles seisab:

Pole sugugi ükskõik, kas kogenud joodik tunneb oma elust rõõmu või elab ta pideva ahistuse küüsis. See on esmajoones enesetunde küsimus. Ühiskonna seisukohalt on see otstarbekohasuse küsimus selles mõttes, et on selge raiskamine minetada kasulike joodikute tööpanust. Terve, kuigi joodik minister või direktor on alati parem kui vingus, särjesilmne ja loid minister. /…/

Mis puutub tervishoiuajakirjades aeg-ajalt ilmuvatesse kirjutistesse, kus loetletakse mitmesuguseid tundemärke ja himunähtusid ja mille abil tahetakse inimesi panna end joomahulluks või surmalapseks pidama, siis sellistest artiklitest ei maksa väljagi teha. Mõtlemisvõimeline joodik näitab neile perset ja joob viha pärast päevas viiskümmend grammi rohkem. (Huovinen, 1973:12)

Ja nüüd nota bene!

Hea komme on joomise ajal pidevalt suupistet ehk sakummi võtta. Toit peab rohkesti valkaineid sisaldama. Seega on hea looma- või lambapraad igati sobiv toit. Kui selleks raha ei jätku, tuleb süüa kala, kasvõi koh, ahvenat või silku. Kui sellekski raha ei jätku,nagu sopajoodikutega kahjuks tihti juhtub, siis ei tohiks maapähkleid ega sojaube unustada. Ka juust on tervisele kasulik.

Üldiselt tuleb meeles pidada, et ei maksa tühja kõhu peale tinutama hakata. Kõige parem on alla süüa sardiine või heeringavõileiba või tükike vorsti. Mis sakusmenti puutub, siis võib soovitada väikesi võileibu, praetud muna, kirpvähilisi, viinereid, soolapähkleid ja keeksi, tassikest kohvi või teravat pastilli. Kogenud joodik ei joo ühel õhtul kunagi mitut eri jooki. /…/ Õlu ei sobi kokku ühegi teise joogiga ja veinilimpsija peab ettevaatlik olema, kui ta tahab hiljem õhtul lasta paaril konjakipitsil hea maitsta. (Huovinen, 1973:13-14)

Ja lõpuks paneb Huovinen meile kõigile südamele:

Mõõdukus on neis asjus kahtlemata parim lahendus, ja kes ei suuda viinasuutäit ilma öökimata alla neelata, püsigu kainena. Igaühel on õigus valida. Kui keegi loodab õnnelikuks saada, rüüpides valget eritist, mida tuleb lehma vulgaarsest nisast, siis olgu nii lahke. Ja võib ka keefirit ja vabarnamahla või mineraalvett ja kodukalja ja kisselligi juua. Peaasi et elatakse õnnelikult ega tulda pärast surma kummitama. (Huovinen, 1973:15-16)

Mõistlikule piisab! Sapienti sat!