AJUMÄDANIKKU ITAALIAST JA RUMEENIAST - GRRR!

 SISSEKANNE # 309

 

Ma olen ikka vahelduva eduga TikTokki jälginud ning mulle on silma hakanud ühtteist kummastavat. Esiteks mingid veidrad AI-genereeritud meemid, kus totter-sürreaalsed tegelased ajavad omavahel mingit niisama totrat bisnist. Tralallero Tralala (kahel jalal tatsav haikala Nike’i tossudes), Tung Tung Tung Sahur (pesapallikurikaga pudrunui), Bombardiro Crocodilo (lennuki ja krokodilli ristsugutis), Ballerina Cappuccina (kohvitass+tutu), Chimpanzini Bananini (banaan+šimpans), Lirili Larila (kaktus-elevant, kellel on inimese jalad, jalas sandaalid), et cetera. See on nn Itaalia brainrot. Üsna rõlge tegelikult. Mitte niivõrd idee enda pärast – fantaasia võibki olla piiritu ja absurdne -, aga just seepärast, et seda on TikTokis ja mujal ühismeedias juba häirivalt palju. See on tõesti nagu mingi ajuokse laviin. Brrr! Vihkan seda AI-d!

Italian Brainrot 2025 (ProjectJamesify)

 

Siis veel teine TikToki meem, mis mulle närvidele käib: Dame un grrr! – Un que? – Un grrr! Iga teine tiktokker teeb taolise postituse. See pärineb Rumeenia tiktokkerite duolt Fantomel & Kate Linn ja iseenesest väikeses koguses on naljakas, kuid massiivne taaspostituste voog taandab selle minu jaoks jälle tüütuks ajuokseks. Kusjuures need mõlemad, nii Itaalia kui Rumeenia päritolu brainrot, tekitavad sõltuvust ja seega ajukahjustust, jäädes pähe kummitama ja seal oma elu elama, nõnda et päeva lõpuks ketrab sul peas üksnes seosetu absurd tralallero-tralala-tung-tung-tung-sahur-bombardiro-crocodilo-ballerina-cappucina-dame-un-grrr-unque-grrr kujul.  Väheke veel ja ma vajan vaimuhaiglat, et sellest häirivast obsessioonist üle saada.

Fantomel & Kate Linn - Dame un grrr

 

Kolmandaks häirib mind Labubu trend, ent selles osas on mu hoiak leebem. Saan aru, et see on üks järjekordne globaliseeruva maailma trendilõks, kuhu on väga kerge sisse kukkuda – eriti teismelisena – ja mis hästi organiseeritud sisuturunduse kaudu vallutab kõik meeled sellisel määral, et tekib vastupandamatu soov omada Labubut – mis on üks Belgia-Korea disainiime, karvane ja nunnult pahurdav koll. Aga see populaarsus on tõenäoliselt sama lühiajalik kui Furby hullus või Tamagotchide buum (need elektroonilised vidinad, millel olid n-ö. „bioloogilised vajadused“ ja mis võisid tähelepanuta jäädes „ära surra“). Igal trendikal inimesel pidi selline Tamagotchi taskus olema, nüüd aga istuvad need kõik ajaloo prügikastis. Veel mäletan fidgeteid, mida sai mudida, ja spinnereid, mida sai pöörlema panna – neil oli vähemalt see kasulik funktsioon, et nad pakkusid rahustavat käelist tegevust. Ja kaugelt enne neid olid olemas Rubiku kuubik ja Yo-yo.

Labubu on popp ja selle eest osatakse ka hinda küsida. Kusjuures levivad ka võltsingud. Internetis õpetati, kuidas õigel ja valel Labubul vahet teha. Loe hambad üle. Õigel on neid üheksa, võltsingul kümme! Nojah siis! Jälle üks mure juures, mida enda jaoks mikromanageerida. Labubu neid võtku!

 

Labubu -  ﹩299,12 

HINNATÕUSU KAJA. JÜRGEN LIGI KÜLL EI VIRISE!

 SISSEKANNE # 308

 

Jürgen Ligi teab: Esmalt Taani hinnad, siis hygge! (foto Priit Mürk/ERR)

Juhhuu! Hinnatõus! Käibemaks tõusis 22 %-lt 24 %-le, mille suuruse poolest, vähemalt toidukaupade osas,  on Eesti nüüd auväärsel teisel kohal Euroopa – Taani järel, kellel see on 25 %. Selle põhjal võiks järeldada, et Eesti on niisama jõukas riik nagu Taani, kus on küll kõvad maksud, aga ikka viljeletakse rõõmsasti „hygget“.  Noh, Taani on tõesti positiivne rollimudel ning Kopi progressiivset vaibi võiks kopipeistida küll – seda enam, et Tallinn ju ongi nime poolest Taani linn – Lin Danise - , nagu ajaloolane Ivar Leimus on arvanud.

Eesti on viimastel aastatel olnud Euroopa üks kiireima toidu hinna tõusuga riike. 2022. aastal tõusid toiduhinnad 19,4%, 2023. aastal 15,2% ja 2024. aastal 3,2%. Kiire hinnatõus on jätkunud ka tänavu ja maksude tõstmine õhutab seda. Paraku ei toeta toiduhindade kontrollimist tooraineturgude areng. „Saame iga nädal tarnijatelt nii Eestis kui mujal hinnatõusuteateid. Põhjuseid on mitmesuguseid: ilmastikunähtused, taimede ja lindude-loomade haiguspuhangud, mõne sisendhinna järsk tõus. Tarneahela viimase lülina ei saa me seega välist hinnasurvet väga palju mõjutada. Meil on võimatu tagada ka seda, et tarnijate hinnatõusud ei langeks kokku valitsuse plaaniga käibemaksu tõsta,“ nendib Rimi Eesti tegevjuht Kristel Mets Delfi Ärilehes (26.06).

„Kui mingil moel on veel võimalik mõista, et toidu käibemaksumäära alandada ei taheta, ehkki jaekaupmeestest suur osa on valmis andma lubaduse, et käibemaksuerandi kohaldamisel langeksid vastavalt ka hinnad, siis toidu käibemaksumäära täiendav tõstmine on meie hinnangul vale samm. Tarbija valulävi on kas juba ületatud või jõuab see hetk kohe kätte,“ arvab Mets (ibidem).

Oleks endiselt vaja vähemalt põhitoiduainetele madalamat maksumäära, kuna kauplusekett näeb tarbijakäitumises selgeid muutusi – toidukorvides väheneb kaupade hulk ja enamik inimesi otsib poes käies peamiselt sooduspakkumisi. Toidu kallinemisega kõige rohkem pihta väikse ja keskmise sissetulekuga pered, kelle igapäevane ostukorv on juba kokku kuivanud, tõdeb Rimi juht. Oleme vahvasti sappa haakinud kõrgeima toidu käibemaksumääraga Taanile, kus maksudejärgne keskmine netopalk on umbes 2800 eurot. Eestis on aga olenevalt maksuvaba tulu suurusest keskmine netopalk 1600–1650 eurot. Ilmselgelt tabab selline maksumäär Eesti tarbijat valusalt.

Käibemaksumäära tõstmine 24 protsendini tähendab, et toidu kallinemine jätkub. Enim mõjutab see neid, kelle eelarve on niigi pingeline. Samal ajal on osa Euroopa riike leidnud viise, kuidas tervisliku toidu kättesaadavust parandada, langetades põhitoiduainete maksumäärasid: näiteks Prantsusmaal, Saksamaal, Poolas ja Portugalis on põhitoiduainete käibemaksumäär alla 10%, Rootsis 12% ja Soomes 14%. Meie põhjanaabrid kavatsevad veelgi toidu käibemaksumäära langetada. Lood sellest, kuidas inimesed laevaga Soomes toidupoes käivad, ei ole enam haruldased, tõdetakse Delfi Ärilehes kokkuvõtvalt.

Hinnatõus kajab vastu Rohke Debelaki Facebooki postituses (30.06): „Läbimurre!!! Maailma juhtivad geeniteadlased tunnevad huvi milised geenikombinatsioonid on vajalikud, et elusolend laseks ennast niimoodi lüpsta nagu eestlased seda lasevad.  Esialgsed uuringud näitavad, et kui keskmine lehm laseks ennast lüpsta nagu keskmine eestlane, siis annaks ta päevas 8 tonni piima.“

Rahandusministrit Jürgen-„ Eestil pole kunagi olnud nii head rahandusministrit kui mina“ -Ligi pahandab säherdune irisemine väga. 

„Ettevõtjatest rääkides – praalimised mitte hakkamasaamisega näitavad üldise meelsuse mandumist. Ettevõtjad traditsiooniliselt on aru saanud, et käibemaks kahjustab majandust vähe. OECD hinnangul ei kahjusta üldse, sest riiki tuleb rahastada ja käibemaks on kõige ohutum. Mille pärast nad mures on olnud, et neilt võetakse tulumaks tulult ja nad ei saa investeerida. Ja loomulikult palk, netopalgad on väiksemad.

Selles mõttes see on ikka päris väärastunud ühiskondlik meelsus, et ei tohi makse olla. Ma ei tea, mida sellega teha, see on põhimõtteline allakäik, kui ühiskond enam ei räägi mitte sellest, kuidas hakkama saada, rohkem raha teenida, peret ülal pidada, ette võtta, vaid sellest, et hinnad tõusevad. See on sama rumal, kui tõusta hommikul üles, kiruda halba ilma. Hinnad ei ole kellegi konkreetse kontrolli all ega saa ka valitsus maksudega inflatsiooni põhjustada, nagu räägitakse. Loomulikult on ühekordne mõju inflatsioonile olemas tarbimismaksul, aga see ei ole isegi seda kahte protsenti, mõelge vaid, see on 1,639 (protsenti). See on see, mis hinnale otsa tuleb, ja selline lärm on tegelikult ikka häbematu.“ (ERR, 01.07).

Selmet pahatahtlikku laimujuttu ajada, tuleb ise härjal sarvist haarata ja ettevõtjaks hakata, tõreleb minister. „Viriseme tühiasjade pärast. Tegelikult on majanduses ju tööhõive väga kõrge ja palgakasv ka väga kõrge. Need kaks on  tunduvalt kõrgemad kui hinnatõus. Viriseme palju. Oleme jõukuselt ikka maailmas kümne hulgas. Ma võin puusalt tulistada, aga kuulume ikkagi rahvana hästi toimetulevate hulka,“ sedastas ta ajakirjanik Marii Karellile.

Edasi järgnes nagu väike sketš Kreisiraadio varamust:

Marii Karell: Mis inimesed järgmine aasta tegema siis peaksid? Nad teavad juba, et isegi kui praegu on raske, siis läheb veel raskemaks. Ostame konserve kokku ja kartuleid?

Ligi: Ma olen ka seda teinud ja pean tunnistama, et mul on praegu konserve, mis ostsin siis, kui Putin alustas oma energiasõda. Juba enne sissetungi. Vaatasingi odavamaid hindu ja  ostsingi päris reaalselt, sest ma ei teadnud täpselt kui sügavale need tarneraskused ja  asjad minna saavad. Nüüd ma reaalselt söön neid ja olen väga rahul. See tuli mulle vähemalt kolmandiku võrra odavam, teiseks on mul praegu väga suured kulud ja isiklikel põhjustel ma söögi peale kulutan väga vähe.

MK: Ma just mõtlesin, et ministri palgast ilmselt ei pea ju sellepärast neid konserve sööma, et teil rahapuudus oleks?

Ligi: No ma kaotasin sissetulekus, kuna ministri palk on ikkagi natuke kärbitud.“

Ei ole ju kerge kellelgi, eks ole.

Nii et ärge olge häbematud. Meil on peaaegu Taani hinnad, aga Taani on väga tore maa ühes õnnelike inimestega, mille-kelle järgi joonduda. Varugem konserve, ja mõelgem Eestist kui pisikesest luksusbutiigist, kust keegi midagi osta ei jaksa, ent vitriinid on see-eest hästi maitsekalt kaunistatud ja neid võib tundide kaupa heldinult kiibitseda. Nii ilus on! See ei ole teil mõni suur ja maitselage säästukaubamaja nagu Saksamaa, kus poriste saabastega ringi trampida ja odavaid kaupu en gros kokku osta. See ei ole hygge.  

„Nüüd ma reaalselt söön neid [konserve] ja olen väga rahul.“  See on hygge, according to Jürgen Ligi. Sest kõigepealt tulevad Taani hinnad, ja siis kogu see Taani hygge-värgindus tuleb takkaotsa pea iseenesest järele.

 

 

 

ELU MÜSTIKA. KUIDAS MA NIME SAIN

 SISSEKANNE # 307

 

Kolme aasta eest ilmutas end minule puhta juhuse läbi üks imelik teadmine. Zuckerbergi institutsioon Facebook tuletas selle mulle jälle meelde. Delikaatselt. Et kuidas ma endale nime sain. Ettekuulutus ilmus nõukaaja kultuurilehes ja oli üsna ilmselge.  Oma kolme aasta taguses postituses ma avasin nimesaamise tagamaid - eks see oli ju mulle endalegi suureks üllatuseks.

 

Ma käisin ETERA-s, puhtast edevusest, uurimas, kas ehk minu bakatöö on ka repositooriumisse kantud – see on nimelt see koht, kus enamjaolt kõik baka-, magistri- ja doktoritööd puhkavad pärast suurt sünnivalu ja kõva rappimist kaitsmisel. Umbes nagu sanatoorium. No vat, läksin uurima, kas ehk mu tööle on ka tuusik antud.

 

Aga ühtlasi sain ma teada – ja ilmselt ainult tänu ETERA-le -, kuidas mina olen saanud omale nime. Sirp ja Vasar, 1959, nr. 32, lk 5 annab vastuse - seal tema on, pisut krüptilises vormis, kuid eks te ju tea, et vanasti tuli osata ridade vahelt lugeda. Kõik oli üks mõistukõne.

 

Kuigi minu sünnini oli aega maa ja ilm, oli tähendamissõna juba kirjas. Nagu Baabüloni kuninga Belsassari residentsi seinale ilmunud kord mõistatuslikud sõnad „Mene, mene, tekel, ufarsin!“.

 

Või siis, nagu vana sepp Ivan Orav Andrus Kiviräha vahendusel kirjutas, et „ühel hommikul võisid paljud varased jalutajad näha suurt linnuparve, mis oli taevasse moodustanud sõna "Breźnev".

 

"Mida see küll tähendab?" imestasid inimesed. Alateadlikult tõmmati pea õlgade vahele. Pentsiku sõna mõttest polnud tollal tõesti võimalik aru saada, tänapäeval aga meenutan ma seda kui taeva poolt läkitatud hoiatust.“

 

Sõnad ei valeta, need räägivad alati ühtmoodi tõtt. Oluline on vaid nende järjestus. Ühtviisi ritta lükitud sõnad on sulatõde, puhas kuld, väärt informatsioon, teistviisi tähendavad needsamad sõnad jälle suurt valet, väärinformatsiooni, idioodi juttu.

 

Ühesõnaga, to cut long story short, Sirbis ja Vasaras ilmus ühes täiesti suvalises numbris, ühes mõttetumast mõttetus artiklis mõistatuslik nimekombinatsioon, mille tähendusest keegi aru ei saanud. Alateadlikult jäeti artikli lugemine pooleli ja vaadati hoopis, mis kinos näidatakse…

 

 

Tähendussõna Sirbis ja Vasaras, 1959, nr 52, lk 5 (etera.ee)

PÄRNU UUS SILD - MÕTTEID AVAMISE JÄREL

 SISSEKANNE # 306

Suvisel pööripäeval, 21. juunil,  ta siis lõpuks avati – see kauaoodatud Pärnu kolmas sild! 263 meetrit pikk, 140 meetrise sildeavaga ja 20 meetrit lai. Maamärgina on ta Pärnu linnapildis olnud juba mullu augustist, kui kaar jõe kohale nihutati. Käisin sedagi vaatamas ning tunne oli ülev. Aga nüüd sai esimest korda üle silla käia – ja tunne oli veelgi ülevam. Võib ju küsida, et mis see üks sild siis ära ei ole, miks nii palju furoori. Mina mäletan, et kolmas sild on pärnakate meeltes ja huultel püsinud juba üle kolmekümne aasta. See oli olemas juba nõukaaja generaalplaanis. Poleemika kogus eriti tuure vahetult enne valimisi, iga poliitik lubas või arvas midagi kolmanda silla kohta. Kui märgiti maha sillakoridor ja tulevase silla otstesse püstitati viidad „Pärnu uus sild“, siis hakkas tekkima lootus, et äkki tõesti ehitatakse see nüüd valmis. Aga läks veel aega, nii et ma isegi tegin ühe foto ja kirjutasin juurde, et siin on pärnakate suur helesinine unistus.

Pärnu igavene sinivalgetriibuline helge unistus. 7.07.2022. Läks veel kolm aastat (enda foto)

 

Võib tunduda, et pärnakad fetišeerivad silda ülemäära palju. Nojah, seda ju ei olnud, ehkki vajadus selle järele oli karjuvalt suur. Piisab vaid pilguheidust Pärnu kaardile. Kahesaja meetri laiune Pärnu jõgi jagab linna enam-vähem võrdsesse ossa, mida ühendavad ainult kaks silda, mis on teineteisest pea viie kilomeetri kaugusel. Vana kesklinna sild on juba põdura tervisega, rääkimata sellest, et on kitsaks jäänud. Papiniidu sild on aga nõukaaja produkt kõigi oma hädadega. Kui üks rivist välja langeb – kasvõi näiteks kesklinna sillal juhtuva tühise avarii pärast või mõne planeeritud ürituse tõttu – siis on häda suur, sest vastaskaldale jõudmiseks tuleb teha pea kümnekilomeetrine ring, mis on äärmiselt aja- ja energiakulukas. Vahel läks kesklinna sild eri põhjustel umbe – siis kulusid lisaks ka autojuhtide närvid. Seega oli kolmas sild vältimatult vajalik taristuobjekt. On ainult hea meel, et see nüüd valmis tehti.

Rahalistel põhjustel loobuti küll esialgsest võiduprojektist „Luik“, mis oleks meile andnud saleda-joonelise elegantse kahe kaarega silla. Selle asemel saime ühe kõrge kaarega silla, mida pettunumad pürjelid kutsuvad säästusillaks. Et näete, jälle saime pooliku lahenduse – toovad põhjenduseks rahapuuduse, kuid silla avamisele kulutasid 145 000 eurot! Urjeh!

Mina olen selle sillaga ka rahul. Ta on tegelikult ilus. Maamärk. Õhtuti on kaar led-valgustitega illumineeritud, mida eemalt on kaunis vaadata. 21. sajand on pärale jõudnud – silla otstesse on rajatud liftid, et kergliiklustee tasandilt mugavalt sillale tõusta. Sillal on ruumikad kõnni- ja rattateed, mis on ka hästi – ei jää kellelegi jalgu.

Kõige olulisem on see sild mõistagi Rääma linnaosa elanikele, kellele toodi kesklinn lähemale. Rääma ei ole enam kauge nurgatagune, vaid suure arengupotentsiaaliga elukeskkond. Raba tänavast sai uus tuiksoon, mille kaudu kesklinna ja sealt edasi randa liikuda – Ehitajate teelt randa on nüüd kõigest kolm kilomeetrit maad.   Liikluskoormus väheneb terves kesklinnas, kus transiit ei pea enam käima Tallinna maantee ristmiku ja Pika tänava koridori kaudu. Kesklinn muutub tõenäoliselt jalutaja-sõbralikumaks. Mulle endale meeldib perspektiiv, et saan teha jalutusringi jõe ääres, kõndides üle kesklinna ja Rääma silla konti murdmata.

Ahjaa, ametlikku nime uuel sillal pole. Pärnakad kutsuvad Rääma sillaks, kuid ettepanekuid on teisigi: Raba sild, Suvesild, juba mainitud säästusild, isegi saastasild, Kivimäe küür (vihje ekslinnapeale ja majandusministrile Toomas Kivimägile, kes on korduvalt rõhutanud enda suurt rolli silla sünniloos – ja ka avamispidustustel mainis ta seda uhkusega). Arvamusi on seinast seina. Ametlik nimi on lihtsalt Pärnu uus sild, kuid ringhäälingus rääkis raadio Suvesilla avamisest ja televisioon samal ajal Rääma silla avamisest. Osad pärnakad leiavad, et Rääma sild on halb nimi, kuna tuletab meelde omadussõna „räämas“, teised jälle leiavad, et Suvesilla nimi ei kõlba kuhugi, sest tekitab küsimuse, kas talvel ei saagi üle silla. Noh, küll see nimi paika loksub. Igaüks nimetab seda silda ikka omatahtsi, seda ei saa mingi ukaasiga peale suruda.

Nüüd, kus meil on olemas kolmas sild, saab mõelda ka vana kesklinna silla põhjalikule renoveerimisele, st mis poleks pelk hädapärane remont, vaid ikka taastamine. Tabasin end mõttelt, et miks mitte taastada vana sild sellisena, nagu taanlased ta kord projekteerisid ja ehitasid – nelja uhke kaarega. Sel juhul oleks Pärnu eripära kaarsillad – sest ka üle Sauga jõe viiv Siimu sild on ju kaarsild – ning see annaks võimaluse Pärnut ka kaarsildade linnana turundada. Avanevaid sillaklappe ei ole võib-olla enam tarvis, kuna suuri laevu, peale lõbusõidulaevade, sildade alt läbi käima ei hakka. Kuid kaared on puhtalt ilu pärast. Mõelda, kui ka kesklinna silla kõik neli kaart säraksid õhtuhämaruses tuledes – lisaks Rääma ja Siimu sillale.

Ühtlasi tahaks loota, et see sild teenib pärnakaid kauem kui 1938. aastal avatud Suursild, mis hävis sõjakeerises 1944. aastal. Eks praegugi on maailmas ärevad ajad, nii et hakka või kartma ajaloo kordumist. Vahest seepärast lastigi sillale esimesena kass Hugo, kelle käpajäljed peaksid tooma sillale õnne ja pikka iga. 1938. aastal avas silla president Päts, kes kadus mõned aastad hiljem igavikku niisamuti nagu vastavatud silla uhked kaared. Endisaegset hiilgust jäid meenutama vaid keskmised silla alussambad. Kassi õnnistus on loodetavasti kestlikum.

Pärnu uus sild 115 m kõrguselt 21.06.2025 (foto: T. Tõnismäe, Facebooki grupp "Imeline Pärnu linn")

 

Pärnu sild pidurüüs (foto: Rain Puust, FB grupp "Imeline Pärnu linn")

Pärnu Suursild 1938-1944 (foto: Eesti Filmiarhiiv)