INIMESED, OLGE VALVSAD!

 SISSEKANNE # 380

Delfi Ärileht kirjutab, et ainuüksi üleeilse päeva jooksul (22.12) kaotasid inimesed petturitele kokku 231 300 eurot. Suurim kahju tekitati 64-aastasele mehele, kes jäi ilma 50 000 eurost.

PPA teatel helistasid kelmid Maardus 64-aastasele mehele näiliselt politsei nimelt ning kelmide juhendamisel andis kannatanu kolmel korral kelmidele üle sularaha, ligi 50 000 eurot.

Niisamuti helistasid kelmid Lasnamäel 78-aastasele naisele, mille tagajärjel andis naine petturitele oma pangakaardi ja sularaha üle tema juurde koju tulnud tundmatule inimesele. Hiljem avastas naine, et tema pangakontolt on välja võetud sularaha. Esialgne tekkinud kahju on ligi 20 300 eurot.

Tabasalus helistasid kelmid 38-aastasele naisele näiliselt kullerfirma, panga ja politsei nimelt. Kannatanu kinnitas kõne käigus oma Smart ID PIN-koodid ning avastas hiljem, et tema ja tema ettevõtte pangakontodelt on välja võetud sularaha. Esialgne tekkinud kahju on ligi 8500 eurot.

Hiiumaal langes eile arvepettuse ohvriks ettevõte. Ettevõtte osanik sai näiliselt Elisa nimelt e-kirja, mis teatas tasumata arvest ning kasutas tehingu tegemiseks kirjas olevat makselinki. Hiljem selgus, et ettevõtte pangakontolt on tehtud ülekanne Leedu pangakontole summas 3200 eurot.

Tahtmata siin kuidagi pettusteohvreid naeruvääristada, paneb mind siiski imestama, kuidas inimesed oma kõige olulisemad paroolid ja pinnid nii lihtsalt edastavad – või kuidas antakse suures koguses sularaha, oma kauaaegsed säästud, mingile võhivõõrale kullerile. Oma naabrile paarikümmet eurot palgapäevani laenata hästi ei taheta – mine tea, äkki ei maksagi tagasi, hakkab keerutama, raisk -, aga tuleb võõras ukse taha, antakse kõik viimseni ära – heas usus.  Kui loll võib inimene olla! tahaks peeterojalikult karjatada. Millises infovaakumis küll elatakse?! Ma saaksin aru, kui langetakse mingi pahatahtliku nurjatuse ohvriks, kus näiteks häkker teeb kontoomaniku teadmata arved tühjaks – selle eest pole tõepoolest keegi lõpuni kaitstud -, aga anda niisama, kelmi manipuleerimise peale ära oma paroolid ja/või sularaha – see on müstika.

Ei tahaks muidugi enesele kurja kaela kutsuda, aga mul oleks lausa sportlik huvi teada saada, millist skeemi minu jaoks kasutatakse. Ootan veits masohhistliku huviga oma esimest petukõne… loomulikult mitte selleks, et petta saada, vaid selleks, et pettur roppude sõnadega läbi sõimata ja perse saata. Seni pole ma ühtki kõnet saanud. Mulle on küll helistatud mündiärist ja tervisetoodete firmast, pakutud meenemünte ja D-vitamiini, aga nad vähemalt pakuvad midagi, mitte ei tee kontot tühjaks. Aga võib-olla on mul lihtsalt õnne olnud.

Olukord on päris hulluks kätte läinud, lausa pandeemiliseks, kui iga jumala päev mitu inimest oma säästudest tühjaks tõstetakse. Neist pettustest peaks kõnelema riigiraadio ja televisioon, Aktuaalne Kaamera ütleks õhtul päev eetrisse kurva statistika, mitut inimest sel päeval peteti ja kui suur summa Eestist välja kanditi. Ja seejärel peaksid kõik relevantsed riigiametnikud lugema epistlit, kuidas pettustest hoiduda, kuidas riigiasutused suhtlevad (ei küsi iial PIN-koode ja paroole) jne.

No ja eks petturid kasutavad ära ka inimeste saamahimu ja, pehmemalt väljendudes, nende investeerimishuvi, mis on tihti ajendatud ka hirmust, mida finantsmaailm ka meisse kultiveerib: seisev raha on aeglaselt surev raha. Kahjulik on oma sääste niisama pangakontol hoida, ajafaktor töötab seisva rahva kahjuks. Tark on investeerida. Aga kuhu? Siin tulevad mängu krüptoraha platvormid ja hoiulaenuühistud, igasugu ERIALid, mille reklaamid parematel päevadel seisid mitmete nimekate ajakirjade lehekülgedel, silmatorkavas suuruses ja asukohas. Mis sest ERIAList sai? Kullaauk omanikele, halb investeering osanikele.

Mis sest ERIAList sai? Vaat mis sai... (kuvatõmmis erial.ee lehelt)

Sattusin just lugema Vene kirurgi, Tartus õpetanud Nikolai Pirogovi (1810-1881) mälestusi, mis kõigiti huvitav lektüür on. Eesti keeles on need osaliselt – peamiselt Moskva ja Tartu ülikooliõpingute aegu puudutav – ilmunud Loomingu Raamatukogu sarjas (2025 / 24-26), pealkirjaga „Elu küsimusi. Vana arsti päevaraamat“. Tõsimeeli tuli karta arsti, eriti kirurgi, juurde sattumist, sest nagu Pirogov mitmel korral möönab, lõppesid protseduurid arstiteaduse jaoks edukalt, st saadi kätte miski kasvaja või sapikivid ning tehti seejuures nii mõnigi uus avastus -, ent patsiendist ei olnud pärast operatsiooni kuulda enam kippu ega kõppu.

Kuid arstiteaduse ja praktiseerimise kõrvalt tegi Pirogov mitmeid huvitavaid tähelepanekuid eestlaste kohta (keda ta mitte just erilise sümpaatiaga vene tava järgi tśuhhonkadeks ja tśuhhoonetsiteks kutsub). Ta kirjutab muuhulgas eesti talupoja rahatarkusest:

Ei tea, kuidas praegu, aga tol ajal [Pirogovi Tartu perioodil, 1828-1833 ja 1836-1841] oli käibel palju jutte eestlaste loomuomasest nürimeelsusest ja piiratusest. Näiteks räägiti väidetavalt tõestisündinud lugu ühest talupojast, kes kuuldes, et raha võib kasvama panna ja sellelt aastatulu saada, olevat matnud endakogutud sada rubla maa sisse terveks aastaks; selle aja möödudes võtnud ettevõtlik eestlane raha jälle välja, lugenud mitu korda üle ja tormanud külakohtuniku juurde, nutnud ja kaevelnud, et olla paljaks riisutud.

„Aga kui palju sinult siis ära võeti?“ küsinud kohtunik.

„Ei mina tea,“ vastab eestlane, „ma tean ainult seda, et ma sada rubla maasse matsin.“

„Aga kui palju sa välja võtsid?“

„Ikka ainult sada.“

„Mille või kelle üle sa siis kaebled?“

„Mulle räägiti, et kõrvalepandud raha tuleb panna kasvama ja seda tuleb juurde, aga miks siis minu raha on aasta otsaseisnud ega pole sugugi kasvanud?“ (Pirogov, 2025:64)

No vat, nii arvas meist Pirogov, kelle platsi peal võib siiani iga Tartu tudeng rahulikult õlut libistada – mis on omamoodi saatuse iroonia, kuna Pirogov ise alkoholi ja tubakat üldse ei kannatanud – juba paar pokaali veini, õllest rääkimata, ajasid tal südame läikima ja tekitasid soolekatarri. Põdur tervis ei lubanud Pirogovil osa võtta üliõpilaselu tormilisemast poolest, korporantide kommersidest, prassingutest, porduelust ja duellidest, mistap tema pärisosaks jäi enamasti töö, töö ja veelkord töö, nagu märgib järelsõnas raamatu tõlkija Ilona Martson.

Tõtt-öelda on arusaamatu, et Pirogovi plats ühes monumendiga veel nõnda suurel aujärjel seisab, kuna Pirogovi jaoks eestlased laias laastus ikka ühed nürimeelsed tśuhhoonetsid olid. See tulenes paljuski tõsiasjast, et noorel haritlasel oli tollal saksakeelses kultuuriruumis elades väga vähe kokkupuudet põlisrahvaga. Pirogovi poolt kirjapandud „tõsilood“ eestlastest on seega pigem linnalegendid, isiklikku kokkupuudet „tśuhhoonetsitega“ tal peaaegu polnudki, sest isegi teenijanna oli tal lätlane. Mistap pole ka imestada, et lätlane eestlasest Pirogovi jaoks kõrgemal järjel seisab. Sealsamas möönab Pirogov mõneti tunnustavalt, et „eestlane, vaatamata oma arengupeetusele, ei ole laisk, vaid visa ja kannatlik; seda võis tunnistada igaüks, kes läks põllule ja jälgis, millise järjekindlusega tuli künda põllukividega üle külvatud pinnast.“ (Pirogov, 2025:65). 

Aga siis jälle: „Pealegi ei asusta Baltimaid üksnes eestlased; tema ülejäänud elanikkond – lätlased – ei ole sugugi tśuhhoonetsite masti. Ega siis asjata ole läti keel üsna lähedane sanskriti [sic!] keelele; lätlane on ka slaavi hõimule palju lähem. Teda ei kutsu keegi idioodiks.“ (Pirogov, 2025:65)

apollo.ee

PRESIDENDI PIINAD

SISSEKANNE # 379

President Karis käis novembris riigivisiidil Kasahstanis ja sellest sündis diplomaatiline jama, mida meedias analüüsitakse siiani. Minu infoväljast on see kuidagi välja jäänud – pole just kõige huvitavam riik -, ent ühte-koma-teist peaks ikkagi ära markeerima. Nimelt päädis visiit suursaadiku Jaap Ora tagasiastumisega ning president ise tegi sotsmeediasse krüptilise avalduse, milles ütles: „Ma ei talu enam teatud asju. Mitte sellepärast, et ma oleksin ennasttäis, vaid lihtsalt sellepärast, et ma olen jõudnud oma elus sinna, kus ma ei taha raisata rohkem aega selle peale, mis mind ärritab või teeb haiget. Ma ei talu enam rumalate poolt esitatud liigseid nõudmisi. Kadunud on soov olla meele järele neile, kellele ma ei meeldi. Ja pole põhjust naeratada neile, kes ei soovi mulle naeratada.“ (FB)

Milles asi? EPL kirjutas juhtkirjas 10.12.2025, et president Karise alistumine Kasahstani survele oli Eestile ja Ukrainale kahjulik: „Vaidluse tuum on küsimus, kuidas pidanuks Eesti esindajad reageerima, kui viimasel hetkel ehk siis, kui delegatsiooni lennuki rattad olid juba maad puudutanud, tuli vastuvõtvalt poolelt „jõuline“ soovitus hoiduda kõnedes ja sõnavõttudes Ukrainat ja Venemaad käsitlemast.

See aga oli, on ja lähiajal ka jääb Eesti välispoliitika põhisõnumiks ning meie peamiseks rahvuslikuks huviks.

Põhimõtteliselt oli palve (või nõude?) sisu niisiis olla vait küsimuses, mis on Eestile kõige tähtsam. „Sest muidu paistaks asi halb välja.“

Mis seejärel juhtus? Eesti vaikis, nii uskumatu, kui see ka ei ole.

Mitme delegatsiooniliikme teravast vastuseisust hoolimata otsustas president Karis juba valmis kõned, mis esindasid Eesti ühtset välispoliitikat, ümber kirjutada, sõnumid ära kohitseda ning rääkida pigem „rahvaste sõprusest ja koostööst“.

Jõhkrast agressioonist, mis on Ukrainas hävitanud sadu tuhandeid inimelusid ning ohustab kogu meie maailmajao ja ka Eesti rahu, tuli visiidi kõige tähtsamas kõnes juttu vaid nagu muuseas. Seda mainis president kui üht paljudest konfliktidest, mille puhul loodame, et rahupingutused toovad „püsivaid tulemusi“.

Ja lõpetuseks tõdeb EPL: „Euroopa Liit on Kasahstani suurim kaubanduspartner. Kui hoidume neid põhiküsimuses enda poole kallutamast, oma ootusi ja huvisid selgitamast, siis mida me sealt üldse otsime? Milleks on meil välispoliitika, kui meie esidiplomaat selle eest ei seisa?

Ja veel valusam küsimus: mida maksab Eesti toetus Ukrainale, kui nii väikese asja peale tagasi tõmbame?“

Sellega ma olen päri muidugi, et Eestil peaks olema rohkem selgroogu. Ukrainat võinuks rohkem toetada, olgugi et kasahhide ametivend Kasõm-Źomart Tokajev rääkis koostööst Putini Venemaaga kui suurest majanduslikust potentsiaalist. „Igavene sõprus on meie rahvastele teed näitav täht,“ kuulutas ta ja rääkis, et Vladimir Putinit austatakse Kasahstanis kui globaalse tasandi tegijat. „Tema nimi on praktiliselt kõikide maailma riikide poliitikute ja tavainimeste suus.“  Kui väike Eesti lisab Putini nime ette „imperialistlik sõjakurjategija“, ongi seda ebamugav kuulda, möönab pikalt ja laialt visiiti kajastanud Eesti Ekspress.

"Look, Kasakhstan is very nice!" (pilt: Raigo Pajula, rohkem pilte siin)

Saan aru, kaasas oli suur äridelegatsioon ning eesmärgiks oli kasahhidelt mingeid koostööleppeid välja nuiata, kuna riik on suur ja arvestatava turuga. Siis peabki olema väga peenelt diplomaatiline. Aga Putini kritiseerimine vaevalt nüüd steppide poegi endast välja oleks ajanud. Iseasi, kui jutuks oleks tulnud Borat.

"Kazakhstan is very nice!" (Borat Sagdijev / Sascha Baron Cohen) 

Ma mõtlen, et Karisel võib olla tekkinud mingi tülpimus presidendi ametist, mis on eelkõige institutsioon, mis sunnib nööri mööda käima ja omaenda isikut alla suruma, kuna esindatatakse riiki ja kõigil on selle kohta oma arvamus. See meele järgi ja vinks-vonks olemine võib olla väsitav. Karis ongi teada andnud, et loobub teiseks ametiajaks kandideerimast, st. 2026. aastast on koht vakantne. Intervjuus Vilja Kiislerile ütles Indrek Tarand, et tema oleks nõus presidendiks kandideerima küll. Selle peale ütleks mina, et Taara, avita! Tarand on rohkem selline triksteri tüüpi tegelane, kes sobib hästi EKRE fundamentaliste irriteerima. Või nagu Külli-Riin Tigasson  kord, juba 2018. a. novembris,  kirjutas, et ta on justkui suur tirriteerija:

"Tarand on vilunud tirriteerija. Üks tema leivanumbreid on mikrofon enda kätte haarata ja eeter täis rääkida. Isegi siis, või õigemini eriti siis, kui mikrofonile pretendeerib keegi teine.”

Presidendi viimase võimaluseni reglementeeritud institutsioonis, kus kõik teravad nurgad on maha lihvitud, hakkab Tarandi-sugusel mehikesel varsti igav. Aga kui on igav, siis hakatakse ka lollusi genereerima. Ja hoitagu siis piip ja prillid…

"Mina ja president? Einoh, miks mitte! Teeme ära." (foto: Tiit Blaat/Delfi Meedia)

MIS SEST, ET HÄBI ON, KUID NII ON KOMBEKS MEIL... KAKS HÄBILUGU

SISSEKANNE # 378

Sel nädalal juhtus kaks häbiga seonduvat lugu. Esimene häbilugu oli väga positiivne - selliseid võiks olla kohe hulgim. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi ilmus nimelt välja Kupjanskis, õieti selle sissesõiduteel piiritulba juures, ehkki 20. novembril oli Vene sõjaväejuht Valeri Gerassimov Putinile ette kandnud, et Kupjansk on vallutatud. 27. novembril kinnitas Putin, et Ukraina grupeeringud on seal täielikult purustatud. 2. detsembril kutsus Putin välisajakirjanikke külastama vallutatud Kupjanskit ja Pokrovskit. Aga nüüd, olge lahke, teeb Zelenskõi Kupjanskist videotervituse! Seda kinnitab DeepState ja ka Vene Z-patriootidest sõja-vaatlejad ei lükka infot ümber. Ukraina president pole teinud süvavõltsingut ega kasutanud AI-d. ISW kinnitas samal ajal: „See Ukraina vasturünnak näitab, et Ukraina väed on jätkuvalt suutelised end kaitsma ja korraldama vasturünnakuid Venemaa märkimisväärsete rünnakute vastu, olgugi et Venemaa president Vladimir Putini väitis, nagu oleksid Ukraina liinid kokku varisemas.“

Zelenskõi Kupjanskis, mis pidi olema "наш". Foto: X/ZELENSKYYUA

Kui see nüüd ikka täiesti tõsi on, siis on venelastele ikka korralik blamaaž. Ukraina-meelsed vaatlejad ironiseerivad teravalt Putini järjekordse suurustamise ja fiasko üle. „Eks neil tuleb nüüd tegeleda Zelenskõi personaalküsimusega, kuidas ta siis ikkagi tungis sellele alale, mida Vene väed täielikult kontrollivad,“ ütles Igor Jakovenko Ukraina 24. kanalile antud kommentaaris sarkastiliselt.

Postimees sedastab, et Vene vägede ülemjuhataja Gerassimov on Putinit kogu aeg ninipidi vedanud, söötes viimasele ette väiksemaid ja suuremaid valesid. Mistap siis Putinil on valed eeldused sõja pidamiseks, aga ühtlasi on sellest tingitud ka jäikus rahukõnelustel. Ma näen siin paralleeli Hitleriga, kes istus sõja lõpupäevil punkris ega teadnud reaalsest olukorrast midagi, kuna hirmunud (või siis ka blaseerunud, apaatsed kindralid) Füürerile suud ja silmad täis valetasid.

Putinil võib-olla pole sellest sooja ega külma kuni selle hetkeni, kui Trump olukorra Ukrainale soodsamaks hindab, nähes, et Zelenskõi kaardid polegi ehk nii halvad. Alles siis, kui Trump ära pöördub, on tal vesi asjus. Noh, ootame-vaatame.

*

Teine häbilugu juhtus kaugel Dharamsalas, Tiibeti eksiilpealinnas, ja seda pole nii tore kuulda kui eelmist. Õhtuleht avaldas - ja Delfi vahendas -, et Riigikogu Tiibeti toetusrühm käis Dharamsalas Dalai Laamat külastamas, aga osad neist jõid end visiidi eel piinlikku olukorda. Nagu kirjas on: satuti sisuliselt tsüklisse. :)  

Visiidist võtsid osa toetusrühma esimees Juku-Kalle Raid (Eesti 200) ning liikmed Tiit Maran (SDE), Anti Poolamets (EKRE), Marek Reinaas (Eesti 200) ja Margit Sutrop (Reformierakond). Riigikogu pressiteenistuse teatel külastati reisi käigus nii dalai-laama 90. sünnipäeva tähistamise üritust kui ka Eesti saatkonda New Delhis.

Õhtulehe teatel tekitasid visiidil probleeme Reinaasa, Raidi ja siseminister Igor Taro nõuniku Kadri Napritson-Acuna (Eesti 200) suhted alkoholiga. Alkoholitarbimine päädinud sellega, et dalai-laamaga kohtumise eel pidasid ka võõrustajad vajalikuks selle jutuks võtta.

Kohapeal päädis asi improviseeritud kriisikoosolekuga, kuhu kutsuti ka probleemne trio. Arutelu lõppenud Raidi lausega: „Ega me siin pioneerilaagris pole!“

Siseministri nõunik Napritson-Acuna tegi loo ilmumise eel Facebooki postituse, kus märkis, et Õhtulehes ilmuv „artikkel on pahatahtlik, moonutatud selliseks, et muudab kogu tänuväärse töö, mis tehtud, olematuks“.

„Fakt on aga see, et Juku-Kalle on tiibetlaste linnas kangelane ja moonutatud info ajakirjanikule edastaja saab olla vaid kade, et temast ei saa mitte kunagi, ei siin ega mujal maailmas, sellist rokkstaari, nagu seda on Juku,“ kirjutas Napritson-Acuna.

Juku-Kalle Raid pareerib, et mitte keegi ei olnud dalai-laama juures täis nagu tinavile. „See tüüp, kes sellist juttu on ajanud, on kas vaimuhaige või töötab Hiina saatkonnas,“ põrutas Raid.

„Palun vaadake fotosid. Kohtumised toimusid eksiilparlamendi liikmetega, spiikri ja asespiikri, välisministri ning dalai-laamaga. Ja muuseas – see on riigikogust juba neljas parlamendiliikmete delegatsioon, mida sinna viisin. Huvitaval kombel pole kunagi olnud kellelgi piinlik.“

Eestlased Dalai Laama juures. Kõik sirged poisid (ja tüdrukud). Foto: erakogu (Delfi)

Küll aga tarbiti Raidi sõnul alkoholi muul ajal. „Vabandage väga, meil olid valitsuse liikmetega ja eksiilivalitsuse spiikritega vaba-aja kohtumised, kohtumised tiibetlastega, kohtumised muusikutega jne – kus oligi naps. Täiesti tavaline, nagu meilgi, kui meil on väliskülalised ja viiakse restorani.“ (PM, Elu24, 12.12)

Mulle tuli meelde, kui kunagi Vikerraadios küsiti rahvalt, milline on nende suhe alkoholiga. Selline argine sissehelistamise rubriik, mida ka „vinguviiuliks“ kutsutakse. Helistas meesterahvas. Noh, kuidas teil siis on? – küsis saatejuht. „Minul ei ole alkoholiga mingisuguseid probleeme!... (hõkk)… Aga narkomaane ja pederaste on kõik kohad täis. Kurat, mis toimub?!“  In vino veritas…

Ai ruira-ruira-raa, mis sest, et häbi on,
mis sest, et häbi on, kuid nii on kombeks meil.

Wallawanem - Mis sest et häbi on (iiri rahvaviis)

Repliik # 33. MIDA ÕPETAB MEILE PISA TORN?

SISSEKANNE # 377

Inimese mõistmise esmane õppetund. Kuidas teha välise vaatluse teel kindlaks, kuidas on inimestel lood empaatiaga. Tasub sõita Pisasse, võtta murul istet ja vaadata, kes toetab ja kes lükkab tagant - viimased on arvatavasti sotsiopaadid. ☺

Ⓒ Martin Parr. "Small World". Pisa, Itaalia. 1990 / Magnum Photos.

ÜHEST JA TEISEST, AGA KÕIGE ROHKEM SELLEST KOLMANDAST

SISSEKANNE # 376

Olen enesele puuslaki külge saanud. Enesetunne on aina sitemaks läinud. Köha ei lase olla – selline tunne, et köhi kasvõi kopsud tagurpidi. Ilmad on tatised, mis sa teed ära!  Kuulasin ERR arhiivist miskit iidvana  vana-aastaõhtu programmi, kus kaks sõpra (Jüri Järvet ja Voldemar Panso) eksisid pimedas korteriuksega, sattusid hoopis raamatukokku, kuhu nad kogemata kombel sisse lukustati, nii et sooja vanni, kuumade vorstide, õlle ja sigarettide asemel pidid nad uusaastaöö raamatute seltsis ära veetma.  See oli igati mõnus retro. Sõbrad hakkasid üksteisele raamatuid ette lugema ja lugusid vestma. Ühes sellises meenutas Jüri Järvet meest, kes oli orava nahka pistnud – pärast kõditanud orava kohev saba nagu pudelihari veel tükk aega mehel kurgus ja valmistanud kõvasti meelehärmi. Noh, mul on praegu umbes samamoodi, et oravasaba kriibib kurgus.

Ja siis tuli mulle meelde miskisugune TikToki postitus, kus blondiin kurdab oma kallimale, et tal kurk valutab. „Kallis, kas sa külmetasid end ära?“ küsib mees kaastundlikult. „Ei, ära hõõrusin!“

Olen niisiis üpris tubane ja vigane. Suurt peale köhimise polegi teinud. Raisatud nädal, ühesõnaga. Mis koduvabariigis ja laias ilmas sündinud on, seda pole jõudnud jälgidagi. Aga selge see, et asju muudkui juhtub ilmas – ei jää see minu köha tõttu seisma.

Trump ja Witkoff suruvad endiselt Zelenskõile rahuplaani peale, mis Moskva poole kõvasti kreenis on.  Zelenskõi puikleb, ei taha alla kirjutada. Ütleb, et tal polevat sellisele paktile allakirjutamiseks rahvalt mandaati ning rõhub väärtustele, väärtusruumile. Ent räägi nüüd paadunud merkantilistile, kelle jaoks ainus kasutoov diplomaatia on dollaridiplomaatia, abstraktsest väärtusruumist! Kas tuleb pakt või ei?! Kõik siin ilmas on tehingupõhine ja kaubeldav. Kui ei, siis meie siis edasi ei mängi. „Oleme rääkinud president Vladimir Putiniga ja oleme rääkinud Ukraina liidritega, kelle hulgas Zelenskõiga. President Zelenskõiga. Pean ütlema, et olen veidi pettunud, et president Zelenskõi pole ettepanekut veel lugenud ja seda vähemalt mõne tunni taguse seisuga,“ kurtis Trump ajakirjanikele Kennedy Keskuse autasustamistseremoonia punasel vaibal küsimustele vastates (Postimees, 08.12).

Tallinnas, Pärnus ja Rakveres – võib-olla mujalgi – said uued linnapead ametisse. Peeter Raudsepp juhib Tallinna (saab korraldused ilmselt otse Reinsalult) ning Kristel Voltenberg on nüüd ajaloo annaalidesse esimese Pärnu naislinnapeana sisse kirjutatud, see on sündinud fakt. Kellelt tema korraldusi saab, seda ei tea ütelda. Koalitsioonileppe järgi on tal küll suhteliselt lühike ametiaeg ees terendamas, kuna EKRE kandidaat Veste ootab juba oma järge, harjutab peegli ees kõnepidamise kunsti. See on nagu teatevõistlus, kus teatepulk tuleb järgmisele üle anda – kollektiivne sooritus ikkagi -, ja iga võistleja individuaalne panus on toimetada see edasi võimalikult kiirelt. Saab siis näha, kas tuleb ka tegus vahetus. Ma väga loodan, et tuleb. Naised on üldiselt paremad enesejuhtijad ja multi-taskijad ning haaravad härjal kohe sarvist. Samal ajal kui mees alles oma sokke otsib ja lipsusõlmega pusserdab, on naisel juba sadakümme asja tehtud. Kui mees on koha linnapea toolil sisse võtnud ja juba nii-öelda rolli sisse elanud, et võiks midagi suurt linna heaks ära teha – head mõtted on ju korjunud ning tahavad teostamist -, siis on uued valimised juba ukse ees ning muuks kui kampaaniaks aega üle ei jäägi.

Väga huviga olen jälginud Tartu kemplemisi, kus ühel pool on tasane ontlik õpetajahärra Tõnis Lukas ja teisel pool must lammas, aga arvestava poliitilise krediidiga Kris Kärner (ca 1600 häält). Tundub selline koolikiusamise juhtum olevat, reversed.

Tartu Postimees annab teada, et nii Lukas kui Kärner pääsesid Tartu volikokku Isamaa valimisnimekirjas ning neist peaks saama fraktsioonikaaslased. Samas on nende vahel juba üle kuu olnud tõsised pinged, sest Kärner on sotsiaalmeedias Lukast teravalt kritiseerinud ning solvanud. Muu hulgas on Kärner Lukase kohta kasutanud väljendeid „värdjas“, „selgrootu töllmokk“ ja „vana kärss“.

Lukas on seejuures korduvalt andnud mõista, et ta ei kavatse Kärneriga samasse fraktsiooni kuuluda, kuni lahkhelid pole lahendatud ning usutav koostöövaim loodud. Sel kolmapäeval ütles ta Tartu Postimehele, et ootab Kärnerilt avalikku vabandust. „Mina taotlen [Kris Kärnerilt] avalikku vabandamist selle laimukampaania eest, mis minu suunal on käima pandud, ja enne seda ma kindlasti ei saa fraktsiooniga liituda,“ sõnas ta.

Kris Kärner vabandamiseks põhjust ei näe ning kirjutab oma pikemas seletuskirjas, et „ütlesin talle halvasti lähtuvalt oma põhimõtetest ja sellest, mis ma tõsimeeli tol hetkel tundsin ja nägin. Ma ei näe vajadust selle eest vabandada. Sest minu meelest oligi tema see, kes andis Tartu linnapea koha ära. Sest minu meelest oligi tema see, kelle pärast Tartus muutust ei tulnud. Nii ongi.

Ma olen alati nõus vabandama, kui ma näen, et ma tegin midagi üleliia või liiga palju või midagi, mis ilmselgelt käib vastu mingisugustele ühiskonna normidele. Ma olen alati nõus vabandama ja seda ma olen ka teinud. Ma olen seda tegelikult teinud kaks korda. Esimene kord oli siis, kui oli see « … sotsid pumppüssiga maha lasta … ». Mina pean seda siiani naljaks, minu meelest oli see naljakas nali, väga hea, väga hästi sihitud nali. Aga samal ajal, kuna seda võib võtta kui üleskutset füüsilisele vägivallale, siis ma selle pärast ka vabandasin. Aga siiski, ma siiamaani leian, et see oli hea nali.

/…/

Täna ma tõsimeeli ei näe põhjust. Tema eesmärk on päästa enda poliitilist kuvandit ja ainus viis, kuidas ta seda saab teha, ongi see, kui ta pinnib minult mingisuguse vabanduse välja. Aga minu isiklik seisukoht on see, et kui ma täna vabandan, siis ma näitan, et ma ei seisa oma valijate huvide eest.

Minu valijate huvi oli mis? Et noored tuuakse esile. Seda ei tehtud, sest koalitsioonikõnelustele mind noorte eest rääkima ei kutsutud. Mind valiti koos Isamaaga, et toimuks muutus, mida on oodatud 28 aastat – sest Reformierakond on juhtinud Tartut 28 aastat. Seda ka ei tulnud. Mind valiti, et tuleks uus linnapea – vahet ei ole, kas see olen siis mina või Tõnis Lukas –, aga seda ka ei tulnud, sest ta andis koha ära. Ma ei näe vajadust.

Tema läks meediasse ja hakkas mind personaalselt solvama. Et mina olen rumal ja mina ei tohi veel poliitikas olla ja et ma pean kõigepealt minema ja saama endale kõrghariduse. Noh, saad sa aru!

Enne seda ta ründas mind veel personaalselt, enne kui ma ka sellele vastasin. Ta tegi mitu rünnakut korraga. Mäletan siiani – see oli õhtul –, kui järsku tulid uudised ja ta läks laivi ning ütles, et Kärner ei kuulu fraktsiooni. See oli tema isiklik, mitte erakondlik, see ei olnud juhatusega läbi räägitud. See ei olnud juhatuse otsus. See kõik oli tema isiklik arvamus ja isiklik väljaütlemine ja selle taga ei olnud mingit sisulist arutelu /---/ erakonna sees. Puhas isiklik vendetta. Ma ei saa lasta sellel minna.”

Muidugi, teatud määral on Kris Kärneri jutus tõde sees. Mõtlen seda poliitmängu, kuidas Lukaselt linnapea tool niuhti alt ära tõmmati, kuna Urmas Klaasile oli see nii armsaks muutunud, et tal on sellega emotsionaalne side tekkinud – selle peal on mõnus edasi sükutada. Lukase allaheitlikkus võib noortel vihastel meestel harja punaseks ajada küll. Minagi mõtlesin, et mida hekki. Aga Kärner kanaliseeris oma viha tasase Lukase vastu, selmet sisse sõita libekeelsele Klaasile. Või vähemalt mõlemale võrdselt. Aga praegu jäi “vanaks kärsaks” üksnes Lukas, kellelt võeti nii tool kui väärikus.

Noh, ja millega see kõik päädis? Seesama Tartu Postimees sedastab: Tõnis Lukas ei liitunud Isamaa fraktsiooniga, kuid Kris Kärner on kambas. Nagu mingi nullsummamäng.

See ei tohiks ometi nii jääda.  Saan aru, et volikogus istub nüüd edaspidi Kris Kärner dr Jekyllina, aga see on väike lohutus teadmisele, et hilistel õhtutundidel möllab interneeduses tema alter ego Istoprocent mr Hyde'ina, saates eetrisse verbaalseid nurjatusi. What’s up, Isamaa?

Tartu koalitsioonikõneluste kuum hetk. Kellele jääb linnapea tool? "Selle tooliga on mul emotsionaalne side, kuidas sa aru ei saa! Andrus Ansip pärandas selle mulle!!!" (Papsid, Elisa TV H06 O01)

KÜMME EESTI MÕJUISIKUT a.D. 2025

SISSEKANNE # 375

Esimene advent ongi käes. Valitseb ebamäärane hämarus, mis jätab parasjagu nii palju valgust, et päris ööks seda nimetada ei saa, aga päeva nimetust ka välja ei kanna. Laplased ütlevad selle kohta kaamos.

Heakene küll, tegelikult ma tahtsin kirjutada hoopis maisematel ja mõjusamatel teemadel. Eesti Päevaleht on jälle ritta seadnud sada mõjuisikut, kes peaksid siis Eesti ühiskonda mõjutama, seda liigutades, valgustades ja soojendades, aga võib-olla ka manipuleerides. Mina vaatan kõiki edetabeleid suurima huviga, ükskõik, mis siis parajasti ritta pandud, olgu see muusika, sündmused või inimesed. Mina pole erand, teistelegi inimestele meeldivad ebetabelid, sest miks muidu ostetakse raamatuid, mis on pealkirjastatud umbes nõnda: „100 mõtet filosoofidelt“, „100 muuseumi, mida külastada“, „100 sündmust, mis vapustasid maailma“ jne. jne.

Tavaliselt on aga edetabelitega see häda, et need ei kattu minu eelistustega. Vahel läheb täitsa puusse, ühisosa pole üldse. Siis tekib see oht, et lähed püha viha täis, võib-olla terendab isegi infarkt. Igapidi tervislikum on ise edetabeleid koostada – ja kui siis on soovi avaldada (aga see soov on kindlasti, sest inimene on edev), siis tuleb kindlasti kommentaarium välja lülitada. On üsna etteaimatav, mis sealt vastu kajaks: hindaja on ebakompetentne, kallutatud ja subjektiivne ning on reastanud need, kes seal üldse ei peaks olema. Ma tean; eks ma ju isegi mõtlen nii… teiste edetabelit vaadates. Kuid huvitav on ikka.

Niisiis juhtus mulle ette Eesti Päevalehes avaldatud Eesti mõjukate esimene sada. Kommentaariks öeldakse, et kriteeriumiks on üksnes mõjukus, seda nii positiivses kui negatiivses mõttes. Ma võtan siinkohal vaadelda ainult esikümmet. Spordis on ju ka nii, et esikümme loeb; kes aga suusatas parasjagu 37. või 68. kohal, ei huvita suurt kedagi.

Esimene kümme on siis järgmine:

10.  Keit Kasemets – riigisekretär. EPL: "Kui Michal oli kliimaminister, oli Kasemets tema kantsler ja Michali peaministriajal tõusis Kasemets juba riigisekretäriks. Kasemetsast rääkides saab ka küsida, kui palju on Eestis olnud neid, kelle pärast on seadust muudetud. Kasemetsa riigisekretäriks saamise nimel täpselt seda tehtigi ja kaotati ametikoha jaoks varem vajalik olnud juriidilise kõrghariduse nõue."  Tubli poiss. Hall kardinal par excellence. Ma ei tea, kas just poliitikas, kuid ärimaailmas on sekretär ikka olulisel kohal olnud, tema on võib-olla tehasedirektorile isegi lähedasem isik kui oma naine, ta keedab kohvi, leiab vajalikke pabereid üles, on kursis uuemate kõlakatega, tuletab tähtaegu ja kellaaega meelde ning ajab mõned tüütud audientsile tükkijad eemale. Mõnikord aga unustab direktorihärra ülepeakaela koju minna – jääb ületunde tegema – ja siis on muidugi seaduslik abikaasa kole kuri. Aga või see sekretäri mure on! Peaasi et kohv on hea…

9 Andrus Merilo – kaitseväe juhataja. Tema on küll eelmise kaitseväe juhataja Martin Heremiga võrreldes vähem esiplaanil, aga see ongi taktikaliselt hea, sest idapiiri taga luurivad igasugused koerakoonlased, külmkingad ja muud soerdid, kes muud ei taha kui turja karata ja veidi rebida. Need passivad igal pool, seni veel teispool Peipsit, aga küll nad juba tuleks kui võimalus tekib. Sestap ongi mõistlik, kui kaitseväe juhataja ise lagedale väljale ei trügi, vaid jääks tundmatuks ja konspiratsiooni huvides vahetaks iga natukese aja tagant välimust. Näiteks täna on ta habemega ja Andrus Merilo nägu, aga homme võiks olla John Rambo moodi. See oleks nagu paroolivahetamine. Püüdku siis vaenlane kaitseväe juhatajat nagu tuult väljal. Ja parem veel, kui ta maskeeruks tuulispasaks – on meil ju ometi selleks otstarbeks ussisõnad ja salvid. Vaenlane vaatab, et ilm keeras ilgelt sandiks kätte, tuulispask peksab vihma ja lörtsi näkku, ega mõista midagi tarka kosta, aga meie teame, et see on meie vägede ülemjuhataja, kes vägesid inspekteerima on sõitnud ja vaenlase juures luuret teeb.

8 Parvel Pruunsild – ettevõtja. Tema on nii palju ette võtnud, et terve Isamaa erakond on sleppi haakunud ja nüüd käiakse üheskoos rõõmsalt kaitsepolitseis ütlusi andmas, et miks liiga palju on ette võetud ja kas ehk seadustest on mööda vaadatud. Mõju Eesti poliitikale on ilmselt väga suur olnud ja nüüd ehk kuluks härra Pruunsillalgi maskeeruda silmatorkamatusse pruuni ülikonda, mille kohta on öeldud, et pruun värv sümboliseerib ambitsioonitut meest, kes rahuldub sellega, mis käes on, ja tiksub vaikselt pensionini. Ongi praegu väga kasulik istuda vaikselt seinapraos nagu kilk – vajadusel saab sealtki nööre tõmmata, ent ohu korral saab kiiresti prakku peitu minna.

7. Mihhail Kõlvart – Keskerakonna esimees. Nagu EPL sedastab, on ta haavad ära lakkunud ja suurde mängu tagasi tulnud, tasuks väärikas seitsmes koht. Võitluskunstide harrastajana ta teab, et vahel on kasulik lihtsalt oodata, tempot kontrollida ja mitte rinnaga peale tormata, vaid kasutada ära vastase tegevusi, tema nõrkusi. Ta tuleb ära väsitada ja siis korra nõelata, ent kõige parem oleks muidugi, kui vastane kukub omaenda võttest selili. Siis ei pea üldse midagi tegema, heal juhul ei määri ülikondagi ära – nagu Seagali filmis. Veni, vidi, vici – just like that!

6. Jonatan Vseviov – välisministeeriumi kantsler. Suunanäitaja, tuulelipp selles paremas võtmes, sest näitab, kust poolt tuuled puhuvad – siis teab, mida selga panna, kas müts ja käpikud ühes võtta, kui kodust välja minna. Vseviov teab neid väliseid asju väga hästi ja on ka hämmastavalt töökindel, mida näitab tööstaaž ministeeriumis. Ei ole veel tuultega murdunud, seisab kindlalt ja kompromissitult.

5. Margus Linnamäe – kah ettevõtja, aga mõistatuslikum nähtus kui Eesti majanduskasv. Temast pole meediamajadel ühtegi korralikku pilti pildipangast võtta ning kasutatakse ikka sedasama pilti, mis võetud suure objektiiviga ohutust kaugusest. Aastal 2019 oli sama pilt. Aga tema jalajälg on mõõtmatu, mistap ta on mõjukate tabeli eesotsa püsielanik. Ta toimib nagu nähtamatu käsi, mis rikkust toodab, kogub ja vajadusel ümber jagab. Tundub justkui kõik oluline kuulubki moel või teisel Linnamäele, kelle nägu on niisama püüdmatu kui Jumalal taevas, keda ikka ja jälle kujutatakse valges hames ja pika valge habemega, ehkki narr oleks arvata, et Seal Üleval käärid, kamm ja habemenuga tundmata on.

4. Arvo Pärt – helilooja. Tema on nii väärikas mees, et vahel tekib küsimus, et äkki on tal otseühendus sellesama isandaga Seal Üleval. Tema oma vaikse kohalolekuga hoiab eesti rahva psüühhel silma peal – ning ainuüksi sellepärast võime me siin Maarjamaa paesel pinnal end üpris hoituna tunda.

3. Kaja Kallas – ekspeaminister ja kõrge ametnik Euroopa Liidus. Lugesin just, et Kaja Kallase aktsiad on viimasel ajal langustrendis ning tal on kõvasti kana kitkuda Brüksi alfaemase Ursula von der Leyeniga. Õhkkond olevat suisa jäine. Kujutan ette, kuidas Leyen tõmbab säärsaapad jalga, lateksi selga ja piitsad hakkavad plaksuma. Aga Kaja Kallas on  karastuse saanud EKRE ja Isamaa lõukoertelt, tal on kange eesti naise jonn, bratty attitude, küll ta Leyeni vastu avitust leiab. Lugegu huultelt, kui oskab: No retreat, no back down!!

2. Urmas Reinsalu – Isamaa esimees. Mees, kelle kohta võib öelda, et ta on igas pulmas peiupoiss ning igal matusel kadunuke. Pole teemat ega valdkonda, mille kohta Reinsalu arvamust ei avalda ega käituks vähema kui eksperdina. Küll tahaks Reinsalu pähe näha, et mismoodi need hammasrattakesed seal kõik töötavad, sest vahel tundub, et tegemist ongi esimese geeniusega Eesti poliitika konnatiigis. Küll ta sebib ja õiendab. Vägisi tuleb meelde ärimees Viks (Andrus Vaarik) kunagisest komöödiasarjast „Kälimehed“: Mulle tundub, et Urmas tegutseb ja sebib selleks, et elada ka nii nagu eesti rahvas – vaeselt!

1. Kristen Michal – peaminister. Tema on hea näide sellest, et kui inimene loobub valgest kampsunist ja tõmbab selga hästiistuva, mõõdu järgi tehtud rätsepaülikonna, siis teda võidakse edutada – mitte üksnes peaministriks, vaid ka mõjukate edetabeli tippu.  Ja see on le grande mouvement – tehke järgi või makske kinni. President istub igatahes kaugel tagapool.

*        *        *

Kes nüüd tahab teada, millises reas istub president või millises sisuloopija Mallukas, siis seda saab teada Eesti Päevalehest. Ülejäänud 90 kohta on leitavad siin.

2019. aasta mõjuisikutest olen kirjutanud siin.

UKRAINA RAHUPLAAN. EUROOPA VARIATSIOONID.

 SISSEKANNE # 374

Postimees kirjutab, et vastukaaluks USA 28-punktisele plaanile Ukrainas rahu sõlmimiseks esitasid Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Saksamaa nüüd ka oma ettepanekud sõja lõpetamiseks, mis muu hulgas lubaks Venemaa tagasi G8-sse ja seaks Ukraina sõjaväele rahuajaks suuruse piirangu (800 000 sõdurit), kuid ei annaks kogu Donbassi Venemaale.

Samuti seaks Euroopa plaani nõude, et Ukraina korraldaks rahu sõlmimise järel võimalikult kiiresti valimised. Venemaa on nõudnud valimisi lootuses, et see jätaks Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi võimuta.

Küll on Euroopa riigid esialgsest kavast maha kriipsutanud Kremli nõude, et Ukraina loovutaks Donbassi piirkonna. Ameeriklaste koostatud 28-punktiline plaan nägi ette, et Ukraina loovutaks suured maa-alad, sealhulgas territooriumid, mida Venemaa väed pole isegi vallutanud.

Uudisteagentuur Reuters väidab end olevat tutvunud Euroopa variandiga ning nende järgi on 28-punktiline rahuplaan järgmine:

1. Ukraina suveräänsus tuleb uuesti kinnitada.

2. Venemaa, Ukraina ja NATO sõlmivad täieliku ja lõpliku mittekallaletungilepingu. Kõik viimase 30 aasta jooksul tekkinud ebaselgused lahendatakse.

USA plaani punkt 3 on kustutatud. Reutersile kättesaadavaks tehtud ettepanekus sätestataks: „Eeldatakse, et Venemaa ei ründa oma naabreid ja NATO ei laiene edasi.“ (Sehr gut! Nagu ma juba ütlesin, on mõttetu üritus Venemaalt midagi eeldada, pealegi on eeldamine kõigi läbikukkumiste ema.)

4. Pärast rahulepingu allkirjastamist algab Venemaa ja NATO vahel dialoog, et käsitleda kõiki julgeolekuküsimusi ja luua pingete leevendamise keskkond, et tagada globaalne julgeolek ning suurendada ühenduvuse ja tulevaste majanduslike võimaluste potentsiaali.

5. Ukraina saab kindlad julgeolekutagatised.

6. Ukraina sõjaväe suurus rahuajal piiratakse 800 000-le.

7. Ukraina NATOga ühinemine sõltub NATO liikmete konsensusest, mida praegu ei ole.

8. NATO nõustub rahuajal mitte paigutama enda juhtimise all vägesid alaliselt Ukrainasse.

9. NATO hävituslennukid paigutatakse Poolasse.

10. USA tagatis, mis peegeldab [NATO] artiklit 5:

a) USA saab tagatise eest hüvitist,

b) kui Ukraina tungib Venemaale kallale, kaotab ta tagatise,

c) kui Venemaa tungib Ukrainale kallale, taastatakse lisaks jõulisele koordineeritud sõjalisele vastusele kõik ülemaailmsed sanktsioonid ning tühistatakse igasugune uue territooriumi tunnustamine ja kõik muud käesolevast lepingust tulenevad eelised.

11. Ukrainal on õigus saada ELi liikmeks ja riik saab oma kõlblikkuse hindamise ajaks lühiajalise eelisseisundi ligipääsus Euroopa turule.

12. Tugev ülemaailmne taastepakett Ukrainale, mis hõlmab muu hulgas järgmist:

a) Ukraina arengufondi loomine, et investeerida kiiresti kasvavatesse tööstusharudesse, sealhulgas tehnoloogiasse, andmekeskustesse ja tehisintellekti arendamisse,

b) Ameerika Ühendriigid teevad Ukrainaga koostööd, et ühiselt taastada, arendada, moderniseerida ja käitada Ukraina gaasiinfrastruktuuri, mis hõlmab torustikke ja hoidlaid,

c) ühine jõupingutus sõjast mõjutatud alade taastamiseks, et taastada, uuesti arendada ja moderniseerida linnu ja elamupiirkondi,

d) infrastruktuuri arendamine,

e) mineraalide ja loodusvarade kaevandamine,

f) Maailmapank töötab välja spetsiaalse rahastamispaketi, et kiirendada nende jõupingutuste rahastamist.

13. Venemaa integreeritakse järk-järgult uuesti maailmamajandusse:

a) sanktsioonide leevendamist arutatakse ja selles lepitakse kokku etapiviisiliselt ja üksikjuhtumite kaupa,

b) Ameerika Ühendriigid sõlmivad pikaajalise majanduskoostöölepingu, et edendada vastastikust arengut energeetika, loodusvarade, infrastruktuuri, tehisintellekti, andmekeskuste, haruldaste muldmetallide, Arktika ühisprojektide ning mitmete muude vastastikku kasulike ettevõtlusvõimaluste valdkonnas,

c) Venemaa kutsutakse tagasi G8sse. (Siis ikkagi!)

14. Ukraina taastatakse täielikult ja talle makstakse rahalist hüvitist, sealhulgas Venemaa riiklike varade abil, mis jäävad külmutatuks, kuni Venemaa hüvitab Ukrainale tekitatud kahju.

15. Käesoleva lepingu kõikide sätete edendamiseks ja jõustamiseks luuakse ühine julgeoleku töörühm, milles osalevad Ameerika Ühendriigid, Ukraina, Venemaa ja eurooplased.

16. Venemaa kinnitab oma seadustes mitteagressiivse poliitika Euroopa ja Ukraina suhtes.

17. Ameerika Ühendriigid ja Venemaa lepivad kokku tuumarelva leviku tõkestamise ja kontrolli lepingute, sealhulgas Uue START-lepingu, pikendamises.

18. Ukraina nõustub jääma tuumavabaks riigiks vastavalt tuumarelva leviku tõkestamise lepingule (NPT).

19. Zaporižžja tuumaelektrijaam taaskäivitatakse [Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri] IAEA järelevalve all ning toodetud energia jagatakse võrdselt 50-50 suhtes Venemaa ja Ukraina vahel.

20. Ukraina kehtestab ELi eeskirjad usulise sallivuse ja keelevähemuste kaitse kohta.

21. Ukraina kohustub mitte taastama oma okupeeritud suveräänset territooriumi sõjaliste vahenditega. Läbirääkimised territooriumide vahetamise üle algavad kontaktjoonelt.

22. Kui tulevased territoriaalsed kokkulepped on sõlmitud, kohustuvad nii Venemaa Föderatsioon kui ka Ukraina mitte muutma neid kokkuleppeid jõuga. Kõik julgeolekutagatised kaotavad kehtivuse, kui seda kohustust rikutakse.

23. Venemaa ei takista Ukrainal kasutamast Dnepri jõge äritegevuse eesmärgil ning sõlmitakse kokkulepped teravilja vaba transpordi kohta Musta mere kaudu.

24. Lahtiste küsimuste lahendamiseks luuakse humanitaarkomitee:

a) kõik allesjäänud vangid ja surnukehad vahetatakse põhimõttel «kõik kõigi vastu»,

b) kõik tsiviilisikutest kinnipeetavad ja pantvangid, sealhulgas lapsed, tagastatakse,

c) luuakse perekondade taasühinemise programm.

25. Ukraina korraldab valimised võimalikult kiiresti pärast rahulepingu allkirjastamist.

26. Rakendatakse meetmeid konflikti ohvrite kannatuste leevendamiseks.

27. Käesolev leping on õiguslikult siduv. Selle rakendamist jälgib ja tagab rahukomitee, mille esimees on president Donald J. Trump. Rikkumiste eest on ette nähtud karistused.

28. Kui kõik osapooled on käesoleva memorandumiga nõus, jõustub relvarahu kohe, kui mõlemad osapooled on taganenud kokkulepitud punktidesse, et alustada kokkuleppe rakendamist. Relvarahu tingimused, sealhulgas järelevalve, lepitakse kokku mõlema poole vahel Ameerika Ühendriikide järelevalve all.

Venelastele eurooplaste plaan ei meeldi. „Euroopa plaan on esmapilgul... täiesti ebakonstruktiivne ja meile ei sobi," ütles Kremli välispoliitikanõunik Juri Ušakov ajakirjanikele Moskvas ning väljendas veendumust, et Washington algatab peagi kõnelused Venemaaga rahuplaani tingimuste üle. Tema sõnul tunduvad Ameerika plaani paljud sätted Venemaale vastuvõetavad. (Muidugi. Sest viimane on justkui Venemaa soovide nimekiri näärivanale – nagu keegi poliitikavaatleja tabavalt väljendus.)

Kui venelastele ei meeldi, siis järelikult peab hea plaan olema.

Väidetavalt on oma pintslitõmbed plaanile teinud ka ukrainlased ise. Plaan olevat kärbitud 19-punktiliseks, aga kuna sellest pole üldsust ametlikult teavitatud, siis on see praegu spekulatsioon. Rahu sünnib kui ta sünnib, mingi dokumendi alusel varem või hiljem nagunii, ja tõenäoliselt koos juurde lisatud salaprotokollidega, millest laiem üldsus teada ei saa. Vähemalt mitte esialgu. Poliitika on kompromisside mäng, milles vahel läheb tarvis lausa baleriini filigraansust.

Rahu võiks saabuda küll. Olen Trumpiga siinkohal ühel meelel, et sõda Euroopas on kole ja tappev ning see peab lõppema kohe. (Tõsi, mitte Moskva kui agressori tingimustel.) Aga on häiriv, et Euroopas käib 21. sajandil 20. sajandi esimesele poolele iseloomulik pikk ja kurnav sõda, millel ei ole suuremat eesmärki, kui rindejoonel vastu pidada. Kumbki pool ei suuda vastast täielikult purustada, et toimuks kapitulatsioon, sest kogu aeg pumbatakse ressursse juurde – täpselt niipalju, et sõjaleek ei kustuks, et hakklihamasin seisma ei jääks. Konflikti täies ulatuses sekkuda ei taheta – las need Ukraina ja Venemaa uhmerdavad üksteist. Nii on mugavam. Ukraina on justnagu demokraatia kaitsemüür, ainult et ta peab iga päev tooma ränku ohvreid. Meiegi vaatame nii, et mida nõrgem on Venemaa, seda parem meie julgeolekule – pealegi, olles hõivatud Ukrainaga, ei jää tal aega meie jaoks. Ent ükski sõda ei saa lõputult kesta – eriti veel nii mõttetu, nagu see.

Muide, 11. jaanuaril 2026 kukub see kuupäev, kus sõda Ukrainas – võttes alguskuupäevaks 24. veebruari 2022 – on kestnud niisama kaua kui nn Suur Isamaasõda, st Saksamaa-Venemaa relvakonflikt 1941-1945. 1417 päeva.

Mõelgem sellele.

TIGER LILLIES TALLINNAS. SOLD OUT!

SISSEKANNE # 373

Tiger Lillies Paavli kultuurivabrikus, 21.11.2025 (foto: RR)

Tallinnas andis sel reedel kontserdi Inglise trio The Tiger Lillies, kelle loomingulised juured peituvad kabaree, vodevilli, music halli’i ning pungi traditsioonis ning õigupoolest ollakse häbitu sulam neist kõigest. Keskset asutajaliiget Martyn Jacques’i on nimetatud kõrge falsetto tõttu kriminaalseks kastraadiks, helipilti loovad akordion ja kontrabass, mis pole just kõige seksikamad instrumendid popansambli jaoks. Aga Tiger Lillies’i sobivad nagu rusikas silmaauku.

Minu teadvusesse jõudis Tiger Lillies kusagil 2004. aasta paiku, kui ma käisin teatris vaatamas VAT teatri etendust „Kolumats“, mille muusika pärines Eriti Kurva Muusika Ansambli töötluses Tiger Lillies’i repertuaarist: 1998 ilmus neil Heinrich Hoffmanni lugudel põhinev album „Shockheaded Peter“ (Struwwelpeter, 1845), mis saatis samanimelist muusikali. VAT Teatri etendus jättis sügava mulje, kuivõrd etenduses, mille eesmärk on olla moralitee üleannetutele jõmpsikatele, kes ei vasta ühiskondlikele ootustele, saavad nad kõik viimseni surma eriti võikal moel. Lapsena mul oli see raamat eestikeelses tõlkes olemas, kusjuures selle 1982. a. kujundus vastas üksühele Saksamaal 1917. a. välja antud raamatule. Siis tundusid need lood mulle niisama õudsed kui vendade Grimmide tumesünged lood Hansust ja Gretest või Charles Perrault’ muinasjutud sarimõrtsukast rüütlist Sinihabemest.

Eestikeelne väljaanne 1982 oli identne (foto: Wikipedia)

Kui ma „Kolumatsi“ etendust käisin vaatamas, olin ma lapsepõlve traumast üle saanud ning Tiger Lillies’i looming vastas täielikult mu tollasele maailmapildile. Mul oli ka üks sõber, kes juba oli Tiger Lillies’i austaja, niisamuti nagu talle meeldis ka Tom Waits, kes ei seisa Tiger Lillies’ist sugugi kaugel. Nii hakkasin kuulama Tiger Lillies’t ühes Tom Waitsiga, aga kui armastus viimase suhtes on aastatega pisut jahenenud, siis side Tiger Lillies’iga on seda suurem. Teisalt võib öelda, et nende loominguline pärand, nende produktiivsus on sedavõrd kõrge – 42 plaati 36 tegevusaasta jooksul (1989-2025) -, et armastuse leek ei saa kustuda – kogu aeg visatakse kütet alla. Ma olen nende andunud fänn olnud nullindate algusest saadik ja ma olen kuulanud kõiki stuudioplaate, need on mul olemas häbematult ripituna digitaalsel kujul („Ära uhkusta, tead! Mul on külgkorviga Jawa!“, ütleks seepeale vist üks Kreisiraadio tegelane, Jürarrac Park,  Hannes Võrno kehastuses).

Samas, see loominguline küllusesarv võib mõjuda ka veidi häirivalt ning desorienteerida isegi hardcore-fänni, sest kui ta läheb kontserdile, et kuulata hitte, siis milliseid?? Kraftwerkiga on asi selge: tal on umbes paarkümmend hitti, milliseid kõiki saab eelduste kohaselt kuulda. Aga Tiger Lillies’i puhul on tegemist enamasti kontseptuaalsete albumitega, mis pääsevad esile just tervikesituses. Näiteks Covid-19 teemal on  kolm plaati. Nendega ainuüksi võib terve kontserdi ära täita. Ühte kolmest saab vaadata siit. Klassikalises mõistes hitte ongi Tiger Lillies’i puhul keeruline välja tuua, kergem on reastada personaalseid eelistusi. Sest Tiger Lillies pole kunagi olnud edetabelibänd, kuhu lai fännibaas ja muusikatööstuse promo loovad üheskoos vastava asetuse, mis on siis justkui bändi populaarsuse mõõdik. Tiger Lillies on selle kõige vastand, tal on iga austajaga omaette privaatne ja intiimne suhe.

Ma kuulsin kontserdil ära umbes viis lemmiklugu/hitti, õigupoolest suutsin need ära eristada. Kahjuks nii mõnigi lugu läks kaotsi, sest kontserdipaik – Paavli kultuurivabrik - on pisut nihkes kontseptsiooniga seda tüüpi bändi jaoks. Jah, õhkkond oli intiimne, barjääri bändi ja kuulajate vahel polnud, kuid ei olnud ka istekohti. See oli püstijalakontsert, kuhu oli müüdud täpselt nii palju pileteid, et tunne oleks nagu Tallinna kiludel konservikarbis. See on hea üksnes juhuks, et kui minestama kipud, siis ei ole karta põrandale kukkumist. Aga kui tahad kuulata, siis… nojah, see pole see koht. Lõppude lõpuks vajub ikka keegi oma õlletopsiga selga, või siis astud ise kellelegi varvastele. Ei ole stiilne, üsna tüütu on. Baari võiks ka kontserdi ajaks kinni panna. Maja tahab teenida, ma saan aru, aga pagan, see pole väliüritus, see pole õllesummerdamine.

See on ka minu ainuke etteheide. Järgmine kord, kui Tiger Lillies otsustab taas tulla, võiks organiseerida toolid ja vähem pileteid müüa, pandagu siis kulude katteks mõned eurod piletile otsa. Praegu jäi veidi kaootiline mulje. Iseenesest võib see näida pungina, aga kogemus on ikka kaos.

Alljärgnevad kolm lugu igatahes kõlasid ja sellest on ütlemata hea meel.

Tiger Lillies - Heroin (2017)

Tiger Lillies - Banging in the Nails (13 Jesuses)

Tiger Lillies - Stupid Life (2025)

TRAMPUTINI SALAKAVAL PLAAN... LEAVE IT FOR GOOD

 SISSEKANNE # 372

Tramputinil on salakaval plaan... (foto: Axios /Maura Kearns)

Peab jälle Vene-Ukraina sõjast rääkima. Iga päev peaks tegelikult rääkima, sest sõda toimub iga päev. Alles eile ründasid venelased laialdaselt Ukraina lääneoblasteid, ainuüksi Ternopilis sai surma 21 inimest. Aga kui hakata kõiki venelaste sigadusi üles lugema, läheks jumalapäike enne looja. Palju on ka informatsiooni, mille paikapidavust varjab sõjaudu.

Nüüd on välja ujunud uus Steve Witkoffi rahuplaan Ukraina jaoks, mis meedia hinnangul olla jälle kirjutatud justkui Vladimir Vladimirovitśi enese dikteerimisel ning saadetud siis Valge Maja peremehele, kes peenemat kirja ja põimlauseid lugeda ei mõista või on selleks liiga kärsitu. Valge Maja pressisekretär Karoline Leavitt ruttas kinnitama, et tegemist on hea plaaniga – kasulik nii Ukrainale kui Venemaale.

Ukraina presidendi kantselei teatas, et Zelenskõi on Ameerika Ühendriikide koostatud uue rahuplaani mustandi Venemaaga sõja lõpetamiseks kätte saanud ja on valmis selle kallal töötama. Presidendi kantselei pressiteenistus sedastas, et Zelenskõi sõnastas aluspõhimõtted, mis on olulised Ukraina rahvale, ning et tänasel kohtumisel lepiti kokku töötada plaani punktidega nii, et need võimaldaksid teha sõjale väärika lõpu.

Teates öeldi, et „Ukraina on Venemaa sissetungi esimestest sekunditest püüelnud rahu poole ning me toetame kõiki sisulisi ettepanekuid, mis võivad tõelisele rahule lähemale viia. Ukraina on aasta algusest toetanud president Trumpi ettepanekuid veresauna lõpetamiseks. Oleme valmis ka praegu tegema USA ning meie partneritega Euroopas ja maailmas konstruktiivset koostööd, et tulemuseks oleks rahu.“ (Delfi, 20.11)

USA portaal Axios ütleb, et see 28-punktiline USA plaan on sündinud inspiratsioonist, mille president Trump sai Gaza kokkuleppe vahendamisest ja mis olla välispoliitiliselt teadvustunud kui „great success“. Venemaa kõrge ametnik ütles Axiosele, et ta on plaani suhtes optimistlik, aga Ukraina ja Euroopa liitlaste reageering polevat veel täielikult selge.

Venemaa saadik Kirill Dmitrijev, kes juhib ühtlasi Venemaa riiklikku investeerimisfondi ja on tihedalt seotud Ukraina diplomaatiaga, ütles Axiosele antud intervjuus, et veetis kolm päeva Witkoffi ja teiste Trumpi meeskonna liikmetega 24.–26. oktoobril toimunud Miami visiidi ajal. Ta väljendas optimismi tehingu õnnestumisvõimaluste suhtes, sest erinevalt varasematest pingutustest "tunneme, et Venemaa seisukohta tõesti kuulatakse". (Axios, 18.11)

Dmitrijevi sõnul oli põhiidee lähtuda neist põhimõtetest, milles Trump ja Venemaa president Vladimir Putin augustis Alaskal kokku leppisid, ning koostada ettepanek „Ukraina konflikti lahendamiseks, USA-Venemaa suhete taastamiseks ning Venemaa julgeolekuprobleemidega tegelemiseks. (Axios, ibid.)

Uus plaam esialgu küll selle mustand, näeb ette, et  Ukraina loovutaks Venemaale osa Ida-Ukrainast, mida Moskva praegu ei kontrolli, vastutasuks USA julgeolekugarantii eest Ukrainale ja Euroopale Venemaa tulevase agressiooni eest.

Neljapäeva õhtul tegi Ukraina ülemraada liige Oleksi Hontšarenko rahuplaani mustandi oma Telegrami kontol avalikuks. Delfi avaldas selle muutmata kujul (rõhuasetused RR):

1.     Ukraina suveräänsus kinnitatakse.
2.     Sõlmitakse laiaulatuslik ja põhjalik mittekallaletungileping Venemaa, Ukraina ja Euroopa vahel. Kõik viimase 30 aasta ebaselgused loetakse lahendatuks.
3.     Eeldatakse, et Venemaa ei ründa naaberriike ja NATO ei laiene edasi.
4.     Peetakse dialoogi Venemaa ja NATO vahel, mida vahendavad Ameerika Ühendriigid, et lahendada kõik julgeolekuküsimused ja luua tingimused pingete leevenemiseks, ülemaailmse julgeoleku tagamiseks ning koostöö- ja tulevase majandusarengu võimaluste suurendamiseks.
5.     Ukraina saab usaldusväärsed julgeolekugarantiid.
6.     Ukraina relvajõudude suurus piiratakse 600 000 sõjaväelasega.
7.     Ukraina nõustub sätestama oma põhiseaduses, et ei ühine NATO-ga, ja NATO nõustub lisama oma põhikirja sätte, et Ukrainat ei võeta tulevikus vastu.
8.     NATO nõustub mitte paigutama vägesid Ukrainasse.
9.     Euroopa hävitajad paigutatakse Poolasse.
10.     USA garantii:
• USA saab garantii eest hüvitist.
• Kui Ukraina ründab Venemaad, kaotab ta garantii.
• Kui Venemaa ründab Ukrainat, siis lisaks otsustavale koordineeritud sõjalisele vastusele taastatakse kõik ülemaailmsed sanktsioonid, tühistatakse uue territooriumi tunnustamine ja kõik muud selle kokkuleppe hüved.
• Kui Ukraina tulistab ilma põhjuseta raketi Moskva või Peterburi suunas, loetakse julgeolekugarantii kehtetuks.
11.     Ukraina on abikõlblik EL-i liikmeks saamiseks ja saab lühiajaliselt sooduspääsu Euroopa turule, kuni seda küsimust kaalutakse.
12.     Võimas ülemaailmne meetmete pakett Ukraina taastamiseks, sealhulgas, kuid mitte ainult:
• a. Ukraina arengufond luuakse investeerimaks kiirekasvulistesse tööstusharudesse, sealhulgas tehnoloogiasse, andmekeskustesse ja tehisintellekti.
• b. Ameerika Ühendriigid teevad Ukrainaga koostööd Ukraina gaasiinfrastruktuuri, sealhulgas torujuhtmete ja ladustamisrajatiste ühiseks taastamiseks, arendamiseks, kaasajastamiseks ja käitamiseks.
• c. Ühised jõupingutused sõjast mõjutatud piirkondade taastamiseks linnade ja elamupiirkondade restaureerimiseks, taasehitamiseks ja kaasajastamiseks.
• d. Infrastruktuuri arendamine.
• e. Mineraalide ja loodusvarade kaevandamine.
• f. Maailmapank töötab välja erifinantseerimispaketi nende jõupingutuste kiirendamiseks.
13.     Venemaa integreeritakse tagasi ülemaailmsesse majandusse:
• a. Sanktsioonide kaotamisest arutatakse ja lepitakse kokku etapiviisiliselt ja juhtumipõhiselt.
• b. Ameerika Ühendriigid sõlmivad pikaajalise majandusliku koostöö kokkuleppe vastastikuse arengu nimel energia, loodusvarade, infrastruktuuri, tehisintellekti, andmekeskuste, haruldaste muldmetallide kaevandamisprojektide Arktikas ja muude vastastikku kasulike ärialaste võimaluste valdkondades.
• c. Venemaa kutsutakse taas G8-sse.
14.     Külmutatud vahendeid kasutatakse järgmiselt:
• 100 miljardit dollarit külmutatud Venemaa varasid investeeritakse USA juhitud pingutustesse Ukraina taasehitamiseks ja investeerimiseks. USA saab 50% selle ettevõtmise kasumist. Euroopa lisab 100 miljardit dollarit, et suurendada Ukraina taastamiseks kättesaadavate investeeringute summat. Külmutatud Vene vahendid Euroopas sulatakse. Ülejäänud külmutatud Venemaa vahendid investeeritakse eraldi USA-Venemaa investeerimisfondi, mis rakendab ühisprojekte konkreetsetes valdkondades. See fond on suunatud suhete tugevdamisele ja ühiste huvide suurendamisele, et luua tugev stiimul mitte naasta konflikti juurde.
15.     Luuakse ühine Ameerika-Venemaa töögrupp julgeolekuküsimustes, et edendada ja tagada kõigi selle kokkuleppe sätete täitmist.
16.     Venemaa sätestab seadusega oma mittekallaletungipoliitika Euroopa ja Ukraina suhtes.
17.     Ameerika Ühendriigid ja Venemaa lepivad kokku pikendada tuumarelvade leviku tõkestamise ja kontrolli lepingute kehtivust, sealhulgas START I lepingut.
18.     Ukraina nõustub olema mitte tuumariik vastavalt tuumarelvade leviku tõkestamise lepingule.
19.     Zaporižžja tuumaelektrijaam käivitatakse IAEA järelevalve all ja toodetud elektrit jaotatakse võrdselt Venemaa ja Ukraina vahel — 50:50.
20.     Mõlemad riigid kohustuvad rakendama haridusprogramme koolides ja ühiskonnas, mille eesmärk on edendada erinevate kultuuride mõistmist ja sallivust ning kõrvaldada rassismi ja eelarvamusi:
• a. Ukraina võtab vastu EL-i eeskirjad usutolerantsuse ja keeleliste vähemuste kaitse kohta.
• b. Mõlemad riigid lepivad kokku kaotada kõik diskrimineerivad meetmed ja tagada Ukraina ja Venemaa meedia ning hariduse õigused.
• c. Kogu natsistlik ideoloogia ja tegevus tuleb tagasi lükata ja keelustada.
21.     Territooriumid:
• a. Krimm, Luhansk ja Donetsk tunnistatakse de facto Venemaana, sealhulgas Ameerika Ühendriikide poolt.
• b. Herson ja Zaporižžja külmutatakse kontaktjoonel, mis tähendab de facto tunnustamist kontaktjoone piires.
• c. Venemaa loobub muudest kokkulepitud territooriumidest, mida ta kontrollib väljaspool viit oblastit.
• d. Ukraina väed taanduvad Donetski oblasti osast, mida nad praegu kontrollivad, ja see taandumistsoon loetakse neutraalseks demilitariseeritud puhvertsooniks, mis on rahvusvaheliselt tunnustatud Vene Föderatsiooni territooriumina. Vene väed ei sisene sellesse demilitariseeritud tsooni.
22.     Pärast tulevaste territoriaalsete korralduste kokkuleppimist kohustuvad nii Vene Föderatsioon kui ka Ukraina neid korraldusi jõuga mitte muutma. Ükskõik milliseid julgeolekugarantiisid ei kohaldata selle kohustuse rikkumise korral.
23.     Venemaa ei takista Ukrainal kasutada Dnepri jõge kaubanduslikuks tegevuseks ja jõutakse kokkuleppele teravilja vaba veo osas üle Musta mere.
24.     Luuakse humanitaarkomitee lahendamata küsimuste lahendamiseks:
• a. Kõik vangid ja surnukehad vahetatakse „kõik kõigi vastu“ põhimõttel.
• b. Kõik tsiviilkinnipeetavad ja pantvangi võetud isikud tagastatakse, sealhulgas lapsed.
• c. Rakendatakse perede taasühendamise programm.
• d. Võetakse meetmeid konflikti ohvrite kannatuste leevendamiseks.
25.     Ukraina korraldab valimised 100 päeva jooksul.
26.     Kõik selles konfliktis osalenud pooled saavad täieliku amnestia oma tegevuse eest sõja ajal ja lepivad kokku mitte esitama tulevikus ühtegi nõuet ega kaaluma ühtegi kaebust.
27.     See kokkulepe on õiguslikult siduv. Selle rakendamist jälgib ja tagab rahunõukogu, mida juhib president Donald J. Trump. Rikkumiste eest kehtestatakse sanktsioonid.
28.     Kui kõik pooled on selle memorandumiga nõus, jõustub relvarahu viivitamatult pärast seda, kui mõlemad pooled on taandunud kokkulepitud punktidesse kokkuleppe rakendamise alustamiseks.

 *        *        *

 Eesti Päevalehe juhtkiri hoiatab, et sisuliselt on see Ukraina kapituleerumise kava:

„See, mis Ukrainast järele jääks, poleks enam sisuliselt sõltumatu riik. Mõningate allikate teatel on leitud seejuures Ukraina põhiseadusest möödaminekuks kaval moodus: Venemaa võtaks okupeeritud maad „rendile“. Ent USA tunnustaks nende Venemaale kuulumist.

/.../

Tähelepanuväärne on ka ajastus. Ukraina on praegu just seesmiselt erakordselt ebakindlas seisus. Hiiglaslik, umbes sada miljonit eurot haarav korruptsiooniskandaal presidendi lähimas ringkonnas nõrgestab märgatavalt Kiievi positsioone tema liitlaste silmis.

Sellest, kui halvad asjalood on, annabki tunnistust „rahuplaani“ just praegu meediasse viimine. USA annab mõista, kuivõrd ükskõik on tal sõja tegelikest põhjustest ja lahenduse jätkusuutlikkusest ning kuivõrd on ta valmis saavutama rahu iga hinna eest – s.t ka NATO liikmete julgeoleku hinnaga.

Euroopa riigid on seni vastanud ainuvõimalikul moel, öeldes, et niisugused kavad on vastuvõetamatud. Ega meil muud üle jäägi, kui Ukrainat ühtselt senisel moel (ja enamgi) edasi toetada."

Noh, kasusaaja on selgelt Vladimir Vladimirovitś.  Juba ainuüksi sellepärast on see kehv plaan, sest võimaldab agressoril säilitada puhta näo ja tegelikult annab vaikimisi signaali, et sõjapidamine on kasutoov modus essendi.

Ja üleüldse Venemaalt midagi eeldada??  Mulle tuleb meelde kuuldud fraas ühest Hollywoodi märulist: 

Assumption is the mother of all fuck-ups. 

 Pidagem seda meeles.