Kolme aasta eest ilmutas end minule puhta juhuse läbi üks imelik teadmine. Zuckerbergi institutsioon Facebook tuletas selle mulle jälle meelde. Delikaatselt. Et kuidas ma endale nime sain. Ettekuulutus ilmus nõukaaja kultuurilehes ja oli üsna ilmselge. Oma kolme aasta taguses postituses ma avasin nimesaamise tagamaid - eks see oli ju mulle endalegi suureks üllatuseks.
Ma käisin ETERA-s, puhtast edevusest, uurimas, kas ehk minu bakatöö on ka repositooriumisse kantud – see on nimelt see koht, kus enamjaolt kõik baka-, magistri- ja doktoritööd puhkavad pärast suurt sünnivalu ja kõva rappimist kaitsmisel. Umbes nagu sanatoorium. No vat, läksin uurima, kas ehk mu tööle on ka tuusik antud.
Aga ühtlasi sain ma teada – ja ilmselt ainult tänu ETERA-le -, kuidas mina olen saanud omale nime. Sirp ja Vasar, 1959, nr. 32, lk 5 annab vastuse - seal tema on, pisut krüptilises vormis, kuid eks te ju tea, et vanasti tuli osata ridade vahelt lugeda. Kõik oli üks mõistukõne.
Kuigi minu sünnini oli aega maa ja ilm, oli tähendamissõna juba kirjas. Nagu Baabüloni kuninga Belsassari residentsi seinale ilmunud kord mõistatuslikud sõnad „Mene, mene, tekel, ufarsin!“.
Või siis, nagu vana sepp Ivan Orav Andrus Kiviräha vahendusel kirjutas, et „ühel hommikul võisid paljud varased jalutajad näha suurt linnuparve, mis oli taevasse moodustanud sõna "Breźnev".
"Mida see küll tähendab?" imestasid inimesed. Alateadlikult tõmmati pea õlgade vahele. Pentsiku sõna mõttest polnud tollal tõesti võimalik aru saada, tänapäeval aga meenutan ma seda kui taeva poolt läkitatud hoiatust.“
Sõnad ei valeta, need räägivad alati ühtmoodi tõtt. Oluline on vaid nende järjestus. Ühtviisi ritta lükitud sõnad on sulatõde, puhas kuld, väärt informatsioon, teistviisi tähendavad needsamad sõnad jälle suurt valet, väärinformatsiooni, idioodi juttu.
Ühesõnaga, to cut long story short, Sirbis ja Vasaras ilmus ühes täiesti suvalises numbris, ühes mõttetumast mõttetus artiklis mõistatuslik nimekombinatsioon, mille tähendusest keegi aru ei saanud. Alateadlikult jäeti artikli lugemine pooleli ja vaadati hoopis, mis kinos näidatakse…
Tähendussõna Sirbis ja Vasaras, 1959, nr 52, lk 5 (etera.ee)
Suvisel pööripäeval, 21. juunil, ta siis lõpuks avati – see kauaoodatud
Pärnu kolmas sild! 263 meetrit pikk, 140 meetrise sildeavaga ja 20 meetrit lai.
Maamärgina on ta Pärnu linnapildis olnud juba mullu augustist, kui kaar jõe
kohale nihutati. Käisin sedagi vaatamas ning tunne oli ülev. Aga nüüd sai
esimest korda üle silla käia – ja tunne oli veelgi ülevam. Võib ju küsida, et
mis see üks sild siis ära ei ole, miks nii palju furoori. Mina mäletan, et
kolmas sild on pärnakate meeltes ja huultel püsinud juba üle kolmekümne aasta.
See oli olemas juba nõukaaja generaalplaanis. Poleemika kogus eriti tuure
vahetult enne valimisi, iga poliitik lubas või arvas midagi kolmanda silla
kohta. Kui märgiti maha sillakoridor ja tulevase silla otstesse püstitati
viidad „Pärnu uus sild“, siis hakkas tekkima lootus, et äkki tõesti ehitatakse
see nüüd valmis. Aga läks veel aega, nii et ma isegi tegin ühe foto ja
kirjutasin juurde, et siin on pärnakate suur helesinine unistus.
Pärnu igavene sinivalgetriibuline helge unistus. 7.07.2022. Läks veel kolm aastat (enda foto)
Võib tunduda, et pärnakad fetišeerivad silda
ülemäära palju. Nojah, seda ju ei olnud, ehkki vajadus selle järele oli
karjuvalt suur. Piisab vaid pilguheidust Pärnu kaardile. Kahesaja meetri laiune
Pärnu jõgi jagab linna enam-vähem võrdsesse ossa, mida ühendavad ainult kaks
silda, mis on teineteisest pea viie kilomeetri kaugusel. Vana kesklinna sild on
juba põdura tervisega, rääkimata sellest, et on kitsaks jäänud. Papiniidu sild
on aga nõukaaja produkt kõigi oma hädadega. Kui üks rivist välja langeb –
kasvõi näiteks kesklinna sillal juhtuva tühise avarii pärast või mõne
planeeritud ürituse tõttu – siis on häda suur, sest vastaskaldale jõudmiseks
tuleb teha pea kümnekilomeetrine ring, mis on äärmiselt aja- ja energiakulukas.
Vahel läks kesklinna sild eri põhjustel umbe – siis kulusid lisaks ka
autojuhtide närvid. Seega oli kolmas sild vältimatult vajalik taristuobjekt. On
ainult hea meel, et see nüüd valmis tehti.
Rahalistel põhjustel loobuti küll esialgsest
võiduprojektist „Luik“, mis oleks meile andnud saleda-joonelise elegantse kahe
kaarega silla. Selle asemel saime ühe kõrge kaarega silla, mida pettunumad
pürjelid kutsuvad säästusillaks. Et näete, jälle saime pooliku lahenduse –
toovad põhjenduseks rahapuuduse, kuid silla avamisele kulutasid 145 000
eurot! Urjeh!
Mina olen selle sillaga ka rahul. Ta on
tegelikult ilus. Maamärk. Õhtuti on kaar led-valgustitega illumineeritud, mida
eemalt on kaunis vaadata. 21. sajand on pärale jõudnud – silla otstesse on
rajatud liftid, et kergliiklustee tasandilt mugavalt sillale tõusta. Sillal on
ruumikad kõnni- ja rattateed, mis on ka hästi – ei jää kellelegi jalgu.
Kõige olulisem on see sild mõistagi Rääma
linnaosa elanikele, kellele toodi kesklinn lähemale. Rääma ei ole enam kauge
nurgatagune, vaid suure arengupotentsiaaliga elukeskkond. Raba tänavast sai uus
tuiksoon, mille kaudu kesklinna ja sealt edasi randa liikuda – Ehitajate teelt
randa on nüüd kõigest kolm kilomeetrit maad. Liikluskoormus
väheneb terves kesklinnas, kus transiit ei pea enam käima Tallinna maantee
ristmiku ja Pika tänava koridori kaudu. Kesklinn muutub tõenäoliselt
jalutaja-sõbralikumaks. Mulle endale meeldib perspektiiv, et saan teha
jalutusringi jõe ääres, kõndides üle kesklinna ja Rääma silla konti murdmata.
Ahjaa, ametlikku nime uuel sillal pole.
Pärnakad kutsuvad Rääma sillaks, kuid ettepanekuid on teisigi: Raba sild,
Suvesild, juba mainitud säästusild, isegi saastasild, Kivimäe küür (vihje
ekslinnapeale ja majandusministrile Toomas Kivimägile, kes on korduvalt rõhutanud
enda suurt rolli silla sünniloos – ja ka avamispidustustel mainis ta seda
uhkusega). Arvamusi on seinast seina. Ametlik nimi on lihtsalt Pärnu uus sild,
kuid ringhäälingus rääkis raadio Suvesilla avamisest ja televisioon samal ajal
Rääma silla avamisest. Osad pärnakad leiavad, et Rääma sild on halb nimi, kuna
tuletab meelde omadussõna „räämas“, teised jälle leiavad, et Suvesilla nimi ei
kõlba kuhugi, sest tekitab küsimuse, kas talvel ei saagi üle silla. Noh, küll see
nimi paika loksub. Igaüks nimetab seda silda ikka omatahtsi, seda ei saa mingi
ukaasiga peale suruda.
Nüüd, kus meil on olemas kolmas sild, saab
mõelda ka vana kesklinna silla põhjalikule renoveerimisele, st mis poleks pelk
hädapärane remont, vaid ikka taastamine. Tabasin end mõttelt, et miks mitte
taastada vana sild sellisena, nagu taanlased ta kord projekteerisid ja ehitasid
– nelja uhke kaarega. Sel juhul oleks Pärnu eripära kaarsillad – sest ka üle
Sauga jõe viiv Siimu sild on ju kaarsild – ning see annaks võimaluse Pärnut ka
kaarsildade linnana turundada. Avanevaid sillaklappe ei ole võib-olla enam
tarvis, kuna suuri laevu, peale lõbusõidulaevade, sildade alt läbi käima ei
hakka. Kuid kaared on puhtalt ilu pärast. Mõelda, kui ka kesklinna silla kõik neli
kaart säraksid õhtuhämaruses tuledes – lisaks Rääma ja Siimu sillale.
Ühtlasi tahaks loota, et see sild teenib
pärnakaid kauem kui 1938. aastal avatud Suursild, mis hävis sõjakeerises
1944. aastal. Eks praegugi on maailmas ärevad ajad, nii et hakka või kartma
ajaloo kordumist. Vahest seepärast lastigi sillale esimesena kass Hugo, kelle
käpajäljed peaksid tooma sillale õnne ja pikka iga. 1938. aastal avas silla
president Päts, kes kadus mõned aastad hiljem igavikku niisamuti nagu
vastavatud silla uhked kaared. Endisaegset hiilgust jäid meenutama vaid
keskmised silla alussambad. Kassi õnnistus on loodetavasti kestlikum.
Pärnu uus sild 115 m kõrguselt 21.06.2025 (foto: T. Tõnismäe, Facebooki grupp "Imeline Pärnu linn")
Pärnu sild pidurüüs (foto: Rain Puust, FB grupp "Imeline Pärnu linn")
Pärnu Suursild 1938-1944 (foto: Eesti Filmiarhiiv)
Iisrael
ründas Iraani tuumarajatisi ja tuumateadlasi, algas operatsioon Rising Lion.
Mida see tähendab? Võib-olla oleme tunnistajaks kolmanda maailmasõja algusele,
aga.. only time will tell. Kuupäev on
igatahes sümboolne, vähemalt läänemaailma jaoks – kolmeteistkümnes ja reede.
Vastamisi on Taavet ja Koljat: Iisraeli pindala
on 22 000 ruutkm, Iraanil 1 648 000 ruutkm; Iisraelis elab ca
9,8 miljonit inimest, Iraanis 92,3 miljonit inimest. Seega on Iraan umbes 75
korda suurem kui Iisrael ja seal elab 9 korda rohkem inimesi, ent Iisrael on
jõukam ja modernsem, tema sõjavägi on hästi varustatud ja kõrgel tasemel
juhitud, samuti on ka Iisraeli luurevõrgustikud Mossad ja Shin Bet maailmas
kõige efektiivsemad. Kuid ikkagi, see pole enam Iisraeli ja Hamasi vaheline
konflikt, see pole ka sõdimine Hezbollah’ ususõdalastega, kelle näol on
tegemist siiski vaid sõjaliste rühmitustega, vaid nüüd on see kahe riigi
vaheline sõda, mis piltlikult öeldes on justkui
Mexican standoff keset bensiinijaama.
Viidates Iraani vältimatule tuumaohule, kus
viimane olla tuumapommi loomisele juba väga lähedal – mis iseenesest on
eksistentsiaalne oht Iisraeli riigile - , alustas Iisrael ulatuslikku
õhurünnakut Iraani tuumarajatiste vastu. Ennetavalt, ütles Iisraeli
kaitseminister Israel Katz ning hoiatas samas, et lähitulevikus
on omakorda oodata raketi- ja droonirünnakut Iisraeli riigi ja selle
tsiviilelanikkonna vastu. Kogu Iisraeli riigi territooriumil kehtestati
erakorraline seisukord.
Iisrael on nimetanud üheksa ööl vastu tänast tapetud
teadlase nimed, kelle seas olid füüsikud ja tuumainsenerid, samuti üks
materjaliteadlane, üks mehaanikaekspert ja üks keemiainsener. Paljud neist olid
Iraani tuumaprogrammi rajaja Mohsen Fakhrizadeh´ endised kolleegid. Fakhrizadeh
tapeti juba 2020. aastal arvatava Iisraeli korraldatud atentaadi tulemusel. Lisaks
teadlastele tapeti praegustel andmetel kõik Iraani relvajõudude tähtsamad
juhid, sealhulgas kaardiväe juht Hossein Salami, kaardiväe õhuvägede juht Amir
Ali Hajizadeh, armee staabiülem Hossein Bagheri, erivägede juht Gholam Rashimi
ja paramilitaarse Qudsi väe juht Esmail Qaani. (Postimees, Delfi, 13.06)
Mis see meile siin Eestis tähendab? Loomulikult
raketina taevasse lendavaid kütusehindu. Vastavast sektorist on juba kõlanud
hoiatused, et bensiini hinnatõus jõuab meieni nädala pärast. Thank you, Bibi!
Mida see Ukrainale tähendab? Eesti Ekspress(13.06) vahendab Ukraina välisministeeriumi avaldust, et Kiievis ollakse muresLähis-Ida julgeolekuolukorra pärast, ent samas tuletatakse meelde
Iraani osalust Vene-Ukraina sõjas agressori poolel: Teheran oli ja jääb
probleemide allikaks nii Lähis-Ida regioonis kui ka mujal. „Tahame teile meenutada, et Iraani režiim toetab Venemaad tolle
illegaalses agressioonis Ukraina vastu ning varustab Moskvat relvadega
ukrainlaste tapmiseks.“
Just Iraan oli see, kes tutvustas Kremlile
droone Shahed-136, mis nüüd peaaegu
igal öösel Ukraina linnadele taevast kaela sajavad. Ent paraku ei pruugi
Iisraeli rünnak Iraani vastu enam kuigivõrd mõjutada seda, kui palju Venemaal
on neid droone kasutada, sest juba pikemat aega toodab Venemaa Shahede ise ja
on neid ka kõvasti täiustanud, segamisele vastupidavamaks muutnud ning
täpsemaks timminud.
Ja veel üks asi. Iraanis toimuva kaudsem
mõju Ukraina sõjale on nafta hind, mis võib olla – vähemalt ajutiselt –
vesi Kremli veskile. Rünnak Iraani kui väga suure naftatootja vastu viis
hoobilt nafta hinna üles, nagu mainisin. Moskva, kel pole sanktsioonide tõttu
lihtne oma naftat müüa hinnaga, mis tooks sõjapidamiseks kassasse raha, on
hinnatõusuga kindlasti rahul. Sest kui naftaturul peaks tekkima puudujääk, mis
ei suuda nõudlust piisavalt kiiresti ja piisavas koguses rahuldada, võivad
hinnad pikemaks ajaks kõrgemaks jääda.
Kui energiahinnad on kõrgemal, on kohe kallim
ka kõik muu. Ja see ei meeldi muidugi lääne tavakodanikele, kes on igasugustest
sõjakolletest (veel) turvalises kauguses. Lääneriikide kodanike pahameel oma
valitsuste vastu on jällegi soodne perspektiiv Kremlile.
Ühesõnaga, ja jämedalt öeldes: vaata ükskõik
kust poolt – we are fucked!
Mõnes mõttes on see ka egode konflikt.
Netanyahu versus ajatolla Ali Khamenei – celebrity
death match. Kui MTV oleks veel normaalne kanal ja toodaks toredaid sarju
nagu see Celebrity Death Match oli, siis tehtaks kindlasti ka asjakohane
episood.
Iraan vastas Iisraeli üllatusrünnakutele
omapoolse raketisajuga, mida saatsid mullade needmised ja ähvardused. Pihta
said mitmed hooned Tel Avivis, Ramat Ganis ja Rishon Le Zionis. Teheranis ja
mujal Iraanis purustati samas Iraani taristut. Eks ta ole ikka sedaviisi, et
kuidas külvad, nõnda lõikad. Mõlemalt poolt vaadates.
Mulle on Iraan vana Pärsia kultuuri
edasikandjana olnud ikka sümpaatne, ehkki möönan, et see riik vääriks paremat
kui mullade võim, kes vahel päris hullu panevad. Erinevalt Araabia
kõrberiikidest on Iraanil mingi omamoodi fluidum. Jah, seal võiks olla juhitud
autokraatia śahhivõimu formaadis, nagu oli enne 1979. aasta
islamirevolutsiooni, enne Pahlavi dünastia kukutamist. Loomulikult ei sündinud
see revolutsioon toona tühjalt kohalt, selleks olid eeldused, millest üks oli
kindlasti śahhivõimu enda repressiivne ja korruptiivne olemus. Tänu millele
seisis kogu režiim savijalgadel.
Sedasama eeldab ka Iisrael praegu, nõelates
valusalt teokraatliku režiimi alustalasid, seda lõhkudes ja alandades. Just
alandamine ongi võtmefaktor. Näete, siin on teil hullud mullad, kes vihkavad
kõike inimväärset ja meisterdavad tuumapommi. Üldse on Iraan pealtnäha nagu
puhevil kireja kukk, aga seesmiselt nagu savijalgadel golem – natuke teeb
haiget, ent üldiselt on kõik Iisraeli kontrolli all. Seega, nagu Bibi plaan
ette näeb, peaks iraanlased ise teokraatliku režiimi, mis neid aastakümneid on
rõhunud, kukutama. Iisrael süütab lihtsalt süütenööri.
See on kõrgete panustega geopoliitiline pokker. Ent kahtlen, kas see on kõige parem plaan.
Sest kui ühe riigi mitte just kõige galantsem juht ütleb teisele rahvale,
pealegi uhkele kultuurrahvale, mida nood peaksid tegema, siis loomulik
reaktsioon on hoopis koondumine oma liidrite selja taha, olenemata isiklikest
sümpaatiatest ja veendumustest, kuivõrd ülalt alla patroneerimist ei kannata mitte keegi, peale orjade.
Bibi jokkeriks on mõistagi Trump the Donald.
Kas ta tuleb kätte ja temaga saab lajatada või libiseb tagasi varrukasse? Who
knows!
Oma Truth Sociali kirjutas Trump:„Ma andsin Iraanile võimaluse võimaluse järel
diil teha. Ma ütlesin neile kõige tugevamate sõnadega, et „lihtsalt tehke see
ära“, aga ükskõik kui kõvasti nad püüdsid, ükskõik kui lähedale nad jõudsid, ei
saanud nad seda ära tehtud. Ma ütlesin neile, et see saab olema palju hullem
kui miski, mida nad teavad, ootavad või neile on öeldud, et Ühendriigid teevad
parimat ja surmavaimat sõjavarustust maailmas, KAUGELT, ja et Iisraelil on seda
palju ja veel palju on tulemas ja nad teavad, kuidas seda kasutada.“
Trumpi sõnul rääkisid Iraani käremeelsed
vapralt, ent nad ei teadnud, mis juhtuma hakkab. Et voilà!
„Nad
on nüüd kõik SURNUD ja asi läheb ainult hullemaks! Juba on olnud palju surma ja
hävingut, aga on veel aega nende tapatalgute lõpetamiseks, kusjuures järgmised
juba plaanitud rünnakud on veel jõhkramad. Iraan peab diili tegema, enne kui
midagi alles ei jää, ja päästma selle, mida kunagi nimetati Iraani
impeeriumiks. Ärgu olgu rohkem surma, ärgu olgu rohkem hävingut, LIHTSALT TEHKE
SEE ÄRA, ENNE KUI ON LIIGA HILJA. Jumal õnnistagu teid kõiki!“ (Delfi,13.06)
Trump hetkel kõhkleb. Kas osta Bibi aktsiaid
või mitte? Mis siis, kui sõda kestab mitte kuid, vaid aastaid? Bibi on öelnud,
et operatsioon kestab nii kaua kui vaja, aga võib juhtuda, et väga kaua. See
pole mingi 365 ruutkilomeetri suurune Gaza, eks. Ma kujutan ette, et Trump on
pisut sarnases olukorras nagu keskealine valge eesti mees, kelle teed
toidupoest välja sammudes ristuvad LHV pensionifondi müügimeestega, kes kindla
ja kehtestava tooniga müüvad talle 30-aastase perspektiiviga pensionifondi.
„See on hea diil, härra!“ ütleb Bibi sarmika naeratusega, „Aga neid Iraani
mullade fonde ärge vaadake, need on puhas rämps, kukuvad teised nagu
doominokivid…“
Trump ongi nüüd pisut segaduses ning lubas otsustada kahe nädala jooksul, kas USA ründab koos Iisraeliga Iraani kurjameid
või mitte. Wall Street Journal püüdis selle dilemma raames presidendi
mõttemustreid sondeerida, ent sai kurja tagasiside osaliseks.
Nõnda on. Me ei tea, mis Trump välja mõtleb ja
kuidas tegutseb. On võimalus, et tuleb suur ja vinduv vastasseis a la Vietnam
või Afganistan. Siis see katel podiseb kaua-kaua. On võimalus, et tuleb kiire
lõppmäng nagu Death Match, kus kõigil on paha olla, aga pärast saabub mingi hea
uus ilm, globaalne õnnisolek. See siis eeldab, et ei oleks enam kurja ajatollat
ja hullusid mullasid, aga kaasuvalt ei oleks ka Vladimir Vladimirovitśi ega
sfinks Xi-d ega Korea raketipoissi. Ja on ka võimalus, et suur diilimeister suudab teha sajandi diili,
kus hundid söönud, lambad terved. Jokkerist võib kõike oodata.
Ühesõnaga, haarakem popkorn ja naaldugem
tugitooli. See film kestab kauem!
Sattus ette nelja autori kalambuurikogumik „Poeetiliselt
korrektne“. Mart Juur, Keiti Vilms, Contra ja Oliver Lomp on sellesse kogumikku
panustanud kõik pisut eripalgelise, isikupärase nurga alt. Ave Taavet on
hoolitsenud ka kalambuurse visuaali eest. Põnev leid, olgugi et juba aastast
2019.
Kalambuur (pr. calembour) tähendab sõnamängu
või sõnamängulist nalja, mis põhineb sõnade mitmetähenduslikkusel,
samakõlalisusel või kõlalisel sarnasusel, selgitab raamatu tagakaas. Vaimukas
kalambuur päästab alati päeva. Näiteks kuulsin sotsiaalmeedia kaudu järgmist
sõnamängu, mis muidugi toimib üksnes inglise keeles:
What
did the Israeli say when he heard bombs are coming? – I ran!
Viimaste sündmuste kontekstis väga aktuaalne ja
naljakas, st vaimukas kalambuur. Ehkki nii mõnigi võiks pead vangutada ja
öelda, et absoluutselt kohatu. Siiski, kõik hea kalambuuri eeldused on
siinkohal 100 % täidetud.
Mulle jäid kogumikust meelde nii mõnedki
kalambuurid, mida saaks edaspidi mitmeotstarbeliselt, sobivas kontekstis ära
kasutada. Või mis on lihtsalt väga vaimukad. Näiteks:
Läbimurre UFO-uuringutes: kui jumala naine
vihastab, hakkavad taldrikud lendama. (Mart Juur)
Helilooja naise märkmed: „Avamäng on liiga pikk.“
(MJ)
Vaatasin ära Margit Lillaku dokfilmi „Siit
ta tuleb, Roosi“ (Becoming Roosi, 2024), mis on spin-off 2019. aastal valminud dokfilmile „Südamering“, mis rääkis kommuunielu rajavatest
idealistlik-naiivsetest noortest inimestest, kes üheskoos – küll erinevatel
põhjustel - otsustasid lokkavale materialismile, omanditundele ja
pealiskaudsusele selja pöörata. Neil olid kaasas ka lapsed, kellele loodeti
anda parimat, omakasupüüdmatut ja empaatilist, dünaamilist vabakasvatust. Üks
neist lastest oli Roosi, selle filmi peakangelane, kes siis oli 9-aastane
tüdruk. Tema oli ka see, kes tõi lõikava aususega välja kommuunihariduse
põhiprobleemi – distsipliini ja rutiini puuduse. Need seavad alles oma piire
kompavatele lastele eluliselt vajalikud raamid ning turvatunde. Ja nii jäidki
eelmisest filmist kummitama Roosi sõnad: „Koolis
olid tunnid, rutiin, distsipliin – kõik head asjad.“
Nüüd on Roosi neiuks sirgunud ning otsib oma
kohta pidevalt muutuvas ja ebakindlas maailmas. Aga südikus ja sõnaosavus pole
lahkunud, vastupidi, Roosi lõikab endiselt vaheda noana. Ta käib kliimastreikidel
ja muudel avalikel protestidel, nii et võiks isegi arvata, et Rootsi
kliimaaktivist Greta Thunberg on Roosi mentor ja eeskuju. Noh ja miks ka mitte!
Filmikriitik Andrei Liimets kirjutab Sirbis (25.04.2025):
„Küllap võinuks nii mõndagi filmitegijat
peibutada mõte portreteerida Eesti oma Greta Thunbergi – Rootsi eeskujust indu
saanud võitlejat, kellest kujuneb põlvkonna hääl. Paraku väljendub ses ootuses
sageli pigem täiskasvanute vaimuvaesus ise midagi muuta või teha ja justkui oma
laiskuse kompenseerimine lootuse (ja vastutuse) järgmisele põlvkonna kanda
veeretamisega. Sama sedastavad näiteks Tartu Uue teatri lavastuse
"Hymn" tarbeks intervjueeritud noored: ärge vaadake kogu aeg meie
otsa, meie ei keeranud maailma tuksi, meie tahame teie tekitatud probleemide
lahendamise kõrval ka oma elu elada, noorust nautida.
„Siit
ta tuleb, Roosi“ näitab, kuivõrd palju muid küsimusi aastate jooksul ühe noore
inimese teele satub, kuivõrd keeruline on neis orienteeruda, neist ühese suuna
või moraaliga narratiivi vormida, ja kui raske inimest üleüldse mõnda mugavalt
ootuspärasesse kasti suruda. Ühe hetke unistustega põrkub järgmise reaalsus,
tulevikku puudutavate kalkulatsioonidega parasjagu käsil valikud, varem
sõnastatud ideaalidega praktilised soovid.
Kõige
põnevamaks kujunevad Roosi vestlused emaga, kes ilmutab nii mõnelgi juhul isegi
suuremat põhimõttekindlust – neutraalses, mitte tingimata heas ega halvas
mõttes – ja maailmamuutmise tuhinat. Kui tavapärane vastandus võiks kujuneda
hetkes olemist nautiva noore ja head haridust omandama manitseva täiskasvanu
vahel, siis äraspidiselt on hoopis ema see, kes seab kahtluse alla
tippülikoolide toimeloogika, kõrghariduse kaubastamise ja süsteemis osalemiseks
kuluvad ressursid. Tütar tahab lõpuks aga lihtsalt saada hea hariduse
välismaal.“
Filmikriitik Ralf Sauter kirjeldab Postimehes (19.04.2025) filmi kulgu dünaamilise videopäevikuna, kus vahepeal saab Roosi
kaamera täitsa enda kätte ja pöörab selle isegi Lillaku poole, justkui sisendades
meile, et tuleb vaadata väljapoole. Kaameranurgad on sageli sellised, et isegi
kaamerasse rääkides jääb Roosi kaadri serva – nagu ilmselt kõik temasugused,
kes ei sobitu massi. Film on sellevõrra vabam ja õhulisem, nagu nooruspõlvgi.
RS: „Kaugusest
võib tunduda, et "Siit ta tuleb, Roosi" on eeskätt ühe noore ökosõdalase
manifest fossiilkütuse ja kapitalismi teemal, kuid laiemalt peegeldab üles
kasvamist 21. sajandil, keset infomüra, tarbimiskultust, haiguspuhanguid ja
suurt sõda – jõude, mis suretavad inimese välja juba ammu enne, kui elu üldse
alata saab. Roosi on kangelaslikus võitluses kõigi nende jõududega, suudab
sellele vaatamata jääda iseendaks ning tuleviku poole vaadata.
Kui
edaspidi näeme kedagi elamas hämmastava julgusega ja vaatamata kõigele, saame
öelda: tehti Roosit.“
Hea film
tõesti. Ainus kriitika oleks ehk filmi heli aadressil, mis osad Roosi sõnad ära
varjutab, justkui oleks need öeldud kartulikotti. Pidin salvestust mitu korda
tagasi kerima, kuivõrd mõte läks kaotsi, sumbus kusagile kaugusse. Ent samas
jälle – kas peabki iga sõna olema kristallselge ja mõte täiuseni viimistletud?
Muidugi mitte. Mõned laused ja mõtted peavadki jääma poolikuks ja kuuldamatuks,
sest ainult nii säilub neis autentsuse võlu. Keegi ei tahaks elada täiuslikus
maailmas, küll aga igatsetakse-ihaletakse eheda järele. Margit Lillak ja Roosi
pakuvad seda ning selle eest suur tänu. Roosi on tegija!
Ja kõige
lõpuks toon esile kõige meeldejäävama tsitaadi filmist (minu arvates):
