REPLIIK # 23: IIBEPROPAGANDAT KAH, EHK PAREM PEENIS PEOS KUI PEENIKE PEOS

 SISSEKANNE # 199

Ühes Pärnu bussipeatuses bussi oodates heitsin pilgu maha ning nägin… nojah, nägin mis ma nägin, sellist pilti nägin. 

 

Ühesõnaga, kliimaaktivistid, ups, kiimaaktivistid olid teavitustööd teinud ja tugeva sõnumi maha jätnud. Millegipärast oli keegi seda üritanud maha kraapida. Aga... Aga kas siis iibepropaganda ei ole Eestis prioriteet number üks? Vinnas riistast tunned vitaalset rahvast. Eestlasi saagu miljon! Miljon mürsku eestlastelt!

Vanasõna ütleb ka: parem peenis peos kui peenike peos!

IN MEMORIAM: prof. AADU MUST (1951-2023)

 SISSEKANNE # 198

Lugesin kurvastusega, et lahkunud on ajaloolane ja poliitik Aadu Must. 1951-2023. Kurvaks teeb, aga õnneks jäävad meile mälestused. Ka minul on üks tore mälestus südames kanda. Olin ajalootudeng ja läksin vastama arhiivinduse algkursuse eksamit, mida võttis vastu Aadu Must. See oli veel sellal, kui olid olemas eksamipiletid ja vastati suuliselt. Mul olid kõik piletid pähe tuubitud, terve öö kulus ja kruuside kaupa kanget musta kohvi samuti. Aga vaat üks pilet... seda enam ei viitsinud, mõtlesin, et tühja sest... Kuri saatus nöökis ja tuli just see pilet. No nii spetsiifiline küsimus, et mingit mulli ka ei osanud ajada. Siis nii oligi, et Aadu Must kohendas prille, naeratas võidukalt ja lausus muhedalt:

"Tabasin teie Achilleuse kanda! Milline rõõm mulle ja ebaõnn teile. Üks null! Aga teate, selline see elu ongi!"

Leppisime kokku, et kohtume uuesti. Revanš, nagu ta veel ütles. Olid ajad, mida mäletada.

 

Foto: Raivo Tasso/Delfi Meedia

 

GOETHEGA ITAALIASSE!

SISSEKANNE # 197 

 Ahoi, reisi- ja raamatusõbrad!

Ajal, mil Lõuna-Euroopat pureb kuri põrgukoer Kerberos ja kus teid ootab paadimees Charon, et teid kenasti üle Acheroni ja Styxi Hadesesse viia, siis istuks parem kodus, tuulises provintsis, ja tõmbaks aknale luugidki ette. Aga ometi on Itaalia meil kõigil südames: viinamarjad, chianti, raffael, verona armastajad ja viltune torn. Et seda kõike ometi meeleliselt kogeda, soovitan ma täiesti siiralt suure sõna- ja vormimeistri Johann Wolfgang Goethe reisikirja „Itaalia-reis“. Olgu öeldud, et ta reisis osaliselt inkognito – mees, kes on pannud Wertheri kannatama, teisiti ei saa - ning see sündis mõned aastad enne Prantsuse revolutsiooni, mil kõik oli nii muretu, lustlik ja rõõmus.

Goethe reisib Itaaliasse ning ahmib endasse kõiki neid toredusi, mis see maa jagab. Veneetsiasse jõudnuna kirjutab ta õnnelikult, et see linn „pole, jumalale tänu, mulle enam pelk sõna, tühi nimi, mis mind nii sageli hirmutanud; mind, tühjade sõnade surmavaenlast.“

Ent, Napoli, oo jaa! „Vaadake ometi kord, kui ilus on Napoli; inimesed elavad juba nii palju aastaid muretult ja lõbusalt, ja kui aeg-ajalt puuaksegi mõni üles, siis kõik ülejäänu käib oma toredat rada.“

Tõsi, aeg-ajalt herr Goethe kaldub ka paternalismi. Aga see on sakslaste kutsehaigus – õpetada ikka teisi elama. Goethe teeb seda siiski võluvalt, saab andeks.

Ja Goethe armastab seda maad, sest kus mujal ütleb toatüdruk väsinud teelisele: "Felicissima notte!" Kõige õnnelikumat ööd!

Ühesõnaga, kõik Goethega Itaaliasse!! Ja siis võib ka Wertheri kannatused üle lugeda (elada) ning „Faustiga“ sinasõprust luua (juua).

Raamatu saab endale koju tuua siit

www.rahvaraamat.ee

 

 

HOUELLEBECQ'i ALISTUMINE

 SISSEKANNE # 196

www.apollo.ee

 

Tänasel Prantsuse riigipühal, Bastille’i päeval, lõpetasin M. Houellebecq’i raamatu „Alistumine“ lugemise, mis esmakordselt ilmus 2015. aastal, kui Euroopa ägas pagulaskriisi käes. See ei olnud mul niimoodi rihitud, lihtsalt juhtus nii.

Raamat on juba peakirjast alates emotsionaalselt laetud ning tekitab vastakaid tundeid. Ilmumise täpne ajastus garanteeris raamatule menuki staatuse ja veel mingi sotsiaalpoliitilise x-faktori, tänu millele rääkisid sellest isegi EKRE ideoloogid.

Sisu on selline: aastal 2022 on Prantsusmaa poliitilistest pingetest ülilaetud, toimumas on murrangulise tähtsusega valimised, kus vastakuti seisavad Marine Le Peni Rahvusrinne ja Mohammed Ben Abbesi (fiktiivne karakter vist) Islamipartei. Selle taustal tegutseb keskeakriisi põdev kirjandusprofessor (Houellebecq'i alter ego?), kes püüab ühiskonnas asetleidvaid mullistusi lahti mõtestada ja end konteksti asetada. Paralleelselt toimub kaks kriisi: peategelase enda sisemine  ja väline, ühiskondlik kriis. Valimiste järgselt puhkevad riigis rahutused, mis triivivad kodusõja poole: võimu võtab üle islamipartei, naised mässitakse burkasse ja pannakse mitmekaupa mehele, Euroopa Liit laieneb Põhja-Aafrikasse. Katoliiklus satub põlu alla, haridust hakkavad reguleerima śaria seadused. Juudid pagendatakse (pagevad) riigist. Ehk siis tõeline antiutoopia. Päevakajaline ja õpetlik. Peategelane tunneb hirmu, ängi, masendust, kannatab resignatsiooni all. Kuni lõpuks – et järjele saada – teeb seda, mida kogu prantsuse ühiskond: kohaneb. See tähendab: alistub. Sest nii on lihtsam, kasulikum. Ja eks ole islamil ka meeltega tajutavaid voorusi. Milleks siis põtkida paratamatuse ees?

See on hoiatusromaan. Mis sest, et kriitikud heitavad Houellebecq’le ette künismi, misogüüniat ja islamofoobiat. Pagulaskriis koos islamifanaatikute terroriaktidega kindlasti võimendavad kogu „Alistumise“ sõnumit. Mulle isiklikult meenub kohe Magnus Ilmjärve vastuoluline uurimus pöördelistest EW lõpuaegadest, „Hääletu alistumine“ (kirjastus Argo, 2010), mis analüüsib Pätsi & co rolli protsessis, mille lõppresultaadiks oli iseseisvuse käest andmine – ja kuidas selle taustal muutus ühiskond suuresti „redisteks“, kes siis ühiskonda hoidsid toimimas, st kõik need ametnikud ja muud „taustakeppijad“.

Raamat jättis mulle Jonathan Littelli „Eumeniididega“ võrreldava elamuse/järelmaitse. Kohati liialdatud, kuid üldiselt aus ja ehe. Paneb järele mõtlema. Houellebecq’i düstoopia ei ole mingi kosmos, millest loed ja mõtled: can’t happen! cela n’arrivera jamais! Mõtled hoopis, et see on pöördumatu protsess, umbes nagu kliimasoojenemine, ja et kuhu ma selle eest pageda saaks. Pärast mõningast kaalutlemist taipad äkki, et polegi kuhugi pageda. Jääb üle vaid kohaneda, alistuda paratamatusele.

www.vanaraamat.ee