SISSEKANNE # 191
Margaret Canovan’i artikkel „Trust the People! Populism and the Two Faces of Democracy“ (1999, Political Studies) vaatleb analüütiliselt demokraatia kaht vastandlikku palet, milles üks on n-ö. pragmaatiline ja teine lunastav ning väidab nende kahe vahel olevat vältimatu pinge, mis teeb võimalikuks populismi sünni.
Canovan leiab, et kuigi populism kerkib jõuliselt mitmetel poliitmaastikel esile, ei pöörata sellele piisavalt tähelepanu juba rohujuuretasandil. Populistlikud ideed võrsuvad tihti demokraatlikult pinnalt, demokraatiasse sissekodeeritud pingete mõjul, mistap ei tasu imestada, et populistid näevad end tõeliste demokraatidena, kes väljendavad rahva muresid ja arvamusi, mida valitsused, peavooluparteid ja meedia süstemaatiliselt ignoreerivad. Paljud neist pooldavad otsedemokraatiat – poliitiliste otsuste tegemist referendumi ja rahvaalgatuse teel -, kuna just see vastavat demokraatia olemusele, rahva võimule. Canovan on seisukohal, et populism tekib suuresti demokraatia lunastava ja pragmaatilise pooluse koosmõjul ning see on justkui demokraatia enda heidetud vari.
Populism on mitmetahuline nähtus, mida tuleb vaadelda kontekstuaalselt: selle väärtused varieeruvad olenevalt eliidi olemusest ja domineerivast poliitilisest diskursusest. Kui valitseva eliidi poliitiline kultuur on tugevalt läbi imbunud liberaalsetest väärtustest nagu individualism, internatsionalism, multikultuursus, tolerantsus ja usk progressi, nagu tänapäeva lääne demokraatlikes riikides tavaks, siis populism asub siin vastasmängija positsioonile ning mõnikord evib sealjuures ka suhteliselt sidusat alternatiivset maailmavaadet. Seetõttu võib mõnes mõttes väita, et eksisteerib nn populistlik ideoloogia. Samas ebaõnnestuvad katsed määratleda populismi mis tahes sellise ideoloogia kaudu, sest teises kontekstis võib asjaomane antielitaarne mobilisatsioon reageerida hoopis teistsugusele ideoloogilisele keskkonnale.
Populism ei ole lihtsalt reaktsioon jõustruktuuride vastu, arvab Canovan, vaid see on pöördumine tunnustatud autoriteedi poole. Populistide legitiimsusnõue tuleneb eeldusest, et nad räägivad rahva eest, st. esindavad demokraatlikku suverääni, mitte mingisuguseid kildkondlikke huve (a la majanduseliit). Ja ehkki majanduslikud kaebused on populistlike liikumiste jaoks alati olulised, teisendatakse need demokraatliku võimu poliitilisteks küsimusteks. Seega väide, et kõneletakse rahva nimel, ei ole üks-üheselt arusaadav, pigem on see retoorika subjekt.
Canovan eristab populistlikus diskursuses kolme tahku, mis praktikas kipuvad omavahel segunema. Kõigepealt pöördumine ühtse rahva (rahvuskeha) ja riigi poole, vastandudes end lõhestavale parteipoliitikale. Tüüpiline näide on Ross Perot’ presidendikampaania slogan „United We Stand!“. Teine aspekt on välistav, st kui eelmine aspekt oli integreeriv, siis teine on lõhestav: oma rahvuse eristamine neist, kelle päritolu on mujalt, nt sisserändajad. Siin saab näiteks tuua Prantsuse Front National’i, kes seadis prioriteediks prantslased – seda nii tööhõive- kui sotsiaalpoliitilistes küsimustes. Kolmas aspekt väljendub pöördumise adressaadis nn massi poole, mida varem võis määratleda lihtrahvana ja nüüd pigem tavaliste inimestena (ordinary people), kes vastanduvad üliharitud kosmopoliitsele eliidile.
Populistlike võtete arsenali kuulub lihtsustamine ja vähemalt näiliselt „poliitika läbivalgustamine“, mistõttu retoorikas leiavad enam piitsutamist nn hämarad telgitagused, salatsevad tagatoad, komplitseeritud poliitbürokraatia, mis tõelise rahvavõimu justkui rahvast eemaldab. Populism tõmbab – vähemalt retoorikas – kardinad eest ning toob poliitika proźektorite valgusvihku.
Sugugi vähetähtis pole meeleolu kultiveerimine. Populism taandab poliitikast argisuse ja rutiini momendi, et tõkestada peavooluparteide põhihäda – etableerumist. Populistlik meetod on kire ja karisma esiplaanile nihutamine, rõhumine uudsusele ja värskusele (uus vs vana poliitika, uued vs vanad näod).
Miks ei peeta populiste demokraatideks, kelleks nad ise end peavad? Ühene vastus on, et demokraatia on liberaalne, populism aga mitte. Liberaalse demokraatia muudab haavatavaks asjaolu, et tema enda mainitud kahe aspekti – lunastava ja pragmaatilise – suhe "on nii vastastikuse vajaduse kui ka pingete või antagonismi allikas". D. Beetham (1992, cit Canovan 1999) rõhutab, et paljud liberaalse pärandi aspektid on tegelikult demokraatia enda püsimise jaoks põhilised, sealhulgas sõnavabadus ja õigusriik, mööndes samas, et liberaalsed põhimõtted seavad piiranguid ka demokraatiale ja et nende kahe aspekti vahelise kompromissi täpsete tingimuste üle võib vaielda. Teised teoreetikud (nt R. Dahl, cit Canovan, 1999) on väitnud, et „populistlik demokraatia” on versioon, mida ei takista liberaalsed piirangud ja mis on antud tahumatule enamusele (crude majority), mis jätab tähelepanuta või alistab vähemuste õigused.
Teine viis populismi ja demokraatia seostamiseks on rõhutada viimases vältimatut lõhet ideaali ja tegelikkuse, lubaduse ja tulemuslikkuse vahel. Canovan leiab, et demokraatial on "lunastav" ja "pragmaatiline" pale ning populism ammutab jõudu nende kahe palge vahelisest pingest.
Canovan laenab oma idee kahenäolisest demokraatiast M. Oakeshotti teooriast, mille järgi valitseb pinge kahe poliitilise stiili vahel, mida ta nimetas „usupoliitikaks“ ja „skepsisepoliitikaks“. Esimese puhul on oluline nn maailma päästmise või täiuslikkuse saavutamise küsimus; päästmisel võib olla nii religioosne kui sekulaarne tähendus, ent mõlemal juhul eeldatakse, et valitsuse tegevuse kaudu on see teostatav. Usupoliitika eeldab niisiis ka rahva entusiasmi mobiliseerimist ühisesse suurde eesmärki. Seadusandlikesse piirajatesse suhtutakse teatava kärsitusega. Seevastu skepsisepoliitika suhtub nii võimu kui entusiasmi faktorisse kahtlustusega, ühtlasi on sel madalamad ootused valitsuste poliitikate (võimekuste) suhtes. Poliitikal ei ole mingit ülekaalukat eesmärki, v.a. korra tagamine ja konfliktide vältimine, kasutades selleks seadusi ja institutsioone. Selle poliitilise stiili jaoks on ülioluline õigusriik kui niisugune.
Canovan võtab Oakeshotti eristuse üle ning nimetab need kaks poolt vastavalt lunastavaks ja pragmaatiliseks. Ta kirjeldab demokraatia pragmaatilist palet kui "konfliktide lahendamise süsteem ilma üksteist tapmata" ning lunastavat poolt levinud väljendiga „vox populi vox dei“. Oluline on mõista, et demokraatia pragmaatiline pale kehastab poliitilisi ideaale (eelkõige rahu, stabiilsus, mõõdukus)", mis erinevad lunastava demokraatia juhtideest. Eristuse selgitamiseks toob Canovan välja kolm kontrastset aspekti:
1. Demokraatia on lunastav nägemus ning lähedane ideoloogiatele, mis lubavad päästmist poliitika kaudu. Pragmaatiliselt on see aga viis rahumeelselt toime tulla kaasaegsete ühiskondade konfliktidega, kasutades reeglite ja tavade kogumit;
2. Lunastava nägemuse keskmes on rahvavõimu mõiste: rahvas kui ainus legitiimsuse allikas, kes võivad saada päästetud, kui nad võtavad oma elu enda vastutada. Pragmaatilisest vaatenurgast on demokraatia lihtsalt valitsemisvorm, ehk viis juhtida üht riiki (ühiskonda) turbulentses keskkonnas paljude teiste seas;
3. Pragmaatiliselt tähendab demokraatia institutsioone – mitte ainult võimu piiramiseks, vaid ka selle moodustamiseks ja tõhusaks haldamiseks, vajadusel muutmiseks. Lunastavas demokraatias (nagu ka lunastavas poliitikas üldisemalt) on tugev institutsioonivastane impulss: romantiline impulss otsekohesusele, spontaansusele ja võõrandumise ületamisele.
Analüüsides populismi tekkimise võimalusi nendes kolmes aspektis, leiab Canovan, et pragmaatiline demokraatia tunduda ülimalt kadestamisväärne neile, kes peavad taluma kodusõda või vägivaldseid repressioone, kuid nende jaoks, kes peavad sellise poliitikastiili eeliseid iseenesestmõistetavaks, kaotab demokraatia legitiimsust, kui see ei sisaldaks midagi enamat. Pragmatism ilma lunastava impulsita on korruptsiooni retsept. Puhtalt pragmaatilisel tasandil on üldvalimised vägivallatu viis poliitilise võimu jagamiseks. Samal ajal on see aga ka demokraatliku uuenemise rituaal ja kui oluline osa valijatest ja poliitikutest seda rituaali tõsiselt ei võta, nõrgenevad demokraatlikud institutsioonid. Kui selgub, et asjaosalised ei näe demokraatias muud kui lehmakauplemist, võivad nad ja lõpuks ka terve süsteem ise oma legitiimsuse kaotada. See tähendab, ka pragmaatilise poliitika seisukohalt nõrgenevad diskussiooni ja vastutuse elutähtsad tavad, kui neis puuduks demokraatia inspireeriva, mobiliseeriva ja lunastava poole energia.
Seega on usutav väide, et lunastava demokraatia päästetõotust on mingil määral vaja pragmaatilise demokraatia masinavärgi määrimiseks ja kui see ei avaldu peavoolu poliitilises süsteemis, siis kindlasti populistlikus alternatiivis. Siin aga tekib vastuolu: demokraatia lunastava lubaduse sisuks on tahva võim, milles inimesed peavad ise vastutama oma tuleviku ja elu eest - see lubadus püsib aga sügavas ja vältimatus vastuolus demokraatiaga, mida vaadeldakse pragmatismi külmas valguses, ning lõhe nende kahe vahel on viljakas kasvulava populistlikuks protestiks.
Valijad demokraatias eeldavad, et nende valitud esindajad seisavad valitsuses nende huvide eest – loomulikult poliitikud seda ka lubavad. Lõppude lõpuks on ilma demokraatliku uuenemiseta raske peatada valimiste taandarengut korruptsiooniks. Valitsused ei saa tegelikult majandustingimusi kontrollida ja halbadel aegadel on demokraatlikud süsteemid haavatavad populistlike reaktsioonide suhtes. Siis on populistidel lihtsad vastused: vabanege halbadest poliitikutest, installeerige võimule uued ning kõik laabub.
Demokraatia lunastavate ja pragmaatiliste aspektide vahelise pinge kolmas aspekt puudutab demokraatlikke institutsioone ja võõrandumist, mida need paratamatult põhjustavad. Demokraatia lubadust rahvavõimust saab teostada ainult institutsioonide kaudu, mis muudavad võimu tõhusaks ja püsivaks. Ent lunastavas pooles on põimunud sügav vastumeelsus inimeste ja nende tegude vahele jäävate institutsioonide suhtes ning ihalus otsetee järgi, st mööda minna institutsioonide bürokraatiast.
Demokraatliku legitimatsiooni jaoks on oluline, et poliitikat käsitletaks rahva tahte väljendusena: (mida iganes me võimulolevast valitsusest ka ei mõtleks) riik on meie riik, mitte midagi meile täiesti võõrast. Kui see nii ei ole, on kahjustatud demokraatia pragmaatiline võime lahendada poliitilisi vaidlusi vägivallata. Enamiku demokraatia täiustatud versioonide skeemide eesmärk on vähendada võõrandumist, tuues poliitikat inimestele lähemale. Selle tegevuskava probleem Canovani arvates on see, et demokraatlik valitsus tähendab institutsioone: demokraatia võib olla võimas valitsemisvorm, kuivõrd ta on legitiimne, aga selleks et toimida, peab võtma institutsionaalseid vorme, mis samas seisab spontaansest populistlikust väljendusest väga kaugel. Canovan viitab Beethamile, kes leiab, et demokraatia kui valitsemismeetod ei ole see, mida inimesed mingil hetkel otsustavad, vaid korralduste kogum, mis tagab neile pideva kontrolli avaliku otsustusprotsessi üle". Polevat siis ka ime, et rahvainstitutsioonidel on alati ruumi apelleerida rahva tahtele või nende spontaansele tegevusele.
Lõpetuseks järeldab Canovan, et demokraatia kahe palge vahel eksisteeriv alaline pinge loob populismile viljakat pinnast. Katsed põgeneda demokraatia puhtpragmaatilise tõlgendusse on illusoorsed, sest demokraatia kui pragmaatilise süsteemi võim ja selle legitiimsus sõltub jätkuvalt vähemalt osaliselt selle lunastavatest elementidest,jättes ruumi populismile, mis saadab demokraatiat alatise varjuna.
* * *
Allikas:
· Canovan, M. (1999), Trust the People! Populism and the Two Faces of the Democracy. Political Studies, XLVII, 2—16.
