THE GO-GO's: TIME GOES BY, PERFECTION STAYS

 SISSEKANNE # 156

Okei, siin on kolm kontserti aastaist 1981, 1984 ja 2001, mis tõestavad suurepäraselt, miks The Go-Go's peaks olema Rock'n'Roll Hall of Fame'is. Kõigepealt muidugi fakt: see on esimene tüdrukute bänd, kes kirjutas kõik oma lood ise ja mängis need sisse oma instrumentidel. Nende taga ei seisnud kõike määrav ja kontrolliv meesprodutsent, nad said ise hakkama. Nende debüütalbum "Beauty And The Beat" (1981) püsis kuus nädalat Billboardi edetabeli tipus - seda pole suutnud ükski teine tüdrukutebänd varem ega hiljem. Ja kontserdil esitasid nad oma laule ilma autotune'i ja sessioonimuusikuteta, terve lava oli täis vaid viisiku supercooli energiat. Piisab vaadata vaid nende kolme kontsertsalvestust... they got the beat!

The Go-Go's:

Belinda Carlisle - laul,
Jane Wiedlin - rütmikitaar, taustavokaal,
Charlotte Caffey - kitarr, klahvpillid, taustavokaal;
Kathy Valentine - basskitarr, taustavokaal;
Gina Schock - löökriistad, taustavokaal.

 

1) TOTALLY GO-GO's!: Palos Verdes High School, 04.12.81

Youtube 

 

2) WILD AT THE GREEK: LIVE IN CONCERT 1984

Youtube

 

3) LIVE IN CENTRAL PARK, NYC, 2001

Youtube

 

REPLIIK # 19. "SEE FILM LÄHEB SUL NÄSSU" ehk "ÄRGE JUMALAPÄRAST TEHKE!"

 SISSEKANNE # 155

Ameerikamaalt on kuulda, et Hollywoodis vändatakse uusversiooni kunagisest Nõukogude kultusfilmist „Saatuse iroonia ehk hüva leili“ (1976). Vaat siinkohal kasutaksin ma Linnar Priimäe pahaendelist hoiatust: „See film läheb sul nässu!“ Sest ma olen enam kui kindel, et päikeselises Californias ei suudeta tabada selle loo essentsi mitte üks gramm. Nad võivad toota „Briljantkäe“ ameerika versiooni, nad võivad uuesti teha „Kaukaasia vangi“, võib-olla isegi „Ettevaatust, auto!“, kuid mitte mingil juhul seda filmi, mille mõistmiseks tuleb aduda nõukogude tegelikkust, ise selle sees elades. Nõukogude kino on nagunii spetsiifiline, aga selle linateose populaarsus johtuski asjaolust, et filmis kujutatud olukord oli kõigile tolleaegsetele inimestele ühtemoodi hoomatav. Kõik said alltekstist aru: Nõukogudemaa linnad olid täisehitatud standardseid mikrorajoone 5- ja 9-kordsete tüüpmajadega, ka korterid ühes sisustusega olid äravahetamiseni sarnased ning ei olnud lõpuks vahet, kas on see Moskva või Leningrad, Sverdlovsk või Novosibirsk. Võis vabalt juhtuda, et pärast kõva joomingut – ka ju nõuka-aja igapäevane asi – istud vale lennuki peale, mis maandub suvalises linnas, kus on suvaline magalarajoon suvalise halli kortermajaga  kusagil Kommunismiehitajate või Kangelaste prospektil  ja suvaline paraadna, kus asub üks suvaline ilmetu korter. Selles oli kogu loo tragikoomika, olme ja ulme, satiir ja melanhoolia. Seda tunnetust ei ole võimalik mitte ühegi valemiga Hollywoodi linateosesse kirjutada. Muidugi võib teha romantilise suhtekomöödia eksituste teemal, kuid see pole see – see on täiesti teine film. Nii et veelkord, see film läheb neil nässu, aamen sellepeale! 

Allikas on ERR, lugu saab lugeda siit .

Mosfilm, 1976, rez. E. Rjazanov (Youtube:https://www.youtube.com/user/mosfilm)