SISSEKANNE #131
Õppe- ja teadustöö on pidevas muutumises toimiv protsess, mis tugineb autoriteetidele ja allikatele ning millest moodustub omamoodi refereeringute ja tsiteerimiste neurovõrgustik, mis omakorda genereerib pidevalt uut väärtust. Seesugune süsteem saab aga toimida kindlate regulatsioonide ja seaduste baasil, vastasel juhul leiaksime end intellektuaalse anarhia tingimusis. Üheks olulisemaks akadeemilise maailma reguleerijaks on autoriõigus, mis kaitseb autori õigusi oma loomingule. Õigupoolest ütleb juba Eesti Vabariigi põhiseaduse §39, et autoril on võõrandamatu õigus oma loomingule ja riik kaitseb autori õigusi, ehk autoriõigusel on põhiseaduslik alus (EV põhiseadus, 2017). Autoriõigus on aga õiguste pakett, mis on antud originaalteoste autoritele ja hõlmab laiemas tähenduses autoriõigusega kaasnevaid õigusi. Autoriõiguse seadus (AutÕS) määratleb, et autoriõigus tekib kirjandus-, kunsti ja teadusteostele ning nende autoril tekib nimetet õigus kohe pärast teose loomist. Õigusliku sisu moodustavad autori isiklikud ja varalised õigused, kusjuures isiklikud õigused on autori isikust lahutamatud ega ole üleantavad tema eluajal, varaliste õiguste üleandmist sätestab aga üksikult antud õigus või õiguste kogum (AutÕS). Seega loovad autoriõigused intellektuaalsele omandile turvalise voolusängi.
Refereeringud ja tsiteerimised aitavad tagada loomingu järjepidevust kultuuris, olles näiteks teadusmaailmas populaarsuse indikaatoriks. Me kõik laename intellektuaalses mõttes kelleltki alatasa; meenub siinkohal kultuuriajaloolane Egon Friedell ja tema surematu tsitaat: „Kogu inimkonna vaimulugu on varguste ajalugu. Aleksander varastab Philipposelt, Augustinus Pauluselt, Giotto varastab Cimabuelt, Schiller Shakespeare’ilt, Schopenhauer varastab Kantilt. Ja kui kord saabub stagnatsioon, siis on põhjus alati selles, et varastatakse liiga vähe.“ (Friedell, 2003, 64). Kel on soovi, võib lugeda pikemalt tema arutlust nähtusest, mida ta kirjeldas kui „legitiimset plagiaati“ (sealsamas, 63), mina laenan siinkohal mõistet intellektuaalomandi kasutamise kontekstis, mis lähtub, õigemini austab autori õigusi. Legitiimsus tähendab siin mõistagi, nagu igal pool mujalgi, seaduslikku alust.
Õppe- ja teadustöös arvestatakse rangelt kõiki autoriõigustega seotud aspekte, nende rikkumine ei tule kõne alla mitte mingil moel, see on absoluutne tabu, mis on oma kaalukuselt võrreldav vahest ainult meditsiinitöötaja Hippokratese vandega, et inimese elu tuleb päästa igal juhul. On tõdetud, et autorite huvid peavad igal juhul jääma kaitstuks – muudatused autoriõiguses on alati väga delikaatne teema, kuid samas ei tohiks ranged piirangud takistada teaduse arengut ega õppetöö järjepidevust (Hallik, 2015).
Autoriõiguse keskmes on teos, milleks AutÕS tähenduses loetakse mis tahes originaalset tulemust kirjanduse, kunsti või teaduse valdkonnas, mis on väljendatud mingisuguses objektiivses vormis ja on selle vormi kaudu tajutav ning reprodutseeritav kas vahetult või mingi tehnilise vahendi abil. Teos on originaalne, kui see on autori enda intellektuaalse loomingu tulemus (§4, lg 2). Martin Hallik on kirjeldanud ülikoolides-õppeasutustes esinevat olukorda, kus autoriõiguse kohaseltb kuuluvad nii teadus- kui ka õppetöö puhul isiklikud õigused teose loojale füüsilise isikuna, aga varalised õigused kuuluvad aga ülikooli töötaja puhul ülikoolile ehk tööandjale. Varalised õigused (nt õigus teost reprodutseerida, levitada, esitada, eksponeerida) lähevad otseste tööülesannete täitmise korras loodud teoselt üle tööandjale (vastavalt autoriõiguse seadusele). Selline olukord peegeldub viites, kus autoriõiguste kandjana on märgitud nii füüsilisest isikust autor kui ka tööandjaks olev ülikool. Tihti koostavad teadlased teadusartiklite kogumikke. Selliste kogumike puhul tekib koostajatel autoriõigus kogumikule kui tervikule. Üksikute artiklite osas jäävad kõik õigused ikkagi artikli autoritele. Isiklike autoriõiguste kasutamiseks tuleb tööandjal sõlmida autoriga eraldi kokkulepe. See kehtib ka e-kursuste ja õppematerjalide kohta (Hallik, 2015).
Teemaga haakub õppejõudude loodud loengumaterjalide küsimus. Varalised õigused kuuluvad siin ülikoolile, aga isiklikud õigused on teosest autorist lahutamatud, kuuludes ikka autorile. Akadeemilise rände tingimusis, kus õppejõud siirdub mujale, peaksid kõik tema loengumaterjalid jääma ülikoolile (s.t. ta ei tohi neid kasutada teises ülikoolis) järgmise õppejõu kasutada, aga vastavalt autoriõigusele tohib neis muudatusi teha üksnes loengute algne autor. Sama kehtib ka e-kursuste sisu kohta. Kuna õppematerjalid pole staatilised ja kaotavad edasiste täiendusteta relevantsuse, siis on ülikoolile jääva konspekti või e-kursuse kasutegur väga piiratud, ent muuta saab seda üksnes siis, kui autori ja ülikooli vahel on sõlmitud leping autori isiklike õiguste kasutamiseks. Halliku väitel olevat niisuguste lepingute sõlmimine on Eesti ülikoolides väga vähe levinud ning märgib samas, et enamasti loobuvad ülikoolid varalistest õigustest autori kasuks teadusartiklite, konverentsiettekannete, teeside, presentatsioonide jms teoste osas ning need õigused kuuluvad autori(te)le. Autor peab korrektsuse huvides viitama teose kasutamise puhul oma tööandjast ülikoolile, mida valdavalt ka tehakse. Hoopis teine on olukord potentsiaalse artikli sisuks oleva materjali varaliste õigustega. (Hallik, 2015).
Siinkirjutaja jaoks seisneb autoriõiguslik tuum õppe- ja teadustöö kontekstis loomingu vaba kasutamise lubatavuses isiklikuks tarbeks üldise hüvangu huvides, kui seda ei väära kommertslikud huvid. Seega soodustab AutÕS vabakasutust nt hariduslikul eesmärgil, mistõttu on ka autori ainuõigust teosele üldsuse huvides piiratud ehk loodud on nn teose vaba kasutamise võimalused, kus autorilt loa küsimine ei ole kohustuslik. See annab meile tegelikult akadeemilise vabaduse kirjutada referaate ja esseid ning kõik on autoriõiguste kohaselt korrektne, kui on kinni peetud nõuetekohasest viitamisest – ja see on väga oluline nõue. Algajaile selles valdkonnas võiks siis soovitada, et pigem rohkem kui vähem, sest üleviitamine ei ole autoriõiguse järgi taunitav ning võib mõnel juhul ehk tõesti mõjuda koomiliselt, aga mitte kunagi kahtlasena.
Üha olulisem teema, mis omab autoriõigutega otsest puutumust, on andmekaeve küsimus. Mitmes teadusvaldkonnas (nt sotsiaalteadused, meditsiin) kasutatakse nn suurandmeid, mille analüüsimisel võib jõuda uute oluliste avastusteni. Laiemalt kuulub see avatud teadusega seotud küsimuste kompleksi. Avatud teaduse mõiste on laiaulatuslik, sisaldades avatud juurdepääsu teaduspublikatsioonidele ja teadusandmetele kui ka avatud retsenseerimist, samuti sisaldab see mõiste avatud allikaid (avatud tarkvara lähtekoodi) ja metoodikat teadusandmete saamiseks ning avatud õpiressursse (Kelli, A. et al., 2017, 11). Kuna avatud teadus eeldab võimalikult suures ulatuses vabaduse olemasolu, siis on selle edendamise huvides avarate intellektuaalse omandi ja isikuandmete kaitse piirangute olemasolu teadustöö kontekstis, millisteks on autoriõiguslik teadustöö erand ja andmekaeve erand.
AutÕS sätestab, et autori nime ja teose rekvisiitide äranäitamisel on lubatud autori nõusolekuta ja tasu maksmiseta (§19 p 2 ja 3) õiguspäraselt avaldatud teose kasutada illustreeriva materjalina ning reprodutseerida õppe- ja teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus ja tingimusel, et selline kasutamine ei taotle ärilisi eesmärke. Motiveeritud mahu tõlgendamisel on üheks võimaluseks lähtumine teadustöö eesmärgist, näiteks võib eesti keele teaduslike uuringute puhul lähtuda põhiseaduslikust väärtusest säilitada eesti keel digitaalses keskkonnas (Kelli, A. et al., 2017, 17).
Autoriõiguse kohandamine andmekaevele oli pikka aega Euroopas vaidlusteemaks - ühelt poolt oli kaalul autorite õiglasele kohtlemisele, teisalt Euroopa teadlaste konkurentsivõime (Hallik, 2015). Oodatud andmekaeve erand hakkas kehtima 01.01.2017 järgmises sõnas-tuses: “Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta, kuid kasutatud teose autori nime, kui see on teosel näidatud, teose nimetuse ning avaldamisallika kohustusliku äranäitamisega on lubatud: õiguste objekti töötlemine teksti- ja andmekaeve eesmärkidel ning tingimusel, et selline kasutamine ei taotle ärilisi eesmärke“ (AutÕS, §19 p 3¹). Eksperdid on pidanud positiivseks et andmekaeve katab õiguste objekti ehk siis teost ja kaasnevate õiguste objekti (nt esitus, fonogramm), mistõttu saab andmekaeveks kasutada ka esitusi. Probleemina nähakse andmekaeve sidumist õiguste objekti töötlemisega (nt teksti märgendamine, metaandmete lisamine), mis võib olla oluline, kuid sellele eelneb teksti kopeerimine ning seetõttu tuleb andmekaeve kontekstis tugineda jätkuvalt ka autoriõiguslikule teadustöö erandile (AutÕS § 19 p 2 ja 3). Ekspertide hinnangul võinuks AutÕS kasutada mõiste “töötlemine“ asemel mõistet “kasutamine“, mis on oma olemuselt laiem (Kelli, A. et al., 2017, 17).
Nagu eelnevast nähtub, sätestab AutÕS väga konkreetsed raamid teose vabale kasutamisele õppe- ja teadustöös – nagu juriidikas tavaks, peitub mängu ilu ikka detailides. Oluline on meeles pidada, et meie õigusi reeglina ei piirata, kui viited algallikale (autorile) on olemas ning me ei taotle ärilist kasu, mis autori huve kahjustavad.
Lõpetuseks parafraseerin kultuslikku nendingut: Tsiteerime ja refereerime, igatahes, aga legitiimselt.
Kasutatud allikad
· Autoriõiguse seadus. (1992) RT I, 19.03.2019, 55. Loetud aadressilt: https://www.riigiteataja.ee/akt/114062013005?leiaKehtiv
· Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. (2017). Loetud aadressilt https://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=44&p=39.
· Friedell, E. (2003). Uusaja kultuurilugu Suurest katkust kuni Esimese maailmasõjani. I kd. Tallinn: kirjastus Kupar.
· Hallik, M. (2015, 06. veebr.). Autoriõiguse aspektid teaduses ja õppetöös. Sirp. Loetud aadressilt https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/autorioiguse-aspektid-teaduses-ja-oppetoos/.
· Kelli, A., Mets, T., Vider, K., Kull, I.(2017). Avatud teadus Eestis ja Euroopas: õiguslik ja majanduslik lähenemine. Tartu: Tartu Ülikool.
· Autor.ee (kuupäev puudub). Loetud aadressilt http://www.autor.ee/autori-oigus/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar