PATENT, KASULIK MUDEL, KAUBAMÄRK, GEOGRAAFILINE TÄHIS, LITSENTS (S. Metsar & TLÜ, 2020)

 SISSEKANNE # 132

PATENT

 

Patent  - ainuõigus toote või protsessi leiutisele, mis pakub millegi tegemist uudsel moel või pakub probleemile uue tehnilise lahenduse  (WIPO 2005).

Patent on üks leiutiste õiguskaitse vormidest. Kui õigusaktides leiutist ei defineerita, mõeldakse leiutise all tehniliste probleemide lahendamiseks loodud tehnilisi lahendusi (Patendiseadus).

Patendi saamisel tekib patendiomanikul ainuõigus leiutise valdamise, kasutamise ja käsutamise üle. Eesti Vabariigis ja enamikus riikides kehtib patent kuni 20 aastat (PS § 37).

Patendiõigus kaitseb eeskätt ettevõtja huve, st see õigus puudutab peamiselt teenistuslikus korras loodud leiutisi.

Patentide suhtes kehtib territoriaalne printsiip – patent kehtib ainult selle riigi territooriumil, kus asub patendi välja andnud riiklik organ – patendiamet.

Erandid: juhud, kui patendi mõjupiirkond laieneb vastavalt kokkulepetele teiste riikide territooriumidele (nt 1962.a. Libreville’i kokkulepe).

Patendiõiguse põhiallikaks on seadus. Patendiseadused reglementeerivad järgmisi küsimusi:

→    Leiutise patentsuse kriteeriumid

→    Nõuded, mis esitatakse leiutise vormistamisele

→    Patenditaotluste ja vaidluste läbivaatamise kord

→    Patendiomaniku õigused ja kohustused

→    Patendiõiguste rikkumise mõiste ja sanktsioonid rikkumise eest.

Riikidevaheliste majandussidemete ja teaduslik-tehnilise koostöö kontekstis on rahvuslike patendiseaduste kõrval oluliseks leiutusalaste õigusaktide reguleerimise allikaks rahvusvahelised kokkulepped, tähtsaimaks on tööstusomandi kaitse Pariisi konventsioon (20.03.1883; jõustus 07.07.1884).

Leiutise patentsuse kriteeriumid:

→    Uudsus

→    Tööstuslik kasutatavus

→    Kasulikkus

→    Leiutustase.

 

 

LEIUTISE UUDSUS

 

Sõltuvalt sellest, missugused asjaolud võetakse arvesse tehnilise lahenduse uudsuse kindlaksmääramisel, jaotatakse riigid leiutise uudsuse seisukohalt kolme rühma:

1)      Absoluutse maailmauudsusega riigid

2)      Kohaliku e. lokaalse uudsusega riigid

3)      Piiratud maailmauudsusega riigid.

Absoluutse maailmauudsusega riikides kontrollitakse leiutise uudsust tehnikamaailma andmete põhjal; leiutusobjektile vastandatakse uudsuse ekspertiisil eelnevad rahvuslikud ja välismaised patendimaterjalid ning publikatsioonid ja nii kodu- kui välismaal leiutise avaliku kasutamise faktid. Absoluutne maailmauudsus on leiutise patentsuse kriteeriumina kehtes-tatud enamikus tööstuslikult arenenud riikides.

Kohaliku uudsusega riikides (Austraalia, Kreeka, Uus-Meremaa, Panama jt) vastandatakse leiutise ekspertiisil tehnilisele lahendusele ainult need andmed, mis on  tuntud selle riigi territooriumil. Kui nt publikatsiooni ei ole riigi territooriumile saabunud, siis seda uudsuse ekspertiisil arvesse ei võeta.

*Sisulist erinevust eelmisega ei ole, kuna välismaine info laekub nt Austraaliasse ja Uus-Meremaale kiiresti ja täismahus.

Piiratud maailmauudsusega riikides rikuvad uudsust nii kohalikud kui ka välismaised trükitud publikatsioonid. Leiutise kasutamise fakti võetakse arvesse ainult siis, kui kasutamine toimus sellessamas riigis. Seega publikatsioonide suhtes nõutakse leiutiselt absoluutset maailmauudsust, leiutise kasutamise suhtes aga kohalikku uudsust.

Leiutise uudsus määratakse kindlaks mingil ajahetkel (harilikult kuupäevaks), mis määrab kindlaks leiutise prioriteedi e. esimuse. Mõnes riigis, nt Prantsusmaal, Šveitsis jm määratakse see minutilise täpsusega.

Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni 4. artikli kohaselt annab patenditaotluse esitamine ühte konventsioonist osavõtva riigi patendiametisse taotlejale konventsiooni-prioriteedi alusel prioriteediõiguse kõigis Pariisi konventsiooni liikmesriikides.

 

Tööstuslik kasutatavus ja tehniline progressiivsus: Tööstusliku kasutatavuse nõue ei ole praktikas täpselt määratav; enamiku riikide patendiseadused ei anna kasutatavuse määratlust ning vaidluse korral lahendatakse see administratiiv- või kohtupraktika korras.

Saksa patendisüsteemiga riikides on tööstusliku kasutatavuse kriteeriumi kõrval fikseeritud veel tehnilise progressiivsuse kriteerium, s.o. oletatava lahenduse tehnilised eelised võrreldes varem tuntud lahendustega.

 

LEIUTISE KASULIKKUS

 

Mõne riigi patendiseaduses on leiutise patentsuse kriteeriumina fikseeritud kasulikkus. Ameerika Ühendriikide patendiseaduse kohaselt mõistetakse kasulikkuse all tehnilise objekti töövõimelisust.

Kasulikkus ja uudsuse mõisted on omavahel seotud. Kasulikkus võib objektile anda ka uudsuse. Kasulikkuse puudumine muudab leiutusobjekti peaaegu alati mittepatentseks.

Kui leiutis kuulub seadmete hulka, siis pole vaja tema kasulikkust tõestada.  Mistahes aine patenditaotluse esitamisel tuleb aga tõestada aine kasulikkust praktilisteks eesmärkideks.

 

LEIUTISE TASE

 

Leiutustaset hinnatakse järgmiste kriteeriumide alusel:

→    Kauaaegsest vajadusest hoolimata pole analoogilist leiutist varem loodud

→    Olemasolnud leiutistega ei ole vajadust rahuldatud

→    Leiutise loomisel on tulnud lahendada tehnilisi raskusi.

Täiesti uue tehnilise probleemi või tuntud probleemi absoluutselt uuel viisil lahendamine tunnistatakse leiutiseks kõikides riikides. Selliseid leiutisi nimetatakse teedrajavateks leiutisteks. Niisusuguseks oli nt esimese antibiootikumi penitsilliini loomine.

Mittesilmanähtavuse kindlaksmääramisel kasutatakse patendipraktikas uue tehnilise efekti mõistet – kui tuntud elemendid uutes tingimustes annavad uue efekti või saavad mingi uue, varem tundmatu omaduse, võib leiutise tunnistada patentseks. Efekt või omadus peab olema ootamatu.

 

Patentsed leiutusobjektid. Patenditakse

→    Tooteid

→    Ainekoostisi

→    Meetodeid

→    Tuntud meetodite ja toodete uusi rakendusi

→    Uusi taimesorte.

Seadmed – leiutised, mille objektiks on tooted või tootmisvahendid (masinad, mõõteriistad, aparaadid jne). Neid iseloomustatakse konstruktsiooni- ja skeemitunnustega.

Meetodid – leiutised, mida iseloomustatakse peamiselt tehnoloogiliste tunnustega, st operatsioonide järjekorraga ja nende iseloomuga, rezhiimide iseärasustega jne.

Aine – leiutusobjektid, mis kuuluvad materjalide, koostiste ja segude hulka. Neid objekte iseloomustatakse komponentide ja nende vahekorraga, struktuuriga, lisanditega jne.

Kõigis riikides kuuluvad mittepatentsete leiutusobjektide hulka leiutised, mis on vastuolus avaliku korra, heade kommete, kehtivate seaduste, moraali ja usukultusega.

 

PATENDITAOTLUSE ESITAMINE

 

Tööstusomandi õiguskaitse dokumendid annab välja spetsiaalne riiklik organ – patendiamet. Erinevates riikides nimetatakse seda erinevalt.

Eristatakse kahte patentide väljaandmise süsteemi:

1)      taotlussüsteem

2)      autorisüsteem.

Taotlussüsteemiga riikides antakse patent välja leiutistaotluse esimesele esitajale, hoolimata sellest, kas ta on leiutise autor või mitte (nt Prantsusmaal, mitmetes Ladina-Ameerika riikides).

Autorisüsteemiga riikides on õigus esitada leiutistaotlust ja saada patenti leiduril või isikul, kes on saanud selle õiguse seadusega ettenähtud korras (süsteem kehtib valdavas osas riikides).

Käesoleval ajal tunnistatakse kõigis arenenud riikides ja arengumaades välismaiste taotlejate õigust esitada patenditaotlusi. See põhineb rahvuslikul režiimil kookõlas tööstusomandi kaitse rahvusvaheliste või regionaalsete kokkulepetega. Tähtsaim sellistest on tööstusomandi kaitse Pariisi konventsioon.

Patenditaotlusse kuuluvad:

           ·          Avaldus vastavalt patendiameti poolt määratud vormi kohaselt

           ·          Leiutise kirjeldus – leiutise tehniline olemus vastavalt sisu ja vormi rangetele nõutele. Leiutise olemus peab olema esitatud sel viisil, et iga tehnikaala spetsialist on suuteline leiutist praktikasse rakendama. Leiutise kirjeldus on taotluse PÕHIDOKUMENT. Erilise tähtsusega on siin leiutise piiride kindlaksmääramine.

NB! Leiutise ühtsuse nõue – IGA PATENDITAOTLUS VÕIB SISALDADA AINULT ÜHE LEIUTISE!

 

Ühes patenditaotluses lubatakse samaaegselt avada mitut liiki leiutist, kui neid seob omavahel leiunduslik ühtsus (nt on esitatud meetod ja aine, kusjuures ainet saab üksnes selle meetodi abil).

Leiutise olemuse kirjeldus sisaldab järgmisi osi: tehnikavaldkond, selle tehnikavaldkonna arengutase, tuntud tehniliste lahenduste (prototüübi) puudused, leiutise eesmärgid, ülesande lahendamise vahendid, tehnilis-majanduslikud eelised, jooniste loetelu ja leiutise ÜKSIKASJALIK kirjeldus.

Patendikirjeldus lõpeb patendinõudlusega, mis on kirjelduse tähtsaim osa. PATENDINÕUDLUS on juriidilisest aspektist lähtudes leiduri õiguste mõõdupuu ja selle järgi määratakse kindlaks patendiõiguste rikkumise fakt.

Nõudlus – leiutise tunnuste sõnaline väljendus, mis koostatakse formaalse loogika reeglite järgi. Leiutis fikseeritakse patendinõudluses tunnuste loeteluna, millest üks osa sisldab leiutise tuntud, teine aga uusi elemente, mis kuuluvad leidurile ja eristavad leiutist prototüübist.

 

PATENDI EKSPERTIIS

 

• Avaldamissüsteemiga maades ei tee patendiamet leiutistaotlustele teaduslik-tehnilist ekspertiisi. Taotlust kontrollitakse vaid formaalselt, vaadatakse lokaalset uudsust (Belgia, Itaalia, Kreeka, Hispaania, Egiptus jt)

•  Kontrollsüsteemiga maades tehakse patenditaotluste teaduslik-tehniline uudsuse ekspertiis. Patenditaotlustelt nõutakse maailmauudsust. Süsteemi puuduseks on pikk taotluste läbivaatamise aeg, keskmiselt 2-3 aastat. Kontrollsüsteem kehtib enamikus arenenud riikides (USA., UK, Austria, Rootsi jne). 
  
  
• Seisatud ekspertiisi süsteem on  kehtestatud Hollandis, Saksamaal, Ungaris, Austraalias, Jaapanis, Mehhikos, Brasiilias. Selle kohaselt on patenditaotluse ekspertiisi võimalik kindlaks ajaks edasi lükata (5-7 aastat). Ekspertiis tehakse kahes etapis: uudsuse ekspertiis ja täielik ekspertiis. Nt Saksamaal patenditaotlus annulleeritakse, kui seitsme aasta jooksule ei esitata patendiametile ekspertiisitaotlust. Süsteem võimaldab vähendada patendiametite koormust ja kontrollida leiutist pikema aja jooksul.
  

 

PATENDIOMANIKU ÕIGUSED JA NENDE KAITSE

 

• Patent annab selle omanikule ainuõiguse patenditud objekti kasutamiseks, st valmistamiseks, müümiseks, sisseveoks välismaalt, reklaamiks jne
• Patendist tulenevaid õigusi saab teistele isikutele üle anda litsentsilepingute teel
• Patendist tulenevad ainuõigused on kindlaks määratud rahvuslike seaduste ja rahvusvaheliste kokkulepetega, eelkõige Pariisi konventsiooniga
• Enamikus riikides peab patendiomanik tasuma patendilõive
• Mõningates riikides tuleb patendiga kaitstud tooteid vastavalt märgistada; see pannakse toote pakendile või prospektile
• Patendiomaniku õigusi kaitstakse kohtu- või halduskorras.

 

KOKKUVÕTLIKULT

 

Leiutis on mis tahes tehnikavaldkonda kuuluv tehniline lahendus, täpsemalt tehnilise probleemi lahendamiseks loodud tehniline lahendus, mille objekt võib olla seade, meetod ja/või aine.

Leiutise objekt ei ole:

           ·          arvutialgoritm ja  -programm,

           ·          teadusteooria,

           ·          majandus- ja mõttetegevuse plaan, reegel, eeskiri ja meetod,

           ·          hoone ja maa-ala projekt jmt.

Patendiga või kasuliku mudelina kaitstav leiutis peab olema:

           ·          uus,

           ·          omama leiutustaset ja

           ·          olema tööstuslikult kasutatav.

 

KASULIK MUDEL

 

Kasulik mudel on kaitstuse kriteeriumide osas leiutise ja tööstusdisainilahenduse vahepeal.

Kasuliku mudeliga kaitstakse sellist leiutist, millele ei saa anda patenti, nt kui tehniline lahendus on liiga lihtne patendi jaoks, kuid mis samas ei vasta ka tööstusdisainilahendusele esitatavatele nõuetele.

NB! Tööstusdisainilahenduse ja kasuliku mudeli põhiline erinevus seisneb selles, et esimest kaitstakse kui kunstilist, teist kui tehnilist loomingut.

Kasuliku mudeli seaduse kohaselt ei kontrollita leiutise kaitsevõimelisust. Kasuliku mudeli tunnistus tagab leiutisele kiire õiguskaitse.

Kasuliku mudeli kui tööstusomandi objekti õiguskaitse on kehtestatud rohkem kui 20 riigis, sh Saksamaal, Jaapanis, Taanis, Soomes, Itaalias, Venemaal, Tshehhis, Eestis jm. Kasuliku mudeli mõistet käsitletakse riikide seadustes erinevalt.

           ·          Soome: kasuliku mudeli seaduse kohaselt mõistetakse leiutise all eseme vormi, konstrukt-siooni või tehnilist lahendust, mis on teostatud nende kombinatsioonina ning seda võidakse tööstuslikult kasutada.

           ·          Ungari: kasuliku mudeli kaitse antakse igale lahendusele, mis puudutab eseme konfigu-ratsiooni või selle osade paigutust ja mis on uudne, tööstuslikult rakendatav ja seotud leiutustegevusega.

           ·          Venemaa: kasuliku mudelina kaitstakse uusi ja tööstuslikult rakendatavaid lahendusi, mis hõlmavad tootmisvahendite ja tarbeesemete, samuti nende koostisosade konstruktiivset teostus.

           ·          Eesti: 16. märtsil 1994 võttis Riigikogu vastu kasuliku mudeli seaduse (jõustus 23. mail 1994). Kasuliku mudeli mõistetakse leiutist, mis on uus ja tööstuslikult kasutatav. Leiutise kaitsevõimelisust ei kontrollita, tunnistus antakse välja taotleja riisikol.  Kasuliku mudeli tunnistus annab selle omanikule samasuguse kaitse kui patent – omanikul on ainuõigus oma idee kasutamisele ja kommertslikule rakendamisele.

 

KASULIKU MUDELI UUDSUS JA TÖÖSTUSLIK KASUTATAVUS; AUTORSUS

 

Kasulik mudel on uus, kui ta erineb olemasolevast tehnikatasemest. Tehnikatase tehakse kindlaks kogu informatsiooni põhjal, mis on enne kasuliku mudeli registreerimistaotluse esitamise kuupäeva või prioriteedikuupäeva avalikkusele teatavaks saanud kirjaliku või suulise kirjeldamise kaudu, kasutamise läbi vm viisil.

Kasulik mudel on tööstuslikult kasutatav, kui seda saab toota või majanduses kasutada.

Kasuliku mudeli seaduse kohaselt saab kasuliku mudelina kaitsta seadmeid, mis on Eesti riigile otstarbekas ja jõukohane.

 

Kasuliku mudelina ei saa Eestis kaitsta

→    leiutisi, mis on vastuolus avalikku korra ja moraaliga

→    varem tuntud seadmete kasutamist uuel otstarbel

→    disainilahendusi

→    mikrolülituste topoloogiat.

Kasuliku mudeli autor on füüsiline isik, kes oma leiutustegevusega on loonud kasuliku mudeli. Kui kasulik mudel on loodud mitme füüsilise isiku ühise leiutustegevuse tulemusena, tekib nende ühisautorsus, mille korral kasutavad autorid kõiki autorsusest tulenevaid õigusi ühiselt, kui nende vahel ei ole sõlmitud kirjalikku kokkulepet, mis näeb ette teisiti.

Kui kaks või mitu isikut taotlevad sama kasuliku mudeli registreerimist üksteisest sõltumata ja autoritena on ära näidatud erinevad füüsilised isikud, siis loetakse autoriks see isik, kes on näidatud autorina varem esitatud või varasema prioriteedikuupäevaga registreerimis-taotluses.

           ·          Autorsus on võõrandamatu ja tähtajatu.

           ·          Autoril on õigus saada õiglast tulu kasulikust mudelist saadava tulu arvelt

           ·          Autori varalised õigused on võõrandatavad, sh pärandatavad.

 

NB! Kasuliku mudeli omaniku ainuõigus seisneb selles, et mitte keegi ei tohi kasuliku mudeli kehtivusajal omaniku loata:

→    Vallata, kasutada või käsutada kasulikku mudelit

→    Valmistada, kasutada, levitada, müüa või pakkuda müügiks kasuliku mudelina kaitstud toodet või omandada neid tooteid eelnimetet eesmärkidel

→    Valmistada, müüa või pakkuda müügiks kasuliku mudelina kaitstud toote olulisi komponente või omandada ja eksportida neid toote valmistamiseks või koostamiseks, v.a. juhud, kui komponentideks on muud iseseisvad tooted.

Kasuliku mudeli õiguskaitse vormiks Eestis on tunnistus; see kehtib 4 aastat registreerimistaotluse esitamise kuupäevast arvates. Kasuliku mudeli kehtivusaega võib pikendada selle omaniku avalduse põhjal neljaks aastaks ja seejärel veel kaheksaks aastaks (4, 4, 8).

Kasuliku mudeli tunnistuse kehtivusaja pikendamise eest tasutakse riigilõiv; aastalõive ei võeta.

Kasuliku mudeli registreerimistaotlus esitatakse Riigi Patendiametile; selle  võib esitada Riigi Patendiametis menetluses oleva sama leiutist käsitleva patenditaotluse põhjal.

Kasulikule mudelile saab esitada ka rahvusvahelist registreerimistaotlust. Selle all mõeldakse 19. juuni 1970.a. Washingtonis sõlmitud patendikoostöö lepingu alusel esitatavat taotlust (vt Kasuliku mudeli seadus § 29-30).

Vastavalt kasuliku mudeli seaduse  § 56 võib Eestis elu- või asukohta omav isik iseseisvalt registreerida oma kasuliku mudeli välisriikides, sõltumata selle registreerimisest Eestis. Kasuliku mudeli riigilõivude suurus on kehtestatud riigilõivuseadusega.

Alates 01.10.1994 ilmub Eesti Patendiameti väljaandena neli korda aastas Eesti Kasuliku Mudeli Leht.

 

KAUBAMÄRK

 

           ·          Kaubamärk on kaubal või pakendil leiduv tähis, mille abil eristatakse samaliigilist kaupa tootjate järgi.

           ·          Kaubamärk on sõna, fraas, sümbol või kujundus või nende kombinatsioon, mis identifitseerib ja eristab kellegi kaupade või teenuste allikat teiste omadest.

           ·          Teenindusmärk on sama mis kaubamärk, kuid ta identifitseerib ja eristab pigem teenuste kui kaupade allikat.

           ·          Kaubamärk esineb tavaliselt tootel või tema pakendil, teenindusmärk aga teenuste reklaammaterjalides

           ·          Kaubamärgiks võib olla erinimetus, toodet iseloomustav kujutis, eripakend jne.

           ·          Kaubamärk reklaamib toodet/kaupa nii sise- kui välisturul.

 

Kaupade kvaliteet pole sarnaste toodete puhul võrreldav ning sellega kaasneb vajadus eristada sarnaseid kaupu üksteisest, samuti tarvidus tõmmata neile tarbija tähelepanu – selles on kaubamärgi mõte. Kaubamärkide väljatöötamisele on lisandunud märgikavandite psühhoanalüüs, mis arvestab antud konkreetse märgi mõju tarbija tundemaailmale. Kaubamärgindusest on saanud teadusharu, mis koondab psühholooge, disainereid, kunstnikke, infotehnolooge.

Kaubamärkidel on tihti suur maineväärtus (ingl. goodwill). Kui ostjate seas tekib märgikaubaustavus, hakkab antud märgile moodustuma ka maineväärtus – reklaam ja kaubamärk kuuluvad tihedalt kokku.

Mida tuntum on märk, seda suurem on tema maineväärtus – nt Ameerika Ühendriikides arvestatakse ettevõtte taset tihti ka kaubamärkide väärtuse järgi.

Kaubamärk evib järgmisi funktsioone:

→    hõlbustada toote eristamist: kaubamärk peab võimaldama ostjal kergesti mõista, et see toode erineb teistest või teistest samaliigilistest toodetest

→    anda toodetele nimed

→    kergendada toodete äratundmist

→    hõlbustada kauba meeldejätmist

→    viidata riigile või firmale, kus kaup/toode on pärit

→    anda informatsiooni kauba kohta

→    stimuleerida ostjas just selle kauba ostusoovi

→    sümboliseerida toote kõrget kvaliteeti ja garantiid

→    reklaamifunktsioon.

 

Põhilised kaubamärgiliigid on:

→    Sõnamärgid

→    Kujutismärgid

→    Kombineeritud märgid

→    Ruumilised märgid

→    Helimärgid

→    Liikuvad märgid

→    Lõhnamärgid

Kõige enam on levinud sõna-, kujutis- ja kombineeritud märgid.

 

• Sõnamärgid on kõige levinumad ja kõige efektiivsemad; need koosnevad ühest või mitmest tähekombinatsioonist. Sõnamärk peab olema arusaadav, kergesti hääldatav, meeldejääv. Sõnamärgid registreeritakse vaid shriftina. Nad mõjuvad korraga nii nägemis- kui ka kuulmismeelele. Tuntud sõnamärke: Samsung, Philips, Adidas, Nike, BMW, Kenzo, Lee jne.
• Kujutismärgid on kõige iidsemad kaubamärgid, need on stiliseeritud kujundid; esemete, loodusobjektide jms kujutised; geomeetrilised kujundid.  Kujutismärk peab olema olema võimalikult lihtne ja efektne - paljudel juhtudel kasutatakse sümboleid, mis otseselt kajastavad toodangut, nt autokorporatsiooni General Motors`i kaubamärk.
• Kombineeritud märkide esindusfunktsiooni kannavad nii sõna (täht, tähed) kui ka kujutis. Kombineeritud märgid moodustatakse sõna- ja kujutismärkide ühendamise teel, kusjuures nii sõnalisel  kui kujutaval elemendil võib olla tähendus;  praktikas on välja kujunenud, et kujutav osa illustreerib vaid sõnalist. kombineeritud märk peab vastama nii sõna kui ka kujutise heale teostusele.
• Ruumilistes kaubamärkides on tekst või kujundus kolmemõõtmelised, nt kauba originaalpakendid; võivad olla kaitstud ka tööstusdisainlahendustena. Ruumilisi kaubamärke kasutatakse suhteliselt harva. See peab kujutama endast kaitstava toote originaalset väliskuju. Tuntumad ruumilised kaubamärgid: Salvador Dali  lõhnaõli huulte ja nina kujuga pudelid; Nina Ricci L`air du Temps, mille pudeli kork kujutab kaht tuvi.
• Helimärgid on heli, meloodia, signatuur vms, mida on võimalik kujutada noodikirjas. Helimärgid on kindlad meloodialõigud või  kutsungid, mida kasutatakse rahvusvahelistel näitustel ja messidel.
• Liikuvad märgid on sellised, mille tekst või kuju ajas muutub.
• Lõhnamärgid on konkreetne lõhn, mis kutsub esile psüühilise emotsiooni  teatud konkreetse firma suhtes.

Kaubamärgi ainuõiguse tekkimist, kasutamist, üleminekut ja kaitset reguleerivateks õigusaktideks on kaubamärgiseadused ja õigusaktid, mis eri riikides on erinevad.

 

Rahvusvahelisi kokkuleppeid:

• Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsioon (20. märts1883.a.)

• Madriidi kokkulepe kauba- ja teenindusmärkide rahvusvahelise registreerimise kohta (14. aprill 1891.a.)
• Nizza kokkulepe kaubamärgiga kaitstud kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni kohta (15. juuli 1957)
• Kaubamärkide registreerimise leping – TRT (12. juuni 1973.a. Viinis)
• Kaubamärgiseaduse leping Trademark Law Treaty (27. okt 1994 Genfis).

Kaubamärk peab vastama kindlatele tingimustele, mis iga riik fikseerib oma seadusandluses.

Kaubamärk ei või endast kujutada tähist või sümbolit:

→    millel puuduvad eristavad tunnused

→    mis võib tarbijat eksitada markeeritava objekti päritolu või kvaliteedi seisukohast

→    mis on identne või sarnane juba varem tuntud märgiga

→    mis on vastuolus riiklike huvide, avaliku korra või ühiskondliku moraaliga ja rahvusvaheliste kokkulepetega.

Eesti kaubamärgiseadus võeti vastu 27.08.1992; jõustus 01.10.1992. Kuni 31.dets 1993 oli võimalus endises NL registreeritud kaubamärke Patendiametis ümber registreerida.

Seaduse kohaselt kaubamärk on tähis, mida üksik- või juriidiline isik kavatseb kasutada majandus- ja äritegevuses oma kaupade ja teenuste eristamiseks teiste üksik- või juriidiliste isikute samaliigilistest kaupadest ja teenustest.

Seaduse kohaselt ei tohi kaubamärgi valdaja loata kasutada õiguskaitse saanud kaubamärgiga identset või äravahetamiseni sarnast kaubamärki kaupade  ning teenuste tähistamiseks majandus- ja äritegevuses.

Kaubamärgiga kasutamiseks loetakse

1)      Kauba või pakendi tähistamist kaubamärgiga

2)      Kaubamärgiga tähistatud kaupade pakkumist müügiks, nende turustamist ja ladustamist müümise eemsärgil

3)      Kaubamärgiga viidatud teenuste pakkumist ja osutamist

4)      Kaubamärgiga tähistatud kaupade välja- ja sissevedu

5)      Kaubamärgi kandmist majandus- ja äridokumentidele, reklaammaterjalidele ja kauba kasutamisõpetusele.

Kaubamärgina ei registreerita tähiseid:

1)      Millel puudub eristusvõime

2)      Mis võivad tarbijat eksitada kauba või teenuse sisu, kvaliteedi või päritolu suhtes

3)      Mis teatud kaupade või teenuste tähistamisel on üldkasutatavad

4)      Mis koosnevad üksnes tähtedest, numbritest ja märkidest, sisaldades vaid andmeid kauba või teenuse liigi, kvaliteedi, hulga, omaduste, hinna vm kohta

5)      Mis on vasutolus avaliku korra ja moraaliga.

Kaubamärgina ei registreerita:

           ·          Õiguskaitse saanud tööstusdisainlahendusi

           ·          Autoriõigusega kaitstud kunsti-, kirjandus- ja heliteoseid ning nende nimetusi

           ·          Perekonnanimesid ja portreesid, kui see kahjustab neid nimesid kandvate või portreedel kujutatud isikute varalisi ja mittevaralisi õigusi.

           ·          Tähiseid, mis on identsed või äravahetamiseni sarnased teise isiku nimele registreeritud või registreerimiseks esitatud samaliigilise kauba või teenuse kaubamärgiga

           ·          EV-s üldtuntud kaubamärke ja kaupade markeeringuid, olenemata sellest, kas need on registreeritud või mitte

           ·          Tähiseid, mis on identsed või äravahetamiseni sarnased ja sisladavad EV või tema haldusüksuste, teiste riikide, kohalike ja rahvusvaheliste organisatsioonide nimetusi või nende lühendeid, lippe, vappe, embleeme, pitsateid, au- ja eraldusmärke vm sümboleid või sümboli elemente, kui selleks puudub pädeva organi või ametiisiku kirjalik nõusolek

           ·          Tähiseid, mis võivad osutuda kolmandate isikute firma nimeks, kinnisvara nimetuseks, on tuntud isikute portreed või pildid kinnisvarast, kui selleks puudub asjaomase isiku nõusolek

           ·          Registreeritud raviainete ja taimesortide nimesid

           ·          Firmanimesid, kui see ei kuulu kaubamärki registreerida taotlevale isikule

           ·          Garantii- ja prooviplommide eraldusmärke

           ·          Kolmandale isikule kuuluva kaubamärgiga identset või sarnast tähist teist liik kaupade või teenuste tähistamiseks, mida ei saa registreerida kaubamärgivaldaja nõusolekuta, kui see toob kaasa kolmanda isiku kaubamärgi hea eristatavuse või maine ärakasutamise või kahjustamise tarbija eksitamise teel.

Õigus kaubamärgile kehtib registreerimistaotluse saabumise kuupäevast kuni 10 aasta möödumiseni registrisse kandmise kuupäevast ning riik tõendab seda kaubamärgi-tunnistusega.

Kaubamärgi kehtivust võib pikendada valdaja avalduse põhjal iga kord 10 aastaks, kui ta esitab sellekohase avalduse ühe aasta jooksul enne kaubamärgi kehtivuse lõppu.

Alates 1993 ilmub Patendiameti väljaanne Eesti Kaubamärgileht.

 

 GEOGRAAFILISED TÄHISED

 

Geograafiline tähis on:

1)      geograafilise ala nimi või vihje sellele, mis näitab kauba või teenuse geograafilist päritolu, kui selliselt tähistatud kauba või teenuse konkreetne omadus, maine vm tunnus on olulisel määral seostatav geograafilise alaga, kus kaupu toodetakse, töödeldakse või müügiks ette valmistatakse või kus teenust osutatakse.

2)      sõna, sõnaühend või sümbol, mis on pikaajalise ja pideva kasutamise tulemusena muutunud olulisel määral seotuks geograafilise alaga, kus kaupa toodetakse, töödeldakse või müügiks ette valmistatakse või kus teenust osutatakse.

Mõiste hõlmab selliseid tähiseid, mis näitavad, et kaup või teenus on pärit teatud geograafiliselt alalt ja kauba või teenuse ning selle valmistamise või osutamise koha vahel on oluline omaduslik seos

Geograafiline ala – riigi territoorium, selle teatud piirkond või koht.

Geograafilise ala nimi geograafilise tähisena ei pea vastama selle geograafilise ala praegusele ametlikule nimele.

Geograafiline tähis võib vormilt olla:

→    sõnaline või kujunduslik, nt Cognat, shampus, hollandi juust

→    Geograafilise ala ajalooline nimi, nt Reval, Arensburg

→    Geograafilisele alale viitav või sellega seostuv sümbol, nt Eiffeli torn, Vana Toomas, Itaalia kartograafiline kuju.

Geograafilise tähise kaitse seadus võeti vastu 15.12.1999 ja jõustus 10.01.2000. Seadus on kooskõlas Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu koosseisu kuuluva intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIPS) nõuetega.

 

GEOGRAAFILISE TÄHISE REGISTREERIMINE JA ÕIGUSKAITSE SISU

 

Registreerimist võib taotleda isik, kes on kauba tootja, töötleja või müügiks ettevalmistaja või teenuse osutaja; selliste isikute esindaja või ametiasutus. Registreerimistaotlus võib sisaldada ainult ühte geograafilist tähist.

Välisriikide taotlejad ajavad registreerimisega seotud asju Eesti patendivolinike kaudu Eesti taotlejad võivad ajada geograafiliste tähiste registreerimisega seotud asju Eesti patendi-volinike kaudu või ise.

Erinevalt tööstusomandi õiguskaitse muudest objektidest (nt kaubamärk, tööstusdisainilahendus) ei teki õiguskaitse taotlejal geograafilisele tähisele ainuõigust ega saa ta ka selle omanikuks.

Geograafilise tähise all mõeldakse ennekõike tähise registreerimisega omandatavat õigust kasutada tähist oma toodangul ning takistada isikuid, kes seda õigust ei oma, tähist kasutamast.

Geograafilise tähise õiguskaitse on tähtajatu.

Geograafilise tähise õiguskaitse süsteem Eestis:

           ·          Seaduse kohaselt rakendatakse avaldus- ehk registreerimissüsteemi

           ·          Patendiamet ei kontrolli, kas geograafiline tähis on sellisena kaitstav; kontrollitakse vaid registreerimisega seotud vorminõuete täitmist

           ·          Geograafilise tähise õiguskaitse antakse geograafilise tähise registreerimisega riiklikus geograafiliste tähiste registris.

           ·          Vastav teade avaldatakse Patendiameti ametlikus väljaandes

Geograafiliste tähiste andmebaas sisaldab Eesti Vabariigis registreeritud geograafiliste tähiste ja esitatud geograafilise tähise registreerimise taotluste andmeid.

 

LITSENTSID

 

Litsents (lad k licentia) tähendab luba teose, tööstusomandiobjekti, oskusteabe (leiutise, tööstusdisainlahenduse, kaubamärgi jm) kasutamiseks. Juriidiliselt vormistatakse litsentside ost-müük litsentsilepinguga.

Litsentsilepingu pooli nimetatakse litsentsiaariks (litsentsiandja, -müüja) ja litsentsiaadiks (litsentsisaaja, -ostja).

Rahvusvahelises litsentsikaubanduses on välja kujunenud neli peamist liiki:

1)      Lihtlitsentsilepingud

2)      Ainulitsentsilepingud

3)      Täislitsentsilepingud

4)      Ristlitsentsilepingud.

Lihtlitsents:

→    Litsentsiaar lubab litsentsiaadil kasutada oma teost, oskusteavet, leiutist vm tööstusomandiobjekti kindlaksmääratud tingimustel.

→    Litsentsiaar jätab endale õiguse kasutada teost või objekti ise ning anda litsentse veel ka teistele isikutele samasugustel tingimustel nagu esimesel litsentsiaadile, nt tarbekaupade tootmiseks (toiduained, medikamendid jms).

Ainulitsents:

→    Litsentsiaar müüb litsentsiaadile litsentsilepingu objekti kasutamise ainuõiguse teatud piirides, loobudes samal ajal leiutise (oskusteabe vms) kasutamisest samades piirides

→    Litsentsiaar kohustub mitte müüma kolmandatele isikutele litsentsi nendes piirides, mis on fikseeritud ainulitsentsilepingus

→    Litsentsiaar saab kasutada leiutist ise ja anda litsentse teistele isikutele tingimustel, mis ei ole vastuolus esimese litsentsilepingu tingimustega

Kitsendavateks piirideks võivad olla nt riigi territoriaalsed piirid, leiutise rakendamise kindel kogus.

Täislitsents:

→    Litsentsiaar annab litsentsiaadile monopoolse õiguse leiutise kasutamiseks kogu litsentsilepingu kehtimise (kindlaksmääratud) ajaks, üldjuhul 5, 8 10 aastaks

→    Litsentsiaadil ei ole sel ajal õigust leiutist ise kasutada ja sellele litsentse anda

All-litsents (sublitsents):

→    Litsents, mida annavad täis- või ainulitsentsi valdajad

→    Olemuselt on all-litsentsid lihtlitsentsid, mida antakse vastavalt litsentsilepingus fikseeritud korrale

Ristlitsents:

→    Ristlitsentside puhul toimub litsentside vahetamine, st oma leiutisele saada vastutasuks teine leiutis.

→    Protsess on lihtsam kui litsentside ostu-müügitehingud

→    Kasutusel tavaliselt suurte firmade vahel

Sundlitsents:

→    Enamiku riikides kehtib patenditud leiutise sundrakendamise nõue. See on fikseeritud ka tööstusomandi kaitse Pariisi konventsioonis.

→    Kui patenti ei kasutata seaduses näidatud tähtaja jooksul, siis on igal isikul õigus nõuda sundlitsentsi andmist

→    Sundlitsents – patenditud leiutise kasutamise luba patendiomanikule litsentsitasu maksmisega

→    Sundlitsentsi annab kohus või patendiamet, patendiomaniku nõusolekuta.

 

Patendiga litsentsilepingud – litsentsid õiguste kasutamiseks, millel on patendikaitse

Oskusteabe – know-how litsentsid tehniliste saavutuste kaitsmiseks, millel ei ole patendi-kaitset.

Patendiga litsentsilepingud:

→    Leiutiste litsentsilepingud

→    Tööstusdisainilahenduste litsentsilepingud

→    Kaubamärkide litsentsilepingud

→    Kasulike mudelite litsentsilepingud.

Leiutiste litsentsilepingud:

→    Lepingu objektiks – õiguste üleandmine patendiga kaitstud leiutise kasutamine koos õigustega oskusteabele ja tehnilise dokumentatsioni üleandmine

→    Üle 50% kõigist litsentsidest.

Tööstusdisainilepingute litsentsilepingud:

→    Toote originaalse väliskuju kopeerimise õiguste üleandmine

→    Praktikas vähe kasutatakse

→    Sageli lisatakse tööstusdisainilahenduse kasutamise õigus lisana leiutise litsentsilepingusse.

Kaubamärkide litsentsilepingud:

→    Kaubamärgi kasutamise õigus võib olla:

o   iseseisva litsentsilepingu objekt

o   lisatud leiutise litsentsilepingusse

→    Kaubamärkidel on eriline tähtsus tarbekaupade litsentsilepingute puhul

Oskusteabe litsentsilepingud:

→    Objektiks patendikaitseta tehnilised saavutused:

o   teadmised

o   kogemused

o   tootmissaladused

→    Ristlitsentsilepingute (eriti levinud Jaapanis) puhul vahetatakse litsentsid ilma rahalise arvelduseta.

Üldjuhul on litsentsilepingud tasulised. Litsentsiaat maksab litsentsiaarile õiguse eest litsentsilõivu – kasutusmaksu.

 

 

PATENDIAMET

 

Asutati 23. mail 1919, tegevus katkes 1940, taasasutati  3. detsembril 1991. Tegutsetakse valitsusasutusena Justiitsministeeriumi valitsemisalas. PA viib ellu riigi majanduspoliitikat tööstusomandi õiguskaitse valdkonnas. Ülesanded:

→    aitab ettevõtlikel inimestel kaitsta oma loomingut

→    nõustab ettevõtjaid ja tõstab avalikkuse teadlikkust intellektuaalomandist, et edendada innovatsiooni

→    tööstusomandi valdkonna vaidluste lahendamine.

Osapooled intellektuaalomandi valdkonnas:

           ·          Justiitsministeerium – koordineerib õigusloomet ja õiguskaitse rakendamist

           ·          Patendiamet – annab muuhulgas õiguskaitse kaubamärkidele, leiutistele ja disainilahendustele

           ·          Maaeluministeerium – Euroopa Liidu tasandil kaitstavad geograafilised tähised ja sordikaitse

           ·          Patendivolinikud – IO valdkonnale spetsialiseerunud juristid, kes osutavad õigusabi teenust ja nõustavad strateegia valikul

           ·          Tööstusomandi apellatsioonikomisjon – kohtueelne organ, mis lahendab vaidluseid

           ·          Domeenivaidluste komisjon – lahendab domeeninimedega seonduvaid vaidlusi.

PA teenused väikeettevõtjale:

           ·          Tasuta nõustamine (leiutised, kaubamärgid ja disainilahendused)

           ·          Tasuta seminarid (leiutised, kaubamärgid, autoriõigus ja disainilahendused)

           ·          Koolitused ettevõtetes

           ·          Tasulised patendiotsingud

           ·          E-teenuste portaal

           ·          Andmebaasid

           ·          Info- ja õppematerjalid

Eesti on Euroopa Patendiorganisatsiooni (EPO) täisliige alates 1. juulist 2002 (täisliikmeid on kokku 38). EPO kaudu on ettevõtjatel võimalik taotleda oma leiutistele kaitset, kas kõigis 38 liikmesriigis korraga või mõnes üksikus riigis sõltuvalt ettevõtte äristrateegiast.

2018. aastal jõustus Eestis 1820 Euroopa patenti, kokku kehtib Eestis 9954 Euroopa patenti. Patendiameti esindajad osalevad EPO haldusnõukogu, eelarve ja finantskomitee, patendiõiguse komitee ja mitmete teiste töögruppide töös. Kahepoolse koostööprogrammi raames annab EPO Patendiametile koolitus- ja IT-alast abi ning finantseerib materjalide väljaandmist. Euroopa Patendivõrgustiku raames teeme standardja eriotsinguid Eesti ja teiste riikide ettevõtjatele. EPO peakorter asub Münchenis.

 

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO) registreerib kaubamärke ja disainilahendusi, mille õiguskaitse kehtib kogu EL-s.  2010. aastal loodi Euroopa kaubamärgi ja disaini koostöövõrgustik. PA osalenud või osalemas umbes 34 erinevas projektis. 2016-2020 osaleti üle 20 projektis, sh:

→    IT-vahendite loomine (menetlustarkvara, otsingusüsteemid, andmebaasid, e-õpe jm)

→    Lähenemisprojektid (praktika ühtlustamine)

→    Info- ja reklaammaterjalide koostamine

→    Koostöö ekspertiisi tegemisel

→    ISO 9001:2015 kvaliteedistandart

→    Toimikute digiteerimine.

Uus projektiperiood 2020-2025:

→    IT-vahendite jõushoidmine ja täiendamine

→    VKEde nõustamine ja toetus innovatsiooni ning IO kaitse suhtes

→    PA ekspertide osalemine Eli kaubamärkide ekspertiisis

→    võltskauba vastane võitlus linnades

→    tehisintellekti kasutamine IO ametite töös ja ettevõtjate abistamisel.

 

Maailma Intellektuaalomandi Organisatsioon (WIPO) on ÜRO agentuur, mis haldab rahvusvaheliste intellektuaalomandi õiguskaitse alaste lepingute täitmist. Ülesanded:

→    Märkide rahvusvahelise registreerimise Madridi kokkuleppe protokoll jõustus Eestis 1998. aastal

→    Võimaldab kaubamärgi registreerimist 122 riigis ühe taotluse abil, mis tuleb esitada päritoluametile

Tööstusdisainilahenduste registreerimiseks saab kasutada Haagi süsteemi. Tööstusdisaini-lahendust saab registreerida kokku 70 erinevas riigis, nende hulka kuuluvad näiteks ka Ameerika Ühendriigid, Kanada, Venemaa ja Jaapan. Taotlus tuleb esitada WIPOle ning seda saab teha inglise, prantsuse või hispaania keeles. Patendikoostöölepingu (PCT) raames saavadettevõtjad ühe avaldusega taotleda kaitset oma leiutisele 152 eri riigis.

 

ALLIKAD:

           ·          Metsar; S. (2020). Intellektuaalomandi kaitse. Õppematerjal Moodle’is.

           ·          Lehes, L., Kruus, J. (2019). Patendiameti tutvustus. Õppekäigu slaidid.

           ·          Eesti Patendiamet. Loetud aadressilt: https://www.epa.ee/et.