KAIA KANEPI ELU REKETIGA ehk KAS ON ELU VÄLJASPOOL TENNIST

SISSEKANNE # 121

www.rahvaraamat.ee

Suvise ajaviitelektüürina lugesin läbi Kalle Muuli ja Helen Sulg’i kirja pandud Kaia Kanepi loo („Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel“, ilmunud 2017, kirjastus Kava). Mulle muidu tennis, eriti naiste tennis, eriti ei impressioneeri, ei jälgi ma tenniseturniire, ei tee nende kaalukusel vahet ega tea ka tipptennisistide asetusi. Ma isegi ei tea mängu reegleid. Aga Kaia personaalne lugu pakub mulle huvi, sest ta tundub sellise pisut kinnise inimesena, kelle fassaadi taha väga ei näe. Ta on selline eht-eestilik tüüp, kõva töörügaja. Seda teades hakkadki huvi tundma, et midagi peab ju olema veel. No et mis seal „plangu“ taga on.

Raamatust siis selgubki, et Kaia on hoopis avatum ja elavam tüdruk kui välja paistab. Tõsine pühenduja on ta küll, sest ega muuga kui raske tööga ta poleks end „Külvaja“ kolhoosi heinaküünist Wimbledoni muruväljakule välja murdnud. Parasjagu õnne on ka olnud. Kaia pere oli juba tennisepisikuga nakatunud, oldi keskmisest jõukamal järjel. Esimese võidu puhul noorteklassis kinkis  naabrimees, kes juhtumisi oli üle Haapsalu tuntud ärimees, Kaiale nunnu koerakutsika. Kui algul pidi Kaia Tallinna treeningute ajal elama oma vanatädi juures kitsukeses kahetoalises Mustamäe korteris, kus elati pead-jalad koos ning trenniriideidki ei saanud korralikult kuivatada, siis aja edenedes ostis isa talle Rocca al Maresse otse tennisehalli kõrvale omaette korteri. Raha oli alati vähe – tennis on ju kallis sport -, ent peagi tulid sponsorid koos lahedamat äraelamist võimaldavate lepingutega. Aga loomulikult tulid ka kohustused ning tüdimus, rutiin, trots, haigused, vigastused – medali teine külg.

Lapsepõlv ja tipptennisistiks sirgumine ongi selle raamatu igavam osa. Loed ja mõtled: so what. Erilist intriigi ei ole. Ilus lapsepõlv, natuke nagu vati sisse mähitud. Põnevamaks läheb asi siis, kui mängu tulevad treenerid ja sponsorid. Kaial neid jagub: on talupoeglikke rügajaid (nagu Kaia isegi), ambitsioonikaid ning egotsentrilisi tüüpe. On fanaatilisi sponsorionusid, kes tõstavad Kaia jumalanna seisusesse, kui see vaid tulemusi koju toob. Ja kui ei too, siis pikapeale hakkavad virisema ja vinguma – nende õigus muidugi. Peale selle figureerivad veel šovinismi viljelevad ja sildistavad vuntside ja prillidega ajakirjanikuonud, kes kõike teavad ja paika panevad.  Siit tekivad ka esimesed konfliktid ja intriigid, mis toidavad raamatu sisu nagu väerikas sõnnik. Selle kõige taustal tegeleb Kaia eneseotsingutega, otsib abi jumalalt ning vaevleb küsimuse küüsis, kas on elu väljaspool tennist. Aimub, et tipptennis ei ole sugugi glamuur ja tähesära, vaid argipäev on tipptennisistil ikkagi suhtkoht churchillilik veri, higi ja pisarad. Nagu Kaia ise oma päevikus tunnistab, et ei mäletagi enam, millal oleks ta saanud reisidel „turisti panna“.

Nii see elu kulgeb, justnagu pealkiri ette ütleb, „ameerika mägedel“. Siis ühel hetkel tuleb punkt panna, aga me ju teame, et Kaia elu läheb edasi – tulevad uued inspireerivad võidud ja masendavad kaotused. Jah, võib-olla kõik need ei kõneta enam sedavõrd kui karjääri algul, sest need kuuluvad töö juurde. Profisportlase värk – tennis kui igapäevane leib. Nii et ehk ongi õigem siitkohast skippida. Loodetavasti ilmub aga kunagi ka Kaia Kanepi „biography revisited“, millest me saame lugeda, mismoodi kulges siis Kaia elu „väljaspool tennist“ – mitu meest, mitu last, et cetera.

PS. Kaia elus mängivad sponsorid olulist rolli. Mõistetav nii kalli ala puhul. Aga sponsorite edevus paistab käesolevastki raamatust karjuvalt silma. Enne veel, kui lugeja sulgeb raamatu, seisab ta viimasel leheküljel silmitsi selle raamatu trükikulud kandnud Urmas Sõõrumaa endaga, kes teid altkulmu kahtlustavalt põrnitseb – olles ise kehastunud Rooma leegionäriks. Siin see on. No vägagi… maitsekas.

Sponsorionu (enda töö, ülespildistatud raamatust)

VOLDEMAR KURES JA RAJUD VÄLISEESTLASED

SISSEKANNE # 120

 

www.rahvaraamat.ee

Lõpetasin Voldemar Kurese päevaraamatute lugemise. „Seitsme lukuga suletud raamat“ – kokku viis köidet, aastaist 1945-1959. Kures (1893-1987) oli ajakirjanik nii ennesõjaaegses Eestis kui paguluses Rootsis, kus töötas „Stockholm Tidningen Eestlastele“ toimetuses. Huvitav ajakonserv. Ka kõige nurgelisem, viimistluseta päevik, nagu ma korduvalt olen öelnud, on palju ausam ja nüansirikkam kui ükskõik milline rafineeritud memuaarteos, sest see kõneleb vahetult, emotsioonide pealt, samas kui memuaarid jõuavad lugejani läbi aegade sadestuse ning kõike esitletakse teatava sordiini all. Eriti hea on muidugi päevik, mis ei ole kunagi mõeldud avaldamiseks. Arvan, et Kurese päevik on just niisugune, mis oli tarvilik talle endale tema kutsetöös – ta ise ka siin-seal märgib, et ta kirjutab ühe või teise seiga üles, et meeles seisaks. Kures on üpris järjekindel ja põhjalik, kuigi esineb periooditi suuri lünki, mida ta ise vabandab töörohkusest tingitud ajapuudusega. Aga mida seal kõike ei ole! Ajakirjanikuna on Kures juba loomuldasa uudishimulik, hoiab silmad-kõrvad lahti ning kirjutab kuuldu-nähtu päevikusse üles. Nii on päevikusse sattunud hulgaliselt kuulujutte, kõmu ja klatśi kõigi sündinud faktide ja sündmuste kroonika kõrval – lugejana, aastaid hiljem, on raske eristusi teha. Vaieldamatult on põnev neid intriigidega vürtsitatud kirevat argielusündmusi lugeda: kes keda taga rääkis, kes kellega jõi või tiiba ripsutas. Polnud need väliseestlased nii hardad, eestimeelsed, pühakud ja vagamehed ühti. Joodi ja sõimeldi isekeskis päris kõvasti. Olid omad leerid, kes teineteisega vaenujalal olid ning üksteise peale siis kaebasid. Raha oli alati vähe, kuid jonnakust ja jäärapäisust oli küll ja veel. Kureski märkis mõnikord kibedusega, et eestlased siin kraaklevad, aga lätlased on palju ühtsemad ja organiseeritumad. Levinud sõimusõna oli Kuresel ugrofinn, mis tähendas vististi eriti kitsarinnalist eestlast või eestisoomlast. Kures pole ka just eriti peen ümbernurgaütleja, vaid lajatab kogu täiega: eriti annab ta pihta sotsidele, nii eestlastele kui rootslastele, keda ta süüdistab sovjettidega mehkeldamises. August Rei ei oma Kurese silmis mingit autoriteeti ning seda saab päevikust lugeda igal võimalikul juhul. Aga seal on veel noortele tütarlastele maias Heinrich Laretei, kellele meeldis napis riietuses kaunitare fotografeerida, ja edev eesti esivõimleja Ernst Idla, keda ka „tissitõstjaks“ olla hüütud. Lugeda saab ka Kurese vägikaikaveost ajalehetoimetaja Juhan Koklaga, kes armastas Kurese artiklite pealkirju ümber muuta ja üldse kõik vähegi olulise välja redigeerida – ikka kiusu pärast ja lömitamise eesmärgil. Veelgi tähelepanuväärsem karakter on asetoimetaja Vello Pekomäe, kelle mõuramised pudeli seltsis Kures detailselt üles tähendab ja niiviisi temast justkui äraspidise legendi loob. Mahlakaid seiku jätkub küllaga  – ainult loe ja imesta. Omamoodi huvitav lektüür on toimetusele saadetud kodueestlaste kirjad, mis oludekirjelduse kõrval päädivad ikka alati sooviga – kas siis tagasihoidlik-alandlikul või kraadi võrra nõudlikumal toonil – midagi saada: palitut, mõõdu järgi kingi, ilusat kleidiriiet vms. Ent sealsamas muidugi teeb Kures tänuväärset tööd ka Eesti lähiajaloo pöördeliste sündmuste tagamaade valgustamisel, pidades kirjavahetust ja kogudes infot.

Varasemad päevikud on rajumad ja huvitavamad, Kurese pilk on selge ja terav. Aastate möödudes muutub Kures veidi tüütuks, seisukohad ei muutu, võimust võtab liiga irisev toon ning keskendumine tühistele eraelulistele seikadele (mis on päevikupidaja seisukohast on loomulikult olulised ning see polegi siinkohal mõeldud etteheitena – lihtsalt et lugejale ei paku jalutuskäikude ja ilmastikuolude kirjeldused, väikeste sugulaste kasvamine ja kassipidamise üksikasjad midagi). Päeviku toimetajad märgivad, et viienda köitega lõpetavad nad päevikute avaldamise just eelmainitud põhjustel – vanus on sealmaal, et Kures on hakanud maha käima, ilmutab väsimuse märke -, ehkki päevikut pidas mees palju aega hiljemgi. Ja teevad targasti, sest õigel ajal punktipanek tõstab iga raamatu kaalu.

Voldemar Kures oli abielus Gretega (Margarete Kures, kes oli kuulsa lehemehe Anton Jürgensteini tütar), neil oli üks poeg Toomas, kes hukkus laskemoonaõnnetuses 1944. a. Soomes. Nõnda elavad Kuresed kahekesi üsnagi leplikku ja harmoonilist elu. Aegajalt tuleb ette pummeldamist ja ringiaelemist Stockholmi lõbuurgastes, mis Gretele kangesti meelehärmi põhjustab. Minnakse tülligi, nõnda et Voldemar Gretekest „vanaks nõiaks“ kutsub. Kuid vanakooli härrasmehena palub ta alati abikaasalt südamlikult ja kahetsedes andeks.

Lõpetuseks võib öelda, et see on üks tummine lugemine. Igavamad heietused saab rahumeeli vahele jätta, ilma järge kaotamata. Seda enam paistavad silma sissekanded värvikate tegelinskitega, millest õhkub śveikilikku vaibi. Näiteks vahendab Kures meile vanahärra Augustin Orri juhtumisi 6. detsembrist 1959 (juba nimi üksi teeb tuju mõnusaks):

Veel tülitas mind kurvalt vana Orr ja kutsus mind end trööstima, temal oli väga hull asi juhtunud: tema rootsi advokaat oli kutsunud ta oma kihluse peole ja seal oli ta end täis joonud ja saali vaibale kusenud. Kõik see oli juhtunud kella 1-2 ajal päeval ja teisi võõraid oli ka olnud. See oli tõesti hull temp ja veel rootslaste juures!  

Orr ise ütles, et tema oli nädalapäevad või rohkem pidanud näljakuuri, et oma rasvasid maha võtta – ta on jõle paks – oli vähe söönud ja mõne hea viski järel oli silme ees kõik mustaks löönud ja siis oli see hirmus asi juhtunud. Pärast seda oli ta lahkunud ja edasi joonud, ahastuses ütles – ühe litsiga oma kontoris, ja oli kokku 850 kr. ära raisanud! Nii see eluke on. (V köide, lk. 417).

Jajaa, c’est la vie. Aga teie ütlete veel, et noorus on hukas. Vanad annavad silmad ette. Samavõrd pikantseid lugusid on Kuresel lademes võtta, nii et tasub küll end päevikuisse sisse kaevata.