MOTIVATSIOONIKIRI: MIKS MA TAHAN RIIGITEADUSE MAGISTRIÕPPESSE (nüüd ja kohe!)

 SISSEKANNE # 167

EELLUGU:

Ma otsustasin kandideerida Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituudi riigiteaduste magistri-õppesse. Jah, täiesti 25. tunnil, kuna täna südaööl on avalduste esitamise deadline SAISis. Aga mulle tuli see ilmutuslik mõte täpselt eile pisut enne südaööd. Et mis oleks, kui… Varem olin ka õppekavasid läbi käinud, kuid ei klikkinud millegagi. Ja kui midagi kõnetaski, siis oli see tasuline õppekava. Thanks but no thanks! Raha põle!

Siis lõi mulle ette riigiteaduste magistriõpe. Mis peamine, tasuta. Mu arvates sobib infoteaduse baka eeldusena väga hästi. Nõutav analüütiline mõtlemine ja andmekirjaoskus on mul olemas. Seega miks mitte üritada. Oleks patuasi lasta oma infoteaduse baka cum laude niisama allavoolu ulpima, et võib-olla jõuab sellega nõndaviisi kuhugi. Olen ikkagi kolm aastat kõvasti vaeva näinud, depressiooni põdenud ja eufooriat maitsnud – võib küsida, et mille nimel!? Aga vaat, võib-olla siin terendabki minu võimalus, minu uus arenguperspektiiv? Riigiteaduste magister ei kõla ju halvasti, eksole. Aga ssshh, ma ei reklaami seda värki enne välja, kui olen vestlusel ära käinud ning oodata on positiivset tulemust. Muidu hakka end veel välja vabandama.

 

KIRI ISE:

Ma näen oma võimaliku magistritöö teemapüstitust  perspektiivist, millega ma ise olen otsapidi paratamatult seotud, ehk missuguses ühiskondlikus positsioonis ma end leian, olles kõrgharitud erivajadusega riigikodanik. Mõtlen siinkohal kaasamisühiskonda ja õigust olla kaasatud, mis peaks olema heaoluühiskonna üks kõrgematest pürgimustest,  kindlasti kõrgemal kui konkurentsiühiskond.  Selle tähtsus võimendub eeskätt just väikestes ühiskondades, nagu Eesti, kus me armastame rõhutada, et igaüks loeb.  Õieti võikski see olla meie riigi sotsiaalpoliitiline kreedo: everyone is in.

Niisiis huvitab mind küsimus, kuidas väärtustatakse inimesi, kellel on hariduslik pagas ja haritus, kuid nad ei ole sellegipoolest kaasatud, kuna neil jääb avatud konkurentsitingimustes vajaka mõnedest sotsiaalsetest oskustest – näiteks oskus end müüa, turundada. Tõdegem, et erivajadusega inimene on alati mõnevõrra ebasoodsamas stardipositsioonis, isegi kui kirjutamata reeglite alusel püütakse luua edemust. Olukorda võiks iseloomustada näiteks valikuga rahvastepalli meeskonda, kus kapten võtab oma tiimi loomulikult esmalt sõbra, seejärel ilusama tüdruku, tugevama poisi… kuni jääb see, kes jääb.

Riik võimaldab hariduse kõigile oma kodanikele olenemata tema soost, religioonist, rahvusest – mis on väga õilis, kaasaja heaoluühiskonna normatiividega kooskõlas.  Kui see kodanik väga pingutab, saab ta diplomeeritud ja kõik teed on avatud. Teoorias vähemalt. Reaalselt tuleb siis see „pick-up“ situatsioon: väljapakkumine ja valik. Konkurents. Sisenemine tööturule, saada ühiskonna täiemõõduliseks liikmeks koos kõigi hüvedega – pean silmas mõistagi väärilist palka, mitte sotsiaaltoetuste peal laveerimist for the rest of your life. See tähendab, piltlikult öeldes, seda tunnet, et me kõik oleme tunnistatud justkui automobiilideks, ent sealsamas on üks tehasest välja veerenud Lada’na ja teine Mercedes-Benz’ina – arvake, milline skoorib esimesena? Ometi on mõlemal neli ratast ja rool ning sõidavad, kuhu vaja. Kuid see prestiiž, maine…

Eelnevad näited tõin ma selleks, et rõhutada konkurentsiühiskonna ja kaasamisühiskonna erisusi veidi grotesksel moel. Võib tekkida olukord, kus kõrghariduse omandanud erivajadusega kodanik tahab panustada, saada abisaajast ise abiandjaks, kuid ta seisab silmitsi konkurentsibarjääriga. Selle taga on unistuste elu, eks. See tuleb ainult ületada, eks. No big deal. Redelipulgad on olemas ju, kuid… kas ei võiks olla väike uks selles kõrges müüris – mille saaks hõlpsasti avada selle kuldvõtmekesega, mille teine nimi on haridus – ja oledki teisel pool, valmis täitma oma ühiskondlikku kohust ja samas nautima ühiskondlikku staatust ja heaoluhüvesid?

Ma ei taha siinkohal propageerida kvoodiühiskonna erivormi – et niipalju mehi, niipalju naisi, niipalju erivajadusega inimesi nendele ja nendele ametikohtadele ja positsioonidele. See võib-olla pole õige, õigemini mul puudub pädevus selle otstarbekust hinnata. Minu rõhuasetus on mõistel „kaasamis-ühiskond“, mis tähendabki just seda, et kõigil on õigus olla kaasatud. Aga siinjuures peab alati kehtima klausel: juhul kui tahetakse olla kaasatud.

Ma näen oma magistritööd sellises raamistikus, kus ühel pildil on näiteks erivajadusega kõrgharitud kodanik ja riik oma võimalustega. Kuidas reaalselt suhestutakse teineteisega, väljaspool sotsiaaltoetuste jagamist-vastuvõtmist? Kas teineteisega ollakse partnerlussuhetes võrdsetel alustel või lõpeb riigi huvi siis, kui kohustused on täidetud?

Erivajadused võiks erivajadustega inimeste rohkemal kaasamisel muutuda näiteks tavaliseks normiks. Erivajadusega inimeste rohkem või efektiivsem kaasamine lahendaks ära näiteks absurdsed vead taristu või avalike objektide projekteerimisel. Näiteks näevad normid ette kaldtee rajamise, kuid see sünnib lõpuks liiga järsuna ning on kasutamiseks ohtlik – ehk lihtsalt mõttetu. Või kui bussipeatuste platvormid on projekteeritud ikkagi nii, et buss ja platvorm on eri kõrgustel – kuigi on teada, et bussid on ju standardse kõrgusega? Need on tegelikult näited, kuidas luuakse heaoluühiskonda direktiivide ja normatiivide alusel: kõik erivajadusega inimese heaks, kuid kaasamata sealjuures reaalselt erivajadusega inimest.

Lõpetuseks, minu tulevane magistritöö võiks uurida kaasatuse teemat. See oleks üks võimalus, teoreetiliselt. Praktiliselt võib see teostuda muidugi sootuks teisel moel (s.o. teemas). Tunnistan, et minu siinne motivatsioonikõne oli ehk ülemäära emotsionaalselt laetud, võib-olla ka liiga hajali, ent mu eesmärgiks ei olnudki niivõrd  konkretiseerida, kuivõrd demonstreerida oma tahet ja motiveeritust asuda riigiteaduste magistriõppesse Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituudi juures – sellelt positsioonilt, kus ma täna olen.

 *        *        * 

Kui lõpp on hea, siis kõik on hea!  (Onu Bella klounimuusikali lõpulaul) :)