SISSEKANNE # 168
 | |||
| www.apollo.ee |
Lugesin läbi Eduard Tinni äsja ilmunud mälestusteraamatu „Minu kumite I“. Õigupoolest on tegemist memuaaride ja filoofiliste tõekspidamiste ühisväljaandena, kuna lineaarsete mälestuste vahele on põimitud ka filosoofiat, ühiskondlikku kriitikat. Raamat on üsna huvitav, hõlmates kaasaega, raskuskeskmega 1960-1980ndatel – mis on loogiline, sest autor on sündinud 1943. Minu ema on sündinud 1944, minu onu 1942, seega nende põlvkonna esindaja. Ema seda raamatut mulle ka soovitas, öeldes, et see on aus ja ladus lugemine ning temale on seal kirjapandu väga tuttavlik.
Jah, see on ladusalt kirjutatud tõesti, kuigi siin-seal esineb kordusi ja nimesid on raamatusse puistatud ka ohtralt, natuke liigagi. Ka on tekst ebaühtlane, milline mulje jääb võib-olla seetõttu, et Tinn keskendub liiga detailselt spordile (olles pikka aega karate-spordi eestvedaja Eestis) ja mainitud aastakümnetele, libisedes kergelt üle lähimast ajast, millest jääb üles ikkagi palju looritatut. Eraelust Eduard Tinn üldse ei räägi, pean silmas perekonda, lähedasi. Lapsepõlvest ta teeb juttu, nii et sealt avaneb autori taust, aga hilisemast elust hüppab ta üle. Samas saame teada, kuidas ta nõukogude funktsionäärina välismaa tuuridel ja Venemaal prostituutide ja austajannade võlusid nautis, isegi nõnda, et tema karvamüts suure kiiruga Pariisi bordelli maha jäi.
Oot-oot, aga mis mees ta siis oli? Eduard Tinn pärines intellektuaalide perest, sündis Jaroslavlis, nii tema vanaisa Eduard Tinn kui isa Olev Tinn olid näitlejad. Kasvukeskkonda seletab kõige paremini seik, et Voldemar Panso ööbis mitu korda Tinnide kodus diivanil. Vanad näitlejad võtsid seal koos pahatihti ka viina, mis vanaisa Tinnile vastukarva oli ja mõjutas karskuse suunas ka lapselast.
Tinn oli andekas ja ambitsioonikas, elusihid selged – see kumab läbi kogu raamatust; seda ilmestavad kohe raamatu algul üles loetud elupõhimõtted punkt punkti kaupa, millest Tinn on juhindunud elu jooksul, olenemata riigikorrast ja ühiskondlikust positsioonist. Heal tasemel kooli, Tallinna 21. keskkooli lõpetamise järel hakkab ta karjääri üles ehitama, läheb Tartu ülikooli, Moskvasse teatriinstituuti, hiljem Moskva ühiskonnateaduste instituuti, mis käik andsid talle head ametikohad. Saame teada, et maailmavaatelt oli ta puhta marksismi austaja, vastandudes Adorno ja Marcuse käsitlustele. Ühiskondlik positsioon võimaldas tal luua märkimisväärse suhtevõrgustiku, nii et ainult loe ja imesta, milliste nimedega Tinn lävis – nii kodumaal, laial Venemaal kui ka välismaal.
Heitlikel üheksakümnendatel jäi kõva sebija Tinn ise nagu pisut hammasrataste vahele, tegeledes mingite kahtlaste ettevõtmistega, nagu maailma suurima kasiino rajamise idee Naissaarele või juudi emigrantide transpordiks mõeldud Tallinn-Tel Avivi lennuliini rajamise ideega. Samuti tuleb välja, et taasiseseisvunud Eestis oli ta üks esimesi pankrotimeistreid. Kuid sellest kõigest räägib ta üsna pealiskaudselt, jättes õhku kahtluse, kas ta mitte ise pesueht aferist ei olnud. Ehkki ta kirjutab, et tema jäi oma põhimõtete vastu ausaks, olles n-ö. vanakooli aumees ka äris, kuid ümbritsev taustsüsteem oli kõvasti muutunud. Kauboikapitalism kogu oma võimaluste ja hädadega, ehk kes kellelt naha üle kõrvade lööb.
Suhteliselt küsitavaks jäävad ka Eduard Tinni suhted julgeolekuga. Oli ta siis kagebeeźnik või lihtsalt flirtis selle kardetud organisatsiooniga, mida Tinn, tõsi küll, ei paistnud kartvat. Näiteks kirjutab ta külaskäigust Rootsi väliseestlaste juurde, kelle raamatukogust võtab ta kaasa omal valikul nii palju (keelatud) raamatuid, kui ta kanda jõudis – tingimusel, et ta Nõukogude Liidu tollist läbi saab. Tinn saigi, kusjuures täitsa avalikult, mitte midagi põue ega püksisäärde peitmata (nagu tavaliselt sel ajal tehti). Järelikult pidi Tinnil olema kindel trumpkaart, mis võimaldas sedalaadi käitumist. Teine näide on see, kuidas ta kohalikult ideoloogiasekretärilt Rein Ristlaanelt sõimata sai, et too tegelevat Moskvale mittemeelepäraste asjadega (rahvusvahelise sporditurniiri korraldamisega iseseisvalt) ja et see toovat vaid jamasid kaela. Mis julgeolek sellest arvab, ahastanud Ristlaan. Mispeale Tinn oli öelnud, et relax, vana, „mina olengi julgeolek.“ Ja lõpuks oli Tinn lavakunstikateedri vastuvõtu-komisjonis kaitsnud mitme näitleja (Merle Jääger, Epp Eespäev, Rain Simmul, Peeter Oja) seljatagust, rääkides asjad ideoloogiliselt õigeks. Ka seisis ta nõuka-korra silmis nonkonformistliku bardi Tarmo Urbi selja taga.
Tegemist on niisiis huvitava sissevaatega ühe keskmiselt edukama nõuka-aja tegelinski töödesse-tegemistesse ning maailmavaatesse. Tinni kõrges intellektuaalsuses ei saa kahelda: suur lugemus ja huvitav elufilosoofia annavad sellest tunnistust. Natuke häirib aga egotsentristlik hoiak, mingi machondus, õigustus, ka teatud misogüünsed allhoiakud. Need kumavad tekstist läbi…, kuigi võib-olla see tundub ainult nii. Ma ei tea. Midagi häirib. Aga ma mõista seletada, mis täpselt. Oli ta siis aferist või mitte?
Aga kindlasti on Eduard Tinnil paremini läinud kui Sõgelite dünastiast pärit Urmas Sõgelil, kelle ühe hingetõmbega kirjutatud mälestustest hoovab lugejate meeltesse parajalt ülbet eluhoiakut ning aegade pöördumisest tingitud kibestumist. Tinn oma kibestumist välja ei vala ja selle eest talle kõva plusspunkt.
