SISSEKANNE # 20
Metaandmed on
andmed andmete kohta, teisisõnu informatsioon informatsiooni kohta.
See võib tähendada struktureeritud informatsiooni, mis kirjeldab, selgitab
inforessurssi ja näitab selle asukohta või aitab mõnel muul viisil
informatsiooni leida, kasutada ja hallata. Need on andmed, mis kirjeldavad teavikute konteksti,
sisu ja struktuuri ja nende haldusprotsessi. Ehk:
Metaandmed
on struktuurne informatsioon analoog- või digitaalse ressursi (nt dokumendi)
omaduste kohta, mis aitab seda ressurssi identifitseerida ja hallata.
Kurmo Konsa:
metaandmed kirjeldavad mingisuguse infoobjekti tunnuseid, mida on vaja, et
infoobjekt üles leida, sellele juurde pääseda, seda kasutada, mõista, hallata
ja säilitada.
Termini metaandmed
kasutuselevõttu seostatakse Ameerika arvutiteadlase Philip Bagley’ga, kes esmakordselt kasutas seda mõistet 1968.
aastal. Info- ja raamatukogutöös alates
1990. aastatest.
Paljud
traditsioonilised dokumendi- ja arhiivihalduse alusdokumendid (dokumentide
loetelu, arhiivinimistu, arhiiviskeem, kataloogid jne) on oma olemuselt
metaandmete kogud. Mõistetav, kasutatav, hallatav dokument.
Metaandmetele on
omane, et: nad koosnevad teatud elementidest, milles igal elemendil on
oma tekstiline või arvuline väärtus; paiknevad eraldi nendest
inforessurssidest, mille kohta nad on loodud või sisalduvad inforessursis
endas, nt. fotofailide puhul; metaandmete elemendid ja väärtused moodustavad metaandmete kirje; nad on konstrueeritud
andmed; nad on loodud teatud eesmärgil,
st. teatud funktsioonide täitmiseks (Karen Coyle).
Metaandmed
täidavad peamiselt kuut olulist funktsiooni (Miller):
1)
Kirjeldavad resursse,
võimaldades neid identifitseerida
2)
Hõlbustavad
infootsingut erinevates otsisüsteemides.
3)
Tagavad digitaalsete
inforessursside haldamise/korralduse.
4)
Kindlustavad
digitaalsete ressursside terviklikkuse ning autentsuse.
5)
Võimaldavad
infovahetust erinevate süsteemide vahel (koostalitusvõime).
6)
Määravad ressurssidele
juurdepääsu ja omandusõigused ning ressursside kasutus-piirangud.
Metaandmete funktsioonid:
Kataloogimine ja
digitaalsete ressursside metaandmete loomine
Sarnasused:
·
ühine eesmärk
·
kirjeldavad elemendid
on väga sarnased
·
tuginemine reeglitele.
Erinevus:
·
loomise keerukuse aste
·
erinevad standardid
Metaandmete tüübid (Ganesan
Shankaranarayanan ja Adir Even, 2010):
·
infrastruktuuri
metaandmed
·
infosisu struktuuri
metaandmed
·
töötlemise metaandmed
·
kvaliteedi metaandmed
·
kasutamise metaandmed
·
administratiivsed
metaandmed
USA Getty
Uurimisinstituudi juhised näevad ette viit tüüpi metaandmete kasutamise:
1)
Administratiivsed =>
kogude ja inforessursside haldamise ning administreerimise metaandmed => nt
asukohainfo, juurdepääsuõigused, hankeinformastsioon;
2)
Kirjeldavad =>
kogusid ja inforessursse kirjeldavad metaandmed => nt kataloogi-kirjed,
otsiandmed, kuraatoriinfo, registrid, annotatsioonid;
3)
Säilitavad => kogude
ja inforessursside säilitamise /haldamise metaandmed => nt ressursside
füüsilise seisundi dokumentatsioon, säilitusmeetmete dokumentatsioon
(migreerimine/uuendamine);
4)
Tehnilised => süsteemi toimimise metaandmed
=> riist- ja tarkvara dokumen-teerimine, turvalisus, krüpteerimine, paroolid;
5)
Kasutamisalased => kogude
ja inforessursside kasutamise metaandmed => laenutus-andmed, otsingulogid,
eksponaatide andmed, intellektuaalomandi andmed
Metaandmete tüübid on üldistavalt kirjeldavad,
struktuursed ja administratiivsed.
Kirjeldavad metaandmed => identifitseerimine,
otsing, lehitsemine. See on: info, mille
abil saab tuvastada digitaalse ressursi sisu (pealkiri/allkiri, autor,
loomisaeg, teema, failiformaat jm), märksõnad. => ressursi sisu, konteksti,
tähenduse kindlakstegemine. Kirjeldavate metaandmete oluline element on
ressursi ühest idenfitseerimist võimaldav näitaja, nt kirje number
elektronkataloogis või digitaalse objekti identifikaator DOI.
Struktuursete metaandmete puhul
eristatakse välimist ja sisemist struktuuri. Need on andmed komplekssete
digitaalsete objektide struktuuri
kohta, mis võimaldavad objektide navigeerimist.
Struktuursed andmed on
vajalikud juhul, kui
ressurss koosneb mitmest
eraldi komponendist (nn sisemine
struktuur / internal structure). Näiteks raamatu puhul, mis koosneb mitmest
osast. Raamatu puhul, mis on digiteeritud üksikute lehtede piltkujutistena, on
metaandmed vajalikud iga piltkujutise kohta, selleseoste kohta teiste
piltkujutistega, nende järgnevuse kohta. Selleks, et digiraamat
oleks lehitsetav peatükkide ja
alapeatükkide kaupa, peavad
struktuursed metaandmed
võimaldama identifitseerida leheküljed,
kust peatükk või
alapeatükk algab ja kus
lõpeb jne. Struktuursed metaandmed on vajalikud ka selleks, et kindlaks
määrata (digitaalsete) objektide omavahelised
seosed (nn väline struktuur
/external structure), nt.
seeriaväljaannete puhul
võimaldama kokku tuua selle alla kuuluvad köited.
Administratiivsed metaandmed on loodud
digitaalsete objektide ja kogude haldamiseks, administreerimiseks ja
säilitamiseks. Sisaldavad sageli a) tehnilisi andmeid, b) andmeid autoriõiguse
ja kasutamise kohta; c) andmeid
säilitamise kohta.
Eksisteerivad ka
domeenispetsiifilised metaandmed ja geograafilis-ruumilised metaandmed.
Veelkord, metaandmetele on omane, et:
·
nad koosnevad teatud
elementidest. Igal elemendil
on oma tekstiline või
arvuline väärtus (value). Metaandmed
on tavaliselt esitatud
nii, et elemendid
on reastatud vasakul
ning iga elemendi nimetusele
järgneb selle elemendi
kohta lisatav väärtus
(sisu). Bibliograafilistes
andmebaasides nimetatakse elemente
’väljad’eks (fields), teistes
kontekstides kasutatakse terminit
’märgendid’ (tag). Semantilises veebis kasutatakse terminit ’omandid’
(properties).
·
paiknevad eraldi
nendest inforessurssidest, mille
kohta nad on
loodud või sisalduvad inforessursis endas,
näit. fotofailide puhul. Raamatukogus olevate
teavikute kohta kogutud metaandmed talletatakse
elektronkataloogi aluseks olevasse andmebaasi.
·
metaandmete elemendid
ja väärtused moodustavad metaandmete kirje.
Iga kirje sisaldab andmeid ühe ressursi kohta.
Milleks metaandmed? Metaandmete loomine
on ajamahukas, nõuab
teadmisi ja oskusi,
kuid ilma metaandmeteta muutuvad nii füüsilised kui
digitaalsed inforessursid kasutamatuks.
METAANDMETE STANDARDID:
Et metaandmed
täidaksid oma ülesandeid,
peavad nad olema
loodud standardsel, arvutitöötlust võimaldaval
alusel, mis on saavutatav standardite ja nn
parima praktika kasutamisel. Standardid
kõige laiemas mõttes
võivad ulatuda kohalikest
kuni riiklike ja rahvusvaheliste standarditeni.
Üldkasutatavate standardite järgimine
on soovitatav. Standardite kasutamine (McLeod ja Hare,
2005):
·
tõendab andmete
kvaliteeti, sest esitab need teatud tunnustatud tasemel;
·
toetab andmete
vahetatuvust ja koostalitlusvõimet;
·
soodustab
informatsiooni laialdast kasutatavust;
·
vähendab kulusid
·
tagab esitatavate
andmete autoriteetsuse ja stabiilsuse rahvusvahelise tunnustatuse kaudu.
Standardite
kasutamine (Hofman, 2006):
·
minimiseerib sõltuvuse
operatsioonisüsteemist,
ühest kindlast tarkvarast
või teatud tüüpi riistvarast;
·
lihtsustab koostalitlusvõimetteiste digitaalsete ressurssidega ja
suurendab digi-taalsete kogude
käideldavust;
·
tõstab digitaalse kogu
pikaajalise opereeritavuse aega;
·
võimaldab
informatsioonile juurdepääsu laiale kasutajaskonnale.
Standardite vajalikkuses
kahtlejad omakorda rõhutavad
standardite vähest paindlikkust,
liigset orientatsiooni
tavapärastele juhtumitele ja
nende kohandamisvajadust. Standardid
sisaldavad palju
formaalseid nõudeid. Tänapäeva
praktikas kasutatakse enamasti
kombinatsiooni rahvusvahelistest,
riiklikest ja kohalikest
standarditest. Hofman: iga organisatsioon peab ise tegema valiku,
milliseid standardeid ta kasutab.
USA infoteadlane
Steven J. Miller (2011) jagab
metaandmete standardid nelja
suurde rühma:
1)
Andmete
struktuuri standardid (Data Structure Standards).
Tavaliselt nimetatakse neid
ka metaandmete skeemiks või
elementide kogumiks. Sellesse
rühma kuuluvad kirjeldavad
elemendid nagu ressursi
pealkiri (nimetus), autor,
identifi-kaator, tehnika, maht,
asukoht, hõlmatav periood. Andmete
struktuuri standardite näiteks
on Dublin Core Metadata
Element Set /DCMES;
2)
Andmete sisu
esitamise standardid
(Data Content Standards) sisaldavad juhiseid,
kuidas struktuuri elemente esitada
(näit. nimede inversioon,
artiklite väljajätmine pealkirja
alguses, lühendid, ilmumisaeg eelistatuna autoriõiguse saamise ajale,
jms). Andmete sisu esitamise standardite
näiteks on anglo-ameerika kataloogimisreeglid (Anglo-American Cataloguing Rules, 2.ed/AACR2;
3)
Andmete sisu
standardid (Data Value
Standards) sisaldavad standardiseeritud termineid
ja koode ressursi tüübi,
keele ja geograafiliste piirkondade
koodide, märksõnade, kohanimede,
normkirjete jms kohta. Andmete sisu standardite näiteks on Eesti Keele Instituudi
kohanimeandmebaas.
4)
Andmete
vormingu, vahetamise või
kodeerimisstandardid (Data Format,
Technical Interchange or Encoding Standards) hõlmavad metaandmete
kodeerimis-andmeid informatsiooni koostalitlusvõime ja vahetamise
võimaldamiseks. Selliste standardite näiteks on kataloogimisstandard MARC 21.
Metaandmete kvaliteet ja koostalitusvõime.
Metaandmete kvaliteet hõlmab metaandmete
täielikkuse, täpsuse ja
järjepidevuse tagamise
metaandmete kogu elutsükli käigus. Metaandmete kvaliteeti võib vaadelda kahes
dimensioonis –nii digitaalsest objektist
lähtuvalt (objekti enda
metaandmed) kui ka
objektiga seonduvast
lähtuvalt (objekti haldamise
metaandmed) (Alemneh, 2009).
Nikos Palavitsinis jt (2010) esitab kvaliteedi hindamiseks järgmised kriteeriumid:
·
Täielikkus (Completness) –kas kõik metaandmete elemendid on täidetud?
Täielikkus (Completness) –kas kõik metaandmete elemendid on täidetud?
·
Vastavus
(Appropriatness) –kas kõik väärtused vastavad elementides vajalikele?
·
Täpsus (Accuracy) –kas
väärtused vastavad objektile?
·
Consistency –kas
väärtused vastavad standardile?
Kirjeldades inforessursse
läbi metaandmete, tagatakse
nende mõistetavus nii
inimestele kui arvutitele viisil,
mis soodustab infosüsteemide koostalitlusvõimet.
Koostalitlusvõime (interoperability) on kahe või enama süsteemi või komponendi võime informatsiooni vahetada ning üksteiselt saadud informatsiooni kasutada. Digitaalsete ressursside puhul tähendab koostalitlusvõime, et ressursid peaksid olema võimalikult ulatuslikult kasutatavad ja taaskasutatavad, eksporditavad ja nii pikaajalise säilivusega kui võimalik. Andmevahetus ja -kasutatavus eri riist- ja tarkvaraplatvormidel loodud erineva andmestruktuuri ja kasutajaliidesega süsteemide vahel võimalikult väikese sisu ja funktsionaalsuse kaoga on saavutatav metaandmete ühtsete põhimõtete järgimisega. Üldaktsepteeritud standardite (kodeeritud reeglid ja suunised inforessursside metaandmete loomiseks, kirjeldamiseks ja haldamiseks) kasutamine kindlustab kvaliteetse informatsiooniedastuse ning inforessursside võimalikult laia kasutatavuse.
TEAVIK
Teavik - mistahes
materiaalne objekt, millele on talletatud informatsioon, nt trükis, foto,
heliplaat, kompaktketas (erinevad füüsilise vormi või omaduste poolest); - üksusena käsitletav salvestis või
materiaalne objekt.
·
digitekkeline
teavik ‒
algselt digivormingus loodud teavik
·
e-teavik
‒ andmekogumi kujul arvutisüsteemi mällu salvestatud dokument
·
võrguteavik
‒ arvutivõrgus, tavaliselt Internetis avaldatud elektrooniline väljaanne
·
audioteavik
‒ heli kujul informatsiooni kandev dokument, kasutamine rajaneb kuulmismeelel,
nt helilint, heliplaat, laserplaat
·
audiovisuaalteavik
‒ kuulmis- ja nägemismeelega spetsiaalseadmete abil tajutav info mingil kandjal.
Bibliograafiline kirjeldamine – teaviku
kirje koostamine kõigi bibliograafiliste kirjereeglite kohaselt.
Bibliograafia – 1)
kirjanduse loetelu, teoste nimestik vm teavikute kindlate tunnuste alusel
korrastatud kirjete kogum; 2) teavikute uurimine nende süstematiseerimise ja
sisu avamise seisukohalt ning nende kasutamist hõlbustavate nimestike
koostamine; - tegevusala, mille ülesanne on varustada infokasutajaid
bibliograafiavahenditega, võimaldades teavikute kohta vajaliku
(bibliograafia)info leidmist; Nende
hulka kuuluvad:
·
bibliograafiad
(nimestikud), registrid, kataloogid, bibliograafiaandmebaasid,
·
arhiivide nimistud
(finding aid),
·
loetelud muuseumides
(index) (inventariraamatud, tulmeraamatud [museaalide arvestuse raamatud] =
rakendusraamatud)
Ühtlasi on see teadusala,
bibliograafiateadus - infoteaduse valdkond, mis uurib bibliograafia teooriat, metoodikat
ja ajalugu.
BIBLIOGRAAFIAKIRJE
(bibliographic record, entry) ehk bibliokirje
kujutab endast reeglipäraselt esitatud andmekogumit teaviku kohta, mis:
·
võimaldab seda identifitseerida
·
annab ettekujutuse
teaviku : - sisust, - tüübist (sihtkasutajaskonnast), -
teatmestikust,
·
esitab teaviku füüsilise kirjelduse
Bibliograafiline
arvestus (bibliographic control) e. bibliograafiakontroll – täielike
bibliograafiakirjete koostamine eesmärgiga bibliograafiliselt registreerida
kõik avaldatud väljaanded vastavalt kehtestatud kriteeriumidele
(Raamatukogusõnastik).
Bibliograafiline
universum – kontseptuaalne ruum, salvestatud
teadmise kogum.
Bibliograafiaüksus
(bibliographic unit) – salvestatud
teadmise unikaalne väljendus – konkreetne romaan, sümfoonia, skulptuur
jne, mis on bibliograafilise
arvestuse objektiks.
Bibliograafilise
kirjeldamise objektiks ehk bibliograafiüksuseks võivad olla erinevad teaviku laadid või nende osad.
·
raamatud ja brošüürid
·
jadaväljaanded - jadaselt ilmuv väljaanne: jätk-,
perioodika- v sariväljaanne, nt ajakiri, ajaleht, raamatusari;
·
jätkväljaanne -
nummerdatud annetena, kuid normimata ajavahemike järel ja määramata annete
arvuga ilmuv väljaanne
·
noodid
·
kartograafilised
teavikud
·
arhivaalid
·
pisitrükised (väiksemahuline trükis, nt ametkondlik
juhend, kava, kutse, kuulutus, reklaamleht jm) => rakendustrükis e.
aktsidents.
·
audiovisuaalsed
teavikud
·
e-teavikud
Kirjetüübid: monokirje
– ühele teavikule koostatud kirje,
Koondkirje -
mitme teaviku, mitmeosalise väljaande kohta infot koondav kirje (mitme-osalise
raamatu, jadaväljaande või pisitrükiste rühma kirje jt). Koondkirje koosneb üld-ja
eriosast ja põhineb kirjeandmete jagamisel kahele või enamale astmele:
·
Esimene aste sisaldab
informatsiooni kogu väljaande või põhiväljaande kohta (koondkirje üldosa)
-koondkirje algusosa, mis sisaldab üldandmeid mitmeosalise teaviku kohta.
·
Teine ja järgnevad
astmed sisaldavad informatsiooni väljaande
he osa või muu ksuse kohta.
(ISBD) -kirje eriosa» koondkirje osa, mis järgneb üldosale ja sisaldab andmeid
mitmeosalise teaviku üksikosade kohta.
Analüütiline kirje - kirje,
mis on koostatud osale tervikust (nt ajakirja artikkel, peatükk kogumikust,
üksik heliteos CD-lt)
Kataloogikirje – kindlas
kogus asuva teavikuga seotud bibliokirje kataloogis.
See on trükise vm. teaviku iseloomustamiseks, samastamiseks ja otsimiseks
vajalik eeskirjakohane (meta)andmestik, milles on märgitud autor, pealkiri,
alapealkiri, ilmumis- ja arvandmed, vajaduse korral lisatud sisu tutvustav
annotatsioon või referaat, raamatukoguandmed ning andmed eksemplari kohta
(köite kirjeldus, provenients jms).
Kataloog: 1. teavikute
süsteemne loetelu raamatukogus; 2. trükis, mis sisaldab mingi kindla eesmärgiga
koostatud andmete loetelu, nt tootekataloog, müügikataloog, näitusekataloog.
Kataloogimine
(cataloguing) on tööprotsesside kogum, mis kindlustab kataloogide loomise ja
funktsioneerimise. See hõlmab:
-
kirjeldav kataloogimine
e. bibliograafiline kirjeldamine–identifitseerib teaviku, tagab kataloogis
juurdepääsu teavikule nimede ja pealkirjade järgi∙indekseerimist:
-
märksõnastamine
(subject heading)võimaldab kataloogis juurdepääsu märksõna kaudu-liigitamine
(classification)
-
juurdepääs
liigiindeksite kaudu
-
kataloogi korraldamine.
Kataloogi mõiste
on sisult sarnane bibliograafia
mõistega, mõlemad tähistavad kirjanduse nimestikku, loetelu. Erinevalt kataloogist ei ole bibliograafia
seotud ühegi konkreetse koguga (ei näita teatud raamatu leidumust teatud
raamatukogus). Bibliograafia koostamise aluseks on muud aspektid (territoorium,
periood, keel, teadusala, isikjne). Küll võib
bibliograafiamõnikordsamaaegselt
täita koondkataloogi rolli,
näidates, missuguses raamatukogus
üks või teine
teos asub (nt Eesti
retrospektiivne
rahvusbibliograafia,
1850–1900; 1901–1917trükised sisaldavad andmeid selle kohta, millistes
raamatukogudes nendes sisalduvaid väljaandeid säilitatakse).
Ameerika
raamatukoguhoidja Charles Cutteri määratluse
kohaselt aastast 1876 on kataloogi funktsioonid järgmised: Kataloog peab:
1.
võimaldama leida
raamatut, kui on teada kas:-autor-pealkiri-teema, aine
2.
näitama missuguseid
teoseid leidub raamatukogus:-antud autorilt-antud teemal avaldatutest-antud
kirjanduse tüübilt.
3.
abistama raamatu
valikul (teose ja väljaande mõiste erisus) - lähtuvalt väljaandest -lähtuvalt
selle iseloomust (nt tüübi või teema järgi)
Cutteri
sõnastatud põhimõtted on suures osas kehtivad tänini. Seega kataloogimise esmane
ülesanne on aidata leida informatsiooni. Kui inimene otsib teatud
kindlat teavikut, siis
saab ta kataloogi
abil selle tuvastada.
See on muidugi
seotud kataloogi haardega, info
otsija leiab kirje, kui teavik asub selles kogus, mida kataloog peegeldab.
Teine ülesanne on
informatsiooni suhestatud järjestamine (kollokatsioon).
See tähendab seotud, sarnaste
materjalide kokkukoondamist,et oleksvõimalik leida ja vaadeldakõiki kirjeid,
mis puudutavad üht teemat,
näiteks dinosaurusi. Mingit konkreetset
teost näidatakse tema seostes laiema grupiga, nt
ühe teose erinevad
väljaanded on kokku
koondatud, mis omakorda on
seotud antud autori
teiste töödega. Sellejuures on
tähtis bibliograafilise töö täiuslikkus
ehk kvaliteet. Juhul, kui ühel
teosel on mitu
eri pealkirja varianti,
siis peaks olema kõik
need omavahel seotud, nt Adrenaliin :
alternatiivne spordimaailm. Selle variantpealkiri on Reisi Adrenaliin /2007-2008
teatud numbrid/. Otsingu korral
peaks kasutaja need
mõlemad üles leidma.
Kolmas ülesanne on
abistada informatsiooni valikul. See
võimaldab kasutajal valida
paljude kirjete seast selline,
mis kirjeldab teavikut,
mis kõige paremini
vastab tema vajadustele
kas sisulise esituse mõttes
või füüsilise kandja
osas. Näiteks otsib
kasutaja just mingit teatud väljaannet teosest,või saab
valida kas trükitud raamatu ja e-raamatuvahel.Infotöötajad loovad
silla kasutaja ja
bibliograafi vahendite
vahele, juhatades info
vajaja relevantse allika juurde.
Kataloogimisreeglite ülesandeks
on tagada kirjes
esitatud andmete järjekindlus, terviklikkus ning ühesugusus.
Järjekindluse all mõistetakse ühesuguste nimevormide (isiku-, asutuse või kollektiivi ja kohanimed) kasutamist otsiandmete esitamisel ning erinevate nimevormide sidumist viidetega, et tagada otsingul kõigi relevantsete teavikute leidmine(nn nimevormide normimine).
Terviklikkuse all mõistetakse seda, et kirjes on esindatud kõik teaviku laadist tulenevalt nõutavad kirjealad.
Kataloogimise ühesugusus tagab selle, et erineval ajal ning eri paigus loodud kataloogid on olemuselt ühesugused ning kirjes toodud andmed üheselt mõistetavad. See hõlbustab kataloogi kasutamist nii kasutaja kui ka infospetsialisti jaoks. Reeglid määravad kirje elementide range järgnevuse koos vastava punktuatsiooniga, mis võimaldab kõigil kasutajatel kirjes esitatud andmeid ühtemoodi mõista ja hõlbustab teavikute kohta käiva informatsiooni vahetamistkogu maailmas. Kataloogimisreeglid on olemuselt ühesugused. Üldiselt sisaldavad kõik reeglid järgmisi osiseid: • kirjeldamine • otsiandmed •kasutatud mõisted • lubatud lühendid • registrid • andmete esitus ja järjestamine • normandmete loomise põhimõtted.
Kataloogimisreeglid võib jagada põhireegliteks ja juhtumireegliteks. Põhireeglid määravad, et kõigi teavikulaadide puhul püütakse järgida ühtseid reegleid selles, kuidas kirjeldatakse teavikute algupära ja välimust ning määratletakse, mis on teaviku pealdis ja kuidas valitakse autor (vastutav tegija). Juhtumireeglid määravad kõigi teavikulaadide puhul, kuidas valitakse teavikute otsiandmed ning kuidas teavikuid kataloogis kirjeldatakse.
KIRJEREEGLID
Kirjereeglid kujutavad endast juhiste kogumit, mis määravad kindlaks bibliograafiliste andmete iseloomu ja esitamise järjekorra. Rahvusvaheliste kirjereeglite väljatöötamine ja arendamine on toimunud IFLA egiidi all. Rahvusvahelised kirjereeglid International Standard Bibliographic Descriptions (ISBD) pärinevad 1969. aastast, mil IFLA kataloogimise komisjon, hiljem IFLA kataloogimissektsiooni alaline komisjon (Standing Commitee of the IFLA Cataloguing Section) korraldas kataloogimisekspertide rahvusvahelise koosoleku. Koosolekul valmis resolutsioon, mis pani ette standardite loomise kirjete vormi ja sisu reguleerimiseks. Järgnenud aastate jooksul valmiski standard, mida rakendatakse alates 1971. aastast. Sellise reeglite kogumi peamine eesmärk on luua eeldused bibliograafilise kirjelduse ülemaailmseks ühtlustamiseks. Selles määratletakse bibliokirje elemendid, nende järjestus ja märgid, mis elemente eraldavad.
Kirjereeglid kataloogis. Angloameerika kataloogimisreeglid käsitlevad kataloogikirjes esitatud andmeid jaotatuna kirjeldavateks andmeteks ja otsiandmeteks.
Kirjeldavad
andmed (bibliographic description) annavad teavet
teaviku algupära ja
välimuse kohta, võimaldavad seda tuvastada.
Otsiandmed (access points) sisaldavadotstitunnuseid või
otsielemente –andmeelemente, mille esmane funktsioon on võimaldada
juurdepääsu andmetele. Siia liigitatakse põhipealdised, täiendkirjed (ehk
täiendpealdised), ühtluspealkirjad, viited, märksõnad, liigiindeksid.
Põhipealdised.
Kataloogimist alustatakse põhilise otsitunnuse ja järjestussõna ehk pealdise kindlakstegemisest. Selleks võib olla individuaalautor või kollektiivautor. Teisalt võib teatud juhtudel teavikuid kirjeldada ka pealkirja järgi, sel juhul põhipealdist ei ole, sest kirjereeglite järgi tuleb trükist kirjeldada pealkirja järgi (vt sellest täpsemalt allpool).
Individuaalautor - teaviku kirjeldamisel (autori)pealdises märgitav
isik, kes on
loonud teose kas üksi v koostöös teistega, kes otseselt vastutab teose
intellektuaalse või kunstilise sisu loomise eest (Raamatukogusõnastik). - Kui teosel
on kuni kolm autorit,
valitakse pealdiseks tiitellehel esimesena
nimetatud autor, kelle nimi
kirjutatakse autorina põhipealdise väljale.
Kollektiivautor. Kollektiivina
käsitletakse nime järgi
identifitseeritavat organisatsiooni või isikute ja/või organisatsioonide rühma.
See hõlmab ka nime omavaid ajutisi rühmi
ja üritusi, nt
kohtumisi, konverentse, kongresse,
ekspeditsioone, näitusi, festivale
ja messe. Kõige sagedamini esinevad
kollektiividena ühendused, asutused, ettevõtted, mittetulundusühingud, võimuorganid,
valitsusasutused,
usuorganisatsioonid ja konverentsid. Kollektiiv on teaviku
väljaandja siis, kui selle annab välja või tellib vastav organisatsioon või kui
selle väljaandmise mõte lähtub organisatsioonilt. Eestis kataloogis ESTER
raamatute kataloogimiseks koostatud juhendites
sätestatakse, et
kollektiivautoriga teavik kirjeldatakse üldjuhul pealkirja järgi.
Tüüppealkiri - pealkirjaks
olev üldise tähendusega termin, mis osutab
väljaande tüübile.
Tüüppealkirjadeks on sellised
terminid pealkirjana nagu
toimetised, aruanne, uurimused, teaduslikud tööd, Jahrbuch, abstracts,
annales, report, bulletin,
journal, proceedings,
transactions, Abhandlungen jne. Tüüppealkirjadeks ei
ole pealkirjad, milles
sisalduvad ka vastutusandmed või
väljaande eriala väljendavad sõnad (nt Emakeele Seltsi aastaraamat, Ajaloo
Ajakiri). (ISBD).
Ühtluspealkiri - teosele (nt
anonüümsele klassikalisele teosele,
muusikateosele) antud pealkiri, et ühendada sama teose eri
pealkirjade all ilmunud väljaanded, nt Piibel. Ühtluspealkirja peamine otstarve
on tuua kokku sama teose eri pealkirjade all ja/või eri keeltes ilmununud
kehastused. See aitab ka teost identifitseerida, kui pealkiri, mille all teost
tuntakse, erineb kataloogitava kehastuse pealkirjast.
Ühtluspealkirja
kasutatakse järgmiste teoste puhul: 1. Piibel ja selle osad, teiste
tähtsamate usundite pühakirjad 2. Tähtsamad anonüümsed klassikalised ja
keskaegsed teosed: eeposed, muinasjutukogumikud, kroonikad, seadustekogud,
käsikirjad jm. => Nibelungide laul, Gilgameš, Tuhat üks ööd, Magna
Charta, Liivimaa vanem riimkroonika. 3. Rahvusvahelised lepingud
(konventsioonid), millel on palju osapooli ja üldistunud nimetus. Üldine
tuumakatsetuste keelustamise lepingEuroopa Liidu leping, bioloogilise
mitmekesisuse konventsioon. 4. Põhiseadused (konstitutsioonid), mida on
kataloogis palju eri väljaandeid (meil ainult Eesti, Eesti NSV, NSV Liit) Eesti
Vabariigi põhiseadus (1920) Eesti Vabariigi põhiseadus (1992).
Eestis ühtluspealkirju reeglina
põhipealdistena ei kasutata,
küll aga luuakse
normimise käigus
ühtluspealkirjavormidningkasutatakse neid täiendkirjetena ning märksõnadena.
Täiendkirjed. Lisaks pealdisele esitatakse täiendavate otsiandmetena täiendkirjed. Täiendkirje tehakse kirje lõpus kõigile nimedele, nii isikutele kui ka kollektiividele, kelle nimed esinevad vastutusandmetena (välja arvatud autor, kelle nimi leidub põhipealdises). Täiendkirjed tehakse ka nn ajutistele kollektiividele, nt näitused ja isikunäitused, laagrid, konverentsid, kokkutulekud, suvepäevad.
Täiendkirjed tehakse samuti anonüümse teose
ühtluspealkirjale ja kohanimedele, kui ilmumiskoht ei ole
esitatud tänapäeval tuntud
ja kasutataval kujul või
kui on vaja
koostada statistikat maakondade kaupa;juhul, kui
on vaja näidata ilmumiskohta hierarhias riigi,
maakonnaga, provintsi, osariigiga.
Teisendpealkiri on põhipealkirjast erinev pealkiri, mis asub mujal kui tiitellehel või selle vastel (nt kaanepealkiri, seljapealkiri)(ISBD): ● rööppealkirjad ● kaane-ja seljapealkiri ● pealkirja tuntuim osa (näit. entsüklopeediatel) ● mitmeosalise/köitelise teose osa / köite pealkiri ● põhipealkirja teisendid (numbrite või arvsõnaga algavad, akronüümid jms) ● rooma numbritega algavate pealkirjade puhul esitatakse teisendpealkirjana araabia numbritega algavad variandid ● araabia numbritega algavatest pealkirjadest teisendatakse sõnadega algavateks need mida eeldatavalt sõnadega otsitakse ● vana kirjaviisiga pealkirjadele esitatakse teisendpealkiri uues kirjaviisis ● W -V –vanema raamatu puhul, kui pealkiri algab W-ga või sisaldab W-d, siis esitatakse teisendpealkiri V-ga.
Täiendpealkiri - sõna, fraas või märgirühm, mis esineb koos väljaande põhipealkirjaga ja allub sellele. Pealkirja täiendandmed esinevad ka koos teiste pealkirjadega, alludes neile (nt rööppealkirjade, väljaandes sisalduvate üksikteoste pealkirjade, seeria- või allseeriapealkirjade juurde kuuluvad täiendandmed). Pealkirja täiendandmed täpsustavad, selgitavad või täiendavad pealkirja, mille juurde nad kuuluvad. Samuti võivad nad osutada väljaande või selles sisalduvate teoste tüübile, sisule, iseloomule vms või selgitada väljaande loomise motiive ja põhjust. Termin hõlmab ka alapealkirju ja ülapealkirju, kuid mitte teisendpealkirju (nt seljapealkirjad), mis asuvad väljaandes mujal kui kehtestatud andmeallikas.
Kasutatud
materjal:
Möldre, A.
Kursuse INT6076DT Metaandmed õppematerjal Moodle’is. Tallinna Ülikool: 2019.
MÕISTED (raamatukogusõnastiku järgi)
Analüütiline kirje -
teose osa (sissejuhatuse, peatüki), samuti kogumiku v perioodikaväljaande
üksikosa (artikli) kirje
Bibliograafiline kirjeldamine - teaviku
kirje koostamine kirjereeglite kohaselt
Bibliokirje -
bibliograafiaandmete kogum, mis
kirjeldab teavikut ja mille abil on võimalik seda identifitseerida.
Kataloog - 1.
teavikute süsteemne loetelu raamatukogus; 2. trükis, mis sisaldab mingi kindla
eesmärgiga koostatud andmete loetelu, nt tootekataloog, müügikataloog,
näitusekataloog
Kataloogimine - kirjete
koostamine kataloogi jaoks ning kataloogide koostamine ja hooldamine
Kirje - bibliograafiaandmete
kogum, mis kirjeldab teavikut ja mille abil on võimalik seda identifitseerida.
Kirjeala - kirje
osa, mis hõlmab teatud sisu ja ülesandega kirjeelementide rühma
Kirjeelemendid – üksikud
andmed kirje alade sees
Kirjereeglid -
juhiste kogum, mis
määravad kindlaks
bibliograafiliste andmete iseloomu ja
esitamise järjekorra.
Kolofoon - harilikult
väljaande lõpus asuvad andmed väljaandmise või trükkimise kohta, mõnel juhul ka
muud bibliograafilised andmed, k.a pealkiri.
Koondkirje - mitmeosalise
väljaande kohta koostatud kirje, mis koosneb üld- ja eriosast; kirje, mis põhineb kirjeandmete jagamisel
kahele või enamale astmele. Esimene aste sisaldab informatsiooni kogu väljaande
või põhiväljaande kohta. Teine ja järgnevad astmed sisaldavad informatsiooni
väljaande ühe osa või muu üksuse kohta.
Metaandmed - olemasolevate
andmete sisu, kvaliteeti, seisundit, päritolu ja muid omadusi kirjeldavad
andmed; struktureeritud andmed andmete kohta
Monograafia - üheosaline
või kindlast arvust eraldi osadest koosnev terviklik väljaanne
Translitereerimine - ühes
keeles esitatud teksti esitamine teise keele tähtedega, toimub vastavalt ISO
tabelitele. Translitereerimine vastavalt ISO standarditele Čekhov t Нарвская природа-Narvskaja priroda
Transkribeerimine - suulise kõne
konverteerimine kirjutatud, trükitud
vormi, transkribeeritakse
häälduse järgi ühest
tähestikust teise (nt Tšehhov, mi tte Čekhov);
see võib tähendadaaga
ka raamatute skaneerimist ja
nende digiteerimist.
Vastutusandmed - kirjeelemendid,
mis loetlevad autorid, koostajad, toimetajad jt teaviku koostamisest osa võtnud
isikud; väljaande intellektuaalse või kunstilise
sisu loomise või teostuse eest vastutavate või selles abistanud isikute või kollektiivide identifitseerimise
ja/või nende funktsiooni määratlemisega seotud nimed, fraasid või märgirühmad.
Vastutusandmed võivad esineda seoses pealkirjade (põhipealkirja, rööppealkirja,
väljaandes sisalduvate üksikteoste pealkirjade, seeria- ja allseeriaandmetes
esinevate pealkirjade) või editsiooniandmetega
PRAKTILINE NÄIDE ISBD RAKENDAMISE KOHTA
