POPKULTUURI TEOORIAD 8. Roland Barthes ja mütoloogiad (© T. Kahu, TLÜ)

 SISSEKANNE # 153

Prantsuse kirjandusteadlane ja semiootik Roland Barthes (1915-1980) koondas oma tuntud esseed, milles analüüsis päevakajalisi nähtusi ja kritiseeris väikekodanliku esteetikat ning arusaamu, teosesse „Mütoloogiad“ (1956, e.k. 2004), mis üllataval kombel kõnetab tänapäevalgi. 

Sissejuhatavalt kirjutab Barthes, et teosel on kaks eesmärki: esiteks püütakse ideoloogiliselt kritiseerida nn massikultuuri keelt, teiseks aga seda keelt emakordselt semioloogiliselt dekonstrueerida. Barthes: „ Lugenud toona Saussure’i, jõudsin veendumusele, et „kollektiivseid representatsioone“ märgisüsteemidena käsitledes on lootust jõuda kaugemale nende pelgast paljastamisest ning anda üksikasjalikult aru müstifikatsioonist, mis muundab väikekodanliku kultuuri universaalseks loomulikkuseks.“ (Barthes, 2004: 7)

Barthes ei analüüsinud iialgi suuri autoreid a la Shakespeare, vaid juurdles autorite üle, kes olid unustatud. Müüt on tihedalt seotud ideoloogia mõistega, Barthes kasutab marksistlikku aparaati analüütilise võttena. Ideoloogiat võib käsitleda inimeste maailma kooshoidva rituaalide kogumina. Marxilt laenas ta arusaama, et ideoloogia on teatud majanduslik-sotsiaalsete huvide tulemus. Müüdid sünnivad nende baasilt.  Claude Levi-Strauss arvas jälle, et müüdi varjus ei ole mingit huvitatust, Barthes’il aga teenivad müüdid kellegi huve. Müüt = ideoloogia, nende loomine on klassisüsteemi tagajärg. 

Keskne idee: ideoloogia apelleerib enesestmõistetavusele, mida nt inglise keeles markeerib sõna „common sense“.  Ideoloogia töötab loomulikkuse põhimõttel. Vrd. homofoobilise ideoloogia aluseks on väide, kuidas homoseksuaalsus on ebaloomulik. Müüt ei esine läbi erakordsuse.

„Kirjutamise nullkraad“: Barthes analüüsib klassikalist kirjutamise vormi Prantsusmaal 17. sajandil – täpne ja selge stiil, loomulik, inimeste ülene. Aga 19. sajandil varises see kokku, kuna õhiskond muutus. Seega polnud ka see stiil n-ö. inimeste ülene. Loomulik stiil osutus konstruktsiooniks, mis hoobi saanuna lakkas töötamast. Barthes järeldab, et ei ole olemas mingit nullkraadi, mis asuks eemal ühiskondlikest suhetest. Kirjutamise juures eksisteerib alati ideoloogiline dimensioon, kirjandus on alati ideoloogiliselt laetud, isegi siis, kui ta teeskleb, et ta ei ole seda. Kirjutamine kui ajaloolise solidaarsuse akt. Barthes analüüsib müütide võtmes nt Greta Garbo näoilmet, wrestlingut (kätśimist), igapäevaelu objekte. Argimütoloogia. Lähtekoht on lihtne – kõik on ideoloogiliselt laetud.  Mõttekoht: keskealised prouad kannavad kassas päkapikumütse – töö peab olema lõbus?

Barthes ja strukturalism, ta toetub siin Sveitsi keeleteadlasele Ferdinand de Saussure’ile. Kaks mõistet: tähistaja ja tähistatu => märk: kass + karvane olend => kass, mida me kõik tunneme. Saussure’i järgi tähistaja ja tähistatu suhe on täiesti juhuslik, sel sõnal ei ole kassilaadseid omadusi, see on neli tähte. Tähendus on kokkuleppeline. Tähenduse loomine: sõnad saavad tähenduse struktuuri sees. Näide: valgusfoori värvid omandavad tähenduse ainult foori struktuuri sees, punane keelab, roheline lubab. Jalgpalli kaardisüsteem võeti üle foori struktuurilt. Leinavärv: Aasias valge, meil must.

Barthes võttis kasutusele kaks mõistet uues kontekstis: denotatsioon kui esimese astme tähendus ja konnotatsioon kui teise astme tähendus.

Denotatsioon on stabiilne, kindel tähendus, aga konnotatsiooni tasand sõltub kontekstist, on hajusam ja vähem fikseeritud. Näide: siga – loom ja mees, madu – roomaja ja naine. Konnotatsiooni tasandil moodustatakse tähendus esimese astme märkidest (sea omadused), mis kantakse üle teisele märgile (mees: räpane nagu siga).  Müüdid pannakse kokku kokku konnotatsiooni tasandil, kasutades selleks denotatsiooni tasandi märke. Müüdid ei sünni tühjusest, nad kasutavad juba aktsepteeritud märke ning on seetõttu väga edukad. Näide: Reformierakond kui oravapartei.

Müüt on kõneakt. Müüt ei ole valmis. Tähtis on seose loomine, märkide ülekandmine ja kasutamine uues kontekstis.  Repliik: Pet Shop Boys’i kalkuleeritus, tantsumuusika ja iroonia.

Barthes’i näited: mustanahaline sõdur andmas au Prantsuse trikoloorile (Paris Matchi kaanepilt) – tähendustest tiine pilt: koloniaalvõimu ülistus konnotatiivses tähenduses – noormees annab au tema kodumaa koloniseerinud võimule. Teiseks, ajalooliselt eksisteerinud isik, pühamees abee Pierre ja kujutluspilt temast, tegemist oli erakordselt hea inimesega, mida rõhutab ka meedia kuvand: lihtne välimus, loomulik habe jne.  Sisemiselt suure hingega inimene, keda iseloomustas tagasihoidlik välimus. Lihtsuse märk kui ideoloogiline kostruktsioon, sümbol. Inimesest saab müüt.  Popkultuuri müüdid: ühel pool üle võlli stiliseeritud Elvis kui müüt ja teisel pool siirad, hingega  muusikud – samuti müüt. Lihtsus ei ole vähem imagoloogiline konstruktsioon kui showmaailma ülepaisutatud sära.  Jaan Tätte kui müüt: maavillane manipulaator? Küsmus ei ole ebasiiruses, vaid müütide loomises ja enda heaks töölepanemises: kitarr, kampsun, lüürilised vahepalad publikuga, välise pretensioonikuse eemalhoidmine. Vrd. ka Taukari müüt, või Leplandi müüt.  Barthes kirjeldab, kuidas müüt on loodud väikekodanlikule prantslasele: te ju ei taha revolutsiooni, kõige eest hoolitseb abee Pierre.

Taaskord on kasutusel sõna „demüstifikatsioon“  antud juhul tähendab see salapärasuse äravõtmist sellelt, mida peetakse loomulikuks. Näidatakse, kuidas loomulikkus on tehtud. Demüstifikatsiooni eesmärk Barthesi järgi on nende müütide nõrgestamine. Tööriistad müütide läbinägemiseks. Vrd Althusseri teadusliku analüüsi meetod. Kas Barthes oli selles edukas? Mitte väga. Müüt loeb igal pool, alates töövestlusest kuni presidendi valimisteni.

Kaks aspekti:  reaalne maailm ütleb meile, millist keelt kasutada; Barthes ütleb, et keel aitab meil reaalsust kokku panna. Nii näiteks kirjeldavad eesti ja vene keel maailma erinevalt.  Me näeme reaalsusest seda, mida keel võimaldab/lubab. Eri rahvaste värvitajugi on erinev.

Oma „Mütoloogiate“ raamatu teises osas – „Müüt tänapäeval“ – võtab Barthes müüdi osadeks lahti  ja selgitab mütoloogiate tekkemehhanismi. Niisiis müüt on kõne, muidugi teatud tingimustel. Eeldada tuleb, et müüt kujutab endast kommunikatsioonisüsteemi, sõnumit. Müüt ei saa olla objekt, mõiste ega idee – ta on tähistamisviis, ta on vorm. Müüti ei tee müüdiks tema sõnumi objekt, vaid objektist kõnelemise viis. Ka on müüdid ajalikud: me võime küll kohata igivanu müüte, aga igavesi müüte pole olemas, sest üksnes inimajalugu muundab reaalsuse kõneks. Mütoloogia saab tugineda ainult ajalool, sest müüt on kõne, mille ajalugu on välja valinud; müüt ei saa iialgi esile kerkida asjade endi „loomusest“ (Barthes, 2004: 227-228)

Popkultuuri jaoks kujunes väga oluliseks võltsingu strateegia: sa oled mitte see, kes sa looduse poolt oled, vaid sa saad selleks, kelleks sa end ise lood. Subkultuuride põhimõte. Loo iseennast. Gary Numan ja numanoidid, Bowie erinevad persoonad. Loeb keel, märgid. Identiteet ei tulene bioloogiast, vaid märkide juhtimise oskusest. Punk-kultuur. DIY-mentaliteet.  Punkrocki üks aspekt oli umbusk valitseva staarimentaliteedi vastu.  Esimene väide: keegi ei ole staar (<- demüstifikatsioon). Teine väide: Igaüks võib olla staar (kes oskab staari keeles rääkida). Olemuslikult ei ole olemas staari, aga me aktsepteerime staari kui keelelist valikut. Põlgus ja tolerants. Punkbändid esinesid samal tasapinnal, mitte publikust kõrgemal laval.

MTV tekkimine 1981, uus videokultuur võimendas seda märkide süsteemi: imago teadlik loomine (Madonna, Michael Jackson, uusromantikud – Visage, Japan.

Muusikatööstuse miljoniküsimus: kuidas lavastada siirust? Suur plaan, näoilme, detailid. Bruce Springsteeni imago kui lihtne töötegija: higi näol kui märk, sümbol; samuti teksariietus, casual look. True expression is fake.

Pet Shop Boys’i iroonia: I’ve got a brain, you have a look – let’s make lots of money.  Jim Morrisoni armastus kui purgatoorium: Break on thru to the other side. Chris Lowe, PSB: „Me oleme eimiski, aga meie ümber on midagi.“

Vabastav kommerts: mingit olemuslikku tõde polegi vaja välja uurida. 

*             *             *

Alljärgnevalt valik popmaailma müüte. Imago teadliku loomise ja ärakasutamise suurmeister oli kahtlemata David Bowie.

David Bowie - Boys Keep Swinging (1979)

 

Gary Webb võttis omale pseudonüümi "Numan" ja lõi endast poolmüütilise lavakuju, kes robotlikult, emotsioonitult edastas düstoopilist sõnumit.

Gary Numan - Cars (1979)
 

Pet Shop Boys dekonstrueeris irooniliselt śõubisnise müüte. Id est: I’ve got a brain, you have a look – let’s make lots of money.

Pet Shop Boys - Opportunities (Let's Make Lots Of Money), 1987

 

Bruce Springsteeni müüt oli olla "hard-working American guy - honest, heartfelt, straight". Higil on sinikraelises ideoloogias tähendusrikas roll kanda, higi on müüdi osa. Kaamera tõi esiplaanile iga viimase higipiisa, kui võimalik. Siin küll otseselt väga näha ei ole, aga selle eest on tunnetatav.

Bruce Springsteen - Born To Run (1975)

Uusromantikud kasutasid teist märgisüsteemi. Higil ei olnud selles müüdis kohta. Küll aga grimmil. Sest true expression is fake, anyway.

 

Visage (Steve Strange / Midge Ure) - Fade To Grey (1981)

Jaan Tätte ajab selga kampsuni, võtab kätte kitarri, paneb küünladki põlema,  ja konstrueerib eriliselt intiimse atmosfääri, mis sihtgrupi südamekesed põksuma ajab. "Karune" olek on müüt, samamoodi nagu Springsteeni sinikrae-esteetika ja Steve Strange'i grimm. 

Jaan Tätte ja Marko Matvere - Sõprade laul nr 1

 

Kasutatud allikas:

Roland Barthes. Mütoloogiad. 2004. Tallinn: Kirjastus Varrak.

POPKULTUURI TEOORIAD 7. Louis Althusser ja Antonio Gramsci ideoloogilised maailmad (© T. Kahu, TLÜ)

 SISSEKANNE # 152

Louis Althusser (1918-1990) oli vastuolulise saatusega Alźeeria päritolu prantsuse filosoof, kelle marksismi-huvi puudutas hilisemat Marxi loomingut („Kapital“), ka oli ta kindlasti mõjutatud strukturalismist, eriti strukturalistlikust antropoloogiast (Claude Levi Strauss). Ta oli eluaegne Prantsuse KP liige,  olles samal ajal ka selle suurim kriitik.

Kui 1956. aastal Nikita Hruštšov alustas stalinismi hukkamõistmise protsessi, siis oli see paljudele marksistidele kui Marxi mõtte humanistlike juurte taastamine. Althusser oli sellise arengu vastane, ehkki ta väljendus ettevaatlikult. Filosoofina oli ta pigem seisukohal, mis hiljem viis ta "juhusliku materialismini" (matérialisme aléatoire). Kui paljud tema õpilased osalesid  mais 1968 aset leidnud üliõpilasrahutustes, siis algselt Althusser tervitas neid arenguid vaikusega ja hiljem leidis, et õpilased olid lapsiku vasakpoolsuse ohvrid. Tulemuseks oli, et Althusserit hakkasid ründama ka need, kes olid teda varem toetanud. Kriitika pani teda mõningaid oma varasemaid positsioone revideerima. (https://et.wikipedia.org/wiki/Louis_Althusser)

Althusseri lähteväide: ideoloogial on üldises marksistlikus tunnetusstruktuuris olulisem roll kui see Marxil endal oli. Marxi mudeli järgi kuuluvad kultuur, haridus, religioon, ideoloogia pealisehitisse, mis on determineeritud majandussuhetest johtuvatest protsessidest. Seega majanduslik baas paneb paika võimaluste ja meetmete arsenali.  Näiteks Lenin ütles põhimõtteliselt seda, et kõik, mis aitab kaasa revolutsioonilisele ideele, on eetiline.Eetika tuleneb otseselt sotsiaal-majanduslike suhete pinnalt. Althusseri järgi ei saa ideoloogiale anda nii sekundaarset rolli. Et masinavärk saaks katkestusteta töötada, on vaja seda kogu aeg ideoloogiaga õlitada. Ideoloogia õigustab, legitimeerib, annab signaali, kuidas on õige.

Althusseril on ideoloogia jaoks kaks põhilist määratlust: esiteks, ideedesfäär, mida inimesed kasutavad oma küsimustele-probleemidele lahenduste otsimiseks -> toetutakse müütidele, representatsioonidele, ideedele. Ideoloogiline statement: kui teete hästi tööd, siis te saate rikkaks. Religioon on täis ideoloogilisi avaldusi. Ka massimeedia räägib meile lugusid, mis aitab meil reaalse elu probleemidega toime tulla, nendega suhestuda – et saaksime maailmast õigesti aru (vrd Foucault’ diskursused – mingid teemad ühiskonnas, millest räägitakse). Meie probleemid on füüsikalised, nende mõistmiseks vajame võtit, s.t. lugusid. Me ei märka, kust need müüdid meie ellu tulevad, kuid seal nad on ja neid me kasutame omavahelises ja grupivälises kommunikatsioonis. Nii toimivad kõik klassid, nii valitsevad kui valitsetavad. Müütide kohalolu vajadus, hoidmaks stabiilsust, status quo´d. Vt eestlaste ja venelaste müüdid: toonitatud alaväärsuskompleks, rõhumine vs  teise sordi inimesed, slaavi derźaava jms.  Reformierakonna kultiveeritud müüt: meie ühiskonnas ei ole klasse, sest ajalugu seob meid ühisesse rõhumisemaatriksisse kokku ning seetõttu pole sündinud ka erinevaid klasse. Klassiühiskonnast kõnelejad räägivad ka automaatselt klassivihast. Venelastel nn ida-lääne telg. Althusseril ideoloogia on suletud süsteem, s.t. ideoloogia tahab vastata neile küsimustele, mida ta ise tahab endale esitada. Repliik: Andrus Ansipil oli peaministrina kalduvus õpetada ajakirjandust, et küsimust ei saa niimoodi esitada, küsimus tuleb formuleerida nii, et see oleks vastatav.  Ideoloogiline süsteem sunnib ümber tegema küsimuse.

Althusseri strukturalistlik positsioon: ideoloogia analüüs tekstilise ühikuna => ideoloogilist teksti tuleks lugeda n-ö. ridade vahelt. Alkoholitootja sunduslik mööndus: alkohol kahjustab teie tervist. Reklaam on ideoloogiline tekst. Palju on välja jäetud. Reklaam räägib müütide keeles.  Althusser lisab siia juurde uue nähtuse ehk nn sümptomaatilise lugemise: see on lugemise viis, kus püütakse lugeda nähtava teksti kõrval ka varjatud alltekste (nt Piibel), keskenduda sellele, mis on välja jäetud, otsida nihkeid, moonutusi. Mõnikord tekst ütleb seda, mida see ei kavatsenud öelda (paljud kultuuritekstid teevad nii).  Sarnasus Freudi teooriatega. Repliik: põlgus Freudi vastu tuleb ehk sellest, et psühholoogia tahab järjest enam olla loodusteadus ning Freud lihtsalt ei sobinud sellesse mudelisse. Freudi nägemus psühholoogiast kui humanitaarteadusest. Rene Descartes: Cogito, ergo sum. <= ratsionalismi alus: kõiges maailmas nähtavas tuleb kahelda; ainult see, kes kahtleb, on kindlalt olemas. Inimesel on võime olla kindel oma vaimuseisundis, võrreldes sellega, mis toimub väljaspool teda. Inimesel on eneseteadvus, mida võib usaldada. Ent Freud ütleb vastu, et see ei ole nii: inimese psüühika on tundmatu sfäär. Asjad, mida me ei kontrolli: nn Freudian slip ehk mingi irratsionaalne repliik, mis vallandub tahtmatult üle huulte, nt mõni seksuaalse alatooniga repliik. Althusseri väitel on kultuuritekstis olemas samasugune virvarr, see nn. Freudian slip, kuna me ei saa tagada, et kultuuritekst per se räägib ainult seda, milleks ta oli kirjutatud. Kultuuritekst käitub nagu mitteteadvus.

 

Ideesfääri kõrval on Althusseril teiseks oluliseks määratluseks ideoloogia puhul on selle praktiline mõõde: ideoloogia pole mitte see, mida me tekstist loeme ja mida püüame mõtestada, vaid ideoloogia ongi kõikjal meie ümber – sellest me välja ei saa. Me osaleme mingites praktilistes tegevustes, mis kõik kokku on ideoloogia. See ei ole niisiis müüdid, lood, representatsioonid, mingid reaalsuse tõlkimise viisid, vaid see on reaalsus ise, milles me elame. Kõik, mida me teeme, on rituaal.

Althusseril kaks keskset mõistet: 1) RRA  - repressiivne riigiaparaat; 2) IRA – ideoloogiline riigiaparaat. RRA rakendab meie suhtes sunnimeetodeid – politsei, kohtusüsteem, sõjavägi. IRA on peenema töömehanismiga, selle alla kuulub massimeedia, kirik, haridussüsteem.  Osalus haridussüsteemis iseenesest on ideoloogiline, oluline polegi siinjuures hea-halva määratlus; haridussüsteemil on meie suhtes lihtsalt oma huvid, nt jagada inimesed rollidesse, koolitada tööjõudu. Ühiskond kui masinavärk, seesama visioon oli ka Frankfurti koolkonnal (Adornol). Inimesest saab ideoloogiline subjekt, üks lüli masinavärgis, ilma sellest päriselt aru saamata.Meile räägitakse, et me oleme subjektidena erilised, nt banaalsed maitse-eelistused, mis justkui lähtuvad meist endast, mitte ei kultiveerita meisse kultuuritööstuse poolt.

Sarnased käsitlused Michel Foucault’lt: inimene allub erinevatele diskursustele, osaleb neis, diskursused on ootel ja meie vaid positsioneerume nende suhtes. Ka kõige alternatiivsem räppar osaleb mingis juba ettevalmistatud diskursuses. Inimesed usuvad oma maitsete erilisusesse, aga need maitsed ei kuulu neile.

Milles seisneb subjekti olulisus? Subjekt viitab esiteks teatavale mina-pildile, millel on teadvus ja eneseteadvus. Teiseks, subjekt on kellelegi allutatud (ingl k subject to…). Seega, meie subjektsus tähendab ühelt poolt meie eneseteadlikkust, teisalt allutatust, kuuluvust kuhugi. <= Freudi mõju.

Althusser ei räägi võõrandumisest. Kujutlus, et inimene on subjekt, ongi ideoloogia toimimise alus. Ideoloogia kasutab ära subjektsust. Althusseri järgi manipuleeritakse subjekti just seeläbi, et me usume endid olevat sõltumatud ja erakordsed. Meie üle valitsetakse meie subjektsuse kaudu. Althusser ütleb, et kogu ideoloogia funktsiooniks on panna indiviidid kokku subjektidena.  Vaadake kasvõi YouTube või Spotify soovitusmaatriksit, kus inimese poole pöördutakse kui erakordse subjekti poole, loomulikult tööstuse huvides, et panna teid midagi rohkem tarbima. Althusseri hinnangul läheb manipulatsioon subjektiga veelgi filigraansemaks, kuna tööstusel on üha raskem kõneleda amorfse massiga, selle asemel räägib ta näost näkku, südamest südamesse. Ideoloogia pehme jõud. Võtmesõnaks Althusseri juures on interpellatsioon ehk kõnetus: ideoloogia töötab kõnetamise kaudu. Ideoloogia kõnetab mingil viisil inimest, teeb temast oma subjekti, ning suhe inimese ja ideoloogia vahel on loodud, on toimunud ideoloogiline interpellatsioon ehk kõnetus. Inimest võivad kõnetada paljud ideoloogiad korraga – religioon, looduskaitse, loomakaitse, feminism, patriotism, anarhism, kommunism, kapitalism. Pea kõik, mis pole materiaalne, on ideoloogiline. Riik kõnetab meid kui oma kodanikke ning meie vastame sellele riigivõimu aktsepteerimisega, andes saadikutele mitte ainult poliitilise mandaadi, vaid ka õiguse ideoloogiliselt enda üle valitseda – luua pädevaid seaduseid, hallata meie elu, tunnustada meid inimeste ja kodanikena, seista hea meie inimõiguste eest jne. Triin Loide sedastab Müürilehes: Ma tahan kodanikuna õhtuti arvuti ees õlut juues teada ja tunda, et kuniks mina „Troonide mängu” vaatan, on riigiasjad joones, ma ei pea homse päeva ja enda rolli pärast selles muretsema. Kui need tingimused on täidetud, peame valitsust ja riigikogu enesest ülemaks ning oluliseks. Nimetame endid Eesti kodanikeks ja eestlasteks, kuigi me õieti ei tea, mida see tähendab. Aga lippu vaadates on hea tunne  (Müürileht, 11.06.2015).  Althusser toob ise krestomaatilise interpellatsiooni näite: te kõnnite tänaval ja teid hüüab politseinik, te kuuletute ja olete politseiniku diskursusesse kaasatud.

Reklaam töötab samal põhimõttel, eriti noortele suunatuna: „Hei, sina seal!“ -> positiivsed rollimudelid, kellele töötab sina-vorm, kellele teie-vorm. Juba kuulderaadiusesse sattumine loeb: reklaamitööstus arvestab, et te ei pruugi nõustuda, aga te olete juba ideoloogilises väljas, kui te vastate. Nt totrad ja naiivsed pesupulbrireklaamid, mille üle naerdakse, kuid poodi minnes ostetakse see mark, sest seda reklaamiti teles – tähtis on hoida inimest vaateväljas.

Althusser sai kõvasti kriitikat, kuna ta ei pakkunud väljapääsu. Nt Marx pakkus väljapääsuna klassiteadvuse äratamist, kuid Althusseril puudus lahendus – kõik, mida sa teed, aitab kaasa ideoloogiale. Depressiivsus. Ta pakkus kompromissini teaduslikku analüüsi, ent ka teadus on ideoloogiliselt laetud. Ideoloogia on täiuslik, kuid mis valikud, peale kuuletumise, jäävad inimestele?

*          *          *

Itaalia marksistlik filosoof Antonio Gramsci (1891-1937) tegeles praktilise võitluste probleemidega ning juurdles, miks kapitalism on nii võimas ja millistel alustel see töötab. Hegemoonia mõiste -> see on domineerivate klasside püüdluste siht. Enda huvides katsutakse reguleerida veendumusi ühiskonnas. Ühiskond tegeleb pidevalt kokkulepetega, diskuteerides alati mingite küsimuste üle. Kapitalistliku ühiskonna loogika seisneb läbirääkimistes, kusjuures valmis lahendusi ette ei anta. Eri tasanditel toimub kogu aeg kokkuleppeprotsess, kui seda ähvardab kriis, võidakse appi võtta repressiivsed meetmed. Gramsci veendumuste järgi oli ühiskond rajatud diskussioonile – kui aus see diskussioon oli, on iseküsimus. Konsensuse ehk ühisosa otsimine.

Gramsci ideedele toetusid Itaalia ja Prantsuse KP – rikkad ja edukad parteid, osalesid parlamentaarses diskussioonis. Nn eurokommunism. Positsioonisõda kui keskne mõiste: alles siis, kui positsioonid on saavutatud, saab rääkida revolutsioonist – millis muide Nõuk. Liidus ei toimunud; Gramsci oli seal toimuva suhtes kriitiline – ja põlastus oli vastastikune.

Postmarksistlik Ernesto Laclau ja Chantal Mouffe’i diskursuste teooria, selle kolm aspekti: 1) diskursus võimaldab midagi öelda – ilma selleta ei saa me vestluses olla edukad, 2) diskursus seab piirid,  3) diskursus konstrueerib kõneleja. Näide: male kui diskursus – reeglid võimaldavad mängu, piiravad seda ja meid fikseeritakse kui malemängijaid, me osaleme selles diskursuses mängijana. Iga keel on samuti diskursus.

Diskursust tuleb vaadelda kui mingit tähenduslikku välja, mis eelneb faktidele, mis alles asuvad diskursuse sisse. Faktid ofaktid juba enne, kuid reaalselt omandavad nad tähenduse alles diskursuse sees. Tetrise mäng: kujund omandab tähenduse, kui ta sobitub välja.

Sotsiaalne konstrueeritus: see ei tähenda seda, et asju, objekte poleks olemas väljaspool seda konstrueeritus, kuid nad omandavad selles väljas oma kindla tähenduse. Nt vulkaani purse:  on olemas diskursus jumala vihast ja diskursus geoloogiast – erinevad, võrdsed diskursused. Vulkaani purse iseenesest on fakt. Või nt. 13. reede (müstiline ja tavaline astronoomiline diskursus. Midagi toimub, aga tähendus selgineb pärast diskursusesse asetumist.

Gramsci hegemoonia teooria on otseselt seotud diskursusega: eri diskursuste puhul saame erinevad tulemused. Nt töölkäimine, ülemuse ja alluva suhet võime vaadelda tavalise subordinatsioonina, aga seda võib vaadelda ka rõhumise diskursuse positsioonilt. Fakt on sama, diskursus muutub.

Artikulatsioon: mingid mõisted defineeritase üha uuesti. Kultuuri-uuringud. Stuart Hall uurib ühes oma essees sõnumite kodeerimist ja lahtikodeerimist, öeldes, et  see, kuidas mingi sõnum kokku pannakse, osutub hoopis teistsuguseks, kuidas inimesed seda loevad. Artikulatsioon, mille võtmeks on iroonia – Nõuk. Liidu satiir, propaganda. Tähenduse loomine on praktiline tegevus. Sõna: nigger – valgete jaoks tabu, mustadele osa identiteedist. Sõna nõuab artikulatsiooni.

Michel Foucault' diskursuseteooria on essees "Diskursuse kord" ja teoses "Teadmise arheoloogia". Iga ajastu poolt on määratud reeglite kogum, milles arutlus toimub. Foucault' diskursus tähendab, et vestlus toimub alati mingi ideoloogia raamides. Ajalugu on vapustuste jada, milles vahelduvad diskursuse eri vormid. Foucault' diskursuseteoorias on esikohal võimusuhted. Võim läbib kogu ühiskonda ja võim on loov. Teda huvitab, kuidas lausungites (või institutsioonides, tehnikates jms) moodustuvad reeglid ja toimib võim. Foucault väidab, et humanitaar- ja sotsiaalteaduse harud loovad oma tõe või oma tegelikkuse.

*          *          *

Triin Loide huvitava mõtiskluse Louis Althusseri ja interpellatsiooni teemal leiab  siit.

POPKULTUURI TEOORIAD 6. Frankfurti koolkond III: Herbert Marcuse (ja veidi Guy Debordi situatsionalismist) (© T. Kahu, TLÜ)

SISSEKANNE # 151

Kolmanda popkultuuri kontekstis vaadeldava frankfurtlasest teoreetiku Herbert Marcuse (1896-1979) mõjuväljaks sai USA, temast kujunes 60ndate noorteliikumise mõjuisik. 

Temagi  vaatles repressiooni mõistet. „Liiane repressioon“, mis tuleneb puhtalt kapitalistliku ühiskonna funktsionaalsetest eripäradest => selleks, et kapitalism üldse eksisteerida saaks, on vaja inimest represseerida, alla suruda. See ei ole meile loomulik, aga me tegeleme sellega ise.

Superego on põhimõtete-arusaamade hoidla, mille abil me, s.o. meie ego, maailmas opereerib (Freud). Superego sünd on seotud nn Oidipuse kompleksiga -> poeg tunneb iha oma ema ja kiivust isa suhtes, kuid kasvades tajub, et isa on temast tugevam, tekib nn kastratsioonihirm ja selmet isaga konkureerida, teda vaenata, hakkab ta hoopis adopteerima isa iseloomujooni, s.t. isast saab eeskuju, kelle moodi olla (sama rollimudel antakse nt ka popstaarile). Psühhoanalüüsis tuntakse protsessi internalisatsiooni nime all. Isa kuju kui meie psüühika osa. Religioonis ainujumala kuju ja kompensatsioonimehhanism. Südametunnistus kui näide internaliseerimisest => seest tulenev jõud, mis hakkab meiega kõnelema, surub maha mingid animaalsed tungid. Südametunnistusel on vajadusel ka karistav funktsioon (südametunnistuse piinad).  Marcuse väidab selle superego teooria alusel, et me piirame ise oma soove, et ühiskondlikult olla paremad kodanikud.

Repliik: Seksuaalrevolutsioon ja Marcuse. Õieti kirjutas seksuaalrevolutsiooni olemuse lahti juba Orwell 1948. a. ilmunud düstoopias „1984“, kus peategelane Winston Smith ja tema sõbranna Julia räägivad armastusest – Julia meelest ei piisa ühe inimese armastamisest, vaid kõike määrab animaalne instinkt, differentseerimata iha.  Raamat räägib ihade mehhanismismist. Iha on võimeline hävitama masinlikke võimustruktuure. Nõukogude Liidus valitses arusaam, et inimene tuleb päästa sotsiaalsetest oludest, samamoodi tuli inimene päästa talle looduse poolt etteantud madalate instinktide käest. Inimene seisab loodusest kõrgemal, järelikult, kui inimest juhib seksuaaliha, siis võttis see inimeselt tema inimlikkuse, jõu (<= inimese vabastamise idee).

Emile Zola ja naturalism: sotsiaalsed olud tingisid inimese kvaliteedi, s.t madal ja kehv elujärg tingis inimese degenereerumise, füüsilise lagunemise (prostituudid, söekaevurid, igasugused eluheidikud mandusid varakult nii kehaliselt kui vaimult => inimesed ohverdasid end oma ihadele).

Marcuse ütles, et inimese ihad tuleb vabastada, sest süsteem toimib nende ihade allasurumise kaudu.

1964 ilmus Marcusel raamat „Ühemõõtmeline inimene“ (One-dimensional man), kus ta juurdles küsimuse üle, miks inimesed ei hakka vastu kehtivale korrale, kuigi see rõhub neid pidevalt.  Marcuse analüüsib põhimõtteliselt tarbimisühiskonnast, ehkki ta seda mõistet otsesõnu ei kasuta. Üks suuri ootusi ühiskondlikeks muutusteks oli majanduskriis, kuid üldjoontes midagi ei muutunud – kõik jätkus samamoodi. Mitte et keegi takistaks neid muutusi kuskilt võimupositsioonilt, vaid reeglina inimesed ise ei soovi muutusi. See ongi Marcuse esile toodud ühemõõtmelisuse sisu: kogu avalikkuses peetav diskussioon, diskursus, lamestub.  Kapitalismis on edu üheks eeltingimuseks on tasalülitumine, nivelleerimine => kõik lamestub, ka kultuur. Kahemõõtmelisus, mis Marcuse järgi tähendab seda, et iga väide, iga süsteem eksisteerib koos oma vastandiga, on ühiskonnast eraldatud. Kahemõõtmelisus tähendab seda, et meil on alati kaks reaalset teed, valikut, võimalust, diskursust. Adornol oli mäletatavasti olemas kaks põhilist printsiipi – kriitiline ja utoopiline potentsiaal. See on põhimõtteliselt sellesama kahemõõtmelisuse väljendus.  Marcuse hinnangul on see ühiskonnast taandunud ja me elame seeläbi ühemõõtmelises maailmas. Tsiteerides Slawomir Zizekit, on kergem ette kujutada maailma lõppu kui kapitalismi lõppu. Inimene ei oska end asetada väljapoole kapitalistlikku süsteemi. Optimaalne süsteem, mis hoiab ära halvima. Alternatiivi ei ole.

Karl Marxi varasema perioodi tööd, nn. Pariisi käsikirjade perioodil, oli seotud võõrandumise mõistega: inimene on võõrandunud tööprotsessist, kuna ta teeb töökohal kogu aeg ühte ja sama liigutust ega kontrolli oma tööprotsessi algusest lõpuni, ja kui ta midagi on valmis saanud, ostab ta selle turult tagasi  sellesama töötasu eest.  Üldises plaanis tähendas see ka võõrandumist teistest inimestest => inimene on asetatud täitma mingit funktsiooni, mida ta siis etendab => performance. Marxi järgi seisnes kommunismi idee selles, et need võõrandunud rollid lagunevad koost.  Marxi kommunistlik idee erines siiski oluliselt Lenini jutlustatud proletariaadi diktatuurist, olles pigem väikekodanlik idüll: inimene ärkab hommikul ja tegeleb endale meelepäraste asjadega, nt käia jahil või kalal või mängida klaverit, ning seejuures ei domineeri üks  tegevus teise üle nõnda, et me saaksime inimest tituleerida jahimeheks, kalameheks või klaverimängijaks – need on rollid, mida inimene on valinud vabatahtlikult. Täiesti vastupidine loogika sellele, mis leidis aset Nõukogude Liidus, kus tugev riik nõudis inimestelt püsimist oma rollis ja teha seda täies pühendumuses (<= tööarmee, tööjõureservid jt hirmsad sõnad). Marxi õpetuses oli olemas hetkenautimise moment, mida nõukogulik ideoloogia käsitles muidusööja-mentaliteedina (kes ei tööta, see ei söö!).

Marxi apokalüpsise-käsitlus: apokalüpsis piibellikkus võtmes tähendab selguse/selgituse hetke, kus Jumal laseb inimesel lugeda tema enda eluraamatut ja inimene saab lõpuks kõigest aru, teda tabab selguse hetk – enne seda oli ta allunud jumalikule korrale, ta oli Jumalat usaldanud. Võtmesõna Aristotelesel teleoloogia: asjadel on Jumalast seatud otstarve, mida teab Jumal ise. On olemas põhjused – causa’d,  tähtsaim neist on nn causa finalis – lõppeesmärk. Keskaja skolastik Aquino Thomas, kes võttis Aristoteleselt kui ainsalt „Filosoofilt“ (tema jaoks) palju üle, ütles, et selle causa finalise eest hoolitseb Jumal. Keskaja inimese mõttepilt: Jumal ei pruugi su küsimustele vastata, tema teed on äraarvamatud ja sina pead teda usaldama – kuni saabub selguse hetk, apokalüpsis. Marxi käsitluses oli see apokalüptiline element olemas: kõik arengud päädivad lõppfaasiga, kus inimene saab vabaks. Võõrandumise ületamine Marxile programm, mis viib kommunismi faasi. See aitab meil Marxi mõista: tema idee on maailma mitte filosoofiliselt seletada, vaid reaalselt muuta.

Marcuse kasutab terminit „rahulolematu teadvus“ (unhappy consciousness). Ta kirjeldab tarbimisühiskonda (consumerism) => see on edukas,  sest ta petab meid ära ju mõjutab meie teadvust. Kapitalism on kõikehõlmav, see muudab meid ühemõõtmelisteks. Tarbijal ja inimesel pole kontseptuaalselt mitte midagi ühist, tarbijaks kehastub inimene väliste tugevate jõudude survel, omalaadne zombistumine. Siinkohal tasub meenutada taas reklaamitööstuse mehhanismi, mis piitsutab üles meie ihasid, paneb meid ihalema miskit, mida meil ei ole tegelikult vaja.  Kõige ilmsemalt kajastub see nt moetööstuses: märka ja ihale uut ning unusta vana, see on in ja too on out. Reklaamitööstus töötab konflikti kaudu. Kapitalismi loogika – kõik vajadused tuleb rahuldada, tarbijat ei tohi käest lasta. Sealjuures ei tegele kapitalism pärisprobleemiga: meile müüakse mässumeelsust plaadi peal või filmides (Hollywoodi kontseptsioon kurjast valitsusest ja õilishingedest-maailmapäästjatest), kuid päriselt süsteemi vastu astuvat inimest ei tolereerita (pealegi, mis oleks siis alternatiiv? Kommunism? => alternatiivi ju ei ole!!).  Marcuse järgi juhindub inimene kahte tüüpi vajadustest – ühed on nn pärisvajadused, inimlikud vajadused, ja teised repressiivsed vajadused, mida meile kogu aeg peale surutakse. See ongi nn liiane repressioon, mida me tarbijatena ise aktsepteerime. Ühtlasi luuakse rahulolev teadvus (happy consciousness), kus küsimusi enam ei esitata.  Kultuur muutub kapitalismi ripatsiks. Marcuse arvates seisneb kapitalismi suur lubadus anda inimestele otsekohe, mida need vajavad, kaotades ära distantsi, millelt inimene võiks juurelda, kas tal ikka on seda kõike vaja.   Kõik olgu klikikaugusel...

Aga... distantsi kadumine on kaotanud suured staarid => imaginaarne aura kaob. (David Bowie oli viimane suur staar – siinkirjutaja erapooliku arvamuse põhjal). Kui inimene kontrollib näiliselt kõike, nt oma Spotify playlisti , siis see ongi rahulolev teadvus, kust samas kaob mingi fantaasia, kättesaamatuse aura. See on nagu Pornhub, mis kõik fantaasiad ühe hetkega laiali laotab ja ära rahuldab – samas tuimestab, mõjub meeli nüristavalt.

  

Guy Louis Debord (1931-1994) ja tema  raamat „Vaatemänguühiskond“ (1967) => situatsionism: selle idee seisneb põhimõtteliselt selles, et esitada kapitalistlikule süsteemile n-ö. võimatuid nõudmisi. Poliitiline seos anarhismiga, mõjutanud punk-kultuuri. Eesmärk oli sundida kapitalismi end paljastama. Debordi hinnangul tähendas vaatemänguühiskond seda, et meid juhitakse meelelahutuse, massimeedia kaudu; tuli näidata selle protsessi tekkemehhanismi ja selleks sobis situatsioonide loomine kui teatud provokatsioon. Vrd: kunsti häppeningid. Tarbimisühiskonna häirimine. Puutumus Marcuse teooriatega, keda huvitas kultuur kui vastuhaku vorm. Marcuse mõistab, et popkultuur ei tööta üldise lameduse kaudu, põhimõttel one size fits all, vaid meie vajaduste näilise rahuldamise kaudu. Kapitalismi puhul tuleb võidelda just tema edukusega, mitte saamatusega. Kapitalismi paidlikkus on probleem. Kapitalism oskab kasutada kõiki initsiatiive, s.t. kõik on ostetav ja müüdav, ei ole esteetilise või poliitilisi tõkkeid. Kapitalism müüb suurepäraselt ka antikapitalismi, vasakpoolsust. Marcuse sõnul räägib kapitalism teile võimalustest, mitte sundusest midagi teha. Kapitalism integreerib endasse ka revolutsiooni idee.

Marcuse jaoks on väärtuslik kultuur just nimelt see, mis on otseselt elu endaga seotud, mitte ei ole sellest eraldatud, ehkki sellist mudelit pakutakse meile kogu aeg. Miks olid Marcuse ideed populaarsed 1960ndate üliõpilasliikumise seas? Ta pakkus välja idee teistlaadi kunstilisest kogemusest, selle taga oli kahtlemata – ehkki ta otsesõnu sellest ei kirjutanud – afroameerika aspekt. Uue kunstikeele loomise katsed. Tema teostest joonistus välja ka kontrakultuuri mõiste – iseenesest pole see ei vasak ega parempoolne, mõte on selles, et  (noorte arusaamade kohaselt) Ameerika idee oli nurjunud, see tuleb uuesti luua. Film „Easy Rider“ (1969) oli kantud sellest ideest. Vana Ameerika oli rajatud teatud ühiskondliku konsensuse põhjal, 1960ndate murrang tõi palju uusi ideid; pärast II ms paljud kokkulepped ja väärtushinnangud enam ei kehti, noored peavad looma uue maailma. Jimi Hendrix ei olnud muuseas ideoloogiliselt laetud, ta pidas Vietnami sõda teatavas kontekstis vajalikukski, aga tähtis on siin eeskätt see, et ta lõi täiesti uue keele => ikooniline/krestomaatiline USA hümni interpretatsioon Hendrixilt Woodstocki festivali viimase päeva hommikul (kui paljud olid juba lahkunud). Ideede ristumine: Marcuse käsitlus kunstikeelest.

Marcuse ja repressiivne desublimatsioon. Sublimatsiooni mõiste pärineb taas Freudilt. Inimpsüühika jaguneb teadvuseks ja mitteteadvuseks. Selles mitteteadvuses asub see „miski“ (id) – meie ihad, animaalsed tungid,  seksuaal- ja surmatung -, mille allasurumisega meie ego pidevalt tegeleb, kuna neile allumine oleks meile destruktiivne ja ohtlik. Sublimatsioon on toimetulek tungidega => üheks näiteks on seksuaaliha ümbernimetamine arrmastuseks, millel on pehmem, tsiviliseeritum kõla. Freud kasutab hambaarsti näidet: inimene, kellel on sadistlikud ihad, sublimeerib ennast, asudes tasustatud ja lugupeetavale hambaarsti tööle. Kunstiteose sublimatsioon: tumedad ihad on kunstis tolereeritud kunstniku eneseväljendusena. Desublimatsioon Marcuse järgi : kapitalism pakub kiireid lahendusi meie tungidele, sotsiaalse repressiooni eesmärgil (nt seksi- ja pornotööstus), et võtta inimestelt ära kõrgem ambitsioon, kõrgem mõõde, mida kunst võimaldaks, võtta ära see nn uue kunsti keel. Marcuse käsitluses tähendab desublimatsioon kõige muutmist banaalseks, kiireks tarbimisobjektiks. Repressiivne desublimatsioon on midagi, mis pakub meile rahuldust, ent takistab samas seda nn kahemõõtmelisust, kõrgemale tasandile jõudmist. Ambitsioon kärbub, sest ollakse rahuldatud.

Marcuse peamine probleem ortodoksliku marksismi jaoks oli see, et ta ei sidunud võimalikke muutusi ühiskonnas töölisklassi vastuhakuga – sellega seoses oli ta Nõukogude Liidus enim kritiseeritud ja naeruvääristatud teoreetikuid. Marcuse sõnul toimub küll klassivõitlus, aga see pole taandatav pelgalt proletariaadi ja kodanluse omavahelisele võitlusele, vaid ühiskonnas on palju gruppe, kes pidevalt üksteisele vastanduvad ja võitlevad oma ideede-õiguste eest.  On erinevat liiki rõhumist ja vastuseisu. Miks Marcuse on aktuaalne ka tänasel päeval? Ta ütleb põhimõtteliselt seda, et kõik seesugused võitlused, mida peetakse näiteks geide, naiste õiguste vm  eesmärgil,  kuuluvad ühte ja samasse võitluse ahelasse, ehk feministide ja proletariaadi võitlus on samatähenduslik, ühe kaaluga. Erinevad hääled ühiskonnas soovivad sõnaõigust. Ortodokssete marksistide süüdistus Marcusele oli see, et ta on lahjendanud marksismi olemust, võtnud talt ära vasakpoolse mõtte ja laotanud ta ühiskonnas kõigile kasutamiseks välja.  See, et Marcuse teooriast saavad abi kõik sotsiaalse protestivaimuga laetud inimesed, teeb ta ühtlasi rünnatavaks nii vasakult kui paremalt. Marcuse kasutab mõistet „suur keeldumine“ (Great Refusal), mille tähendus on see, et väga erinevad ühiskonna kihid saavad leida väljundi oma rahulolematusele. See ei ole üksnes töölisklassi suur privileeg. See seostub nt üliõpilasliikumisega. Idee noortest, kes on ühiskonnas allasurutud klass, kuna ühiskond on ehitatud vanade inimeste poolt ja vanade jaoks. Noored kui omaette klass. Hilisem näide: Occupy Wall Street – antikonsumerism.

Marksistlik loogika: inimestele tehakse ideoloogilist ajupesu. Inimene on ideoloogilise töötluse objekt – nii nagu töödeldakse maavarasid, nii töödeldakse ka inimese teadvust. Tootmine. Kommunistliku vastukaalu idee on inimese vabastamine ideoloogilistest köidikutest, avades temas klassiteadvuse, kus inimene ühtäkki mõistab, kuskohas ta asub ajaloolises plaanis. Selle baasil toimuvad ühiskondlikud muutused (<= lihtsustatud kokkuvõte marksismist). Gnostiline aspekt: maailm jaguneb kaheks – jumalikuks ja maiseks, gnostikute järgi  on vaimse maailma autoriks demiurg, see on olemuslikult ebatäiuslik, seda valitsevad archon’id (siit anarhia, vastuhakk archonitele) -> marksistlikus keeles kuulub kogu kapitalistlik struktuur archonite alla. Gnostikute keskne motiiv on ärkamine: uni, millest inimesed ärkavad. Metafoor: massikultuur, mis suigutab inimesed unne ja millest seejärel, nt vasakpoolse selgitustöö tulemusel toimub ärkamine.