SISSEKANNE # 122
Läinud pühapäeval toimusid valimised Valgevenes, mille suure protsentuaalse ülekaaluga võitis batka Lukaśenka, kes on seda riiki tublile kolhoosiesimehele kohaselt kõigutamatult juhtinud nagu riiklikku majandit juba 26 aastat. Tahab veel juhtida. Nagu ERRi korrespondent Anton Aleksejev nentis, on üpris loogiline, et presidendivalimised saabki võita üksnes president. Teised kandidaadid on siis üles seatud vaid dekoratiivse ilu pärast. Näiteks opositsioonikandidaat Svjatlana Tsihhanovskaja, kes sai teise tulemuse ehk kümnendiku häältest – elukutselt kooliõpetajanna, oli ta sunnitud batkale kinda heitma pärast seda, kui ta abikaasa oli sunnitud poliitilise tegevuse tõttu pakku minema. Tsihhanovskaja on nüüd kistud poliitilise võitluse/vastupanu keskmesse, justnagu vahva sõdur Śvejk kisti maailmasõtta, kuna paremal meelel praadinuks ta kodus kotlette. Aga elu pole enam endine, ta oli sunnitud kohe valimiste järel perekonna turvalisuse pärast kartes Leetu põgenema, olles ühtaegu muutunud omamoodi vabade valimiste sümboliks.
 |
| Uh, presidendiamet on raske - koduperenaisele käib see üle jõu. (Reuters/Scanpix) |
Ehkki valimised möödusid ootuspäraselt – sellele pidi kaasa aitama ka totaalne interneti blokeering, mida põhjendati välismaalt koordineeritud küberrünnakutega -, ei ole batka võim enam sugugi kindel. Tundub, et ta võitis lahingu, kuid on kaotamas sõda. Või siis on ta justkui istunud kolme jalaga taburetile, mille üks jalg on kohe-kohe murdumas. Rahvas on tänavatele tulnud ja protesteerib ning on batka õnn, et valgevenelased on natuurilt vähe vaoshoitumad kui naabrid ukrainlased. Miilits juba peksab ja vahistab kodanikke. Loodetavasti ei lähe suuremaks verevalamiseks, mis annaks Lukaśenkale ettekäände oma vimma alla surudes Putinilt abi paluda, kes siis küllap kohe ka appi tõttab. Venelased on ju suured rahuarmastajad, kes tõttavad tankidega rahu kaitsma kohe, kui seda ähvardab vähimgi oht. Siinkohal võiks ka tõdeda, et tänu jumalale jäid tänavu olümpiamängud ära – nende kattevarjus olnuks Putinil jälle hea lihtne vägesid manööverdada, või ei, rohelisi mehikesi liigutada. Meenutagem Pekingit 2008 (Gruusia sõda) või Sotśit 2014 (Krimmi annekteerimine). Ehk hoiab Putin seekord tagasi, kuigi Valgevenes toimuv võib ületada peagi taluvuse läve. Venelastele on derźaava nii tähtis, vaevalt lastakse valgevenelastel isevoolu ujuda.
Ma muidugi arvan, et Lukaśenkal oleks tark poliitiline käik praegu pensioneeruda. Veel pole hilja, et säiliks memmede-taatide ning kolhoosnikute austus. Küllap jäetakse talle ka mõni mõisahäärber, kuhu ta saaks tõmbuda, et aeg-ajalt välismaa ülikoolides kogemuspõhiseid loenguid anda. Sest keda ei huvitaks diktaatori elu, kuulduna diktaatori enda suust, s.t. kõige otsesemast allikast. Aga kui Lukaśenka edasi jonnib, siis võib teda tabada diktaatorite sagedane saatus - rahvakohus ja võllapuu. Enne näidatakse veel taskulambiga suhu, et alandus oleks täiuslik.
Niipalju siis poliitikast. Ma tegelesin hoogsalt lugemisega, sain mitu raamatut läbi ja mitu tükki on veel pooleli. Esmalt heitsin pilgu Mike Tysoni pöörasevõitu ellu – niipalju kui ta seda lubas. „Vaieldamatu tõde“ on raamatu pealkiri ning kohe esimestel lehekülgedel läheb kõvaks andmiseks. Pikalt ei heietata, lühikese süütenööriga poksilegend jagab verbaalseid parem- ja vasaksirgeid nii, et karp jääb kinni. See on lugu kehvadest oludest punasele vaibale pääsenud tänavapoisist, kellest profisportlase karjäär teeb miljonäri. Annet on, kuid mõistus tuhmub. Võib-olla juhtub kõigi poksijatega nii, et pärast paari ajuturset pole peas enam kõik korras. Tysoniga lähebki kõik justkui stsenaariumit mööda – mida rohkem feimi ja sulli, seda enam mees n-ö. ära tõuseb. Üpris hirmuäratav ja ebameeldiv tüüp – kui pimedal tänaval peaks kohtuma, siis teeks küll püksid täis. Tyson muidugi tunnistab seda läbivalt isegi, et ta on uimasti- ja seksisõltlane, ennast segikamminud persevestist getoneeger, kellele meeldis hooradega ringi aeleda ja narkourgastes vanade semudega end pilve tõmmata. Selline ma olen, selline on mu kuvand – õigustas ta end kriitikanoolte all. Tõsi on, et Tyson kukkus vägistamissüüdistuse tõttu vanglasse ning hammustas 1997. aasta kurikuulsal poksimatśil Evander Holyfieldi kõrvast tüki välja.
Teisisõnu, the baddest man on Earth. Hea näide sellest, kuivõrd hull seis Tysoni peas valitses, on meeleolukas mälestuskilluke Tysoni śopingust, kus ta ühes poes lõi laiaks sada tuhat dollarit. Kui poeomanik söandas märkida, et niiviisi arutult osteldes ajab ta end varsti pankrotti, lõugas Tyson vastu, et ta, valge pede, oma suu peaks. Naisi käitles Tyson samamoodi nagu raha – kergelt tuleb, kergelt läheb -, sest nood, nagu ta varjamatu kibestumusega sedastas, on temaga mitte kena näolapi, vaid kena papi pärast. Kui Tysonit saatis vägistaja ja hoolimatu rahamehe kuulsus, siis hakati loomulikult seda tema vastu ära kasutama. Asi käis nii, et „daam“ müksas Tysonit teatava intensiivsusega, kohal juhtus olema ka fotoaparaat ja dokumenteeritud ahistamise süüdistus oligi varnast võtta ning esitatud kuhu vaja. Tyson oli muidugi pilves, ei jaganud ööd ega mütsi - ja kui siis lõpuks jagama hakkas, olid pahandused kaelas ja viha väga suur. Osaliselt oli „paha poisi imago“ tehtud, see kuulus mängu juurde. Tysonit mõjutasid olulisel määral poksipromootorid – esialgu vanakooli treener Cus D´Amato, kelle põhikreedo oli, et poks on 90 % psühholoogiline ja 10 % füüsiline sport ning peamine on oma vastane murda juba enne, kui löökide andmiseks läheb. Seetõttu ajasid poksijad end puhevile nagu võitluskuked, solvanguid vastase aadressil jagus ette ja taha. D’Amatot, kes oli Tysoni sisuliselt lapsendanud, hindas ta kogu karjääri vältel. Teine figuur oli promootor Don E. King, kes hiilgas oma edevuse ja nahaalsusega. Kingi ajal tulid Tysonile miljonid, mis niisama ruttu ka sulasid autode, prostituutide, uimastite ja häärberite peale, nii et lõpuks oli Tyson sisuliselt pankrotis. King saab Tysonilt raamatus korralikult rappida, põhiliselt muidugi seetõttu, et kavala sahkerdajana kooris ta temalt mitu nahka ning Tyson talus teda vaid seetõttu, et tal olid tulutoovad sidemed.
Kokkuvõtteks soovitan seda raamatut neile, kellele meeldib igasugune
blaxploitation, sest täpselt see see just ongi: kui ma seda lugesin, siis
kangastusid mulle jämedate kuldkettidega dressides ja nokatsites neegrid,
taustaks kõlamas vihane gangsta rap. Ja päikeseprillide tagant laisalt visatud
hõige: Yo, wazzup man? Ehk siis: niggas with attitude. Põnev lugemine, ainult
et raamatu teises pooles domineerisid naised ja narko kaugelt üle poksimise,
mistap see võib-olla polegi spordiraamat, vaid hoopis dokumentaaljutustus elust
getos. Ja mis võib juhtuda, kui korraga saadakse sigarikkaks.
(Võib-olla peaks selle "n"-sõna välja redigeerima? Ei ole sobilik 2020. aasta kontekstis. Aga raamatus olid need kõik sees. Teisalt, kuidas sa kuulad gangsta räppi nimetet sõnadeta. Täielik koduperenaiste softcore. Mike Tyson oleks seepeale kindlasti molli andnud, rääkimata vähematest vendadest.)
